Personal hell.

Pähklid (ja muu toit) -> keelatud! Tee (ja muu vedelik) -> keelatud! Trenn -> keelatud! Rääkimine -> lubatud, kuid ebameeldivuse tõttu väldin. (Ärge helistage!) Tere tulemast minu isiklikku põrgusse.

Kirjutasin toakaaslasele sildi, paludes teistele edasi öelda, et ma mitte ei otsustanud neid vihkama ja vältima hakata vaid "tehnilistel põhjusel pole suuteline rääkima." Sellega on ühikas elu korras. Poes on raskem, minu vaikimist peeti suure tõenäosusega ebaviisakuseks.

Ühest tarkusehambast ilma, ühega saab veel samasugust põrgut läbi elada tulevikus. "Siis kui suu jälle liigub, paari nädala pärast umbes." ütles arst. Hammas enam ei valuta, sest hammast enam ei ole. Eemaldatud hammas on ainus, mis valus ei ole. Näen ilusaid unenägusid püreestatud banaanist koos jogurtiga.

Welcome to my hell.

Ajatu.

24 tundi, 1440 minutit ja 86400 sekundit. Üheks ööpäevaks on kõigile täpselt sellised arvud antud. Ei vähem ega rohkem. Viimasel ajal jääb nendest minule väheks. Kui palju, milleks on soovi ja tahet jääb teosamata aja tõttu. Aeg olevat väljamõeldis. Äärmiselt õnnestunud sel juhul.

Ringi tormamise juures on ka hea külg - mida rohkem tegevust, seda vähem aega korraldada enda peas ülemõtlemispidu.

Kel on aega ülearu võib seda mulle anda natuke.

Tartu Ülikool uuendas oma kodulehte. ÕIS on nagu lammas all paremas nurgas.

(Haridusteaduskond on ainus, mille veebiaadressi avalehelt leiame pildi seitsmest (oletatavalt) selle teaduskonna üliõpilasest. Teisted omavad pilti õppehoonest ning on mulle meelepärasemad -> oleks nagu võrdsus, kõik on ühtsed, hoone ja eriala seob. Õigusteaduskonna oma meeldib mulle näiteks. )

Mulle meeldib tänane päev.

Based on a true dream.

Sõidad otse, kuni märkad enda ees imelist pilti. Õrn päikeseloojang, silmapiirini ulatuv rahulik meri sulandumas kokku helesinise taevaga ning suur, ääretult suur põld kõrgete päevalilledega enne veevälja. Valida on veega paralleelne tee, sõita saab paremale ja vasakule. Vasakpööre. Sellest kilomeetreid edasi muutub pilt märgatavalt. Päevalillede asemel on madalad puud, mis annavad hästi varju lõõskava kuumuse eest, selle all lopsakas rohelus, mille sees kasvavad tulbid - kollased, punased, lillad, roosad, valged. Värvide küllus. Kuid kevadlilled sellises kohas ei ole kõige veidram - nende vahel jalutavad, enamus siiski pikutavad, lehmad! Pruunid lehmad. Vihmavarje meenutavad puud ei peida ära eemal, ikka veel silmapiirini ulatuvat rahulikku merd, millel nüüd on liivarand. Natuke kilomeetreid edasi. Uues vaates on kadunud nii lehmad kui puud. Vesi on teele tunduvalt lähemal, täis madalaid kõrkjaid, mille vahel ujuvad pardid. Sõbralikud pardid soojas merevees. Uus vasakpööre. Vasakpööre Mustangiga. *

Arvestades viimaste ööde unenägusid (ka sellele unenäole eelnevat), olin ma sellise täiesti ära teeninud.

* kirjas vaid üks osa ning detaile on minimaalselt.

I live in Köie street, just hanging around.

"Tere, minu nimi on postmodernistlik-eklektilise tarbimisühiskonna bipolaarne produkt ja ma olen anonüümne intellektuaal. Kirjutage mulle kiiremas korras rohtu või hakkan uuesti oma pead mõtlemiseks kasutama. Now isn't that a scary thought." Öeldi siin.
Rõhutan viimast osa.

Tänase päeva ma uitasin punktist A punkti B, tavaliselt mitte otse vaid ikka ringiga. Loengust loengusse, külge ei jäänud aga midagi. Rühmatööd - ma olin vaikiv kõigega nõustuv vari. Isegi härra Krulli loengus (Pedagoogiline psühholoogia) ei suutnud keskenduda. Konspekt oli elekriraiskamine. (Arvutis, eksole).
Keegi ei öelnud valjult, et "Oh, selle all mõeldi teda." Mõtetes ehk küll. Mis ma oskan öelda. Dreams have nasty habit of going wrong when you are not looking.

Mõned asjad on loodud mitte juhtuma. Ehk ka see. Ongi selleks korraks kõik.
Teie natukene imelik,
lillekapsake.

Põikpäine mesilane.

Hispaaniast pärit tee ning pisike, oh kui pisike inimene. Ning see Mustang, mis mu südame üpriski kiiresti kaasa viis. Oh, õhkaks pikalt ja kaua sellest!

Tänase päeva sündmused - keeldutud abipakkumine, lause "Aga vähemalt oskad sa head soundtrackki teha", mahamagatud loeng, tapeediliimile sarnanev mannapuder ning muu - viis mind arusaamisele, et mis mul on ja mis ma tahan ei ole omavahel kooskõlas. "What you think and what you feel and what manifests is always a match. Always - no exception." Seetõttu ei oma ma ka oma kauaigatsetud võilillepõldu. On põld, aga mitte võililled.

"Miks just sina pead olema selline lepaleht, mis lendab sinna, kuhu tuul puhub?" öeldi raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu."Ma ei ole lepaleht, ma olen jubedalt põikpäine mesilane, kes lendab vastutuult ning kes kukub ja komistab tänu näkku paisatud lepalehtedele. Aga see, et ma end kõikjale ära suudan lüüa (mittemetafooriliselt), see on minulik. Mulle meeldib olla minulik, sest ma olen selles osav.

Ma ei lepi muu põlluga. Sest see.. on lihtsalt vale. Ma isegi ei vabanda. See ei ole kellegi süü, et see pole minu heinamaa. Täna sain sellest aru. Kahju, et varem ei mõistnud - poleks teistel jäänud muljet, et ma jään pidama. Ma olen põikpäine individualist, mind on raske takistada. Te teate seda.

I'm tough, ambitious, and I know exactly what I want. If that makes me a bitch, okay.

Vajadused.

Räägime sellest, millele vihjab pealkiri. Abraham Maslow, paremini tuntud ehk kui ühe motivatsioonihüpteesi isa, oli veendunud, et inimese vajadused on kindlas järjestuses. Kõige all on füsioloogilised, sellest järgmine samm turvalisus. Kõrgeimal aga esteetilised ja enesetoestusvajadused. Iga kõrgema astme saavutamiseks on vaja täita eelnev. Teisisõnu, enesetoestuseks on vajalik, et kõik eelnevad vajadused oleksid rahuldatud.
Maslowist lähtudes on eneseteostus see, kui indiviid suudab saavutada selle, milleks jätkub tal võimeid, ressursse, oskusi ja teadmisi. Lisaks peab lõpptulemus olema ka rahuldust pakkuv.

Tahan eneseteostust. Tõsiselt tahan. Võtsin härra Maslowi kirja pandud hierarhia aluseks ning uurisin, kui kaugel olen ma oma võimete realiseerimisest. Et selleni jõuda (räägiks nagu Nirvanast juba, eksole?) peab olema aktiivne tegelemine endale eesmärkide püstitamisega. Tingimuseks, et ei kalduta ei utoopiasse ega lihtsama tee suunas.

Kõik peaks nagu klappima, kuid ikka on kuskil puudujääk, mingi pisike auk mida ei märka. Või on tõesti mu seatud tulemused ekstreemsus juba?

EDIT: Eneseteostus tuleb siis, kui lõpetatakse halamine teemal, et seda ei ole ja võetakse midagi ette, et see tuleks!

Kõik korraga.

Möödunud tööpäevadel tundsin, kuidas mind ümbritsenud keskkond ja seal olevad hingelised on mind vaimselt täiesti tühjaks tõmmanud nagu energiavampiirid. Iga hetk oli kellelgi midagi vaja, mille tõttu pöörduti minu poole. Üldises plaanis mul ei ole selle vastu midagi, kuid seekord sattus kõik ühele ajale. Kohustuslik pool tundi päevas vaid endale oli kadunud. Viimane õlekõrs murdis kaameli, teate ju. Invaliidistunud kõrbelooma roll sundis mind aga koju akusid laadima tulema. Pühapäev on käes, uus nädal võib alata! Jehuu!

Hoolimata sellest, oli mul seekord raske Tartus lahkuda. Minu õnnetuseks ei ole aga ma veel suutnud arendada oskust olla kahes kohas korraga. Nädala sees valdas mind sama nukrameelsus - lisaks paigale, kus tahtsin olla ja olin, oli ka teine koht, kus soovisin olla. Teiste poolseid süüdistusi ei tulnud, aga ma arvan, et nad ei ole kursis sellega, kui väga ma tahtsin seal tulla. Tahtsin, tõesti tahtsin. Kuid ennast lõhki rebida ka ei ole mõtet.

Homme on esmaspäev, esmaspäeval on kaheksa tundi järjest pedagoogilist suhtlemist. Jehuu! Pärast seda me suhtleme vaid pedagoogiliselt või ei suhtle enam üldse, üks kahest. Sain endale uue öökapiraamatu ka, "Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat". Ning see ei ole mitte niisama raamat, vaid see on härra Krulli autogrammiga!

Ma tean, mis juhtub, kui kui kapi pealt kukub alla lahtine pakk kakaod just selle koha peale, kus sina seisad. Jehuu! Praktika on toredam kui teooria.

Kuidas anda endast kõik?

Igaaastane tüütuspäev.

Täna on see päev, kus ma tekitan inimestes vastapandamatu soovi nende käed mulle ümber kaela panna. Juhtub paar korda aastas. Poole kaheksaks (äratus kell seitse) olin välja vihastanud kaks pool inimest. Praegu on kell kümme ja nimekirja olen lisanud ka iseenda. Loengud on õhtuni välja, loengutes on palju rahvast - üritan end jätta tahaplaanile ja sulanduda seinavärviga üheks.

Tänase päeva rahulikuks üleelamiseks on soovitatav minu läheduses koguda palju kannatust, tolerantsust ja tugevat närvi, vastasel juhul on parimaks lahenduseks ohtu pikivahe - ja mitte selline nagu liikluses, ikka pikem.

Olen hoiatanud.

Kaheksa ruutmeetrit põrandapinda.

Tagasi Tartus, tagasi ühikatoas. Koos oma "I heart tea" tassi ning põssapadjaga. Kaktusepere on elus enamjaolt, üks on hetkel koomas ning teine kopsupõletikus, kuid ma olen esmaabi õppinud.

Murphy seadustest lähtuvalt tulevad head mõtted siis, kui kedagi ei ole ning eesmärgid täidetakse pärast proovimise lõppu. Jagamist väärivad ideed olid mul pühapäeva õhtul sõites küljega sõidusuunas pimedas Tartus. Hämar valgus ja muusika tekitasid meenutuslõigu mõnest filmist, kus peategelane on õnnetu ja nüüd sõidab seetõttu ühistranspordiga parema elu suunas. Need mõtted kadusid aga pärast keskkonna vahetust.

Õues on on võimalik etendada igasuguseid põnevaid akrobaatilisi etteasteid. Majanduskriis ei luba liiva raputada (Sand is so overrated. It's just tiny rocks). Ühel majal Aleksandri tänaval kriisi ei ole. Seal oli igav kõndida -> puudus väljakutse. Tegelikult on kriis kõigil - lihtsalt mõnda see mõjutab ja mõnda mitte. (Jah, sain ka languse ära mainida lõpuks oma blogis.) Libedustakistused on toredad, hoolimata sellest mis ma treppidel astudes räägin. Uus semester on tappev (mu toakaaslane leidis mu tunniplaani ja ennustas, et hiljemalt järgmise nädala lõpuks saab mu matuseid) kuid seal esineb siiski ka oodatavaid aineid.

Suvi 2008 ma tahtsin sellesse linna, sest seal läheb kõik paremaks. Pool aastat võttis aega kuid kätte jõudis. In your face depression!

Minu inimesed.

Mingist filmist, mille nime/tegelasi/tegevustikku ma meenutada ei suuda, on kõlama jäänud lause we don't love people for what they are but for what they make us. Umbes nii. Kõik mis ma olen, head ja vead, on osa kellestki - justkui pusle, mille teised on kokku pannud.

Me koosnemegi nendest inimestest, kes on meie ümber. Inimesed, kelle mõistmisel oleks Y-kromosoomi olemasolu väga kasulik ja inimesed, kes teavad täpselt oma sokipaaride arvu. Inimesed, kes mind ravivad vaid paari lausega (Näe - mainisin ära su ravioskused! Nagu palusid!) ja inimesed, kellega võib lõpmatuseni rääkida. Inimene, kes... on minuga. Nemad on minu ümber. Ühes olen kindel, nad on head inimesed.
Koos moodustavad nad.. minu. Kuskil olen ma kunagi midagi väga õigesti teinud, et koosneda sellistest komponentidest. Nad panevad mind tahtma olla parem. Nad teevad ise mind paremaks.

Kõrvus kumiseb "Fast Car" ja enda loodud kinosaalis minu peas jookseb film, kus mul on kitarr ja Ford Mustang. See on ilus linateos - soe tuul ja kiirus. Paremale poole jääb pikaks kasvanud rohi, kunagine põld. Vasakule noored puud moodustades üksikuid salusid, seda mäe nõlvale. Ehk oli seal ka põld, kunagi ammu. Taevas mänglevad soojad toonid jättes hüvasti varsti loojuva päiksega. Tee ei ole sirge vaid lookleb selle roheluse keskel. Oh, kui te saaks seal olla! Minu vabadus.

Inspiratsiooni natuke?

Sisustades oma aega testidega "What are your famous last words", "How much is your dead both worth" ja "How will you die", sattusin mitmel korral vastamisi küsimusega "Do you consider yourself lucky." Pikemalt mõtlemata vajusin eitavale vastusevariandile. Ning tüüpiliselt minu puhul - enne tegutsen ja siis mõtlen - juurdlesin selle üle pärast vastamist ja... muutsin vastuse ära.
Need üksikud inimesed, kes mind väga lähedalt teavad, noogutavad suure tõenäosusega kaasa kui ma ütlen, et mul ei ole kõige kergem/lihtsam/tavalisem elu olnud. Kuid hoolimata sellest, ma pean end õnnega koos inimeseks - sest alati oleks võinud hullemini minna.

Seda taibates ei taha ma olla enam sepalõõts - hingan kuid ei ela. Kusjuures, ma olin veel väga self-destructiv lõõts. Olen ka varem seda lubanud, kuid need on lõppenud alati samas mülkas kust alustatud sai. Nüüd olen teadlik ka põhjusest: kui sa üritad muutuda ja muuta oma elu, siis minu valitud tee "algus puhtalt lehelt" viis mind samade vigade tegemiseni. Miks? Sest vead on paratamatud - puhtal lehel neid ei olnud ja seega tulid nad uuesti. Puhast lehte seekord ei võta, alustan hoopis taandreast.

Ajuavarustes hulbib juba mitmendat päeva lause "Etre fort pour etre utile" ("one must be strong to be useful" -toim.) Need sõnad said mu inspiratsiooniallikaks.