Living in twilight.

Ma tahan tänada...

2012-02-10T01:13:00.000-08:00

Tegelikkuses sai paar päeva tagasi natukene rutakalt kilgatud sessi lõppemisest, sest unustasin mõned kodutööd jms ära, mille tähtaeg sel nädalal oli. Nüüd on aga nendega ka ühel pool ja uus semester võib täielikult mu aja üle võtta.

Semestri lõppemisest on aga tunne, nagu oleks Oscari võitnud. Tahaks kohe pika tänukõne pidada ning tänada nii oma aju; kassi kodus; sõpru-tuttavaid, kes toeks olid; oma suurepärast ajumodelli ning külma ilma, tänu millele sai loengutesse tunduvalt kiiremini jõutud. Nagu ikka need tänukõned on. Kõik kellel soovi on võivad mulle kirjutada, saadan teile medali mille võite välja printida ja igal pool endaga kaasas kanda. Vot!

RRRAMMMMMSTTEEEIIIN

2012-02-09T04:14:00.000-08:00

Teadaolevalt oli Rammstein teisipäeval oma kontsertuuriga "Made in Germany" otsapidi jõudnud Lätti. Üpriski kogemata sain piletid ning käisin oma silmaga sakslasi vaatamas. Kui kontsert lühidalt ja ühe lausega kokku võtta, siis see oli iga püromaani märg unistus. Kui pikemalt öelda siis..

.. kogu Riia oli täis Eesti numbrimärgiga autosid; eestlastele kohaselt sõideti seal kus sai, mitte seal kus tee oli. Rammsteini soojendas Deathstar. Internetifoorumite (meil oli seltskonnas üks tulihingeline fanaatik, kes oli korraliku uurimustöö teinud) järgi olevat nad niivõrd head, et paljud minevatki neid, mitte Rammsteini kuulama. Kommenteerida ei oska, sest meie neid ei näinud. Kuulda oli aga küll ning paar korda sai tähelepanelikult Arena konstruktsiooni jälgitud teada saamaks, kas see nüüd variseb kaela selle muusika saatel või mitte. Ei vajunud.

15 000 inimest ehk täismaja. Ning mul õnnestus ainus tuttav ära näha. Rahvas vajus saali ning.. siis tuli Rammstein. Oma tulemölluga. Olime algselt lavast päris kaugel, kuid pärast mõnda tulepahvakut katsusin oma kulme veendumaks nende jätkuvas olemasolus. Mulle ääretult meeldis nende show ülesehitus ning lavaline lahendus - poole show pealt vajus laest alla sild, mida mööda mindi rahva keskele lava peale ning tehti seal showd edasi. Kogu kontsert oli igati vinge ning rahvas oli pöördes. Heas mõttes.
Öösel tagasi tulles oli jälle kõik koht Eesti autosid täis. Meie kõrval olevast autost küsiti nukral häälel, kas me läheme Eesti poole ning kas me teame kuhu minna. Saadest positiivse vastuse võttis ta meile sappa. Järgmine päev häält ei olnud ning kõik oli valus. And it was all so totally worth it. Huvitaval kombel pärast kontserti ei kummitanud mind ükski lugu. Hommikul üles ärgates (eeskujuliks nohik läks kell kaheksa kooli juba) ei saanud ma aga laule enam peast välja.

Mooie dag *

2012-02-06T12:44:00.000-08:00

Esmaspäev. Hommikul üles ärgates ei olnud kaugeltki seda tunnet, et nüüd uus semester on või et ma üldse uut semestrit tahaks. Õudne, eksole? Sellest hoolimata lükkasin end enne kukke ja koitu voodist välja ja seadsin sammud kooli suunas. Iga kolme sammu pealt oli tagasilibisemine ühe sammu jagu. Kirusin end, et oleks võinud mõnest sooja maa keelest pöördesse sattuda - hispaania või portugali või türgi - sinna jääks õppejõud mõnuga hiljaks kuid mina jõuaks enne teda.

Pärast hollandi keele loengut juhtus täpselt see, mis ma arvasin. Emotsioonid möllasid ning mõnusalt jahedas kliimas teetassiga järgmise õppehoone poole uisutades ja päikest nautides polnud muresid ollagi ning kõik oli ideaalne. Rääkisin päev otsa vasikavaimustusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid (nende hulgas oli kindlasti ka neid, kes vaid viisakusest silmi ei pööritanud ning minema ei jalutanud), kui äge hollandi keel ikkagi on. Kõrvaltuba ohkas, kui kuulis, et loeng on kaks korda nädalas mistõttu... ta peab sellist mind 2 päeva seitsmest taluma. Ta eksis rängalt, sest emotsioon ei ole vaid pärast loneguid selline. Juba pea nädala kõik Belgia mälestused ründavad aju igat kääru ning mu vaimustus ei kao niipea.

Kes ei ole hollandi keelega kursi, siis kuulake näiteks bändi nimega Bløf, mis on moodustatud 1992 ning viljeleb pop-rokki. Ääretult mõnus koosseis. Minu esimene kokkupuude nendega oli kaua aega tagasi loo "Mooie dag" kaudu. Nüüdseks olen avastanud ka ülejäänud lugude võlu.

* mooie dag - ilus päev

Külm võttis ära

2012-02-01T02:59:00.000-08:00

Praegu on just selline aeg, et kutsuks kõiki välismaa tuttavaid külla. Samas, talvel on lubanud tulla ainult üks Itaalia noormees, kes pärast pikka arutelu ei jõudnud ka järeldusele, kas ta suusavarustus kannatab -20C või -30C. Siiski arvas, et põnev oleks. Tuleb uurida, mida ta -32C'st arvab. Hispaanlased ütlesid aga, et nad saavad aru küll, et -25C on neile eksootika ja kogemus aga.. see on kogemus, millest nad jäävad suurima rõõmuga ilma.

Postimees, 31.jaanuar 2o12
Pildi terviklikku versiooni näed kui vajutad siilile!

Eksamijärgsed hommikud

2012-01-29T12:49:00.000-08:00

Nädala keskel ärkasime kassiga koos üles ja jõllitasime õelate pilkudega äratuskella. Lootsime vist mõlemad seda telekineesi abil vastu seina lennutada vaigistamise eesmärgil. Veidi aja pärast jõudsin järeldusele, et telekinees ei tööta sellises külmas ning SassTheCat end liigutada ei kavatse, seega lõpetasin ise äratuskella lärmamise. Laupäeva hommik oli aga midagi hoopis vastupidist sellele - üles ärgates selgus tõsiasi, et olen maganud 12 tundi. Ma jumaldan eksamijärgseid hommikuid.

Ise ka ei usu, aga jäänud on veel vaid ÜKS eksam. Neljas veebruar saan sessiga ühele poole. Viies veebruar puhkan. Kuues veebruar alustan uut semestrit. Ja ise olen rahul kui linnuke friikartuliga. Praegusel hetkel on uue semestri plaan umbes sama kiire kui sügise oma. Siiski, momendil on see alles kokkupanekufaasis ning edasisel lugemisel kaob seal kindlasti vähemalt kaks ainet ära. Ning kui ma mõistusega seda teen, siis isegi rohkem aineid.

Kuna nüüd saan magada, siis alateadvus näitab ikka öö läbi põnevusi. Mõned ööd tagasi nägin unes, kuidas paljaste kätega asfalti üles võtsin. Sellise kerglusega, nagu nopiks lilli aasal ringi kekselds. Sellest järgmine öö lahkasin kellegi aju. Ääretult põnev oli kusjuures. Õppimise märgid on selgelt näha.

Just selline on see sõber

2012-01-22T11:23:00.000-08:00

Täna tahan ma rääkida oma sõbrast. Sõbrast, kes armastab külmunud pannkooke. Sõbrast, kes unistab Lõuna-Ameerikas vabatahtlikuks olemisest. Ta põhilause on juba pikka aega olnud, et muretsemiseks pole põhjust, sest järgmine nädal on hullem. Tema arvates võiks mina oma muretsemist ja kohusetunnet talle anda natukene ja tema annaks mulle enda muretust. Ta on muretu inimene ning vahel just see põhjustab talle muresid. Tema sõnul peaksin mina tegelema millegi hoopis ekstreemsema kui kudumisega ning üldse olevat ma teiselt planeedilt oma mõttemaailmaga. Koristamine ei pidavat ka piisavalt ekstreemne olema, kuid koristamine capoeira stiilis oli juba vaatamist väärt. Ta kardab helistada võõrastele inimestele kuid ei ole kunagi selle tõttu helistamata jätnud. Talle meeldib hispaania keel ning reisimine ka. Ta on tark noormees, magistrikraad peaaegu tagataskus.

Ta on sõber, kes ütles, et kui eluarmastust ning pangalaenu ei ole, siis ma lihtsalt PEAN välismaale minema. Sest unistused tuleb teoks teha ja vaid plaanidest ei ole kasu. Ta jätab oma asjad sageli viimasele minutile, sest see tekitavat positiivset stressi. Me räägime teineteisele oma muresid ja mõtteid, rõõme ja ideid. Ja talle meeldib mulle nina alla hõõruda, et ma vahel liialt muretsen. Ehk sellest tulenevalt sooviski ta mulle mitteneurootilist uut aastat.

Jah, just selline on see sõber, kes armastab külmunud pannkooke. Just selline on see sõber, kellega ma jätsin täna hüvasti. Igaveseks. Puhka rahus, kallis sõber...

Riskidest

2012-01-14T10:32:00.000-08:00

Mul on suur tass teed, pähklid ning taustaks head Eesti muusikat, hoopis positiivsemat kui eelmisel korral. Nagu Kruuvi poisid ise ütlevad, siis nende muusika on lihtsa sõnumiga ning inspiratsiooni immutavad nad kõigest, mil positiivne vibratsioon küljes. Väga sobilik kõlamaks minu õhtule taustaks.

Hindasin olukorda ning ressursse ning nähes, et eesmärgini jõudmine võib olla ohus, vahetasin oma taktikaid ning plaane. Pole üldsegi üllatus, et tunnen end tunduvalt paremini. Mitte veel sama õnnelikult kui linnuke friikartuliga, kuid koguaeg ning pidevalt säramine panekski ümber olevad inimesed tahtma narkoteste teha.

Igatahes. Lugesin hiljuti uurimust (mis ilmub ka järgmises Psychological Science numbris, kui kellegi huvi), mille kohaselt inimesed usuvad, et mida väiksem on millegi juhtumise tõenäosus, seda suurem on oht, et see juhtub. Vastuoluline, kas pole? Näiteks lennukiga lendamine - õnnetused on harvad, kuid paljud siiski eelistavad autot, pannes ennast veel suuremasse riski. (Autoõnnetusi on tunduvalt rohkem võrreldes lennuõnnetustega). Püüdsin seda enda olukorda integreerida ning juurdlesin pikalt, mida ma kardan ning mida ma tahan. Kurb tõde on aga see, et harjutamisega meistriks ei saa, eriti kui teemaks on otsuste tegemine ja riskid. Võta siis näpust - risk või mitte?

Sessistress libedal jääl

2012-01-12T11:18:00.000-08:00

Nüüd see siis jõudis kätte - sessistress. Stress olevat organismile igati hea ja vajalik olek. Lihtsalt kui liiga paljuks läheb on kehvasti. Ma nüüd siis ületasin normaalsuse piiri. Kuulan Tim Minchini õnnetuid laule ja mõtlen, et kõik on nukker.

Tahaks seda kõike ära küpsetada, aga kus sa ühikas teed küpsiseid, kui ahju ei ole. Mikrolaineahjus "viie minuti koogid" ei ole ka väga ahvatlev idee. Kuna stressiküpsetusel on oluline osa just protsessil, siis niisama midagi mikrokas soojaks teha ei kõla.. küpsetuslikult. Kahtlen, et kiiritatud toiduga stressi saan kaotada. Võiks rajada sama süsteemis, mis välismaal on pesu pesemisega - pesumajad, kuhu sajad oma asjadega sisse ja topid aga masinasse. Lihtsalt.. küpsetusahjude süsteemil. Muidu otsi vaene hing mööda Tartut inimesi, kelle oleks ahi ja kes lubaks mul köögis torisedes küpsiseid sinna toppida.

Sessistressi kõrvalt proovin ikka õppida ka. Videoloengud: Ma ei saa aru, kas õppejõud jookseb kokku või teeb seda video. Kahtlustan esimest. Pärast seda, kui ta rääkis kuidas "kotiga lammastele geene selga panna" oli tahtmine karjuda palju kopsud lubavad. Õnneks sai ta ise ka aru, et tema näide ei olnud just kõige intelligentsemate killast. Sessi on veel päris mitu eksamit ning edaspidi läheb ainult hullemaks. Kunagi sai teoretiseeritud, et sessi lõpuks olen kas tark või kakun juukseid peast välja nurgas kõikudes. Nüüd on tulevikuplaanid selles osas üpriski selge.

Kõige juures on üks tore asi ka - väljas on meeletult libe!

Sessitarkus

2012-01-08T11:53:00.001-08:00

Selle sessiga olen ma õppinud juba päris mitu tarkusetera. Näiteks:

1) Öösel kell kolm juua tühja kõhuga viis tassi kohvi ei ole üldse nii lahe idee kui see kõlab;
2) Kasutusjuhend on püha graal. Millegipärast ei ole ma kunagi teadnud, et Fervex uniseks teeb. See teadmine jõudis minuni siis, kui enne suurt õppimist tassitäie jõin.
3) Ma jumaldan oma õpitavaid erialasid.
4) jne

Muus osas läheb aga edasi nagu vanasti. Ehk siis - kui me tegelt ka oma vigadest õpiks, oleks ma geenius valmis.

MMXII

2012-01-02T12:13:00.006-08:00

... ning ongi uus aasta käes! Kuidagi meeletult ootamatult tuli. Mina oleks vabalt vähemalt kaks nädalat veel eelmist aastat teinud. Tsiteerides kedagi, keda mulle tsiteeriti: "Taaskasutuse poolt vaadates on 'Head uut!' soovida veidi ebakohane. Mis siis vanal viga on, et aasta aega kõlbas ja nüüd äkki mitte?!". Teeme vähemalt aasta siis rohelise, mis arvate?

Uuel aastal uue hooga nagu öeldakse. Mul läheb uus aasta hullema hooga. Ja ma kavatsen sellest iga momenti nautida.

Südametunnistus teeb draamat

2011-12-27T23:48:00.001-08:00

Öö. Kell tiksub halastamatult, tik-tak-tik-tak. Möödub minut, möödub kaks. Vahetan seitsmendat korda asendit, aga und ei too nendest ükski. Kassile mu rahutus ei meeldi. Iga liigutuse ajal käitub ta nagu keegi üritaks teda lennukist välja visata ning lükkab küüned kõige lähemal olevasse objekti. Õnnetuseks on need minu jalad. See sunnib küll voodis veeretamise lõpetama, kuid unisemaks ei tee. Kui ma magama ei jää, ärkan hommikul hilja; kui ma hommikul hilja ärkan, ei jää ma õhtul magama. Nõiaring, millest on raske välja murda.

Südametunnistus ei koputa enam õrnalt mu haprale hingele vaid marssis julmalt sisse ning nüüd karjub palju kopsud ja kõri lubavad. Mul on rõõmustav teada, et ta kõripaelad on korras ning kopsumaht korralik. Olen korduvalt püüdnud seda kriiskavat häält kuulda võtta ning istunud maha eesmäriga õppida. Kuid enne, kui veel alustada suudan, leiab aju midagi, mille üle painajalikult mõelda. Näiteks marineeritud kurgid keldris või tühjaks saanud teetass või puid juurde ootav pliit köögis.. Oleksin justkui neelanud alla magneti, mis tirib vastupandamatult kuskile eemale. Eemale õppimisest. Teine magnet on õpikute küljes, kuid õnnetuseks on see samaliigiline.

Istuda ilusa roosa mulli sees ja loota, et motivatsioon tuleb enne eksameid tagasi on oleks narrus. Ei jää muud üle, kui südametunnistust kuulda võtta - hea, et ta niivõrd varakult karjuma hakkas ning mitte päev enne - ning õppima hakata. Lihtsalt karmi sundimisena. Lukustada end enda tuppa ja seltsiliseks ainult õpikud. Ma tean, et kirg on minus täiesti olemas. Momendil on see kahanenud vaid õrnalt hingitsevaks sädemeks, kuid see on olemas. Vaja läheb hapnikku ning sellest lahvatab suur tulekahju. Imeline, soe ning silmipimestavalt särav.

Piltuudis

2011-12-19T12:56:00.000-08:00

Jah, mul on piparkook, mis on kaktuse kujuline. Roheline ja puha. Ma olen alati teadnud, et on mingi põhjus, miks me sõbrad oleme. :)

Mis teed? Teed!

2011-12-18T13:46:00.000-08:00

Eile oli äärmiselt tegus päev. Ärkasin üles ja parandasin ühikas kraanikausi ära. Just nii lahe olengi. (Nukker selle juures on see, et lambipirni vahetuseks tuleb vist ikkagi töömees kutsuda.)

Seejärel läksin eksamile ja tegin selle päris edukalt. Premeerisin ennast Jaanus Harro loenguga (kaks loengut jooksis kokku ja ma ei teadnud, kumba eelistada). Mulle Harro meeldib, viskab nalja ja ajab asjalikku juttu. Ning tal on loengute jaoks meeletult hea hääl minu arvates. Selline mahe ning mõnus, tark hääl.

Loengus hakkas mind aga kummitama idee sellest, et see on selle aasta viimane loeng. Rohkem loenguid ei ole. Rohkem sinna õppehoonesse ma sel aastal ei satu. Uuest semestrist agab kolib teaduskond teise majja, mis tähendab.. see on minu viimane kord seal loengus. Istusin isegi peaaegu sama koha peal, kus esimest korda seal majas. Lihtsalt väga palju targemana. Nostalgitsesin pikalt ja jätsin hoonega ilusti hüvasti ning tegin seal olevast kuusest pilti mälestuseks. Eile sai isegi südantlõhestavalt ilus ja armast tekst valmis kirjutatud blogi jaoks, selline mis südame härdaks teeb ning pisara silma toob. Päris valmis ei saanud, seega ära ei postitanud. Täna sain kirja, et kolime. Kõik peale kahe instituudi lähevad teise majja. Mina jään oma instituudiga praegusesse majja. Niipalju mu nostalgitsemisest siis.

Täna räägiti mulle, kuidas minu pisike sõber - kes ei ole enam üldse nii pisike - mind ja mu värvipintsleid igatseb. Talle tegelikult ei meeldi värvida eriti, talle meeldib pintsleid värvist puhtaks loputada (see ei ole minu mõjutus, ausalt ka). See pani mind mõtlema, et peaks tegema nimekirja asjadest, mida ma tahan järgmisel aastal ära teha (aasta lõpus ikka tehakse veidraid plaane ja loetelusid). Huvi pärast tahtsin oma selle aasta lubadusi ka vaadata, et kuidas nendega läks aga... see need on kuskil kadunud asjade maal paremat elu otsimas. Mis on need 12 asja, millega sa tahad järgmine aasta hakkama saada?

Shh! Inside voices!

2011-12-14T17:51:00.000-08:00

Tegin endale tassi kohvi. Siis veel ühe. Ja siis veel mõned. Kodused ütlevad küll, et minu tehtud kohv on kui "lahja roostevesi" kuid vähemalt mina saan oma platseeboefekti kätte. Teate, mis mu kohvijoomine tähendab? Just, nüüd on sess hakanud kõikidel võimalikel tasanditel.

ÕIS oli täna maas. Ma usun, et teate ka seda, mis tähenduse sellele omistada saab. Just nimelt - ainetele registeerimine hakkas. Kas Teil on juba registreeritud? Sain peaaegu kõik, mida tahtsin - mõne jaoks tuleb eksameid teha. Mina olen rahul. Kooliga on muidu praeguseks nii, et esmaspäeval võib mulle lilli tuua, sest siis on selle aasta viimane eksam. Enne seda tuleb muidugi etoloogiaga ühele poole saada. Viimase eksami suhtes on väga vastakad tunded. Ühelt poolt tahaks meeletult paberile õigeid vastuseid kirjutada, sest siis näeks õppejõudu jälle. Teiselt poolt, see on viimane kord selle õppejõuga (ning siis ei saa ma enam oma öökapiraamatuid põhjendada lausega "Ma õpin eksamiks"). Viimases loengus andis ta võimaluse meil küsida, mida hing ihaldab. Meie küsisime, kas ta mingeid aineid veel annab ning millal neile registreerida saab...

Katsetasin ükspäev, kui edukalt ma suudan meenutada esimese toakaaslae õpetatud žongleerimist. Hiljem mõtlesin, et munade kasutamine selle teada saamiseks ei olnud ehk kõige taibukam idee. Või oli mul lihtsalt tugev eneseteadvus ning usk. Põrandale midagi ei lendand ning lisakoristusnädalat kaela ei sadanud. Kuid edaspidi ehk kuulan siiski soovitust katsetada mandariinidega - parem kui õunad(või munad).
Kuna hakkab vaheaeg tuleb ühikas "kes on Tartus, see koristab" aeg. See on siis teiste sõnadega "boks on korras kui Nohik Tartus käib."

Aga üldiselt on kell neli hommikul, Punapea ei ole küpsetuspaberi all juba viimased kaks tundi liigutanud, ülemine korrus läks ka tund aega tagasi magama ning väga lärmakad noormehed mu akna taga on ka vaikinud. Kell neli hommikul magavad vist kõik selle ajavööndi inimesed..

Nördimus

2011-12-12T23:28:00.000-08:00

Paljud asjad tekitavad minus viimasel ajal nördimust. Näiteks see, et saime teisipäeva hommikul ühika kõrgemate jõudude käest kirja, kus öeldi väga ilusate sõnadega, et üliõpilased on lambad ja idioodid, "sest ei oska oma prügi prügikasti panna, seda ei ole enam probleemiks, et kast täis saab." Vaatasin kõrvale sellest, et õige sõna oleks pidanud olema "jäätmed" ning meenutasin oma boxi koti ära viimist esmaspäeva õhtul: selleks ajaks kui mina sinna jõudsin oli kast ääreni täis, luuk kinni ei läinud ning mitmed kotid olid seetõttu asetatud ümber kasti. Kasti kõrval seisis kahtlase välimusega kohalik "prügikastionu" ja naeris, et no kast on nii täis, et õudne kohe. Kirjutasin kõrgematele võimudele ning rääkisin, mis pilt mulle esmaspäeval avanes. Sai täna kirja vastu, kus räägiti pikem taustastoori (mis õigustas lammasteks sõimamist esimest korda) öeldi, et minu juttu lihtsalt ei usuta. Edaspidi käin kaameraga ringi ainult.

Teine nördimus oli põhjustatud ülikooli poolt. Ühes aines tuleb esitada homme aine lõpumapp, mille nimel ma olen mitu ööd üleval istunud ning mille ma sain nädalavahetusel valmis! Täna (note: päev enne esitamist) saatis õppejõud kirja, et sorri, tal on mõned nõuded valesti esitatud ÕISis, lugegu me uut juhendit. UUT JUHENDIT. PÄEV ENNE ESITAMIST. Jah, saime pikendust. Kui ta mulle nüüd vaba aega ka juurde annaks, siis oleks päris äge.

jne.

Tahaks pead vastu lauda taguda ja mõned ajurakud ära kaotada, võibolla siis sellised asjad ei tekitaks minus nördimust. Aga täna on eksam, seega ei saa lasta tujul ega ajurakkudel langeda. Täna tuleb särada!

Hambaarstid

2011-12-09T16:15:00.000-08:00

Räägime hambaarstidest. Mis tundeid nad teis tekitavad? Ühiskonna normide järgi on hambaarstid vist ühed jubedaimad ning kardetumad üldse.

Minule nad meeldivad. Jubedalt. Ehk isegi natukene liiga palju.
Nüüd te ütlete, et "Ah, sulle ei ole siis haiget tehtud." On ikka - näiteks tarkusehamba tõmbamisel panin pildi taskusse. Kuid sellest hoolimata, mulle meeldib seal käia. Lamad mugavas toolis, mõnusas asendis, ainus mis sinult nõutakse on suu lahti hoidmine. Üldjuhul tuleb mul uni. Päris seda tunnet ei teki, kui keegi su juustes siblib aga midagi ligilähedast. Ei, mu hambaarst ei silu ega sibli mu juukseid. Imelik, eksole. See lummus nende vastu. Väidetavalt ma olengi imelik. Leiutasin teooria, mille kohaselt mu armastus ei ole minust tingitud vaid hoopis millestki muust. Kui nii, siis ühiskonna normide järgi ma ei olekski imelik. Teooria - tuimestus paneb mu laksu alla. Suhtlesin tuttava hambaarstiga. Tuimestus päris nii ei mõju ning enda käitumist ma sellega välja vabandada ei saa. Järelikult on see minu järjekordne kiiks. Aga ma ei kurda - tore on enda kohta igasuguseid põnevaid asju avastada. Huvitav, kas ma kunagi seal lausa magama jään - magavaid patsiente olla nähtud küll ja küll.

Kuidas teile hambaarst mõjub?

Raamatukogu minu toas

2011-12-09T13:17:00.000-08:00

Kui Punapea peolt koju jõudis oli nohik ~~juba magama läinud~~ ikka veel üleval. Punapea karjus paar lauset stiilis "Issand, sa oled imelik!" (see oli üks nendest - toim.) ja kukkus oma küpsetuspaberis tekile. Nohik läks magama kaks tundi hiljem. Neli tundi hiljem oli ta üleval.

Minu üleval istumisele on suurepärane seletus. Nimelt, nohiku elu on raskem kui arvata võis ning minu vaba päev õppida läks üpriski aia taha. Kui ma paar tundi plaanitust hiljem raamatukokku jõudsin ja end mugavalt sisse seadsin - kandes oma nohikuvesti ja patsikesi - olin ma täiesti valmis õppima. Õppima, kuni tädi harjaga tuleb ja mu raamatukogust lihtsalt välja pühib. Mitte miski ei läinud aga plaanitult.

Istudes ilusa koha peal kaktuse kõrval, hakkasin oma paberites tuhlama ja välja kirjutama vajalike raamatute asukohti. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui esimene raamat ütles, et teda peab hoidlast tellima. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui teine raamat täpselt seda sama ütles. Neljas teos sama sildiga hakkas aga mõjuma. Minu mannavahuroosa unelm, et ma tulen raamatukokku õppima, et ei peaks poolt 1/4 raamatukogust koju viima hakkas vastu taevast lendama. Arvasin, et vähemalt ei saa olukord enam hullemaks minna. Juba sellise arvamuse eest olin ma hullem ära teeninud. Minu nohikupats lagunes laiali ning momendil, kui üks - arvatavasti raamatukogu kõige kompum poiss - tahtis minu lauda istuda, sodisin mina endal nägu pastakaga.

Pärast sihitut kondamist riiulite vahel ning raamatute otsimist, võiks natukene sobida pakkisin ennast kokku ja lonkisin läbi vihmasaju ja pilkase pimeduse teaduskonna poole. Sealt oli võimalik saada teoseid ilma ootuseta kuid... koju tuli neid ikkagi vedada. Raamatukogu lubas mul endal vabalt ringi tuisata ja raamatuid otsida. Leidisin teose, mille sisukorras oli mulle ideaalselt sobiv peatükk. Lähemalt uurimisel selgus, et kellegi oli seda peatükki rohkem vaja, sest see oli raamatust välja tõmmatud. See oli ainus eksemplar seal.
Koju jõudes sukeldusin raamatumaailma ja sinna ma ka jäin. Mu teaduskonna raamatukokku ei ole mõtet enne järgmise nädala lõppu minna. See on tühi.

Uscire di mente. *

2011-12-05T15:37:00.000-08:00

Kell on pool kaks öösel. Kuulan vaheldumisi Roxetti ja mingit prantsuse laulu, mida oskan kaasa laulda, kuid mille sõnade tähendust ei tea siiani. Toakaaslane magab ning et tuli teda võimalikult vähe häiriks, istun voodis lamp kuklasse paistmas. Raamatu nägemiseks tuleb seda kõrgemal hoida, mis aeglustab mu konspketeerimist märgatavalt. Mõtlen õudusega kõikidele oma kodutöödele, mis veel tegemist ootavad ning sellele, kui palju enamat ma oleks võinud täna valmis jõuda. Poleks kaks tundi valet asja teinud, oleks ehk jõudnud ka.

Tartu tundub magavat. Isegi korrus kõrgemal naabrid ei liiguta toole ega põrgata palli nagu tavaliselt. Hakka või muretsema, et midagi on juhtunud. Eile nad veel laamendasid. See oli nagu õhtune rituaalne – nemad lärmasid ja mina mõtlesin, et kas nad vaiksemalt ei suuda olla. Harjumus tekkis juba. Toakaaslasel on suletekk, mis liigutamisel teeb häält nagu ta magaks küpsetuspaberi all. Alguses häiris see mind rohkem kui nüüd. Võibolla ta varem lihtsalt keeras end öösiti rohkem? Aga võibolla olen sellega ka harjunud. Ise küpsetuspaberiteki all magamist küll ette ei kujuta - suletekk on soe ka, tekib väga küpsemise tunne.

Keegi ei kirjutanud ega joonistanud mulle. Mõtlesin, et kui keegi mulle ei kirjuta, siis kirjutan ise rahvale ja sorteerisin postkasti läbi. Senimaani ei ole keegi ikka veel kirjutanud. Kuid eks see ole arusaadav. Kõik ei ole nagu mina ja New York, et kunagi ei maga.

* out of mind.

Wee-ee-ee-e-he-he-ee-ee-ee-e-ee-um-um-buway!

2011-12-04T12:35:00.000-08:00

"Täna tuleb oma vihkamised ära vihata ja matemaatika ära teha, homme peab rahulik püha olema", ütles "kursakaaslane" kui ma rääkisin südantlõhestavalt oma matemaatikaprobleemidest. Valasin verd, higi ja pisaraid ning proovisin sellest jagu saada. Viis tundi maadlemist ning .. hakkama sain! Õhtu lõpuks oli selge tõsiasi, et minu loogika matemaatika jaoks veel ei sobi. Oleks täiesti üksi pidanud tegema, istuks senimaani kodus ja taoks pead vastu lauda.

Kooli on veel kaks nädalat. Ning siis tuleb puhkus! (loe: siis vahetan linna, kus õpin). Et nii kaugele jõuda tuleb mõned eksamid sooritada ja suuuuur hunnik kodutöid teha. Ei midagi teostamatut, lihtsalt palju keskendumist ja tähelepanu nõudvad ülesanded. Aju tuleb ka õppida. Kuid tsiteerigem siinkohal Kenn Hilli: "Kui me suudaks mõista, kuidas me aju töötab, siis me peaksime oleme nii lihtsad, et me ei suudaks seda mõista". Huvitav, kui see lause eksamitöö äärele kirjutada, mida õppejõud arvaks?

Ühikas on lisaks päkapikkudele ka draamat saanud. Ei midagi uut ja põnevat, ikka samad teemad. Rääkisin toakaaslasele, kuidas öösel kell neli ei ole ilus oma äratusehelinaid läbi kuulates hommikuks parimat valida (eriti kui ta kavatseb hommikust äratust ignoreerida) ning koristamise teemal pidin ka tükk aega käima ja nõida mängima. Esimene teema lahenes kiiremini ning praeguseks on ka teine saanud puhta lõpu. Kui kauaks, näitab vaid aeg. :) Kirjutage ja joonistage mulle, õppejõudude ummistavatele kirjadele on tore vaheldust saada.

2011-11-26T14:00:00.000-08:00

Tegin eile oma ajuga diili, et kui tema mind tänase eksami ja 12h kooli jooksul ei reeda ning alt ei vea, annan mina talle nii palju und kui ta tahab, sotsiaalse ürituse ning suurendan ta värske õhu saamise sagedust tunduvalt.

Ajavööndis, kus me asume on kell veidi üle südaöö ning 12 tundi kooli on selleks korraks läbi. Aju pidas ennast vägagi hästi üleval ning koostöö oli sujuv. Siiski, korraks ta tardus eksamil ning nüüd proovib vist end heastada. 12h kooli ja ma TAHAN õppida veel.Akna taga käib suur ilutulestik. Mis alguses tundus poiste paugutamine osutuks hoopis millekski võimsaks ja suureks ning niipalju kui üle majade paistis ka üpris ilusaks. Pilt jäi siiski udune - külmaga aknast pilti teha pole minu stiil.
Ja päeva jääb lõpetama teemakohane laul. Rock Hotel - Tean, ei tea.

2011-11-24T15:29:00.001-08:00

Kui keegi tahab kell kaks öösel ajusagaratest või tajust funktsioonidest unejuttu, siis võib minuga kontakteeruda.

Rabarber on nüüd mürgine

2011-10-30T14:07:00.000-07:00

Tee ja rabarberikoogi saatel uudiseid lugedes jäi silma üks artikkel Postimehest, mis kogub kommentaare nagu ikka kirjutised, kus räägitakse millegi ära keelamisest. Nimelt on valmis tehtud uued terviskaitsenõuded lasteaedadele ning nende kohaselt ei tohi lasteaia territooriumil kasvatada mürgiseid taimi. Loetelu ei anta, antakse aga kirjandust, kust tutvuda ohtlike taimedega. Ning nendeks on siis näiteks: agaav, alpi kuldvihm, kee-palvehernes, putked, hapuoblikas, rabarber ja jänesekapsas, harilik sinilill, nartsiss, piibeleht ehk harilik maikelluke, priimulad ja nurmenukud. Selle loetelu lugemise peale ei suutnud ma otsustada, kas minna testamenti kirjutama või lasta endast teadusajakirja artikkel kirjutada kui väga võimsa tervisega inimesest.

Ma ei ole taimeteadlane ning ei ole ka lugenud igat artiklid nende taimede kohta. Seega ma ei pane kätt südamele ja ei ütle, et osad nendest ei ole mitte kunagi mürgised. Kindlasti teatud olukordades on. Teatud olukordades on šokolaadi söömine ka ohtlik. Teatud olukordades on hingamine ka ohtlik.

Mind paneb aga hoopis mõtlema see, mida me lastele tegelikult lasteaedades õpetame. Praegu liigub ühiskond üha edukamalt selles suunas, et mässime lapsed vati sisse, et miski neile liiga ei saaks teha ja mõõdame ka porgandikõverust, et nad kõverat porgandit süüa ei saaks. Mingid piirangud on muidugi vajalikud aga kas me tahame järgnevates põlvkondades tekitada hirmu sinilille ees või tahame neile õpetada, et pärast sinilille näperdamist peseme käsi? Jah, lapsed peavad olema lasteaias kaitstud kuid kui kaugele me selle kaitsega lähme? Sest mingist piirist alates on see pigem kahju.

Keelata saab kõike. Kuid lapsel ei suudeta 24/7 silma peal hoida, ta leiab oma sinililled ja hapuoblikud ikka üles. Jääb kangesti mulje, et vastutavatel kohtadel olevad inimesed ei taha või ei viitsi või ei oska midagi kasulikku teatud teemade puhul mõleda seega teevad midagi lihtsalt näitamaks, et nad pole niisama istunud. Lapsi koheldakse kui lolle, kes mitte midagi ei oska ega tea. Tegelikkuses on nad aga tunduvalt arukamad kui neid tahetakse näidata. Mida rohkem neid aga kaitsta üritatakse, seda enam nad jäävad ilma kogemustest, mis õpetavad. (Ma ei väida siinkohal seda, et nad peavad hakkama lillesibulaid sööma, et mõista selle ohtlikust). Vaatepilk on kurb.

Sõin oma koogitüki lõpuni ja mõtlen, et oleks teine tükk ka, sööks veel.

Elus on kaks tähtsat reeglit:

2011-10-28T13:34:00.000-07:00

... ära kunagi ütle kõike korraga.

Mul läks sõber sõjaväkke. Ütles, et oh kirjuta mulle, et tal igav ei oleks. Ma hoiatasin siis, et minu puhul ei ole normaalseid kirju oodata ju, kas ta riskib. Tema vastas aga enesekindlalt, et mida kahtlasem seda parem.

Vorpisin talle siis kirja, päris mitu lehte. Täna või homme peaks ta kätekõverdusi tegema, et seda kätte saada. Mind tegelikult täitsa huvitab, mis reaktsiooniga ta neid morsekoodis lehti loeb. Ei tea kas peaks varsti morsekoodi ka järgi saatma või suudab selle kuskilt koha pealt leida ...

Notsud ja kööginõud

2011-10-27T03:59:00.000-07:00

Kuna peale kooli mu elus mitte muhvigi hetkel ei toimu, siis üldjuhul on inimestel juba siiber saanud minu kuulamisest - sest muud mul rääkida ei ole kui oma uusi loengutest kogutud teadmisi. Õnneks sain ühe kodutöö raames uusi tuttavaid, kes ei pannudki näppe kõrva ja ei hakanud "La-la-laaa" tegema kui ma notsude vajaduste elastusest rääkima hakkasin.

Teiselt poolt jällegi, kuigi sõbrad on aru saanud, et mul muud rääkida pole hetkel kui loomade käitumisest, siis see ei tähenda, et nad mu kuradile saadaks. Mind on ikka vaja, sest nende elus toimub oi kui palju. Lihtsalt, suhtlus on väga monoloogne ning minult oodatakse pigem toetavaid vahemärkusi nagu "mhmh" või "Saan aru".
Positiivse noodina aga see, et esmaspäevaks peaks etoloogiaga ühel pool olema ning kui kõik edukalt läheb, ei istu ma 24/7 kapi toel põrandal õppides.

Aga et teid kallid lugejad säästa mu koolijutust, siis natukene "ühikadraamat" ka. (Draama mõõtmeid see välja ei anna kuid midagi paremat ka pajatada ei ole). Olen kogu oma tudengipõlve ühikas elanud ning ainsad nõud, mis lõhutud, on olnud sellel semestril. (Jah, isegi Belgias, kus tüübid ühe käest läinud peo ajal lõid pudeli otsapidi seina sisse ei lõhutud ühtegi klaasi). Tänase hommikuse seisuga oli kilde aga kolmest erinevast nõust juba- nendest kaks kuulusid mulle. Ehk siis: Minu sigailus ämblikuga teraapiaklaas leidis oma kurva lõpu vannitoas, kus... ma tegelt ei tea ja vist ei taha ka teada, miks nad mu joogiklaasiga vannitoas olid. Sellel asemele osteti uus ja täiesti tavaline klaas, mis leidis oma lõpu paar nädalat hiljem jäädes mu toakaaslase käe ja veekraani vahele. Selle asemele tuli õlleklaasi stiilis klaas, mis on imekombel senimaani elus. (Siikohal on üheks lugevaks argumendiks kindlasti ka see, et seda hoian ma teistest eemale nüüd).
Täna öösel oli kööki tekkinud suuremat sorti pestud nõude virn. Valmistasin mina hoolega oma putru ning pärast üht koputust vastu potiäärt kulbiga...varises see torn nagu laviin. Esimese hooga ei olnudki justkui miskit hullu kuid hiljem avastas toakaaslane oma mõrvatud kausi hunniku alt. Lömastatud suurema kausi poolt. Kuna mingil põhjusel rahvas räägib vaid mulle, et "Kuule, võiks ju olla et kõik koristavad kapi enda järelt ära, eks?" siis võtsin ohjad enda kätte ning läksin ja pidasin hommikul kõigile ükshaaval pisikese loengu teemal "Kuidas ühikas ellu jääda ilma nõusid kaotamata ning prügisorteerimise ABC". Kui sellest kasu ei ole, võtame plastnõud kasutusele.

Ja muud ei olegi. Eesti või Türgi post ei ole mu kirjadest vaimustuses (praeguse seisuga täpselt pooled on kaduma läinud) ning ma oskan itaalia keeles öelda, et ma olen hulluks läinud. Selline see mu elu hetkel on. Aga kes notsudest või puuviljakärbestest või kajakatest teada tahab / vestlust sel teemal teha, vabalt võtke ühendust. :)

Koolilood siinpool sood

2011-10-18T02:51:00.000-07:00

Nädalavahetus läks nagu kõik eelnevad. Ehk siis reedel luban endale vaba päeva, et nädalavahetusel õppimiseks energiat koguda ja järgmine hetk on pühapäeva südaöö, kus vesiste silmadega kalendrit vaatan ja aru ei saa, kuidas jälle nii läks. Ülikoolis nii kaua käidud, et vahepeal ma juba täitsa eeldan sellise olukorra tekkimist ning jätan õpikud ja muud vajalikud materjalid Tartusse - ega ma koormaeesel ole, et neid niisama kaasa vedada. Aga usk endasse on ikka jube suur ja varsti vean jälle enesekindlalt kõike koju...

Sel pühapäeva õhtul tabas mind aga lisaks nädalavahetuse plaanide hävimisele veel teinegi üllatus. Minu masterplaan õppimise osas lendas vastu taevast, sest nädalas on seitse päeva mitte kaheksa. Samamoodi hävis eriefektide saatel mu eksamiplaan, sest selgus, et 19 ja 9 on erinevad kuupäevad. Sellistel hetkedel olen ma tõsiselt üllatunud, kuidas ma nii kaugele üldse jõudnud olen. Tegin mõlemad plaanid ümber ning esimesega olen praeguseks kolmapäeva õhtus. (Olgu öeldud, et momendil on teisipäeva öö. Juhhei!)

Kuupäevade tundmine on üldse minu üheks nõrgaks küljeks. Vihtusin teha igasuguseid põnevaid matemaatilisi ülesandeid. Mitu tundi tegin. Sest tähtpäeva võis juba õhus tunda. Öösel kell üks avastasin aga pettumusega, et tähtaeg on 26. november ja oh üllatust - meil on alles oktoober. Ei saa ikka ilma järgi kodutööde tegemist planeerida.

Kuid kui kodused nädalavahetused välja jätta siis üldiselt on tunne nagu oleks "Tangled" multikast pärit hobune Maximus. Kõik, mis vaja saab tehtud, olenemata sellest kui keeruline, aeganõudev või raske see on. Kui minust film tehakse, siis selle praeguse hetke taustaks oleks Mika - Any Other World muusika (ilma sõnadeta). Kangelane tuleb, hakkab vaikselt nokitsema oma töö kallal.... ning siis tuleb sõnadeta stseen, kus tehakse elusid muutvaid tegusid. Vot nii.

Hambapasta maagia

2011-10-11T14:24:00.001-07:00

Avastasin, et mu uus hambapasta on ääretult võimas. Esimene kord seda kasutades tuli mul idee oma seminaritöö teemaks - õppejõuga rääkides selgus, et täiesti hea idee. Nüüd aga tekitas see hoopis motivatsiooni õppimiseks. Pool üks öösel.

Mu hea tuju ja omaette laulmise müsteerium on lahendatud - ei olegi kella viie tee, uus hambapasta hoopis.

Kella viie tee

2011-10-11T13:31:00.000-07:00

Arvestades seda, kui tubli ma olen olnud viimasel ajal, said pühapäeval hommikul ikka väga kehvad pannkoogid. Polnud ei seda õiget maitset ega välimust. Juust parandas olukorda silmnähtavalt. Nädalavahetusel tuleb pannkoogiküpsetus kiirkursused läbida.

Täna oli üks eriskummaline päev. Ehk seetõttu, et mu unenäos tuli maailma lõpp. Ebareaalsem kui mu kunagine maailmalõpu unenägu (mattume kõik lumme). Päike tuli planeedile jube lähedal ning tuul tahtis inimesi ära puhuda. Mina haarasin kaamera järgi ning proovisin ilusast suurest põlevast Päiksest pilti saada kõigepealt. Usun, et see on maailmalõpule päris hea reaktsioon, sest kui inimesed uuesti tekivad evolutsiooniga, siis on neil fotomaterjal olemas minevikust.

Aga võibolla oli eriline mõnel muul põhjusel. Juba teist päeva kõnnin ma jalgu lehtedes lohistades ning tänaval omaette lauldes. Armunud ma ei ole ning joodav teesort ei ole ka vahetunud. Mõtlema hakata siis ainus muutus on see, et ma olen tunduvalt rohkem õppimisega tegelnud ning iga päev joon kella viie teed. Eesti aja järgi kell viis see mul veel õnnestunud ei ole, kuid kuskil ikka on kell viis.

Täna võib - ühiselamud

2011-10-11T00:42:00.000-07:00

Eelmisel nädalal näitas TV3 saates "Täna võib" ühikate elu. Kuna see oli minu toakaaslase 15 minutit kuulsust, siis otsustasin netist pilgu peale heita. Mõtteid ja muljeid oli oi kui palju. Üks nendest oli hea meel, et telekat ei oma, sest muidu äkki satuks kogemata seda saadet vaatama.

Esiteks oli kogu asi nii lavastatud, et paha hakkas. Saatejuhil oli kindel arusaam ühikatest ning ta püüdis tohutult, et kõigile sellist muljet jätta. Mis tähendas aga, et tegelikkusest on asi kaugel. Toome mõned näited:
* Tudengid ütlesid "Meil on täna ka sõbrad külas ja pidu käib." Seda, et "sõbrad" on samast ühikast kokku otsitud suvaline rahvas* jäeti mainimata. (*Käidi erinevate tubade uste taga ja öeldi, et me filmime, on rahvast vaja, kas tulete?).
* Saatejuht rääkis kaastundega, kuidas tudengid ainult nuudleid söövadki. Kuigi korduvalt öeldi, et nuudlid on siiski viimane variant..
* Muusikat mängivad noormehed. Tõsimeeli, kas te usute, et selline see elu ühikas ongi, et koguaeg istub igas toas muusikainstrumendiga inimene? Ha!

Mind hakkas tõsimeeli huvitama, kas kõik nende saated ongi selliseid või oli see lihtsalt üks äpardunud katse. Tahaks südamest loota, et meedia siiski ei ole veel teatriks muutunud ning näidatakse ka nii nagu on. Või saate pealkiri tähistabki seda, et Täna võib ise kokku lavastada oma soove?

EDIT: Rääkides boksikaaslasega leidsime veel midagi, mis tuleb välja tuua: Saates tõmmatakse tudengite kapp lahti ja öeldakse, et oh küll tudengid on rikkad - kapp sööki täis. Unustati mainida, et see kapp sisaldas kuue inimese toitu.

Ettevõtlikkus jätkub

2011-10-08T12:42:00.000-07:00

Sel nädalal on saadud nii palju tarkusi, et homme hommikul olen pannkoogid täiesti ära teeninud. Ootan põnevusega nende homset meisterdamist. Nagu ka seda, et homme saab magada, sest loeng ei hakka enne lõunat!

Mis siis sel nädalal oli? Kooli ja kodutöid. Kodutööd läksid üpriski edukalt, hoolimata sellest, et ma end superatakiga üle valasin korra. Vähemalt mõte töötas korralikult - esimene reaktsioon oli sõrmed laiali ajada, et nad kokku ei kleepuks.
Lisaks olin jälle ettevõtlik ning käisin koolitusel. Sel korral terrakota savi. Juhendaja rääkis pikalt ja põnevalt ning kõigile anti hunnik savi kätte ning kästi loovad olla. Ma näperdasin seda savi üht ja teist pidi ning.. no ei tulnud ei olnud säravat ideed. Lõppteosena valmis siis hunnik täringuid ja tigu, kuhu saab küünla sisse panna. (Tal on sarved veel puudu). Kui ta ahjust läbi käib näeb helendavat versiooni ka.

Reedel aga valmistasin murenukku. "Õpitoas valmistatakse murenukk, mis pannakse kaunistatud kotikese sisse. Murenukk on Guatemalast pärit imepisike nukuke. Murenuku valmistaja paneb oma mure selle nuku sisse ja mure ei kasva kunagi suureks – nagu see väike nukk." Legendi kohaselt tuleb juba valmis nukule oma mure rääkida, ta õhtul padja alla panna ning ta läheb viib mure ära. Ma tegin ühele ikka pikad patsid, et mu juuksed ka kiiremini kasvama hakkaks. Ja siis pärast seda on olnud kooli. Palju ja igasugust. Sain Jüri Alliku loengusse ja see mees on veel geniaalsem kui ma arvasin!

Õhuaken ja ettevõtlusnädal

2011-10-04T01:58:00.000-07:00

Septembris alustasid Tartu Ülikooli psühholoogiatudengid üritustersarja nimega "Õhuaken", mis mõeldud siis kõigile huvilistele, fanaatikutele jne. Esimesel korral oli teemaks "Psühholoogia tulevikus - erinevad vaatenurgad ja lähenemised" ning piiiiiiiiiiika loengu pidas Poola-Iisreali-Inglise-Eesti psühholoog, transpersonaalse hüpnoanalüüsi looja ja psühhoterapeut Jure Biechonski. Tema loeng teemasse väga ei läinud minu arvates, kuid sellest hoolimata oli see ääretult põnev. Mulle meeldis meeletult see fakt, et paljud minu arvamused ühtisid tema omadega. Lisaks tema rääkimisstiil oli lihtne ja arusaaadv - palju näiteid, palju selgitusi, palju metafoore. Näiteks mõned parimad tsitaadid:

* Paranemiseks läheb üks minut. Kui kaua selle ühe minuti saabumiseni läheb, on iseasi. * Telefon on väga skisofreeniline leiutis. Keegi tahtis kuulda hääli ilma ühtegi inimest nägemata. * Sõidate autoga ning kuulete mootorist jubedat lärmi. Mida inimesed teevad? Võtavad kõrvatropid või keeravad muusika kõvemaks ning sõidavad edasi. Ja me teeme oma tervisega samamoodi. * On kahvel. Ja on supp. Kahvliga suppi süüa ei õnnestu. Teaduslik järeldus? Supp vajab teraapiat.

Eile aga toimus midagi hoopis muud kui loeng. Nimelt on sel nädalal Eestis ettevõtlusnädal, mille raames palju koolitusi. Otsustasime Kristaga härjal sarvist haarata ning end erinevatel aladel koolitada. Antoniuse Gildis toimus koolitus "Sepikohas naela sepistamine". Algselt tunnine üritus kestis meile tunduvalt kauem ja lahkusime alles siis kui õues ei näinud oma varbaidki enam. Nende poolt planeeritud naela sepistamine jättis natukene nõrga mulje. Igaüks sai mõned korrad vastu naela virutada, et naelatoorikule ilmuks ilus pea. Kuid kuna see jäi meile ilmselgelt liiga lahjaks siis tegi juhendaja ettepaneku, et kui meil aega on, võime midagi etemat ka katsetada. Istusimegi siis poole kaheksani seal ja tagusime kuuma rauda. Lehti ja naelu ja ussiga ripatsi ka. Mu uss läks põlema vahepeal ning suur tükk murdus ära, seetõttu ta ka nii pisike.

Ise tehtud, hästi tehtud.

Sügisel

2011-09-21T08:08:00.000-07:00

Sügisel
(Jaan Kaplinski)

Sügisel märjem on kaste
ja pimedus pimedam.
Sügis see on koolilaste
varane ja tõtlik samm.
Sügis toob pihlasse marjad
ja udu ja porise tee
ja saapad ja saapaharjad
ja taevasse Linnutee.
Vahtrasse tulevad värvid
ja õue kasepuuriit
ja emal on jälle närvid
ja isal radikuliit.
Ja lastel on koolikott raske
ja palju koolitööd
ja hommikul uni silmas
pärast pikka külma ööd.

Tere kool!

2011-09-09T10:42:00.001-07:00

Õppejõud ütles, et lugege raamatust need peatükid, mis ÕISis kirjas, järgmiseks korraks läbi. ÕIS ütleb, et peatükid on 3-7. Mu raamat sisaldab 3 peatükki. Kõik muu info klapib ÕISi ja raamatu vahel. Isegi lehtede arv. Saa nüüd siis aru, mida minult nõutakse.

See muidugi tähendab siis seda, et ma olen nüüdseks jälle kooli jõudnud. Praeguse seisuga ei olegi nii hull kui arvasin augustis, kuid ega kõik ained veel alanud ka pole. Oodake, kuni mul matemaatika hakkab - te ei jõua mu kirumist ära kuulata. Õnneks elan ma rebastega koos, kellest üks on matemaatik. Vajadusel ujun talle külje alla. Mõnda ainet ma ei oota eriti, samas mõne alguseni loen minuteid. Nohik nagu ma olen.

Teiselt poolt aga see, et kõik loengud ei ole veel alanud, tekitab minus tahtmise kõiksugu asjadega tegelema hakata. Sest mul on ju vaba aega. See teadmine, et mul järmine nädal seda enam ei ole mitte, tahab tagaplaanile jääda. Aga asju, millega tahaks tegeleda on niiii palju! Siinkohal võiks Lottet tsiteerida et "kõigepealt tõmban köie meie korstna otsast Bruno korstna otsa ja hakkan köiel käimist harjutama ja varvastega vilistamine ja kõhurääkimine tuleb ka homme kindlasti ära õppida."

Eksperimentaalkulinaaria: kartulipirukas

2011-08-25T09:55:00.000-07:00

Kool on kohe kohe jälle algamas, mis tähendab, et minu ahjukasutamise võimalused vähenevad märgatavalt. Seetõttu jagan jälle retsepti, mille jaoks on ahju vaja - kasutan viimaste päevade võimalust.

Eelnevalt varuda:
500g lehttainast
5 suuremat kartulit
200g sinki
1 sibul
1 tl sidrunipipart
1 tl soola
1 spl kuivatatud basiilikut
3dl piima
2dl hapukoort
riivjuustu

Rulli tainas laiali ja tõsta küpsetusvormi. Koori ja riivi kartulid ning aseta need koos tükeldatud singi ja sibulaga vormi. (Mina ladusin kihiti). Sega omavahel piim, maitseained ja hapukoor ning vala vormi. Kõige peale riivjuust... ja 175C juures ahju! Umbs 45 minutit. Siis kata fooliumiga ja veel pool tundi ahjus. Seejärel head isu! Kõrvale sobib piim.

Kuidas ma otsustasin loovaks hakata ja sääsehammustuse sain.

2011-08-21T13:45:00.000-07:00

Nädala lõpu poole olen ma kuidagi jube endasse tõmbunud olnud. Olgu see siis põhjustatud viimaste päevade sündmuste või kooli lähenemise pärast, endale hakkab juba närvidele käima. Avastasin, et suve on jäänud veel vaid loetud päevad ja oma plaanidest ei ole ma peaaegu midagi korda saatnud. Näpud ei ole kitarrimängust valusad ja hollandi keele oskus ei paranenud ka. Eks tuleb kooli kõrvalt.

Mida ma siis suvi otsa tegin? Südamekujulisi keedumune. Keegi ei saanud aru, et need südameid kujutasid. Katsetan uuesti. Järjehoidjaid meisterdasin. Hammaste ja silmadega. Nüüdseks muidugi on SassTheCat seda juba hambaga katsunud, seega silma sees on suur auk. Ja hoidja hambad on õhukesest paberist tehtud, seega need tõmbavad rulli. Aga muidu on täitsa kobe veel.

EMT'ga proovisin läbi saada. Pärast seda, kui nad endale uue kodulehe hankisid ja mulle enam mu telefoniarvet ei näidanud, lõin käega ja ei ole nüüd kaua juba proovinud ka mitte iseteenindust kasutada. Nüüd siis otsustasin jälle proovida. Seekord nad lausa nõustusid mulle näitama arvet. Otsustasin, et muudaks parooli ka ära - muidu pea meeles neid xhtVjtpa1. Esimene katse: Ütles, et uus parool peab sisaldama ka vähemalt üht suurt tähte ja üht numbrit. Mul ei olnud selle idee vastu midagi seega proovisin uuesti. Katse kaks: Ütles, et parooli saab muuta tunnis korra, proovi 1h pärast uuesti. Lõin jälle käega.

Ja nagu pealkiri ütleb, otsustasin loovaks hakata. Tegin ümbrikke ja kaarte ja kõike sellist loovat näputööd. Lisaks võtsin kaamera jälle kätte ja ronisin päiksele lähemale. Sääsed nautisid tasuta lõunat ja mina sain pildi mida saab kasutada õpikutes "Kuidas valesti päikest pildistada." Prussakas jäi natukene etemalt pildile. Aga sellised mitmejalgsed ja jalutud on alati mind hoidnud.
Hämmastaval kombel sain paar päeva tagasi ka pildi, mis tekitas küll lõpuks rahulolu. Tegelikult oli seal seerias päris mitu pilti, mis mulle meeldis. Märja heina sees roomamine tasus end jällegi ära. Ehk ma peakski rohkem keskenduma mikromaailmale kui natuke suurematele asjadele, nagu näiteks Päike?

Eksperimentaalkulinaaria: täidetud kartulid

2011-08-15T08:58:00.000-07:00

Üheks minu lemmiktoiduks on ahjukartulid. Ülikooli algul küpsetasime kursaõega koos kartuleid ja siis sõime end nendest lõhki. Ajasime kahepeale terve suure pannitäie sisse. Ning kui ma Belgiast tagasi kodumaale lõpuks tulin, oli mu esimene toidupalve ka just ahjukartul. Seepärast ka retsept, mis on ääretult lihtne ning ülimaitsev.

Eelnevalt varuda:
6 keskmise suurusega kartult
1 sibul
2 tomatit (või paprikat)
kanafileed
oliiviõli
100g juustu
maitsestamiseks soola (ja muud endale meelepärast)
kaunistamiseks peterselli

Soojenda ahi kuni temperatuur on 230C. Pese kartulid hoolikalt ning tee kahvliga neisse augud. Seejärel hoia ahjus kuni nad on pehmed (30-40 minutit).
Valmista täidis: lase õli suuremal pannil kuumaks. Tükelda sibul, lisa pannile, pruunista. Tükelda kana ja tomatid. Lisa pannile, maitsesta maitseainetega. (Mina lasin kõik saumikserist läbi. Kanaks kasutasin sügavkülmutatud eelnevalt kergelt grillitud kana seega läks asi suhteliselt kiiresti. Toore kana puhul tuleks hoida segu tulel kuni kana kaotab oma toore värvuse.)
Kui kartulid on pehmed tõsta nad jahtuma ning lõika pooleks (pikuti). Tõsta sisu lusikaga välja, jättes mõni millimeeter äärtesse. Kartuli sisu tõsta pannile täidise juurde. Pärast kartulite muutmist paadiks tõsta täidis neisse, raputa üle riivjuustuga ja hoia 250C kraadise kuumuse juures kuni nad muutuvad kuldpruuniks (ligikaudu 20 minutit). Serveeri, kaunista peterselliga. Näeb igati uhke välja ning sobib nii tähtpäevadeks kui tavaliseks õhtusöögiks.

(Ma sattusin juustu riivimisega hoogu, sellest ka see, et kartulit näha ei ole)

Eksperimentaalkulinaaria: magushapu sealiha

2011-08-10T10:15:00.000-07:00

Seekord aga retsept, mida saab vabalt katsetada ka tudeng, kes ühikas ahju ei oma. (Ise näen selles ühikas elamise suurimat miinust - ahju puudumine)

Eelnevalt varuda:
riis
1 tl õli
100g seašnitslit
soola
1 sibul
karrit
pipart
1 väike suvikõrvits
1 väike purk konservananasse (suhkruta, omas mahlas)
200ml vett
1tl köögiviljapuljongipulbrit
2 sl mahedat ketšupit

Keeda riis. Lõika seašnitsel ribadeks, prae õlis. Maitsesta meelepäraselt (sool, pipar, karri jne). Lisa lihale tükeldatud sibul, suvikõrvits, ananass. Seejärel pannile vesi, puljong, ketšup ja hauduma! Serveeri riisiga.

Mina ise oli jube laisk ja võtsin kapist esimese konservananassi, mis juhtus. Hiljem olin arvamusel, et tükid oleksid võinud väiksemad olla kuid teistele meeldis. Ketšupi puudumise tõttu panin tomateid - sobis väga hästi. Valmis ka üpris kiiresti ning lisaks sellele on see ka tervislik. ;) Head isu!

Eksperimentaalkulinaaria: kana-riisi vormiroog

2011-08-08T08:19:00.000-07:00

Midagi ääretult kergelt valmistatavat ja maitsvat, mida saab vastavalt oma soovidele kohandada. (Nagu võib allpool toodud kirjelduses näha).

Eelnevalt varuda:
4 kana rinnafileetükki
2 dl riisi
1 sibul
1 kanapuljongikuubik
4-5 dl vett
1 tl karrit
Kaste:
200g hapukoort
1 tl salveid
1/2 tl sidrunipipart
1-2 küüslauguküünt
1/2 tl soola

Sega kastme materjal ning pane kanafileed sinna marinaadi; aseta paariks tunniks külmkappi. Aseta vormi riis, tükeldatud sibul, murendatud puljongikuubik, karri, vesi ja sega. Tõsta kanafileed vormi, vala kastmega üle. Küpsetada 175C kraadi juures tund.

Mina lähenesin asjale loominguliselt ja jätsin karri ning salvei välja (originaalselt peaks kuulama ka paprika, kuid kuna olen elamises ainus paprikasõber jäi ka see eemale). Küüslaugu ja soola asendasin.. küüslaugusoolaga. Ja külmkapis marineerimise osa jätsin samuti tegemata - kõik vormi, kana peale, kastmega üle, ahju. Juurde sobis väga ideaalselt värsket kraami - kurki, tomatit, salatit.

High on sugar!

2011-05-26T13:20:00.000-07:00

Mõned ööd tagasi nägin unes, et ma olen Austraalias ja mulle kingiti kitarr (ja puidust põrandapesuhari ja lumelabidas). Mäletan värskelt veel seda tunnet, mis unenäos oli - see meeletu õnn; uskumatus, et ma olen tõesti siin. Sama tundsin Inglismaal - pärast rongiga tunnelist välja sõitmist hüppasin erutatult tooli peal üles-alla ja küsisin iga natukese aja tagant, kas me ikka tõesti oleme siin. Litsusin näo vastu akent ja ei julgend silmigi pilgutada kartes, et Inglismaa võib selle hetkega kuskile kaduda.

Londonis ahmisin õhku nagu oleks keegi mind püüdnud varem lämmatada. Püüdsin tunnetada nii palju kui võimalik. Kõik need oravad ja üles lükatavad aknad ning bussid ja inimesed... Unistuste täitumine on ikka üks ilus asi.

Praegu muidugi ei saa ma endale lubada midagi enamat kui unes reisimist ja piltide vaatamist. Eksamid puhuvad külma õhku kuklasse. Samas olen avastanud, et sessi ajal on ka põnevust ja rõõmu - eneseteostusvajadus saab vägagi rahuldatud. Maslow oma vajaduste hierahiat koostas pani selle kõige kõrgemale astmele ja no, tunne kui saad millegi jube keerulisega hakkama on ikka super. (Mulle tema teooria meeldib, rajasin enda motivatsioonteooria ka sellele) Ma ei võrdleks siinkohal reisimist ja eksamite (edukat) sooritamist, kuid kui vähemalt üks on olemas, tundub elu juba täitsa lill. (Jep, olengi nohik ja kiidan eksameid).

Tänasega sai praktika ka läbi. Eile ütles juhendaja, et tuleb vaatleja. Teised õpetajad, kuuldes, kes selleks on, patsutasid mulle õlale ja soovisid edu ning jõudu ("...sest sul läheb seda vaja.") Mõned tormasid ringi ja muutsid oma ruumi ilusamaks ja toredamaks. Ei ütleks, et see mu närveldamist vähemaks aitas teha. Üldiselt olen ma enda üle aga uhke.

Jaaa.... varsti on eksam. Mul on lõppenud ööst senimaani suhkru ületoos ja kohvilaks, mis siiski kaduma hakkab. Tulevikutarvis idee: enne õppimisööd võiks välja selgitada, kas kohveiinivaru on rohkem kui esimese tunni jaoks või ei.

Negatiivse positiivne külg

2011-05-06T01:26:00.001-07:00

Kõigel sellel stressil ja frustratsioonil on tegelikult ka häid külgi. Kuna iga eesmärgi saavutamiseks on mitmeid erinevaid takistusi + niisama halvad kokkusattumused, olen kergelt paranoiliseks hakanud. Kui kõik nässu veab, siis on viimane aeg teha arvuti olulisematest asjadest koopa; liikluses olen tunduvalt tähelepanelikum ning sidrunit söön ka suurema rõõmuga. Iga hommik.

Eile istusin varahommikuni üleval ning mässasin SPSSiga (statistikaprogramm). Rock ja metal karjus kõrvaklappides, joogitops (tee!) sõrmede vahel, arvuti võimsate programmidega ees ning numbrid ja arvud tiirlesid silme ees. Tegelikult tuli tunne, nagu oleks CSI'st see ülitark patsidega tsikk Abby. Selline kergelt badass arvutinohik.

Karmavõlad

2011-05-05T00:41:00.000-07:00

Jalul vaid tänu hommikustele kofeiinilaksudele ja oma hullumeelsusele. Viimastel päevadel on stress ja frustratsioon nii suurteks sõpradeks saanud, et vahepeal tundub, et ainus lahendus oleks lihtsalt karjuda palju kopsud lubavad. Või siis teki alla roomata ja oodata kuni karmavõlal minust kõrini saab.

Tasakaal eraelu ja kooli vahel nihkus paigast, pärast sõrme pakkumist nõudis eraelu kätt ja kool avastas, et tahab ka midagi... ning püüavad mind lihtsalt lõhki rebida. Ma saan edukalt hakkama kõigega, mis teele visatakse aga tüdimus tuleb peale, kui koguaeg kaikaid kodaratesse loobitakse ning midagi plaani järgi ei lähe. Ja oleks siis, et keegi meelega teeks, lihtsalt olukord on selline.

Võibolla on lihtsalt mingi kuufaas, mis inimesed napakas ja hulluks teeb. See on tegelikult päris tõenäoline, just oli juttu kuidas Kuul on "rohelised plahvatused". Ma arvan, et seda kõike seal üleval pool peaks lähemalt uurima. Mõjusid inimkonnale ja eriti aju kasutamisoskusele.

Sõnakasutus

2011-03-16T03:02:00.000-07:00

Eesti ajakirjandus on nagu ta on. See, et pealkirjad tehakse pikemad artiklitest ning "spordiuudised" sisaldavad üldjuhul vaid alasti naiste pilte või seksiskandaale on igapäevane ja tavaline nähtus. Viimase aja üks parimaid pealkirju oli "Video: Ke$ha torkas fänni nõelaga" ning uudis rääkis siis sellest, kuidas artist tatoveeringu tegi. Elu24.ee lehelt paremat tegelikult ei ootagi.

Kuid postimees.ee suutis mind oma tasemega jälle üllatada ning mitte positiivselt. Siinkohal toon ära tänase artikli Soomes registreeriti ebatavaliselt tugev maavärin.

"Soomes oli ööl vastu teisipäeva selle piirkonna kohta ebatavaliselt tugev maavärin.

Soome seismoloogiaamet registreeris Puolangal maavärina, mille võimsus oli 2,1-magnituudi, kirjutab iltasanomat.fi.

Seismoloog Jari Kortströmi sõnul on nii tugevad maavärinad Soomes haruldased.

2010. aastal registreeriti Soomes 34 maavärinat.

Pärast 1965. aastat Soomes registreeritud kõige võimsam maavärin leidis aset 17. veebruaril 1979. aastal. Maavärina võimsuseks oli 3,8-magnituudi.

Nüüdse maavärina kohta sai seismoloogiaamet informatsiooni ka Puolanga elanikelt.

Kohalike sõnul tekkis neil maavärina ajal tunne, nagu oleks maa all äike olnud. Ka ehitised värisesid.

Soome seismoloogide sõnul ei saa kohalikku maavärinat seostada Jaapani maavärinaga."

Kes tahab arvata, mis on selle autori lemmiksõna? Jaapan on inimestel vist nii hinges, et tahaks kohe kõikjale sellega seotud fraase lisada.

Samamoodi häriv oli emakeelepäeval saadud kiri noormehelt, kes kandideerib üliõpilasesindusse. Lausega "See oligi softimalt mõeldud, et kes tahab, see loeb*" kaotas ta minu hääle igatahes. Haridusteaduskonna inimeselt oleks oodanud rohkemat.

* See käis selle kohta, et tema elulugu oli võimalik lugeda vaid Facebookist.

Liimijumal

2011-02-22T03:15:00.000-08:00

Ema ja õde on mul meeletult osavad käsitööga. Anna jupp nööri või tükk plastikut kätte ja poole tunni pärast on sellest meisterdatud midagi hingematvalt ilusat. Otsustasin, et tahaks ka niimoodi osav olla ja alustasin sellest, et tegin endale käsitööasjade sahtli. Sahtlis on pisike pakk litritega ning pärleid, paberit. Fimost ja sellelaadsest ma veel unistada ei julge. Jõllitasin pikalt sahtlit, kuid mida polnud oli inspiratsioon.

Hiljem püüdis minu pilgu katkine küünlajalg ning võtsin oma eesmärgiks see terveks teha. Olid need siis liimiaurud või külm, mis ajuga kurje mänge tegi, kuid asi läks käest ära - mitu päeva hüppasin mööda elamist liimitopsiga ringi ja kleepisin kõike, mis vähegi võimalik oli. Sealhulgas ka lillepoti, mis aknalt alla potsatas.

Kui kellelgi midagi liimida on vaja võib vabalt mulle teada anda, tulen liimin rõõmuga.

Pesapunumine

2011-02-16T13:37:00.001-08:00

Pärast Belgiast saabumist tuli meeletu maania pesa punuda. Eiei, ärge mõistke mind valesti - ei hakka last saama ega mehele minema. Pigem punun sellel mõttes, et sätin asju oma tahte järgi ja mässan mööda elamist ringi, tehes kõike kodusemaks ja paremaks.

Näiteks eile istusin vannitoas ja torkisin segistit hambatikuga. Vesi tuli sealt üpris valusalt välja, nüüd meenutab see aga täielikku muinasjuttu. Järgmise sammuna hävitasin koleda vannikardina ja tegin korterikaaslastele selgeks, et uut on vaja. Kohe ja kiirelt. Oma toa tõstsin ka ümber. Ja siis uuesti tagasi. Ja siis liigutasin ühe kapi ikkagi uuele kohale. Paigutusega olen hetkel rahul. Saab kätelseisu teha ja puha.

Lillepoes käisin. Jubedalt oleks üht draakonipuud vaja. Või kaktust. Herbie tunneb ennast siin aknalaual kindlasti üksi. Ja kui ma toakaaslast ei saagi, siis oleks tore ju õhtuti lillega juttu ajada.. on vähemalt keegi, kellele saaks oma meeldivat seltskonda peale suruda..

Capoeira Senzala Tartu

2011-02-07T10:02:00.000-08:00

(Pildil klõpsates näeb suuremalt)

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Vaatenurgajutud

2010-08-20T13:20:00.000-07:00

Igava ja ühekülgse seisukoha muutmiseks on üks parimaid vahendeid.. kätelseis. Võimaldab näha ümbritsevat maailma veidi teistsuguse nurga alt ja on muidu ka tore. Kuna minu tekkiv kätelseisu oskus on suvega kaduma läinud (koletu käevigastus) siis on võimalus, et uue vaatenurga andis pigem peapõrutus.

Minu uus vaatenurk ei ole niivõrd uus kuid pigem vana taaselustamine. Ju siis aju loksus õigesse paika. Kes kurdaks selle üle, et leidis üles osa endast, mille kunagi hämastel põhjustel kaotas? Sellest hoolimata on viimane kuu suhteliselt kaduma läinud blogimaastikul, kuid ega igapäevaselt ei olegi mõtet rääkida oma sokkidest (kuigi minu villased sokid vääriksid eraldi sissekannet, või vähemalt lõiku, küll).

Tegelikult on momendil asjaolud nii, et mulle ei ole endalegi veel kõik kohale jõudnud. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki? Üpriski tihti. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki, taipamata, et unistuse täitumise countdown on alanud ning lugeda on jäänud natuke üle 24 tunni? Harvem, tunduvalt harvem.

Mina kuulun nende viimaste sekka. 27 tundi ja topin oma kohvri autosse. Sellest veel mõned tunnid edasi topin oma kohvri (kus on veidi rohkem kui seitse asja) lennukisse, ütlen kroonile hüvasti ja lähen üle eurole. Sest alates esmaspäevast olen mina vahetusüliõpilane Belgias! Vahvlite, šokolaadi, õlle ja Jean-Claude Van Damme riigis.

Miks just Belgia, kuidas sealsete jalgratturite liikluskeersis edukalt toime tulla ning muu d vaatenurgad sealsele elule hakkab edasi andma aadress http://belgiavallutus.blogspot.com/ .

Augustikuu teemaja

2010-06-29T13:24:00.001-07:00

Sattusin Põlvamaal teatrisse; kui nime sain teada minutid enne etendust siis sisu alles etenduse ajal. „Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet.“ Ei kõla paeluvalt, ega? Oleks varem kuulnud seda kirjeldus, oleks äkki vahele jätnud. Olgu tänatud kõik, tänu kellele ma etendusele siiski jõudsin. Marko Matvere Jaapani väikese mägiküla elanikuna oli ühtaegu nii mõtlemapanev kui koomiline, haarates publiku üpriski kiiresti. Teatritegemiseks oli valitud Varbuse Hobupostijaam, mis sobis selle jaoks suurepäraselt! Mõne dekoratsiooniga muudeti paik armsaks Jaapani külaks.

Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)

„Augustikuu teemaja“ vallutas kiiresti koha minu lemmiketenduste nimekirjas (kuulub ka „Toomas Nipernaadi“, „Anna Karenina“). Kes kogemata satub sinnakanti – minge vaatama. Kui kogemata ei satu – minge meelega! Etendust mängitakse neljanda juulini, seega võimalust veel on.

Arvutimängud: FPS

2010-06-20T12:13:00.000-07:00

Teeme lühidalt ja ilma keerutamata. Palve suurele ringile: Soovitage mulle toredaid first-person shooter mänge. :)

Bussidraama ehk reeglid – kellele ja milleks?

2010-06-13T13:46:00.001-07:00

Liin Valga-Tartu. Bussi siseneb noor neiu, süles koer ja proovib osta piletit õpilasele Tartusse. Bussijuht teatab selle peale, et koera, kellel puudub suukorv, tema bussi ei luba.* Neiu vastab: „Nalja teete või. Õpilane Tartusse.“ Bussijuht kordab oma lauset. Sellest saab alguse äge vaidlus, mille vältel lubab neiu teha nii kaebuse, sõimab, palub ning väidab, et sellist reeglit ei ole kuskil. Naine, kes on neiuga koos sõnab, et paneb koera kotti ning asi lahendatud - võtab koera, topib kotti ning istub bussi. Bussijuht keeldub jätkuvalt neiule piletit müümast. Lõpuks lubab neiu kõik inimesed endast ette, nood ostavad pileti ära ning.. vaidlus algab taas. Jälle ähvardustega. Bussijuht väidab kindlalt, et ilma suukorvita koera bussi ei lubata ning tema ei võta endale seda vastutust. Bussis olevad inimesed asuvad neiut toetama, kuid bussijuhti ei murra ka see. Lõpuks neiu võtab koera, astub pisarsilmi bussist välja, nimetab juhti värdjaks, saadab ta ebasündsatesse kohtadesse ning soovib tema mädanemist ja kõnnib minema.

Viimasel ajal olen hästi palju kokku puutunud selliste situatsioonidega. Näiteks tudengid, kes ise ei pea kinni kokkulepetest sõimavad õppejõusid nõudes nendelt täpsust ja kiiret reageerimist. Eks igaühe maailm keerleb ümber enda telje, aga miks nõuda teistelt midagi, millega ise hakkama ei saada? Mulle öeldi, et mul on kerge sellist juttu rääkida, kuna mul ju puudub probleem. Just, puudub. Eks ole hämmastav, mida teeb positiivne suhtumine, ise enda elu eest vastutamine ning kokkulepetest kinni pidamine.

Neiu põhjendas end korduvalt sellega, et tema ei ole sellest reeglist midagi kuulnud ja seega ei saa ta seda ka täita ning et ta sõidab iga nädal koeraga niimoodi. Mäletan koolis õpitust veel selgelt, et reeglite mitteteadmine ei vabasta nende täitmisest. Olukord meenutas mulle koolisituatsiooni, kus õpilased teavad hästi oma õigusi, kuid kohustutega ei olda kursis. Reeglid on siiski järgimiseks mitte ajaviiteks kirjutatud. Reeglid reegliteks. Isegi moraalne ja eetiline käitumine hakkab hääbuma. Ilma moraalita oleks eksistents aga talumatu põrgu, kus elu on üksilane, vilets ja loomalik. Moraal on jõud, mis aitab hääbuvas ühiskonna säilitada korda, motiveerib tegema kompromisse ja lahendama asju pikemas perspektiivis. Tänapäeval on suur huvi just antiikse vooruseetika vastu(mille peamine küsimus on missugune inimene ma pean olema), kuna elu on läinud liiga seaduste ja kohustuste peale üle (mida ma pean tegema?)

Enesest lähtuvas elukäsitluses ei ole midagi halba, kuna igaühele peabki ta ise olema kõige olulisem. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et teised elavad täpselt samamoodi – lähtudes endast. Seepärast ongi erinevad kokkulepped - mis saaks elust, kus igaüks ajab vaid oma rida ja käitub kui ainuvalitseja?

*Kuna ma ei ole looma püüdnud bussiga kuhugi viia, ei oska öelda, kas see reegel ka tegelikult eksisteerib.

101 tegevust õppimise vältimiseks

2010-06-01T00:43:00.000-07:00

Oh sessiaeg oh sessiaeg, millal sina lähed. Mul on valmis juba.. absoluutselt kõik plaanid, mis sessiga seotud ei ole. Ülikoolis on eksamiteperiood ja mina saan lähima 24 tunni jooksul neid kolm tükki kirjutada. Kui ma keskenduks õppimisele sama palju kui kurtmisele, et ma ei taha või tegevuste leiutamisele, oleks mul Brasiilias ja Austraalias maja.
Eelmisel nädalal pärast lootusetuid katseid midagi selgeks saada võtsin oma neli asja ja roomasin raamatukokku lootuses, et akadeemilises hõnguses olek mind mõjutab. Esimese kahe tunniga, mil ma üksi olin, valmis ilus konspekt. Järgmise kolme tunniga, mil ma üksi ei olnud, valmis konspektile lisaks kolm lehte. Lõpptulemusena olin oma graafikust (ilma milleta ma oleks suure tõenäosusega praegu avastanud et „oi, kahe tunni pärast on eksam“) päevaga ees. Selle tähistamiseks surusin sõbrannale oma meeldivat seltskonda peale ja vedasin (olles eelmine päev rääkinud, kuidas ta peab õppima ütlema ei) ta vaatama Teatritehase näidendit „Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa“. Igal kümnendal sammul liitus meiega veel inimesi ning lõpuks moodustasime juba väga mitmepealise grupi.
Pärast teatrit pidi tulema trenn ja konspekti kallistamine. Ideest sai sujuvalt plaan minna hoopis linna teise otsa ning teha trenni asemel muusikatund. Planeeritavate lugude asemel kõlasid hoopis The Beatles ja Bill Bailey. Tegime Anuga kahenaisebändi, instrumentideks pandeiro ja atabaque. (Luban arvata, mida mina mängisin). Seejärel mässisin oma ilusad sõrmed ümber kitarri ja... pidin pettumusega tunnistama, et peamised akordid on ka meelest läinud. Lohutasin ennast ideega, et kokkuleppe kohaselt tekib minu valdusesse kitarr pärast eksamite sooritamist ning siis on võimalik kõik meelde tuletada ning paremini meelde jätta. Õhtu lõppes konspekti vaatamise asemel Gennis. Enda õigustuseks lisan, et järgnevad päevad möödusid õppimise tähe all. (v.a. Eurovisioon, mida sai vaadatud koos saksa poistega. Mul oli hea meel, et Eesti andis Saksamaale 12 punkti. Laul oli hea + mu tervis oleks vastasel juhul ohus olnud.) Eile leiutasime veel ideid, kuidas õppimist vältida. Teooria – saame kokku, vahetame konspekte, läheme laiali ja õpime oma kodus. Praktika – saame kokku, vahetame konspekte ja istume järgmised kaks tund sääski toites ja juttu ajades.

Lõpptulemus? Ma hakkan hulluks minema. Arvutist kõlas „Ära karda mind“ (Ehala&Tätte) ning minu silme ette ilmus pilt, kuidas sellest laulust saaks suurepärse muusikali, kus on minu ja mu eksamitöö vaheline dialoog. Muusikal algab sellega, kuidas mina paanitsen ja õpin. Siis tuleb äikesetorm ja tornaado ning järgnevas stseenis koostab õppejõud õela nõia rollis eksamitööd ise samal ajal kurjakuulutavalt naerdes. Eksamitöö kostüüm meenutab suurt paberit ja laulu lõpus anname teineteisele sõbralikult käe ning astume koos loojuva päikese poole saades koos üle kõigist takistustest, mis õppejõud meie teele viskas. Seejärel jookseb keegi üle lava sildiga „1 aasta hiljem“ ning raamitud eksamitöö mu seinal soovib mulle lõpetamise puhul õnne. Is that a million dollar idea or what?!

Vem jogar mais eu

2010-05-21T03:34:00.000-07:00

Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi oli meie workshop Vem joga mais eu. Emotsioonid? Kirjeldamatud. Muljed? Võimsad. Tunded? Sõnadega väljendamatud. Veeta mitu päeva vanade ja uute tuttavatega ning iga päev tunde ja tunde trenni tekitas tunde, nagu me oleks teises maailmas. Teate küll, sellises kus rohi on rohelisem ja taevas sinisem ja linnud laulavad ilusamini ning probleemid on tundmatu sõna. Kuna tegemist oli meie grupi (Casa Grande) üritusega, siis oli omapärane olla ise korralduses mitte ainult külaline üritusel.

Trennid: Professora Mari Doende, Professor Leo Cabeca, Contra-Mestre Caracu. Kõik täiesti omanäolised ning erinevad. Sellegi poolest olid kõik trennid tohutult mõnusad. Ning mis põhiline – kõik olid inspireerivad. Laulsime koos ja üksi kuni hääled kähedad. Minule suur plusspunkt kuna aastaid koorilaulu ei ole suutnud mind veenda, et ma oskan laulda ja seega avalikult võõraste ette lõõritama ei kuku.

Pärast oli igapäevasesse rutiini ääretult raske tagasi pöörduda. Teadmine, et workshop on läbi ja rahvas on kõik oma koduriigis tagasi jõudis kohale alles mitme päeva pärast. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel.. Senimaani tahame.

Moraes ütles oma grupi 30. aasta tähistamise kohta "Loomulikult olid vead vajalikud, et üritusel oleksid normaalsete inimeste poolt organiseeritud ürituse tunnused, aga lubame, et järgmise ürituse vead saavad olema teistsugused. Samu pole mõtet korrata." Meie võime sama öelda.

Eksperimentaalkulinaaria: Väike rabarberikook

2010-05-20T01:11:00.001-07:00

Kevad (mis kevad, suvi juba!) on käes ja aiast on võimalik saada värsket kraami kööki. Nõges, rabarber... Ideaalne aeg jälle küpsetada. Pealegi, kes suudaks vastu panna värsketest rabarberitest tehtud koogile?

Väike rabarberikook (mis ei ole üldse nii väike) tekitab minule esimesena mälestuspildi lapsepõlvest, kui sõtse seda kooki tegi - üksi! Lubasin siis endale, et olen ka kunagi nii tubli kui tema ja teen ka üksi kooki.

Eelnevalt varuda taigna jaoks:
200g margariin
1 klaas suhkrut
1 tl küpsetuspulber
2 klaasi jahu
2 muna

Eelnevalt varuda katte jaoks:
200g hapukoort
600g rabarberitükke
3/4 klaasi suhkurt
2 muna
riivitud sidrunikoort

Ja tegemine on sama lihtne kui koostisosade leidmine. Vahusta margariin ja suhkur, pane juurde munad ning lisa jahu, millesse on segatud küpsetuspulber. Rulli pannile, tee ääred ka. Siis vahusta munad suhkruga, juurde pane sidrunikoor, hapukoor, rabarberitükid. Vala rullitud taignale. Tulemus peaks olema umbes selline:

Seejärel suska ahju, mis on soe (a la 180-200ºC nagu koogid ikka) ja hoia seal... aega ma jälle ei oska öelda. Hoia ahjus kuni kook tundub olevat valmis. Valmis kook ei ole kõrbend alt ja pealt on ilus küpskollane.

Olen tegus, kuubis.

2010-05-05T02:03:00.000-07:00

Arvuti kuvari ümbrus on täis kleebitud pisikesi erinevat värvi pabereid, millest igaüks on suure tähtsusega. Tunnen end jube olulise ja kõrgel kohal olevana tänu neile. Varsti hakkan ekraanile ka kleepima ruumi puuduse tõttu. Millega ma siis tegelen?

Kui sa satud Tartu Ülikoolis võtma ainet nimega "Elu mitmekesisus II" avaneb võimalus ühe kodutööna (väga paljudest!) teha linnuvaatlust. Valid linnu välja, jõllitad teda pikemalt ning kirjutad üles iga tema liigutuse moodlesse, mis viimasel ajal keeldub töötamast (kõikidel teistel peale minu). Puu all istumise ja looduse nautimise vastu ei ole mul midagi - kuid sellist aega, et üle päeva mitu nädalat istuda ühes kohas ja oodata lindu, kes ei pruugi tulla.. ei ole. Tehnoloogia ulatas käe sel raskel ajal ning teen vaatlust looduskalender.ee lehe kaudu. Nüüdseks olen veidi üle kuu aja vaadelnud kodukakku. Hetkel ootame Klaara ja Klausiga koorumist. Klaara on pesal silmnähtavalt rahutu, sest eile sai 28 päeva (haudumise kestvus) täis. Endalegi üllatuseks on Klaara mulle lähedaseks saanud. (Ma panen oma kaktustele nimesid ja ajan nendega juttu, te tõsimeeli peate kahtlaseks seda, et ma suudan sõprust sobitada läbi neti kodukakuga?).

Kui ma parasjagu Klaarat ei vaata, annan allkirju kinnitamaks, et salaja autolt rehve ära ei vii, hingamist ei lõpeta, põlevasse autosse unistama ei jää ja leekides oleva sõiduvahendi kapoti alla ei piilu. Seejärel tegime autoga mõned 360 kraadised pöörded, püüdsime päästa "põdra" elu temast mööda põigates ja uurisime, kuidas libedaga kurve võtta. Adrenaliini kogu raha eest.

Kui ma autosid kummuli ei keera kirjutan oma seminaritööd. Ehk siis lühem baka töö, mitte üheks seminariks vajalik kodutöö. Sattusin täna juhuslikult juhendaja kabinetti, kurtsin et olen omadega kokku jooksnud. Pärast nelja minutit temaga rääkimist olin valmis maailma üle võtma. Ma olen kuskil ikka väga õige pöörde teinud, et saan temaga koostööd teha.

Ja kui ma seminaritööd ka ei kirjuta, siis teen viimaseid korraldusi workshopi jaoks, mis on juba.. sellel nädalavahetusel! Kõikide tegevuste vahel on pisikese sõbraga tegelemine ja koolitöö ning trennis käime ka ikka neli korda nädalas. Lisaks sai eelmine nädal öösel orienteerumas ja laulmas käidud, Paabelile näppu visatud ning capoeiraga töötuba korraldatud MaailmaMUSter raames. Nädalavahetusel kaks sünnipäeva (koogiga!) ja volber, keeleõpingud.. Jep, olen tegus! Ning ei saa isegi öelda, et jalul veel vaid tänu oma hullumeelsusele..

Capoeira Supilinnas

2010-04-24T07:39:00.000-07:00

Oh, mind rumalat. Unustasin mainida, et Supilinna päevade raames toimub ka capoeira esitlus täna. Tulge kohale! Ikka seal samal laval kus ülejäänud üritus. Näeme seal! :)

Tasakaal

2010-04-24T01:15:00.000-07:00

Maailm ei ole must ja valge, halb ja hea. Pigem suudetakse näha heas ka halba kuid vastupidi mitte. Mõlema versiooni nägemine aga toob inimeste ellu tasakaalu, mida on vaja rahulolu säilimiseks. Vahepeal kaotame tasakaalu meelega, et teha uus samm. Ka kõndides on sammu astumiseks vajalik korraks ühel jalal seista, ning see on keerulisem kui korralikult maapinnale toetumine. Minu tasakaal oli kadunud, seisin ühe jala kolmel varbal ja kinnitasin, kuidas ma suudan suure taldrikuvirna mängeldes mitu kilomeetrit liigutada. Kui ma aga iga natukese aja tagant taldrikuklirinat kuulma hakkasin, pidin tõdema reaalsust.

Pärast loengut õppejõuga linna jalutades, ütles ta mulle, et ma olen ma suudan leida ka oma halva külje positiivsuse ning olen piisavalt tugev, et see enda kasuks pöörata. Üks samm korraga, kinnitan ma endale. Lähenen teise pilguga olukorrale ning püüan vähem sama aegselt rohkem elades. Püüa vähem. Ela rohkem. Kell neli öises Tartus meenus mulle õppejõu teine lause. "Igaüks vastutab ise oma heaolu eest." Pisike tõde mis on kerge ununema. Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Kui sa tahad võtta midagi negatiivselt, siis palun väga, see võimalus on olemas. Kuid teist süüdistada sinu tuju rikkumises ei saa. Sa kas lased tal seda teha või ei. Katsetasin eile - võtsin kogu vastutuse enda peale. It felt great! Teadmine, et mina ise olen enda ülemus ja jumal mõjub enesekindlusena.

Proovige. Leidke üles oma hea külg ning mis selles on negatiivset; oma halb külg ning selle positiivsus. Kui ise ei leia, otsime koos! :)

Tell me! Whatcha gonna do? When they come for you?

2010-04-18T13:48:00.000-07:00

Tundsin, kuidas mind lõhki rebitakse ning ma omadega täielikult ummikusse jooksen. (Sest ennast vaid kahe tegevuse lõbustada ei ole minulik)Et päästa mis veel päästa annab, otsustasin minna nii kaugele poodi kui võimalik. (Kaks ühes - jalutuskäik ja ostud saavad tehtud). Tagasitulles sain Dustfingeri ja A'ga kokku ning nad panid mulle "Bad Boys" loo pähe. Laulan juba tunde. Esimene hetk, kus kadus nii ummik kui rebimine oli nendega mööda Emajõe kallast jalutades.

Poes mõtlesin, et luban endale midagi head tähistamiseks. (Tähistan uut nädalat. Oi, kui te vaid teaks kui palju kõike juhtuma hakkab. Arvatavasti püsin jalul veel vaid tänu oma hullumeelsusele.) Selleks valisin "Matcha Green Chai Latte" tee. "Eksootiline jook on valmistatud Aasia rohelisest teest ning idamaistest vürtsidest." Tassi sees nägi välja nagu roheline löga, mis paneb mind öösel pimedas helendama ning annab võimaluse mind lambina kasutada. Poleks nad riigi kaneelivaru sinna sisse valanud oleks see tunduvalt mõnusam olnud.Tänase päeva moraal: Uusi asju peab katsetama ning sõbrad on sageli parim ravim.

(Ma olen niivõrd väsinud, et ei suuda hetkel ühtegi parema pointiga sissekannet teha. Varsti võin teile rääkida, kuidas ellu jääda kui on nii kiire, et isegi magada ei jõua. Ma nimelt kavatsen ellu jääda.)

P.S. Mürakarude kalendris on tänane päev märgitud kui "Lennuilma ootamise päev". Geniaalne, kas pole?

Capoeira workshop - Vem jogar mais eu (Tartu)

2010-04-08T07:43:00.000-07:00

Capoeira, capoeira, capoeira, tule ka! (Sõbrad võta kaasa!)

Kohal on
Contra-mestre Caracu (Capoeira Senzala Berlin)
Professor Cocăo (Capoeira Senzala Tartu)
Professor Léo Cabeça (Capoeira Senzala Helsinki)
Professora Mari Doende (Capoeira Senzala Helsinki)
Professor Josué Canélăo (Angoleiros do Sertao)

Trenni teeme reedel (07.05.10) Tähtvere tantsukeskuses, laupäeval ja pühapäeval (08/09.05.10) Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis.

Kohtume workshopil!

Minu esimesed

2010-04-08T07:20:00.000-07:00

Oh, kui palju neid on olnud viimasel ajal. Neid esimesi. Mõned näited.

Esimene jänese kujuline leib.Esimene päikseloojangu jäädvustamine sel aastal. Ühtlasi oli see esimene nii ekstreemne loojangu pildistamine. Seeliku ja katkiste kummikutega üle väga vesise, lumise ja võssa kasvava põllu jooksmine võiks olla spordiala. (Pöörake tähelepanu päikesele)

Esimene siivutute asendite võtmine ja roomamine mudas. Esimene reis uute kummikutega.

Muinasjutt nimega Minu elu

2010-04-04T23:10:00.000-07:00

Seisin keset heinamaad, päike paitamas soojalt talvega kahvatuks muutunud põski ning soe kevadtuul sasis juustes. Veidi eemal hüppasid kolm suurte valgete sabatuttiga kitse mööda põldu ringi. Kaugemal metsa serval näris üks sabatutikandja lume alt välja sulanud heina. Eemal oli veel üks.. ja veel üks.. Sinise taeva all lendlesid linnukesed, kes ise samal ajal rõõmsalt sädistades, et kevad on lõpuks ometi saabunud. Kõrgelt üle pea lendas vähemalt 11 haneparve oma kolmnukrse lennustiiliga. Seejärel, justkui ei kuskilt ilmus selgete värvidega suur vikerkaar. Varsti oli märgata ka teist, suuremat ja kahvatumat. Ainus, mis puudus oli rääkivad jänesed.

Jah, muinasjutt. Ning igas muinasjutus peab olema keegi, kes ilusat püüab rikkuda ning susserdab koguaeg kuskil. I was that twist in the fairytale. Ning see oli juba hirmutav - olla enda muinasjutus õelaks tegelaseks. Ei soovita kellelegi, ausalt. Viimasel ajal olen oma halbu harjumusi ümber koolitanud ning muutun vaikselt heaks tegelaseks, kes metsas rohututil istudes võib okassiga silitada ja kellele karu paneb öösel teki peale.

Lähiajal pildid lihavõtetest, kus oli selle aasta esimene jänesekujuline leib, esimene päikeseloojangu pildistamine ning esimene mudas roomamine ja palju muud. Stay tuned!

Uus hingamine

2010-03-29T14:09:00.000-07:00

Nädal tagasi pühapäeva pärastlõunal teadsin ma üpriski täpselt, kuidas mu edasine elukorraldus läheb. Plaani „astun siia siis sinna“ ei olnud, aga vahepeatused olid paigas. Järgmise päeva päikesetõusuks oli kõik totaalselt muutunud ning ainus mu mõte peas oli „Pole võimalik.“* Selgus aga, et kui saatus on olemas siis armastab ta mind vahepeal meeletult ning lasi mul õnnega palju (ja edukalt) mängida, mis viis selleni, et momendil ainus, mis teha saan, on oodata. Imelikud värinad on sees ja uskumine võtab veel veidi aega. Niimoodi see spontaansete ideede ellu viimine siis tundubki. Selleks võiks saada mu uus sõltuvus.

Pärast seda, kui selgus, et ma saan nüüd vaid oodata, otsustasin hakati igati sotsiaalseks ja nädaavahetuse Pärnus veeta. Ma olen vist inimeste vastu allergiline, sest alati kui sellise otsuse vastu võtan juhtub midagi. Seekord siis jäin haigeks. Ignoreerisin seda julmalt ja levitasin õnnelikult baktereid seltskonnas Munchkin Bites! ja Scotland Yardi (mille müts sobib mulle oi kui hästi) mängides.

Pärnus oli tore. Näiteks suur ja vääääga kohev kiisu, kellele meeldis mulle sülle ronida ja küünteharjutusi teha. Istusime hommikul tunnikese põrandal teineteise tähelepanu nautides. Millal teie saite viimati niimoodi magama jääda, et ainus, mis nägite oli tähistaevas? Ilmastikuolude tõttu pidin küll tähed taevale juurde kujutlema, kuid ilus oli see sellegi poolest. Hea oli olla. Suutsin ise olla mõjutamata ühest vaidlusest (ma pean kas lõpetama sarkasmi kasutamise või olema selgemini sarkastiline) ning tagatipuks võitsin kasti jäätist. How cool is that!

On nii palju asju, mille pärast ma võiks kokku variseda ja alla anda. Või millest võiks mingi tüli tekitada, sest ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud. Kuid kuna ma töötan päikesepatareidel ja kevadel on päikest oh kui palju.. siis... I've never felt so alive! Sometimes you're the windshield, sometimes you're the bug. At the moment, I'm monster truck.

Tervitustega,
teie teine päike Merlen

* Kannatage, küll ma avaldan. :)

The International Day of Awesomeness

2010-03-10T02:17:00.000-08:00

Täna on The International Day of Awesomeness... and it sucks! Mu rühmakaaslased arvavad niigi, et ma olen hale luuser, kes tuleks esimesel võimalusel Emajõkke lükata kuna ma ei suuda samaaegselt hambaid pesta, süüa, riidesse panna ja telefoniga rääkida. Nende arvamuse kummutamisele ei aidanud kaasa ka fakt, et ma ärkasin kaks minutit enne seda, kui pidin olema hoopis mujal kui oma voodis ning ma olen siiani täiesti veendunud, et lapsed peavad sellise ilusa ilmaga õue saama. Mööda linna sibades korrutasin endale reiki põhimõtteid "just täna.. ma ei vihasta.. ma ei muretse" kuigi tegelikkus oli hoopis midagi palju muud. Õnneks olen ma niivõrd veenev, et ma suutsin isegi ennast uskuma panna, et kõik saab korda ning välisvaatleja ei sõima mind julmalt kamba kolmeaastaste ees läbi ning nad ei pane mind kõik üheskoos põlema. Mul oli õigus -> kiidusõnad paitasid mu pead oma tegevuse eest. Uuesti ühikasse maabudes hankisin endale siiski kiiresti ~~teed~~ kohvi, et Powerpuffi mängima hakata. Kas tõesti minu uus sõltuvus?

Tegelikult on pool päeva veel ees ning ma olen nõus riskima.

Powerpuff!

2010-03-09T00:02:00.000-08:00

Pärast seda, kui ma endale tassikese kohvi organismi kallasin, tundsin end kui Powerpuff, kes suudaks maailma päästa, kui vajadus peaks tekkima. Kooli poole ~~kõndides~~ hõljudes olin veendunud, et mu aju külmub ära, kuid mõtted sibasid niivõrd kiiresti, et enne oleks Põrgu ära külmunud kui minu hallollus.

Ja siis see hakkas. Mitu tundi loengut, sealt otse oma pisikest sõpra hoidma ning sealt otse trenni. Hingamispausita. Koolis ajasin tarka juttu ja konspekteerisin, trennis sai täiesti energiline oldud ning pisike sõber (kellel on F1-voodipesu! Hämmastav kui kadedaks selline asi võiba ajada) oli aastase kohta ikka väga jutukas ning temaga sai ringi hüpatud korralikult. Pärast trenni maandusin pool 11 koju, puhkasin ning.. 23:30 öeldi mulle, et üks rühmatöö osaülesanne jäeti mulle ning ma pean selle tegema täna. Kui mu sõnavara oleks võimsam ning ma ei oskaks end talitseda, arvaks naabrid, et elavad koos meremehega. Powerpuff nagu ma olen, tegin ära ja lugesin mitu peatükki Mihkel Raua raamatut ka.

Eilse päeva moraal on see, et kui oleks päevas vaid rohkem tunde jääks mul ka nö "vaba aega" ja ma võiks maailma üle võtta.

Tulevased kummikud

2010-03-01T14:35:00.000-08:00

Eesti vist eurostub. Leidsin tänavalt eesti rahas kaks krooni ja 70 senti ning sellele lisaks 25 eurosenti. Korraks tuli rikas tunne, ikkagi euro! Pisikesed asjad, mis päeva paremaks teevad. Sellele eelnevalt nägin kahte inimest selles jääväli/bassein olukorras tasakaalu kaotamas ja kukkumas. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin hakkasid nad südamest naerma, nii et oleks püsti saades uuesti tasakaalu kaotand. Kes ütles, et seda avamerd pole võimalik nautida. Investeerin oma leitud raha kummikutesse ning hüppan ka mööda lompe ringi. PPPQMBZR

Awakening of the brain cells.

2010-03-01T08:58:00.000-08:00

Plärts. Plärts. Plärts. Siuh! Aaghh! Plärts. Plärts.. Just nii kõlab hetkel minu elu tunnusmuusika. Vahepeal ohkan ka. Kõlab dramaatilisemalt. Astusin eile pisikesse lompi. Pisike lomp osutus põlveni olevaks avamereks. Juhhei.

Aga vahepeal ongi nii, et tunned end pisikese puulehena keset ookeani ümbritsetud miilidesse ulatuva veega. Rääkimine pidavat aitama, aga kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Vetesügvustes on kalad, kümneid, sadu tuhandeid kalu; taeva all pilvedes varesed ja kajakad. Ja ümber sinu? Vesi. Olin pingest segipööramisele ohtlikult lähedal ... ja siis ta tuli. See turgutav vestlus, mis ei pakkunud lahendust vaid natuke lohutust ja lootust.

Vestlusest inspireerituna taaselustasin idee, et ravima peab põhjust mitte probleemi. Kuna analüüsida meeldib mulle sama palju kui Pantalonele hiilida, võtsin selle käsile. Mitmete aastate praktika on viinud mind selleni, et suudan ümber lülituda – jälgida end kui kedagi teist. Algus on tehtud, esimene selgushetk on saavutatud. Riigipööret veel ei tule, kuid kunagi ehk küll.

Ma arvasin, et öös ei ole enam tähti ja ma olen jõudnud kaugeimasse punkti. Õnneks ma eksisin.

Päeva laul: The Weepies - Can't Go Back Now

Eksperimentaalkulinaaria: spinatipirukas

2010-02-25T12:22:00.000-08:00

Tõstke käed üles need, kes on lumest tüdinud ja tahaks midagi rohelist (ja maitsvat) lumerikkasse igapäevaellu. Nüüd tõstke käed üles kõik ülejäänud. Tore, võite kõik käed alla lasta. Pisike venitus tehtud, asume asja juurde.

Lund on nii palju, et jätkub järgmisteks jõuludeks ka ning rohelisest murust võib vaid und näha. (Või mulle külla tulla ja minu aknalaual potis kasvavat rohelust imetleda.) Lisaks sellele võib teha minu uut lemmikut - spinatipirukat!

Eelnevalt varuda:
450g külmutatud spinatit
500g lehttaigent
150g toorjuust
1-2 muna
sinki
veidi jahu
(ütlen ausalt, kogused on pakkide järgi)

Kõigepealt tuleb külmutatud koostisosad üles sulatada ning spinatist vedelik välja pressida. Rulli taigen jahuga (et tainas ei jääks kinni) kokku tehtud lauale umbes ristküliku kujuliselt. Määri kokku munaga. Sega omavahel spinat ja toorjuust, laota tainale ühtlaselt. Peale puista sinki. Pärast seda näeb su tulevane pirukas välja umbes selline:Seejärel alusta rullimist ühest äärest ning tee ümar rull nagu rullbiskviit. Aseta pannile ja lõika peale ilusad triibud. Sulge otsad kahvli või mõne muu meelepärase objektiga. Enne ahju minekut määri munaga üle.
Lihtne! Siis suska ahju, milles on soojust umbes 200 kraadi ja hoia seal kuni.. kuni pirukas on valmis. Minul oli lõpptulemus natuke katki, sest rullisin taigna liiga õhukeseks alguses. Hiljem küpset pirukat süües mõtlesin, et tegelikult sobiks sinna väga hästi juurde riivjuust ja rohkem sinki. Ilus ja roheline. Head isu!PPPQMBZR

Haigusfilosoofia

2010-02-20T12:29:00.001-08:00

Kui ma jään haigeks, on mul oma pisikesed traditsioonid. Näiteks meeldib mulle vaadata "Armastus kolme apelsini vastu" ning teha teed tassi, mitte kannu kaupa. Padjad tõstan poole voodi peale (pikkus, mitte laius) magan niimoodi - meeldib, mis parata. Lisaks annavad haigused võimaluse puhata ning puhkused toovad erinevaid mõtteid. Selle haiguse filosoofia on:

Elu on lill. Kaktus, täpsemalt öeldes. Aga vahel ei pea kaktust torkima. Tuleb teda armastada sellisena, nagu see on. Ei maksa loota, et suudad kaktusest kiirkursuste abil tulbi või päevalille teha. Las kaktus olla, sest kui ta tahab siis ta õitseb ka. Ehk lühidalt öeldes.. kui ei jõua vastuvoolu ujuda, siis uju vooluga kaasa.

Eksperimentaalkulinaaria: kartulipannkoogid

2010-02-03T05:19:00.000-08:00

Eelmine eksperimentaalkulinaaria sissekanne sai meeletult palju tagasisidet, väljaspool blogi kommentaare. Vastukaja on alati tore. :) Seega midagi uut, mida katsetada.

Nii mitmeski kõrgkoolis on vaheaeg läbi ning üliõpilased on pöördunud tagasi pelmeenide ja nuudlite juurde. Aga kaua vaene tudeng ikka pelmeene tahab. Vähe raha ning aega nõudev tudengitoit - kartulipannkoogid!

Eelnevalt varuda:
1 muna
2,5 dl piima
1,75 dl jahu
1/2 sibul
200 g kartulit
sool ja pipar

Sega muna ja piim ning seejärel lisa jahu, maitse järgi soola ja pipart. Lase segul seista kuni riivid kartuli ja sibula. Sega kõik kokku, küpseta nõrgal tulel kuldpruuniks. Meeletult hästi sobib juurde mõni värske salat, näiteks hiinakapsas-tomat-kurk.

capoeira - esport, cultura, e educação. (Tartus)

2010-01-21T13:19:00.000-08:00

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Unetu unetunnid

2010-01-20T14:31:00.000-08:00

Viskan voodisse pikali, lükkan varbad kassi ja seina vahelt läbi ning tõmban teki peale. Küünla kustutamisele järgneb kolm väga rahulikku minutit. Siis keeran end teisele küljele ning tõmban teki üle pea. Mõne minuti pärast otsustan, et hapnik on siiski tervislik ja suskan pea teki alt välja, end sellili keerates. Laman. Tõstan kassi varvastele, sest tunnen jahedust. Sass(theCat) ei suhtu üles ajamisse eriti positiivselt ja püüab mu käest tükki välja hammustada. Kiiresti loobub ta mulle radiaatori mängimisest ning läheb toa kaugeimasse nurka mossitama. Mina teen nelja (siis kui su kehaasend meenutab seda numbrit) ja püüan jälle uinuda. Tõmban uuesti teki üle pea meenutades Albert Einsteini lauset: „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama ning oodata erinevaid tulemusi.“ Kass hakkab end läbi ukse närima ning kuna mul ei ole soovi end püsti ajada hõiskan teki alt nagu hauatagusest elust korduvalt „Krõbusk!“. Ajan end sirgu ning hakkan juurdlema selle üle kas kirstus on sama tunne olla ning äkki peaks põletamismatust kaaluma.
Pea uuesti teki alt välja ja keeran end ümber, surun näo patja ning kujutan ette kuidas ma aevastama kukuks kui mul oleks kanasulepadjad. Kaua end selle kujutluspildiga lõbustada ei saa, sest kõlarid hakkavad ragisema ning kui ma pilgu padjasügavustest kõrgemale tõstan näen, et telefon helendab. Vahetan paar sõnumit Austraaliaga ning pärast vähkremist otsustan sellili magamist imiteerida. Minu pilgu püüavad seinal ja laes olevaid tähed. Saan 32. Igaks juhuks loen neli korda veel. Järgnevad korrad on 3 rohkem.

Kaks tundi hiljem on sama olukord. Mis võtab unehäireid ära?

Eksperimentaalkulinaaria: kookoseküpsised

2010-01-20T14:23:00.000-08:00

Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes ei suuda ära imestada, miks mulle meeldib süüa teha, sest see on ju „keeruline ja aeganõudev“ protsess. Kui neil midagi vaja on, roomatakse poe suunas. Tõestamaks, et kiirelt ja lihtsalt saab ka midagi head, saab alguse käesolev rubriik.
Näiteks kookoseküpsised, mida tegin kell 11 õhtul.

Eelnevalt varuda:
2 munavalget
100g kookoshelbeid
1dl nisujahu
75g suhkrut
50g võid

Vahusta munavalged. Sulata või ja suhkur, kalla juurde kookoshelbed ning jahu. Sega ühtlaseks massiks ja seejärel lisa vahustatud munavalged. Tõsta (küpsetuspaberiga kaetud) pannile meeldiva suurusega latakad.

Mina kasutasin vähem võid ja rohkem kookoshelbeid sest.. kookoshelbeid ei ole kunagi liiga palju. Seega pidi neid ahjus hoidma meeletult vähe aega, täielikult kuldpruuniks muutudes olid nad juba häirivalt kõvad. Kui jälgida aga koguseid täpsemalt (just või osas, mul oli kõike topelt v.a võid) on need hingematvalt head kuldpruunina.

Muusikasoovitus: Jack Savoretti

2010-01-07T11:41:00.000-08:00

Et sess kohe kohe läbi, tähistasin seda filmiga "PostGrad". Linateos räägib noorest neiust, kes on just saanud ülikoolipaberid oma ilusate sõrmede vahele ning.. ei suuda mitte kuskilt tööd leida. Natuke musta huumorit sessi lõpetamiseks.

Filmi muusika langes minu huviorbiiti suhteliselt kiiresti, seega sai sellega ka lähemalt tutvust tehtud. Sealt leidsin artisti nimega Jack Savoretti ning sellest alates olen kuulanud vaid tema loomingut, söögi alla ja söögi peale. Söömise ajal ka.

Jack Savoretti on noor pooleldi inglise, pooleldi itaalia artist, kes on laval koos oma hääle ja kitarriga. Vahepeal klaveriga. Tema laulukirjutamist võrreldakse Simon & Garfunkel'iga, tema hüüdnimeks on "Noor / uus Bob Dylan". Põhjusega sealjuures.
Tema muusika on ideaalne nii taustaks kui domineerivaks heliks, parandades (minul) üheaegselt mõistust ja hinge.

Lugusid, mida kuulata ma ei oska soovitada, sest minule pugesid nad kõik hinge. Tuntumad on näiteks "Harder than easy" plaadi nimilugu; "One Day", mis on "PostGrad" ametikul soundträkil; "Without", "Songs from different times", "Wonder", "Dreamers", "Between the minds" - mille video on üks ilusamaid mida mina olen näinud.

Miks ma nii kiiresti Jack Savorettist vaimustusse sattusin? Tema hääl, tema lood ning võimalus end pea iga looga seostada. Lisaks sellele suudab ta maailma hetkeks seisma panna ning tekitada tunde, nagu maailmas ei olekski midagi muud.

Rohkem infot leidub tema ametlikult kodulehel.

Riimid riimist — riimiriimid? *

2010-01-03T13:31:00.000-08:00

Lugesin seda (sest kui viiendaks jaanuariks on vaja neli eksamit teha siis loomulikult loed kolmandal tekste, mida oled juba ammu lugenud. Korduvalt.) ja tekkis hüsteeriline tahtmine ka ise sõnu riimuvalt ritta seada. Kes veel ei tea, siis ma ei oska seda. Lahkelt pakuti mulle aga juhtnööre.

merlen says (18:16):
*Tekkis tahtmine ise ka osata riime seada.
garf says (18:16):
*riimide seadmiseks pead sa riime tunnetama
*hinga riimi!
*triivi riimiga kaasa!
*kujutle end suvisel aasal
garf says (18:17):
*kus riimid su ümber mängeldes seavad end ringi
*ja sinul on seljas vaid kleit, pole sokke, ei kingi
*jalataldadest sisse kuis tungivad riimid
*ekstaasi sind viies, kui sa vaid triivid
*ei elu, ei surma, bürokraatiagihurma
*vaid riimid, need riimid, oh, riimid…
*ah! ekstaas!
*võta riimi üks klaas!

Hakkan harjutama. Loodame, et eksamil välja ei löö..
* Pealkiri on loomulikult "varastatud" riimimeistri enda sissekandest.

Elagu sess!

2010-01-02T14:24:00.000-08:00

Ajaline ajatus

2009-12-31T11:13:00.000-08:00

8760 tundi. 525600 minutit. 31536000 sekundit. Ühe aasta jooksul ei saa mitte keegi hetkegi rohkem. Siiski kõlab üpriski mitme inimese suust lause „Mul ei ole aega.“ Kui kõigil on sama palju, siis kuhu kadus tema oma? Jah, igaühel on enda vaba valik, kuidas ta selle aja veedab. Uue aasta plaane tehes mõelge ühele pisikesele asjale. Nimelt.. ärge võtke aega enesestmõistetavalt. Näiteks kasutud tülid ja kaklused. Nii palju peaksid inimesed ikka võimelised olema, et mitte tülitseda, olgu nad kui erinevad tahes. Miks? Sest selleks pole lihtsalt aega. Samasse kategooriasse kuuluvad ka solvumised, „masetsemised“, vihkamine. Kogu energia, mis pannakse kurvaks olemisele, võetakse positiivsuse arvelt. Need on nagu kiiktool, mis annab sulle tegevust aga edasi sind ei vii.

Kõlan segaselt? Toome näite. Oletame, et sa saad tööle võimsasse firmasse, kus sulle antakse pangakonto, millele kantakse igal hommikul 10 000 krooni. Õhtul arve tühjendatakse üpriski niru nulli peale ning kedagi ei huvita, kas ja kuidas sa oled seda raha kasutanud. Sääste koguda ei saa ning see nelja nulliga üks on limiit, mille ületamine on keelatud. „Halbadeks päevadeks“ kõrvale panemisest ära unistagi. Sul on üks päev, et seda raha kasutada või ei. Mida sa teed? Kasutad.
Ajaga on samamoodi. Sulle antakse päevas teatud arv sekundeid ja tunde, mida homme kasutada pole võimalik. Täna. Üks päev, 24 tundi, 1440 minutit, 86400 sekundit. Võta või jäta. Ära kasuta seda teadmist alles siis, kui su maailm kõikuma lööb.

Võta uus aasta korraliku pauguga vastu ning tee oma unistused reaalsuseks. Isegi kui selleks on aluspesuväel tööle minek või kõikide vormelisõitjate kiiremate ringide aegade päheõppimine. Elu eesmärgiks ei peaks olema jõuda turvaliselt hauda atraktiivses ja hästi sälinud kehas. Pigem lennata sisse külg ees, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha armidega kaunistatud ning karjuda "Issver, milline reis!" Läheme uute aastasse mõttega dance like no one is watching. Sing like no one is listening. Love like you've never been hurt and live like it's heaven on Earth.

--------------------
Aitäh Dustfingerile inspiratsiooni eest. Et oma uues aastas suudaksid sa väärtustada iga hetke ning õnn jõuaks ka sinuni. Minu õlg kuulub sinule ka tuleval aastal.

Makes me think.

2009-12-19T13:50:00.000-08:00

Olen pikemat aega olnud lehe FMyLife lugeja. Eriti kehvas tujus on tore lugeda, kuidas kellelegi läheb veel halvemini. Kuni tänase päevani. Hommikul üllatati mind hoopis uue lingiga - MakesMeThink. Sellest hetkest vahetasin lugemismaterjali.

Paar päeva tagasi tahtsin teha ka sissekannet sellest, kuidas inimesed on head ning olukordadest, mis panevad mõtlema, sest neid hetki kogunes ootamatult palju. Näiteks tehti mulle fotograafiaalane tööpakkumine. Kuulutust näitas mulle iisik, kes on ise fotograafiafanaatik. Uurisin, miks ta seda mulle pakub, mitte ise avaldust ei tee, ütles ta lihtsalt, et arvas, et mulle võib see meeldida. (Mitte, et ta ei taha või ei saa. Vaid see võib mulle meeldida!) Või kui sain teada, et mulle püüti leida kinituseks capoeira-teemalist kalendrit. Olin arvamusel, et see inimene ei poolda minu tegelemist capoeiraga. Ajapuuduse tõttu jäid need sissekanded aga tegemata. Enamikes olukordades põhivabandus tänapäeval. Kogu selle semestri pidin seda tunnistama - ajapuudust. Liigagi tihti, kui te minu käest küsite. Nii palju kirgi ning soove vajus lihtsalt tagaplaanile tolmu koguma. Sealhulgas ka inimesi. Ei öelnud ma neile isegi mitte seda, et nad on kallid või ei hoolin. Ei saanud ma neile olla õlaks rasketel hetkel ning polnud kohal, et koos hüpata ostukärru, et sellega mööda parklat sõita ega vihma käes lompides tantsida. Seda mõistad siis kui kedagi hüvastijätuks kallistad ning haare on pikk ning tugev - sest see on suurim tugi, mis oled pikka aega saanud ning ei tea, millal tuleb järgmine võimalus.

Nende sissekannete lugemine sealt lehelt pani ennastki mõtlema. Selle tulemusena panin kapi kõrvale tüki juustu hiirele, kelle tõttu ma pool ööst üleval istusin. Kavatsen seda ideed ka jätkata - pisikesed asjad, mis panevad kellegi naeratama.

Parim mõte, mis ma täna MMT lehelt lugesin oli "You always complain about the red lights, but you never celebrate the green ones." Paneb mõtlema, kas pole?

pürotehnika müük

2009-12-19T13:46:00.000-08:00

Tahad tulesäras aastavahetust, mis jääks kauaks meelde? Kõige vajaliku hankimisel aitab sind TõrvaTuli Ilutulestikud. Täpsemat infot leida nende kodulehelt www.vahtre.ee

Õis mitte ÕIS

2009-12-17T09:22:00.000-08:00

Ärkan. Esimene mõte, mis turboteo kiirusel pähe tormab on, et ma magasin sisse. Seejärel tekivad küsimused, kes ma olen, kus ma olen ja kuhu ma minema pidin, et sisse magasin. Pärast pisikest mõtlemist siiski meenub mu identiteet ning ümbrus hakkab kangesti meenutama minu enda voodit ühikatoas. Seejärel jõuab hallollusesse ka teadmine koos paanikaga, et ma pean eksamile minema. Kiire pilk kellale toob aga mälu täiesti tagasi. Kell on viis, õhtul. Tund tagasi läksin voodisse, sest olin täielikus segaduses, miks ma pean õppima õppeinfosüsteemi eksami jaoks. (Konspekti pealkiri oli "Õis"). Selle lehe järgi on mu olek kuskil "3 or 2 days before final exam" kandis. Hullemaks õnneks ei lähe, sest korraliku paanika jätan jaanuariks. Nii see sess mul läheb.

Aga Tähe maja katusel on ilus ning Raekoja plats näeb jõululik välja ning minule see praegune jääaeg täitsa meeldib. Ning see kallistus oli armas. Mina olen täielikult rahul.

Asiaton oleskelu kielletty *

2009-12-08T05:35:00.000-08:00

Nädalavahetus on läbi ja kodumaa kindel pind on uuesti jalge all. Ja.. ma tahan tagasi! Kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Jah, pisikese paadiga (mille nimi oli muide Merilin - toim.) sõitmine tormisel merel ei tekitanud just "Let's do that again!" reaktsiooni ning mu hambaharjal on senimaani šampooni maitse juures, kuid need tegid selle reisi ainult meeldejäävamaks. Mestre Sorriso lauluhääl ja trennid jätsid kustumatu mulje; ühtlasi andis ta mulle ka capoeira-nime, mida ta hõiskas iga kord kui mind nägi suure naeratuse saatel. Mul ei ole piisavalt sõnu, et kirjeldada oma emotsioone seoses selle nädalavahetusega. Trennid ja fiesta, kitarr looga "Burn one down", uued tuttavad ja sõbrad, keeleõpingud ('tumppu'** on üks ägedaim sõna soome keeles), dialoogid stiilis "Läheme Helsingisse?" - "Okei." ilma üleliigsete küsimusteta (Näiteks "Kas meil on öömaja?") et siis pool minutit enne rongi väljumist rongile hüpata; meil oli meie seitse asja ja täielik vabadus. And I loved every second of it.

Läksin Soome, et avastada midagi põnevat enda jaoks. Leidsin.. iseenda.

* sobimatu viibimine keelatud - neid silte oli kogu Tampere täis
** käpik

Nädalavahetusele

2009-12-03T01:01:00.000-08:00

Nädalavahetus, siit ma tulen!

Muusikasoovitus: BB Brunes

2009-12-01T11:58:00.000-08:00

Olen hiljuti komistanud ääretult hea muusika otsa ja jagan oma leide natukene. Alustame noortest prantsuse poistest, kes põristavad seda päris prantsuse r'i nii, et põlved võtab nõrgaks ning pildi värelema. Jutt on pundist nimega BB Brunes, kes andis hiljuti välja ka albumi "Nico teen love".

Lähemalt bändi kohta uurima hakates leidsin nende loo ka äsja Eestis esilinastunud Videviku saaga teise osa soundträkilt, prantsuse versioonilt. (Kas pole mitte kurb, et praegust generatsiooni noori mäletatakse tulevikus kui "Need, kes kummardasid sädelevaid vampiire").

Ma ei ole kunagi prantsuse keelt osanud ega ka õppinud mitte. Kuigi laulude kuulamise ajal on tihti soov ise kaasa laulda ning sellist hääldust ei suudaks ma piinamipingil ka arvavasti teha, meelivad need poisid ja nende looming mulle. Kuulake ise mõnda nende (minu arvates) paremikust. Näiteks "Perdus cette nuit" või r põristamist uues loos "Dynamite". Loomulikult ei saa mainimata jätta ka "Dis moi".

Kuskil öeldi nende kohta tabavalt. "Their music is Velvet Underground meets The Cure meets Cats". Mõnus!

Minu vabadus?

2009-12-01T02:28:00.000-08:00

Näpud on valusad ja ma jumaldan seda valu. Ei, ma ei hakanud massohistiks. Sai eile kitarr kätte haaratud ning kasutatud ära võimalust, et Unholy Fables laulja istus kõrval ning õpetussõnu oli nõus jagama. Lisaks kitarrile oli meil tee, hunnik põlevaid küünlaid, kaks berimbaud, minu tehtud kaerahelbeküpsised, atabaque, pandeiro ning ääretult andekad inimesed, kes moodustasid mõnusa seltskonna. Laulsime ja tegime kitarri ning atabaque versiooni loost "Nothing else matters". Ja see kõik oli super. Mitte millelgi muul ei olnudki tähtsust. Käsnana imesin kõike toimuvat endasse ja nautisin hetke. Kui ma suudaks igas olukorras end nii vabana tunda võiksin kisendada kuidas kopsumaht lubab, et leidsin lause “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” vabaduse osa üles.

Aga kui sul on kitarr, mida sa tahaks müüa / kinkida / annetada / laenata võid minuga ühendust võtta. :)

Nende Austraalia

2009-11-27T05:02:00.000-08:00

Hommikul kui plaanitust sai tunduvalt varem ärgatud otsustasin aega sisustada ~~teiste elus sobramisega~~ blogide lugemisega. Minu üllatus oli piisavalt suur, et mind peaaegu toolilt kukkuma panna, kui avastasin, et neiu Laura on Austraalias. Jah, ma teadsin, et ta läheb ja ma teadsin, et see toimub enne jõulukuu algust. Siiski mõjub fakt kohalolekust erinevalt mineku faktist. Selge oli see, et minu idee talle head reisi enne selle algust soovida põrus.

Kui ma oma vallatute patsidega jõuluvana pisikest abilist mängisin ja mööda raamatupoode kolasin (hoolimata teadmisest, kust seda teost võimalik saada on ei saanud ma jätta kasutamata võimalust raamatupoode külastada.) tuli mul see maalapp tasapinnalise kaarti all paremas nurgas jällegi meelde. Seejärel komistasin otsa raamatule "Minu Austraalia". Oeh, Austraalia - kängurude, ämblike ja koaalade maa. Minu unistuste maa ka. Ükskord saab nende Austraaliast ka minu Austraalia.

Sellised hetked on motiveerivad. Kus keegi võtab oma seitse asja ja läheb. Ilma plaanita. Imetlen ja kadestan neid inimesi üheaegselt, soovides ise kunagi nende hulka kuuluda. Momendil olen liiga jalgupidi Eestis kinni. Või ongi see just õige aeg? Läbi Rumeenia ja Brasiilia Austraaliasse. Ja igast kohast saan mälestuseks kivi ja purgiga liiva.

Hans Christian Andersen on öelnud, et “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” Olen viimastel nädalatel saanud virtuaalse õie ~~kuna olen ilus, tark ja osav~~ lihtsalt esmaspäeva tõttu ja see teeb päeva ilusamaks küll. Nüüd on veel freedom puudu.

Raamatud on elu alus!

2009-11-26T08:57:00.000-08:00

Postita viis linki ja kingi endale raamat! Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/www.petroneprint.ee

Reeglid:
Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv. Lingid peavad olema aktiivseks tehtud. Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda. Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini. Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Loodusfoto lugu

2009-11-14T00:44:00.000-08:00

Tänu oma fotograafiakirele ning meeletult lahedale õele sattusin eile kuulama Urmas Tartese seminari "Loodusfoto lugu". Ei olnud kaugeltki tuim ettekanne slaididelt maha lugemisega vaid emotsioonide ja huvitavate näidetega esitlus, mida illustreerisid erinevad (loodus)fotod.

Urmas Tartes, kes võitis hiljuti ühe loodusfotograafi auhinna, seletas lahti, mis siis ikkagi on loodusfoto. Loom, kes elab loomaaias ning kellest on tehtud pilt, ei ole loodusfoto. Aga kas linnuke, kes ise loomaaias puuri lendab, on pildile jäädes loodusfoto? On. Samamoodi ei ole lehm, kes põllul jalutab ning kelle kõrvas on numbrimärgid loodusfoto kuid kui talle selga istub lind, siis on. Ja kui inimene kleebib selle linnu sinna kinni siis jällegi ei ole.

Teises nurgast vaadatuna kui sa kleebid pildile pisikese konna juurde, et ägedam oleks siis see ei ole loodusfoto. Aga kustutades heinakõrre ära, siis see jällegi on. (Sest äkki astus jänes sinna peale?) Töötlusega on siiski üldjuhul see reegel, et värvide paremaks tegemine, pildi lõikamine on lubatud.
.. ja nagu alati, on igal reeglil erandid.

Mis veel välja öeldi? See, et alati ei olegi vaja tuhandeid kroone maksavaid kaameraid vaid kvaliteetse pildi saab ka tunduvalt odavamalt.

"Loodusofot lugu" oli vaid esimene kolmest seminarist, järgmine peaks toimuma 24. november. Kes siis esineb, ei ole veel teada. Kuid soovitan soojalt kõigile!

Mehed on nagu bussid.

2009-11-12T00:57:00.000-08:00

Nagu klient on kuningas on ka aegajalt lugeja. Sest kui ma tahan kirjutada koguaeg vaid endale, võin teha seda ka lauasahtlisse, Wordi dokumenti või - palun väga, minugi poolest - laua jalale. Pole vaja internetiavarusi niisama reostada. Tulen vastu soovile ning kirjutan lahti "Mehed on nagu bussid" teooria. (Autoriks ei ole mina)

Oleks ma Y-kromosoomi omanik, arvaksin suure tõenäosusega, et naised on nagu bussid. Mis ühendab neid kaht tegelast? Suhted. Seega üldisemas pildis suhted on nagu bussid.
Et kellegagi suhet luua, peab olema soodsad asjaolud. Näiteks õigel ajal bussijaamas olek. Jõuad kohale, bussi ei ole. Toetagem tervislikke eluviise, jalutad järgmisesse peatusesse. Selle aja sees uhab ühistransport sinust mööda. Tõenäosus olla ühel ajal sõidukiga jaamas ei ole väga suur. Ja kui oledki, kas see sõidab sinu soovitud suunas? Ning kui sõidab, siis kui pikalt? Eks muidugi on alati võimalus sõita ka täiesti suvalises suunas, lihtsalt selleks, et maailma näha.
Oletame nüüd, et said bussi peale. Oled rahul, oled õnnelik. Ja siis ilmub sinu sõiduvahendi taha Ekspress, milles on wifi, mugavamad toolid, rohkem ruumi ning head pidurid ja mõnus soojendus. Kui Ekspress läheb sinna kuhu sul vaja on kõik super. Kui aga sõidab vaid mõned peatused vajalikus suunas, siis on dilemma. Sõidad uhke bussiga paar peatust ja oled jälle üksi bussijaamas. Jah, suhted on nagu bussid, kus tegelikult ei saa kunagi täiesti kindel olla, et juht spontaannsusest vastassuuna sõitma ei hakka.

Küsimused

2009-11-04T13:39:00.000-08:00

Viimastel päevadel vaevavad mind igasugused imelikud küsimused. Näiteks miks on tähestik just sellises järjekorras. Kuhu kaotas minu tomat oma eksitentsi? Miks arvab õppejõud, et üliõpilastel puudub eraelu ning nad võtavad vaid tema loengut? Miks maitsevad ise kooritud kõrvitsaseemned paremini kui poe kooritud? Miks ei tohtinud ma kududa sokke kolme triibuga? Kuidas tekkisid minu vasakule õlale ja mõlemale põlvele sinikad? Miks mulle meeldib teooria "Mehed on nagu bussid"? ~~Kas klaas on pooleldi täis või..~~ Klaas on alati liiga väike ja alati pooleldi tühi. Kas ma saan Berliinist kivi? Miks inimesed, kes püüavad varjata kohvikukülastajate eest, et nad vaatavad meestele mõeldud ajakirja (alasti naistega) unustavad ära enda selja taga oleva klaasist seina?

Ja neid mõtteid on veel. Kõigele neile vastuseid ma ei saagi, see on kindel. Kes teab vastuseid, võib mind aidata. Senimaani püüan ma loogilisse järjestusse seada seda, mida tegelikult öelda tahan.

Inspiration

2009-10-24T15:16:00.000-07:00

Haigeks jäämine oli üks paremaid asju, mis minuga juhtuda sai. Sellele eelneb vaid võimalus minna reisile mööda maailma koos oma kitarriga. Ning kuna momendil ei ole mul isegi kitarri, siis selle tõenäosus on väike. Second best sobib ka. Julgen isegi öelda, et haigus oli vajalik. Inspiratsioon ründas mind hullemini kui palavik ja kurguvalu. Jah, iseenesest ei ole miski hea ega halb. Üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
Ning mind hämmastas inimeste vastutulelikkus. Üks õppejõud viskas mu peaaegu oma kabinetist välja, et ma läheks koju ja end raviks. Mu toakaaslane võttis ilma pikemalt mõtlemata minu kohustused ühikas enda peale ning pakkus mu kaktustele hellust ja hoolt kuni mind polnud. ELU ON ILUS.

Gonna find some inspiration
Gonna take it real slow
No pressure on myself
I'm gonna go with the flow
Cos it seems like the only person I can't escape from is me
So I'm gonna open these old eyes, I'm gonna open them up and see
John Butler - "Inspiration"

Stig flu *

2009-10-20T12:31:00.000-07:00

Ostsin endale eelmine nädal suure hunniku taskurätte. Nii igaks juhuks, nagu siil sügisel varub õunu ja seeni. (Mina lapsepõlves alati olin mures siilide pärast, kui nägin pilte kus neil olid õunad okastes - ma olin enam kui veendunud, et nad saavad neid sinna vaid siis kui istuvad külmaga õunapuu all ja õun neile selga kukub. Ja kui suur õun pisikesele sinisilmsele siilile peale langeb kolksuga, ei ole see tore. ) Lisaks sellele, soodukas oli - üliõpilase elu, teate küll. Selle nädala kahe päevaga olen enamus nendest ära kasutanud ning kui mu toakaaslane veel mulle korra aevastamise peale "Tervist!" ütleb, kolin ma välja.

Võiks arvata, et haige olla on tore. Soe tekk, voodi, tee. Kanasupp ehk isegi. (No more movies for me) Minu haigus tähendab seda, et aevastan oma siseelundeid välja, loengutes värisen ning kõige tegemiseks kulub 13 ja pool minutit rohkem aega. Hääle poolest võiks musta lina ümber panna, vikati kätte võtta ja pimedas pisikesi lapsi hirmutas käia. Puhkusest on asi kaugel.

Täna rääkisin just tuttavale, kuidas miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks, seega teisest küljes vaadates olen ma oma asjadega järjel, täna on JUBA teisipäeva õhtu, nädalavahetuse F1** oli põnev (nii põnev, et ma suutsin isegi Espião seda vaatama panna) ning minu savi-tigu sai kiita.

Panen silmad kinni, joon sooja piima meega ning kujutan ette nädalavahetust.

* swine flu tundus liiga jube
** armsad sõbrad, 30.10-01.11 toimub viimane etapp seega kannatage see üks nädalavahetus veel ära :)

Koolikümblus, päev 5

2009-10-17T08:45:00.000-07:00

Kes taob arvuti ette istudes pead vastu seina ja oigab endamisi, siis võin teid rõõmustada - viimane sissekanne sel teemal. Ja siit ta tuleb - koolikümblus, päev 5!

Neljapäeva õhtul ootamatult saadud kõne viis mu - nagu eelmises sissekandes mainitud - külla mu väiksele sõbrale. Polnud teda külastanud kaua, seega ei üllatunud, kui kõigepealt jälgis ta mind väga kahtlustavalt. Vestluse käigus hakkas ootamatult naerma, ehmatades sellega teda ning järgmised kolm minutit möödusid nutu saatel, lapsel peas ilme "Issi, sa ei jäta mind ometi TEMAGA siia." Kui mu pisike sõber mind natkene torkida sai ning avastas, et ma polegi nii jube kui ta arvas ning hakkasime juba hästi läbi saama. Mind hoiatati - magab vähe, ärkamine toimub nutuga, söömise ajal toolis ei taha püsida, võib nutta, kipub kogemata hammustama (<- mind hammustas ta juba kahe hambaga, nüüd on kuus rohkem) Mis tegelikult toimus? Magas ideaalselt (ning ei nutnud kordagi minu unelaulu peale), sõi tublisti, ei hammustanud ning oli väga jutukas ning mänguhimuline kaaslane. Naersime nagu oleksime kuulnud maailma parimat nalja ning saime muidu suurepäraselt läbi. Sokid andsid ka talle üle - talle meeldis neid rohkem kotist välja võtta ja tagasi panna kui jalas hoida.

Siis tormasin tööle. Nii kui kohale jõudsin lahkusid õpetajad koolitusele ning minust sain unevalvur. Üks lapsevanem oli seltsiks, pärast ärkamist meisterdasime ingleid. Mind liigutas jällegi tohutult see, kuidas nende silmad lähevad särama kui neil ise lasta midagi teha - mina ei kavatsenudki nende eest pisikest õmblustööd ära teha, samas kui minu kaaslane just seda tegi. Seletasin neile kuidas asi käib ja kahekesi siis õmblesime. Lapsed, kes said ise oma ingli õmmelda olid päeva lõpuni sellest vaimustuses, kellele õmblus ära tehti kaotasid huvi varem. Soovitus kõigile õpetajatele: Varuge kannatust ning laske lastel ise toimetada. Nad vaimustuvad sellest tunduvalt rohkem.
Seejärel taheti mind jällegi kolmeks jagada. Sel korral olin kavalam ning suunasin kolme erineva tegevuse juures olevad lapsed ühe tegevuse juurde. Worked like a charm.

Arvasin alguses, et lahkumine ei ole üldse raske. Seda arvasin kuni momendini, kui pidin uksest välja astuma. Sellest projektist osa võtmine ei näidanud mulle seda, kas ma tahan seda tööd kogu oma järgneva elu teha. Kuid näitas, et ma suudan sellega hakkama saada. Millest hetkel mulle täiesti piisab.

Koolikümblus, päev 4

2009-10-15T22:24:00.000-07:00

Koolikümblus, päev 4. 07:00-18:00 laste keskel olla on tõsiselt raske. Ning mitte seepärast, et nad käituksid halvasti - sest seda nad ei teinud - vaid nad kilkavad ning on tormavad ringi. See väsitabki, vaimselt.
Hommik algas hommikuringiga, kus tuletasime meelde veel korra linde. Mind on endiselt vaid üks, hommikuringis oli kuus pisikest last, kes oli mulle ka tooli toonud, et ma just nende kõrvale istuks. Saime siiski hakkama. Seejärel seadsime juba sammud bussijaama suunas, istusime bussile ning uhasime mööda linna. Täpsemalt läksime zooloogiamuusemisse vaatama linde, kuna parki minek jäi ilma tõttu ära. Uurisime linde ühelt ja teiselt poolt, vaatasime nende mune ning lõpetasime loomade vaatlemisega. Valvelauas istunud tädi oli hästi sõbralik ja rääkis lastele igasugust põnevat juurde ka. Linnud vaadatud, uurisime mis siis kõige enam meeldis ja meelde jäi. Vastuseks tuli "Kilpkonn." Sa võid hobuse viia jõe äärde, aga sa ei saa sundida teda jooma. Vähemalt mitte jõevett.
Tagasi lasteaias möllasime õues ning nautisime vihmavaba ilma. Lastel oli täielik nauding jällegi sellest, et ma nendega koos mängisin ning lõpuks mängisid meiega juba väga mitme rühma lapsed. Õue hingetuks joostud, vudisime üles sööma, mängima, magama. Just sellises järjekorras ka. Ühine kokkulepe: magama ei pea, aga rahulikult peab olema teisi segamata. Pole just lihtsaim järgida alati.
Nemad magasid, mina kudusin. Valmis kudusin. Pärast ärkamist oli kõigil vastupandaatu soov kas 1) joonistada kilkpkonna või 2) mängida linnumemoryt'. Üks neiu soovis ka lugemist õppida. Minuga. Hakkama saime suhteliselt edukalt. Pool kuus saabus nende õpetaja korraks koolituselt, et näha kui hästi meil läheb.

Selline ülevaloleku aeg ja vaimne väsimus võttis mu täitsa läbi ning paremaks läks vaid korra trennis trenniliikmele sünnipäevaroda korraldades. Kogu see nädal on tegelikult justkui minu proovilepanek - momendil kui ma luban korra endale mõtet, et oh jess lähme tööle virutab keegi mulle millegagi väga kõvasti vastu vahtimist, nii et tahab jalust rabada. Proovi siis heatujulisel tööle minna. Siiski-siiski, enda kiituseks võin öelda, et olen seda alati suutnud. Paljud jalust rabavad mured on ka lahenenud, üks veel mitte - see on mõtlemises kinni. Nädalavahetuse veedan arvatavasti voodis, vaimu puhates. (Tuleb siit uus kampaania: "Vaimule puhkust!"?)

Täna on viimane päev. Kõigepealt veedan pool päeva oma pisikese sõbra seltsis, kes on vahepeal jõudsalt kasvand ning kaua teda enam oma pisikeseks sõbraks nimetada ei saa. Ülejäänud päeva veedan vanemate laste juures, jällegi ilma õpetajata. Ja siis on juba oma kodu. Mitte varem, kui 12 tunni pärast...

Koolikümblus, päev 3

2009-10-14T13:09:00.000-07:00

Lapsed on minuga üha enam harjunud - minu saabumisel ning nende lahkumisel tullakse kallistama. Samuti meeldib neile tohutult rääkida kõigest, mis nad on teinud ja mis nad on näinud. Ning lihtsad mängud, mis neil on alati kättesaadavad olnud pakuvad neile poole rohkem huvi, kui keegi täiskasvanu seda nendega koos mängib.

Päev möödus meil lugemise tähe all. Mäng ise oli lihtne - sul on ees plaat kus on pildid ja tulbas sõnad. Iga pildi juures on märk, otsid üles sõna ning sellele vastava pildi, vaatad seal olevat märki ning paned sõna juurde sellise märgi. Hiljem kontrollid. Kui lugemisoskus on praktiliselt puudulik, on see keeruline mäng. Kõik lapsed olid lasteaiast lahkunud, kaasa arvatud õpetaja ning meie istusime pisikese noormehega laua taga ning ühildasime sõnu piltidega. ("Aga muidugi võite hiljem tulla lapsele järgi, meil on praktikant. Ta jääb siia!") Juba päeval märkasin, et lapsed kartsid lugeda häälega tähti. Ma ei tea, kas see oli neile keelatud või otsustasid nad ise, et nii on parem. Samuti märkasin, et küsimuste puhul (a la "Kas 'soovib' on nõrga või tugeva tähega?") öeldi neile koheselt vastus ette. Paar last tuli minu käest ka küsima. Mina hääldasin neile sõna paar korda ja uurisin, mis tähte nad kuulevad. See sära nende silmis kui nad ISE leidsid vastuse oli lausa lust vaadata. Igatahes, lugesime siis kahekesi - pärast pikka aega julgustamist juba peaaegu et häälega ning saime täitsa edukalt hakkama. :)

Ühtlasi jõudsid lapsed nii kaugele, et otsustasid, et mulle on vaja joonistada. Mulle joonistati mind. Mis oli igal mind kujutaval pildil? Sinised silmad pruunide laikudega ning juuksed, mis on osaliselt punased.

Homme on väga pikk päev, algusega kell 5:40 ja lõpuga kell 22:30. Ilusat und.

Koolikümblus, päevad 1-2

2009-10-12T08:26:00.000-07:00

Koolikümblus, esimene päev. Sättisin oma äratuskella nii, et ma jõuaks hommikul korralikult kõike teha - süüa, vaimu valmis seada, vaadata järgi kuhu täpselt minema pean ning, et endast hea mulje jätta siis 5 minutit varem kohal olla. Ärkasin üles , olin 10 minutit miinustes oma ajaga - pidin ühikast lahkunud olema selleks ajaks. Jõudsin sihtpunkti läbimärjana 07:01. (Vihmavarju võtmine oleks aega nõudnud) Plaani kohaselt pidin uksest sisse astuma 6 minutit tagasi, arvestades ka seda minu "olen eeskujulik, tulin varem" aega. Jäin rahule. Ootasin 15 minutit, et keegi peale minu veel tuleks ning seejärel sai oodata mõni minut veel oma tulevase rühma õpetajat, kes jõudis samuti läbimärjana kohale. Esimesed poolteist tundi olid rahulikud - lapsed tulid ja leidsid endale koheselt tegevuse, minu kohalolek neid eriti ei kõigutanud. Mõni üksik käis uurimas küll õpetaja käest, et kes ja miks ma olen, kuid vastuseks said nad "hommikuringis räägime" ja seega andsid nad varsti alla küsimisega. Üheksa paiku, nagu lasteaedades ikka, alustasime hommikuringi ning teemaga "Linnud sügisel". Mind õnnistati 'Päikesekiireks' ning tegime selgeks, kes siis ikkagi on rändlinnud ja kes paigallinnud. Pärast hommikuringi anti mulle hunnik raamatuid ning minu ülesandeks oli teaduspesas rääkida lastele lindudest. Teooria oli see, et iga laps on igas keskuses (=pesa) veidi aega ja liigub siis järgmisesse. Praktika oli see, et minu pesast nad enam ära minna ei soovinud. Eks ma olin uus ja huvitav. Vaatlesime neid lendavad olevusi iga nurga alt, uurisime maailma suurimat ja väiksemat linnukest, mängisime äraarvams- ning otsimismänge. Hiljem käisime veel võimlemas ning mängisime veel. Selleks ajaks olid juba kujunenud kindlad lapsed, kes mind silmist ei lasknud ning käest igal võimalikul momendil kinni võtsid. Nendel momentidel on mul tõsiselt kahju, et vaid kahe käe omanik olen.

Koolikümblus,( või peaksin ütlema lasteaiakümblus?) teine päev. Kohal olin natuke pärast nende ärkamist. Esimene lause mis ma sain oli "Ma nii lootsin, et sa tuled enne kui me magame lähme ja loed meile Lotte raamatut." Kaua selleks vestluseks aega ei olnud, sest koheselt tekkis pikk järjekord nendest, kes soovisid punupatsi või hobusesaba. Seongud korras libistati salaja kaks oma pisikest käekest minu kätte ning sammusime allkorrusele vaatama näidenti "Võlukringel". Nukuteater, kus oli teiste seas nii pagar Benno, munast kooruv ükssarvik, nõid Hildegard kui ka rott Rodolfo Ronald Õunajuurikas. Viimane võitis oma olekuga nii laste kui minu südamed. Näidendit tulevase õpetaja pilguga vaadates, siis oskan vaid kiidusõnu öelda - humoorikas ja haarav, sisse peidetud tervislikku toitumist kui ka teiste abistamist, lahkust, sõprust.
Pärast seda aitasime poistel judoriided selga ja saatsime trenni, neidudega alustasime joonistamist. Ei olnud üllatus, kui paberile ilmusid ükssarvikud ning rotid.
Pärast tööpäeva lõppu tormasin edasi vene keele loengusse, saades jälle targemaks selle keerulise keele suhtes. Seejärel pisike koosolek koos inimestega, kellega sai eelmine kuu rebaseid ülikooli vastu võetud ning ristitud ning... teoorias pidin edasi tormama capoeira angola vabatrenni, mis toimus sügispäevade raames ning millest ma oleks huvi pärast suure heameelega osa võtnud. Kaheksa läbi alanud koosolek aga venis veidi pikemaks ning riided olid kodus... seega vabatrenni ma ei jõudnudki. Kahju.

Minu arvamus senimaani? Ääretult hea kogemus näha, mida mina teeks teistmoodi.

...é defesa, é ataque, é ginga di corpo! *

2009-10-11T03:53:00.000-07:00

Reede. Istusin arvuti ees tunde ja tunde ning kirjutasin. Pool kaks öösel, kui läks kaheksas tund kirjutamist, olid näpud sassis ning kirjutatul puudusid nii mõte, lauseehitus kui grammatika. Kinnitasin endale järjepidevalt, et varsti ärkab mõistus üles ja kõik liigub paremuse poole. Eesmärk oli kasvõi hambad risti järgmise päeva lõunaks (12:00) asi lõpetada. 11:32 sülitas printer välja viimase lehe ning ma olin 28 minutit oma graafikust ees. Kes sel ajal veel magas ärkas minu rõõmuhõisete peale.

Sellega oli minu nädalavahetus vabastatud õppimisest ja sain mõtted lülitada ümber järgnevatele sündmustele, mida olen oodanud sama palju kui karupoeg Puhh mett. Tartusse tuli üle pika aja ei keegi muu kui meie enda õpetaja contra-mestre Cocao ning me saame nautida kaks päeva (3h päevas) tema trenne. Lisaks eilsele trennile oli meil ka pisike esitlusroda öösel, mis rahvale tohutult peale läks. Kell neli tõmbasin teki üle pea ja läksin kiirrongiga unemaale.

Täna oli uuesti trenn, kestis üle kolme tunni. Kohal oli uues õpetaja Brasiiliast ning rahvast Tallinnast. Ja selle iseloomustamiseks jääb sõnadest puudusm sest üpriski raske on kirjeldada, miks on capoeira eriline.

Homme on äratus enne kella kuut, seega... over and out.

* "... on kaitse, on rünnak, on võnge!"

Wild at heart

2009-10-08T07:27:00.000-07:00

Aastal 1966 võttis J.Rotter kasutusele mõiste kontrolli lookus. Teise sõnaga kontrollikese jaguneb kaheks - sisemine ja välimine. Esimese korral näeb inimene oma edu ja ebaedu allikana iseennast. "Mul õnnestus eksam, sest ma õppisin korralikult." Loogiliselt mõeldes, väljendab välimine kontrollkese vastupidist olukorda. "Mul õnnestus eksam, sest see oli lihtne."
Selle kohta on tehtud igasuguseid erinevaid uuringuid ning on jõutud selgusele, et:
1) kui on domineerivaks sisemine kontrolli lookus, on inimesed edukamad kui sama võimekad kaaslased, kel on väline kontrollikese
2) tegemist on õpitud enesetajuga, seega on võimalik seda ümber õppida
2.1 Ümber õppimine võtab kaua aega -> korra edukas olemine ei pane inimesi uskuma, et nad ise selle põhjustasid ning korra ebaõnnestumine ei pane neid uskuma, et nüüd on maailm läbi.

Viimasel ajal tunnetan üha tugevamini kuidas minul on sisemine kontrollikese. Näiteks andis selle tunde mulle pühapäeva varahommik teki sisse keeratuna koos teetassi ning vormel 1 otseülekandega Jaapanist. Või siis hommikud koos Gloriana - "Wild at heart" looga. Või lugeda koos päikesetõusuga blogist, kuidas keegi saab oma unistuse täita ja lennata maakera teise otsa. Kui mu hommikud algavad nii ning lõppevad pärast trenni koos sigalaheda seltskonnaga Genis, siis olen tänulik iga ebaõnnestumise eest, mis toimunud on, sest just tänu nendele olen ma seal kus olen.

Kudumine mõjub mulle tervendavalt. Teistele ka, sest soojad sokid hoiavad külmetust ära. Win-win situatsioon. Ja mulle mõjub tervendavalt ka teadmine, et contra-mestre Cocao tuleb Eestisse. Ärkvel olles on palju toredaid hetki ning unemaale kolides olen aprillis 2010. Arvatavasti kuni aprillini. :)

Everything is possible. Spread the word.

Tulipunane kõhtjalgne

2009-10-01T11:05:00.000-07:00

Valikuvõimalus on alati. Iseasi muidugi, kui tervislikud on variandid, mille vahel valida saab. Näiteks aastaid tagasi koolis valisin mina tee, kus ma võitlesin oma õiguste eest ja ütlesin välja oma arvamuse, saades sellega tiitli kui "kooli protestivaim õpilane" (seda siiski vaid ühe õpetaja jaoks -toim.) Ülejäänud valisid vaikides istumise ja pärast ukse taga õpetaja kirumise.

Eelnevast selgub, et ma kipungi üldjuhul valima tee, kus ma ütlen välja oma mõtted ja ei mõtle nii väga tagajärgedele. Õpin käituma veidi vähem impulsiivselt ning kaaluma erinevaid võimalusi. Selle tulemusena oli minu silmis eile parimaks võimaluseks põgeneda. Põgeneda kohast, mis mulle meeldib. Kohast, kus toimuv mulle meeldis. Tunnen, et tegin õige otsuse. Kogu selle nädala olen olnud tiitliga "Neiu antisotsiaalne", suheldes minimaalselt ning vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli.

Inimesed on erinevad - mõnel on vaja rääkida kellegagi, et lahendada probleeme. Nende kuulmine aitab mõista paremini mõtteid. Minul on ka vaja rääkida, kuid endaga. Ja siis ma olengi nagu kõhtjalgne, kes keelub oma kojast välja tulemast. Sest keegi teine ei saa lahendada minu probleeme, vaid mina ise olen selleks võimeline. Endaga siis asjad sirgeks rääkida on vahva ja aegajalt lausa vajalik. Olen nädala olnud tigu, hoidunud trennist ja inimestest. Ega see kerge ei ole olnud. Käisin ükspäev jalutamas ning seadsin sammud vastassuunas trennipaigale, jõudsin endale üllatuseks siiski paika mida üritasin vältida.

Kõhtjalgsed lõpetavad ka aegajalt oma korpuses istumise ja tulevad välja. Nii ka mina. :)

Teie natukene omamoodi punapea*

* sama jalutuskäigu ajal tuli mõte end punapeaks jälle värvida.

Tahan olla elu argpüks.

2009-09-27T12:20:00.000-07:00

Teisipäeval spontaanselt Genialistide Klubisse minnes sattusin Maarius Pärna kontserdile. Noormees, kes kunagi olnud Poeedi Privileeg koosseisus ning nüüd laulab nii enda kirjutatud laule kui ka enda viisistatud eesti luuletajate loomingut.

Kõik laulud sisaldasid endast mingit mõtet mitte ei olnud lihtsalt huupi valitud laused, mis hiljem suvalisse järjekorda asetatud. Meeldejäävaimaks olid Poeedi Privileeg repertuaarist "Tahan olla elu argpüks" ja "Eneseimetlejate klubi" (mida laulja enda arvates võiks laulupeol laulda) ning Maariuse enda lood "Positiivne mees" ("Jah, olen üdini positiivne mees.. HIV, HIV") ja "Imelik inimene".

Tahan olla elu argpüks rääkis sellest, kuidas laulja soovib joosta metsas, kus ei ole juurikaid mille otsa komistada ja juua vaid jaheda kohvi, et mitte keelt põletada. Tundsin automaatselt ära mitu tuttavat, kes vihmaga õue ei lähe ja päikese ajal kasutavad mitme tuubi kaupa kreemi korraga. Mida aga annab elu milles puuduvad pisimadki riskid? Võimalustel tuleb haarata sarvist. Tänu sellele sattusin reedel vaatama formaliinist läbi imbunud laipa ning öösel praktiliselt võõra seltskonnaga keemiahoonesse katseid uudistama. Tulemuseks on minu suurenenud silmaring, mõnus mälestus ja uued tuttavad. Igas hetkes on mingi võimalus, mida ei tohi käest lasta. Muidu juhtub sama, millega lõppeb laul. " .. ja magan elu lihtsalt maha.."

Seven day mile

2009-09-22T21:47:00.000-07:00

Kogu eilse päeva tegin nö kuiva trenni. Näiteks kuiv trenn unele ja berimbau mängimisele. Esimene kujutab endast mõtlemist unest ning läppar kaisus laua ääres magamise laadset asendit sisse võtmist teine aga mööda tänavat jalutamist ning kätega instrumendi mängimise liigutusi matkides. Ise samaaegselt peas korrutades "tsgi-tin-tonton".
Kuigi viimasest unekorrast on natuke üle 24 tunni möödas aitab tavapärasest veidi kangem kraam hommikujoogiks (loe: kohv) mind edukalt momendil ärkvel hoida. Lisaks veel ka eduelamus, rakud minu sees karjuvad "We did it!".

Kinnitust leidis fakt, et kui teha asju uneaja arvelt, tundub päevas tunduvalt rohkem tunde. Midagi aga ei kao ega teki vaid muundub, nagu teame füüsikast ja seetõttu olen veendunud, et täna on neid tunduvalt vähem. Ma lausa ootan seda.

Tegelikult oli hea üle pika aja tunda, et oled inimene mitte akadeemilise elu ori ja lihtsalt korraks aeg maha võtta - hoolimata sellest, et vaba aega puudus ja tähtajad olid nagu varjud, mis maha ei jätnud. Spontaannselt Genialistidesse minek teeb alati olukorra paremaks ning teadmine, et tähtajad tahavad vihisedes mööda tuisata ununeb sootuks. Vahepeal on hea seda unustada. See iganädalane GirlsNightOut stiilis 'tuleme öösel trennist ja reklaamposti juures lepime kokku, et lähme kunagi välja' muutuski juba ühekülgseks.

Eile Genis tuli mul mõte. Ma kirjutan sellest pärast seda, kui olen käinud loengus ning deitinud unematiga. (Ei, ma ei kohtu temaga loengus)

Kaua võib?

2009-09-18T12:37:00.000-07:00

Kell näitas hommikul seitse läbi mõned minutid, kui Garf ütles mulle, et ma mõtlen liiga palju, olles senimaani olnud arvatavasti viimane, kes seda lausunud veel polnud. Nüüdseks puudub mu tutvusringkonnas selline inimene.

Märkasin ise ka, et nõuan oma hallolluselt liiga palju. Märku andsid mulle selle nädala trennid, kus Kaia sõnastust kasutades olin ma käpard. (Aga käpard olevat nunnu sõna). Nii palju vigastusi ühe nädala kohta oli isegi minu jaoks liig. Võin vasak käsi südamel (sest paremat on valus liigutada) lubada, et sain oma õppetunni kätte. Mäletan ka öösel tänaval maculelet tantsides antud lubadust, mis sisaldas endas näiteks väidet, et hakkan suhtuma endasse kui inimesse.

Elu tahab elamist, mitte lahkamist.

Capoeira - liitev kahekõne!

2009-09-15T07:30:00.000-07:00

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.

Soovid tegeleda mõne füüsilise tegevusega ning seda nautida koos ägedate inimestega? Siis see on sinu jaoks!

Capoeira on mitu ühes - tants ja võitluskunst, sport ja mäng. Trennid toimuvad nüüdsest kolm korda nädalas - esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval aadressil Salme 1a. (Õpetajate seminari hoone) kella 20'st 21:30'ni. Lisaks on esimene trenn sulle tasuta!

Ole täiesti algaja või pikaajaline tegija, tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Lisainfot saab kohale tulles või siia kommentaar jättes. Kohtume trennis!

(eelmise trennihooaja kuulutus on siin)

Give green

2009-09-15T07:25:00.000-07:00

Arutasime Dustfingeriga, kuidas inimesed hoiavad enda sees asju mida nad tegelikult tahaks karjuda palju kopsumaht lubab, kuid jätavad selle ütlemata... mis iganes põhjusel. Suhtumine stiilis „Ma ei ütle talle, et ta teguviis mind solvas, ta peab ise sellest aru saama“. Järjepidav eeldamine, et su elukaaslane/sõber/tuttav/võhivõõras tänaval on selgeltnägija ja mõistab elus toimuvat samamoodi. No ega ikka ei mõista küll. Leppisime siis kokku, et meie selle halli massi küüsi ei satu ja vähemalt teineteisele räägime just seda, mis toimub meie hallolluses ajukoore all.

Nüüdseks on sellest otsusest mõned nädalad möödas ning mõtteid on olnud igasuguseid. Hetki, kus teki sisse keeratuna pimedas kapis edasi tagasi kõikuda ning imestada, mis mustad jõud panid mind mõnda asja talle avaldama oli ka. Need aga lahkusid sama kiiresti kui pähklid minu käest, sest kapis tõmblemine oli täiesti mõttetu. Miks? Need olid minu mõtted, tunded, arvamused, mis ma välja ütlesin. Tema ütles ka just seda, mida tema mõtles. Ning kui suudetakse üle olla sellest, et maailma naba oled sa vaid enda maailmas ning ülejäänud maailm ei pruugi sinu omaga sarnaneda siis tulemuseks on teineteise parem mõistmine. Jah, lõpp eeldustele ja oletustele. Roheline tuli suhtlemisele!

"Vasak jalg on väljaspool ja parem.. on teisel pool väljaspool."

2009-09-07T12:45:00.001-07:00

Pühapäeva hommikut alustasin istudes kell üheksa hommikul veranda äärele jaheda ning hiljuti sadanud vihmast värske õhu kätte ning hakkasin lugema. Raamatut, kus puudus tsivilistatsioon, kõige igapäevasemad külalised olid kitsed ja jänesed, kõige ebatavalisemad aga ilves ja faasan aias või meri põrandal ja luiged peenramaal ujumas. Siis ma veel ei teadnud, et minu rõõm ja rahulolu võib veel suuremaks muutuda.

Täna kõndisin mööda pimedat tänavat, suu kõrvuni nagu mul oleks mingi haigus ja tundsin end üliõnnelikuna. Tunnen siiani. Miks? Täna oli selle hooaja esimene capoeira trenn. JA MA TAHAN TAGASI! Küüsi küll põrandasse ei löönud kui äraminekuaeg tuli aga koristaja käis ja vihjas lapiga, et me võiks lahkuda.. Keegi ei tahtnud.
Avastasin, kuidas armuda. Kõigepealt tuleb istuda noormehe kõrvale ning vaadata talle sügavalt silma, samal ajal kui tema naeratab nii et põlved võtab nõrgaks. Seejärel tuleb käed asetada atabaquele ja asuda mängima. Siis ongi armastus võimalik. Instrument, millele ma varem sositasin, et ta meeldib mulle on nüüd midagi palju enamat. Täna sai sellest armastus.

Pildi sain siit.