Jan 31, 2009

Parimaks sõbraks Universumiga!

Kiiktool kõikumiseks ja varbad surutud vastu sooja ahju, käes raamat, mis oodanud lugemist nädalaid. Istumiaseme kõrval liputas saba üliõnnelik koer, kes oli veendnud, et ta on pisike sülekutsa; tegelikkuses on ta mõnusalt suur kolli. Tema seda aga ei teanud ja mitmelgi korral minu kõrvale toolile sättida.

Jaapanistiilis küünlajalas põlemas küünal, näpus teetass oma viimase PinaColada pudiga ning ekraanil jooksmas üks mu lemmikfilme.

Kaks momenti, kus mitte ükski rakk minus ei olnud huvitatud kuidas läbisaamine universumiga on. Universum aga, teadupärast on üpriski suur ja ei lase end eriti ära unustada. Meie läbisaamine ei ole alati kiita, kuid seda on nüüd aeg muuta. Whatever you are feeling is a perfect reflection of what is in the process of becoming. Mida sa mõtled, mida sa tunned, mis ilmub on alati omavahel seotud - ilma eranditeta.

Eks ole näha, mis juhtuma hakkab.

Jan 30, 2009

Lumelärm.

Pikemat aega üritasin ma midagi kirja panna, kuid ainus, millega suutsin hakkama saada oli keerlemine piiratud sõnade ümber. Samamoodi nagu ma panin seemned maha juba suhteliselt kaua aega tagasi ning praeguseks olen ma edukalt kasvatnud vaid.. umbrohtu. (<-- ei olnud metafoor!) Kui ma täna jalutama läksin, jõudsin jõe äärde metsa sees. Algne eesmärk, minna parte toitma ja pildistama kukkus läbi, sest pardid olid kadunud (läksid ikkagi lõunasse?) ja pildistamise soon oli ummistunud. Lõpuks viskasin end sinna pikali ja jäin kuulama. Kuna ma harrastan aegajalt enesehüpnoosi, siis olen omandanud oskuse keskenduda ühele kindlale asjale kaotades kõik muu. Koondasin tähelepanu lumele, langevale lumele kui täpsem olla. Mul polnud varem õrna aimugi, et lumi suudab sellise kolinaga alla kukkuda. Äärmiselt omapärane kusjuures, katsetage! Metsa ääres, suure lagendiku peal oli lumemees. Üksik lumemees, suu naeratamas ning lill kõrva (?) taga. Kummaline ja kummitama jääv vaatepilt. Tal ei olnud kedagi, kuid ta oli ikkagi õnnelik. Jalutuskäik viis mu aga mõttele - elu on nagu autoga pimedas sõitmine, me näeme vaid teatud kaugusele. Iga läbitud kilomeeter paljastab endas peituvat. Oluline ei olegi tervet teed näha, piisavab vaid sellest, et näed mõnikümmend meetrit enda ette. Tuleb vaid autosse istuda. (Olgu, austame majanduskriisi ja ei too autonäiteid. Trepist üles minemisel on oluline vaid näha seda astet, kuhu sa parasjagu jala asetad.)

Paar päeva tagasi öeldi mulle (jälle), et ma elavat justkui oma maailmas. Who wants to join my world?

Jan 26, 2009

Hunditarkused.

Eelneva teema jätkuks.

R.Hobbi raamatus "Royal Assassin" peategelase hunt ütles sobivalt: "Miks nii keeruliselt, vaata üldist pilti... on ainult praegu, ei ole eilset ega homset... See mis sa teed täna, jahid, sööd ja magad... muu ei oma tähtsust kui sa oled ise rahul."

Jan 25, 2009

What if we could.

Olles 12 on kerge elada hetkes ja mitte muretseda mineviku pärast või karta tulevikku. Vanusenumbri suurenemisega suurenevad ka kartused ning kaob võime live in a moment. Kui ma olen midagi oma eluaja jooksul suutnud omandada, siis on selleks teadmine, et elu on pidevas muutumises ja püsivaid olukordi ei ole. Eriti on seda märgata fotograafiat harrastades - on vaja vaid hetke, et looduses valgus, varjud, värvid võtaksid uue ilme.

Olgu, püsivad olukordi ei ole. Sellest lähtuvalt aga tuleb situatsioonidesse suhtumise kaks võimalust: a) muretseda mis juhtub siis, kui muutus toimub b) nautida momendil toimuvat. Vigadest ei pääse, nende tegemine on justkui meie DNAsse sisse kodeeritud.

Seega jääb lõpuks ikkagi valik -
1) me hoiame end tagasi, ei tee mida soovime, kartes kas ebaõnnestuda, teiste naeru alla sattuda, vigu teha. Hiljem kahetseda, et midagi jäi kartuse pärast tegemata.
2) järgida oma soove ja leppida teadmisega, et maailm ei ole ideaalne koht ning kruvid kukuvad aegajalt välja. See on paratamatu.

Tsiteerides Kim Basingeri: "Vanaks saades ei taha ma öelda, et 'ma ei teinud seda' / 'ma kahetsen toda'. Ma tahan öelda 'Ma ei kahetse kuraditki. Ma tulin, ma läksin ja tegin kõike."
Liigagi tihti ei teha vastavalt oma soovidele, sest kardetakse põruda. Hullemgi veel - kardetakse, et võidakse võita. Kumma variandi sa valid?

You got a dream, you gotta protect it. People who can't do something themselves, they wanna tell you that you can't do it. You want something? Go get it. Period. (The Pursuit of Happiness)

Jan 20, 2009

Unistus igavesest ööst.

Võiks arvata, et unehäired panevad mind öid vihkama, kuid tegelikkus on see, et hoolimata mõningasest pimedusekartusest meeldivad mulle need tumedad hetked. Öös on inimesi, öös on unistusi. Öös on unenäod ja lootused. Öös on müstikat nagu mustas kassis. Öös on vaikus ja muusika, vahepeal isegi üheaegselt, oleneb kuidas kuulata.

Kunagisest kurbusest on saanud tühjus, mis on läbi põimitud alternatiivide mõtlemisega. Kui ei saa võilillepõldu, siis on ka tulbipeenar. Võimalikud ideed tulevad ja lähevad, ühel hetkel kõlavad nad õigesti ja järgmisel valesti. Sobib Desperados kõlanud lause "It's easier to pull a trigger than to play a guitar. It's easier to destroy than to create".

On ütlus: "Some things are better left unsaid." Mind vaevab juba mõnda aega küsimus, mis kvalifikatseerub "some things" alla. Iga lause ütlemine on tegelikult risk - mõni suurem teine väiksem. Kui on riskitud ja kaotati, siis kas proovida veel? Kas ma lähen otsin endale uue põllu või jään kindlaks algsele? Kas on üldse olemas moment, millest alates peaks alla andma?

My books look sad. Can books look sad?

Jan 18, 2009

Elufilosoofia.

Eile istusin ma kodus, vaatasin lage ja puhusin tolmu kapi pealt õhku. Täna on "mul" kaks last, koer, nõudepesumasin ja kodutööde kontrollimine. Talk about fast changes. Tegelikult täidan nädalakese lapsehoidja rolli. Kerge praktika tuleviku tarvis.

Mis puutub ämbrisse astumisse, siis tegin täna taustuuringut, et kui sügavale ma astusin ja kui tõsiselt see midagi mõjutas. Istusin helekollasel pilvel ja ootasin lauset "Ah? Mis. Kõik on korras!" aga nagu arvata reaalses elus oli, siis seda ei tulnud. Siiski ei tulnud ka arstliku otsust, et ma olen mahakantute nimekirjas ämbrisse uppumise tagajärjel -> lootusi matta on veel vara. Precious and fragile things need special handling.

Kõigutan end edasi tagasi ja kujutan ette et olen lill. (Inimeste erinevus teistest olenditest - fantaasia ja kujutlusvõime. Me võime kõike teha, kõikjal olla ja seda värviliste piltide kaudu oma peas. Selle panna end motiveerima -> ahvatleda end kujutlustega, et siis saada aimu sellest, mis meid ootab eesmärkide täitmisel.) Raskused on aga nagu väetis, mis lubavad mul uue lehe kasvatada. Pisikese helerohelise lehe, rohelise nagu mu sõtse diivan. Seejärel suurema lehe. Õis tuleb ka loomulikult.
Isegi kui lill üle kasta (kahe ämbriga) suudab ta uuesti tärgata. Raskemalt, kuid suudab.

Sain oma diagnoosi!

Doctor Unheimlich has diagnosed me with
Merlen's Disease
Cause:influence of the Devil
Symptoms:excessive panic attacks, metallic spots, vestigial extra head, hovering
Cure:sleep
Enter your name, for your own diagnosis:
Nagu me ei oleks seda ennem teadnud.

Edit: Kui ravi vastu on allergia (unehäired), siis ma ei saagi terveks?

Jan 17, 2009

Anger cookies.

Rumal tüdruk.
Hüpata pea ees samasse mülkasse, kust just suure vaevaga on välja ronitud. Mis mõttega?
Rumal tüdruk.
Õpi oma vigadest, mitte ära astu kahe jalaga ämbrisse.
Oeh, rumal tüdruk.

Eile sai küpsiseid ja porgandit. Kes mind teab, siis nädala sees minu tehtud kooki (seekord siiski küpsiseid) saada on võimalik a) kui ma olen sunnitud küpsetama, b) kui ma olen vihane. Porgandid on minu vihatoit. Ennustage ise, kas eile oli A või B variant.

Miks pärast sõnade kuuldavat väljaütlemist saab alles aru, kui ebavajalikud need olid? Ühe korra on võimalik kilde kokku lappida. Kaks korda enam mitte. Või siiski on? See igakordne lubadus - rohkem enam rumal tüdruk ei ole. Lohutuseks jääb lause „If you're not willing to risk it all, then you don't want it bad enough." I risked it all.

Ma tahan oma Pina Colada teed. Meega.

Jan 15, 2009

With or without.

Meeldetuletamisel aitab, kui keegi teeb vihjeid meenutatava objekti kohta. Tulemus on aga meelepärane vaid siis, kui vihje vastab sellele, kuidas meenutaja selle hallollusesse salvestas. Näiteks oled loodusearmastaja ja jätad sõna "palk" ajusoppi puude kaudu, siis vihje "saad töö juures" tekitab vaid sinupoolse kahtleva näoilme abistaja suunas. Seega vahepeal on vaja just seda õiget momenti või sõna, et miski meenuks.

Mõned päevad tagasi valdas minu organismi samasugune tunne nagu tekib neil, kel õnnestub leiutada ajamasin. Mind ümbritses sama koosseis inimesi nagu varem. Õnnis nostalgiamull hakkas purunema momendil, kui mitmest suunast öeldi lause "Meie suhtlemine on muutunud." Kirusin neid mõttes selle lause eest, ise teades, et nad räägivad õigust.

Ma olin palju unustanud, kuid nüüd istub see informatsioon jälle mu teadvuses. Lammutsin oma peas kõik tükkideks ja proovisin kokku panna pilti nendest inimestest, kes olid ja nendest, kes on. Nagu arvata, siis kõik kokkupandud pildile ei mahtunud... (Kui mulle midagi räägitakse, siis ilmub mulle üldjuhul alati silme ette suhteliselt detailne ja värvikas pilt sellest. Seepärast ma kasutangi meeletult metafoorne - et mu kujutlusvõimel oleks tegevust).

.. Ma olen nii palju eelnevat teksti muutnud, et ma isegi ei mäleta enam täpselt, kuhu ma lõpuks välja tahtsin jõuda. Vist selleni, et ma mõistan mõnda inimest rohkem. Oleks see mõistmine varem juhtunud, oleks suure tõenäosusega hetkel teistmoodi mitme inimese elu. But everything happens for a reason.

EDIT: Ma tahtsin jõuda selleni, et ma mäletan uuesti kuidas mõnel inimesel on minu jaoks suur tähendus ning kuidas ma vajan neid oma igapäevaellu. Ma mäletan seda samaaegselt unustamata neid, kes hoidsid mind püsti pärast nende kadumist.

Jan 13, 2009

Laupäeval on Neljapäev!

Lill ehk uue aasta järelmõjud.

Eile keerasin kokku ühe korraliku supi. Sellise, millist mina oma teadaoleva elu jooksul veel teinud ei ole. Suure tõenäosusega pean ma selle ise ära sööma, sest.. ma olen selles hoones ainuke, kes paprikat tarvitab. (Huvitav lugu selle paprikaga – ma ei ole veel suutnud järeldusele jõuda, kas mulle maitseb see või ei). Ning jah, ma ei rääkinud metafooriliselt, ma tõesti keetsin eile suppi.

Öeldakse, et elu on pidev võitlus. Tugevamad jäävad ellu, see on selge. (Maniakid ka muide.) Eile sain teada midagi, mis ei pannud mind õnnest tooli pealt tasakaalu kaotama. Peas kumises vaid mõte: „Kuidas ma selle võistluse veel võita suudan?“, sest nö konkurent on mulle oma oskuste poolest teada. Hommikud on õhtust targemad nagu väidetakse ja päikese tulekuga tõusis ka minu organismis teadmine, et mingit lahingut ei ole tegelikult. Mul on oma valdused ja minu riigipiire pole keegi üritanud lõhkuda.

Täna sai jälle kunstlilli nuusutatud. Seekord sobrasin näppudega mullas juba – võilillepõld ei ole kaugel enam. Eks ma sain pärast pettunud näoga istuda ja kätt jääkoti all hoida, aga see mind takistama ei tule. Teades minu hämmastavaid oskusi tasakaalu mitte omada ja enda ära löömist iga võimaliku nurga vastu, hoian ma seda jääkotti täna veel vähemalt kahel korral enda lähedal.

Viimaste päevade parim uudis on aga see (lisaks sellele, et minu tutvusringkonnas on nüüd pisike paaripäevane noormees!) mõned ööd tagasi aset leidnud vestluses kinnitas Marya kontserti sel aastal Eestis.

Ma ei tea, mida ma söönud olen kuid see mõjub mu mõistusele hästi.

Jan 11, 2009

das Unbewusste ehk mitteteadvus ehk teadvustamatus

Psühhoanalüüsi leiutaja herr Freud sõnas, et kõik meie soovid surutakse sügvale alateadvusse ja seda sealt iseseisvalt kätte saada on praktiliselt võimtu, olenemata mis hookus-pookust kasutad. Unenäod aga olevat vahend, millega alateadvus aegajalt pead tõstab ja vihjab. Minu omal hakkas igatahes igav ja ta külastab mind järjepidavalt igal öösel. Ta on nagu minu hea kaksik, kes teeb õigeid otsuseid. Mina aga salakavalalt kopeerin tema tegevusi ja tulemus on.. üllatus üllatus - meelepärane. Jah - ma jäljendan iseennast.

Mulle öeldi, et tore on, et ma asja vastu huvi tunnen kuid et minu praegune tegevus "see on sama hea kui kunstlille nuusutamine". Call me crazy, kuid mulle tundub, et ma lähen ja astun nüüd võilillepõllule, ehtsate lillede keskele. On tõenäosus, et ma komistan kivi otsa ja saan rästiku käest hammustada, aga on ka tõenäosus, et ma saan homme meteoriidiga pihta. Alates homsest läheb huvitavaks igatahes. (Mittemetafooriliselt sel teemal räägin ka varsti. Stay tuned!)

Ära oota kuni tunneli lõpus süttib valgus, marsi sinna ja süüta see kuramuse asjandus ise.Identiteedikriis.

Jan 7, 2009

Ahelkirjadest sarkasmiga.

Räägime ahelkirjadest. Nendest, mis potsatavad postkasti ja ahvatlevad edasi saatma sõprade postkasti, lubades a) suurt hunnikut raha b) õnne c) Lumpa-Lumpa saare jalatule poisile paari tenniseid d) ähvardavad jääda kiirabiauto alla. Lisaboonusena on sageli kaasas fraas „ … ja vajuta suvalist klahvi klaviatuuril ning ekraanile ilmub su armastatu nimi“.

Minu postkasti sattus just ennem üks, vaatame seda lähedamalt natuke:
* „Originaal on Uus-Meremaal ja kiri on üheksa korda ümber maailma reisinud“. – Kuidas saab saata e-maili „ümber maailma“? Kui ma saadan endale kirja, kas see tuleb tiiruga ümber maailma mulle või ta ei lähegi kuskile? Kui ma võtan inglase ja jaapanlasse kampa ning me saadame kindlas järjekorras kirju (mina-inglane-jaapanlane-mina jne) kas see tähendab „ümber maailma“?

* „Üks teine sai selle kirja ja unustas selle 96 tunni jooksul edasi saata. Ta kaotas oma töö. Pärast seda kui ta kirja uuesti üles leidis, tegi ta kirjast 10 koopiat ja saatis edasi. Paari päeva pärast sai ta parema töökoha.“ – Seega, kohene saatmine ei ole siiski vajalik, sest ka hiljem tuleb õnn, kui ma otsustan, et on piisavalt halvasti läinud?

* „Üks ohvitser sai 47 miljonit naela. /--/ Mõned päevad hiljem võitis ta lotoga. /--/ P.S. see ei ole raharingluse kiri. See on seotud üksnes positiivse energia pakkumise ja sellega seotud õnne vormiga.“ – Näete vastuolusid?

* „Kui sa selle edasi saadad, juhtub täna õhtul kell 22.00 midagi head“ – kui see saadetakse mulle pärast kella kümmet aga enne järgmist päeva, kas siis jään mina millestki heast ilma, mida teised seda kirja edasi saates said?

* „Saada see edasi järgneva 143 minuti jooksul 15 sõbrale, siis vajuta nuppu F6, ja ekraanile ilmub väikeste tähtedega selle inimese nimi, kes sind armastab“ - See on nii jabur, et ma ei oska siia isegi korralikku kommentaari juurde kirjutada.

Ma luban, et kui ma saan ühel päeval üle viie sellise kirja, valin ma suvaliselt ühe õnneliku, kelle e-maili aadressi ma lisan kõikidesse infolistidesse, mis ma suudan leida selle 143 minuti jooksul. Senine nipp on olnud ahelkirja saatjale vastu kirjutamine - kord mulle öeldi, et ma suren „järgmise kuu esimesel reedel" selle mitte edasisaatmisel. Saatsin vastu kirja, et mul ei ole 15 sõpra, kellele seda saata ja palusin teda viisakalt oma matustele. Pärast seda ei saanud ma sealt enam ühtegi ahelkirja.

4 inimest. 1 tund. 12 päästetud elu.

Läksime ja usaldasime oma veenid "vampiiride" hoolde. Mulle mõjub vere andmine hästi - oleksin sagedamini doonor kui saaks ja tohiks. Meelis ja Silver kaotasid oma veenide süütuse doonorluses ja ma olen veendunud, et kui nende käest hetkel küsida siis nad on igati positiivselt meelestatud.
Verekeskuses tekib tänu sealsetele inimestele tunne, et sa oled vajalik ning nende tänusõnad on siirad. Puhas siirus, see mida muidu harva kohtab.

Päästke elu, minge doonoriks!

P.S. Kas Tartu on koguaeg olnud niivõrd täis plakateid ja tekste?

Jan 4, 2009

Peeglivestlused.

Olete te kunagi tundud seda ülevoolavat enesekindlust ja tugevust, mis tekib siis kui te suudate viimasel momendil end kokku võtta ja öelda „Ei“ millelegi, mida teie arvates polnud võimalik lõpetada? Näiteks kui eneselõikajal on tahtmine end vigastada ja ta võtab juba terariista kätte, kuid suudab sellest loobuda hetk enne vigastuse sooritamist. Või toitumishäirete käes vaevleja ütleb „Ei“ iseendale enne söömaorgia korraldamist hoides juba lusikat suu juures.

Ning on vahe – kas nuga heidetakse minema täiesti tavalises olukorras või kui emotsioonid on laes ning enesevigastamine näib ainsa võimalusena. Kindlasti olete seda tundnud, et on vaid üks lahendus. (Rahuneda ei ole muidu võimalik kui sigaret süüdata jne) . Loon drastilisi kujutluspilte, ma tean. Kuid „suudab sõimukirja saatmata jätta“ ei kõlanud üldsegi nii hästi.

Rachel sarjast „Friends“ ütles kord: „If I can do this [coffee], I feel like I can do anything!“. Tema kohv küll ebaõnnestus ja kui ta sama asja hiljem pesu pesemise kohta ütles, ebaõnnestus toogi tegevus (positiivne on see, et ta sai kõik oma riided värvitoonilt kokku sobima). Kuid mõte jääb – eufooria tundest, mida tekitab iseenesest võitu saamine on kirjeldamatu. Ning see on väärt pingutusi. Katsetage - jääge võitluses endaga võitjaks.

Jan 2, 2009

Dialoogid iseendaga.

Kujund, mis tekib tajumise käigus pole kunagi meeleelunditele toimiva stimulatsiooni otsene koopia. Seega tajuvad kõik maailma veidi erinevalt. Tegin eile otsustava sammu ning ütlesin välja kõik oma mõtted (mitte küll päris nii nagu ma oleks soovinud). Eesmärgiks näidata seda kuidas minule olukord tundub, eesmärgiga näidata mida mina tunnen, eesmärgiga saada aru, mida teine mõtleb, et säilitada (või taastada?) enamat kui mälestus tolmustel piltidel. Ainus vastus, mis ma sain oli "Jah, ma tean seda." Ta teab. Lohutav, eks? Kas ka mõistab? Kui mõistab, siis teeb meelega nii? Või kui ei mõista, kas siis saabki üldse kunagi mõistma? Kas minu väljaütlemised muutsid midagi või rääkisin ma seda iseendale?

Küsimusi oh kui palju. Hämmastaval kombel suutsin need lukustada ajusopi kaugeimasse nurka - enne eksamit ei ole soovi nendega tegeleda. Jah, eksamit. Meil on sess, elagu ülikool! Sess ühe eksamiga, detsembris sai hüpatud ja akrobaatikat tehtud selle nimel. Ja nüüd on hingel hea.

Uue aasta müstika - mitte midagi ei muutunud kuid kõik on teistmoodi.