Tahan olla elu argpüks.

Teisipäeval spontaanselt Genialistide Klubisse minnes sattusin Maarius Pärna kontserdile. Noormees, kes kunagi olnud Poeedi Privileeg koosseisus ning nüüd laulab nii enda kirjutatud laule kui ka enda viisistatud eesti luuletajate loomingut.

Kõik laulud sisaldasid endast mingit mõtet mitte ei olnud lihtsalt huupi valitud laused, mis hiljem suvalisse järjekorda asetatud. Meeldejäävaimaks olid Poeedi Privileeg repertuaarist "Tahan olla elu argpüks" ja "Eneseimetlejate klubi" (mida laulja enda arvates võiks laulupeol laulda) ning Maariuse enda lood "Positiivne mees" ("Jah, olen üdini positiivne mees.. HIV, HIV") ja "Imelik inimene".

Tahan olla elu argpüks rääkis sellest, kuidas laulja soovib joosta metsas, kus ei ole juurikaid mille otsa komistada ja juua vaid jaheda kohvi, et mitte keelt põletada. Tundsin automaatselt ära mitu tuttavat, kes vihmaga õue ei lähe ja päikese ajal kasutavad mitme tuubi kaupa kreemi korraga. Mida aga annab elu milles puuduvad pisimadki riskid? Võimalustel tuleb haarata sarvist. Tänu sellele sattusin reedel vaatama formaliinist läbi imbunud laipa ning öösel praktiliselt võõra seltskonnaga keemiahoonesse katseid uudistama. Tulemuseks on minu suurenenud silmaring, mõnus mälestus ja uued tuttavad. Igas hetkes on mingi võimalus, mida ei tohi käest lasta. Muidu juhtub sama, millega lõppeb laul. " .. ja magan elu lihtsalt maha.."

Seven day mile

Kogu eilse päeva tegin nö kuiva trenni. Näiteks kuiv trenn unele ja berimbau mängimisele. Esimene kujutab endast mõtlemist unest ning läppar kaisus laua ääres magamise laadset asendit sisse võtmist teine aga mööda tänavat jalutamist ning kätega instrumendi mängimise liigutusi matkides. Ise samaaegselt peas korrutades "tsgi-tin-tonton".
Kuigi viimasest unekorrast on natuke üle 24 tunni möödas aitab tavapärasest veidi kangem kraam hommikujoogiks (loe: kohv) mind edukalt momendil ärkvel hoida. Lisaks veel ka eduelamus, rakud minu sees karjuvad "We did it!".

Kinnitust leidis fakt, et kui teha asju uneaja arvelt, tundub päevas tunduvalt rohkem tunde. Midagi aga ei kao ega teki vaid muundub, nagu teame füüsikast ja seetõttu olen veendunud, et täna on neid tunduvalt vähem. Ma lausa ootan seda.

Tegelikult oli hea üle pika aja tunda, et oled inimene mitte akadeemilise elu ori ja lihtsalt korraks aeg maha võtta - hoolimata sellest, et vaba aega puudus ja tähtajad olid nagu varjud, mis maha ei jätnud. Spontaannselt Genialistidesse minek teeb alati olukorra paremaks ning teadmine, et tähtajad tahavad vihisedes mööda tuisata ununeb sootuks. Vahepeal on hea seda unustada. See iganädalane GirlsNightOut stiilis 'tuleme öösel trennist ja reklaamposti juures lepime kokku, et lähme kunagi välja' muutuski juba ühekülgseks.

Eile Genis tuli mul mõte. Ma kirjutan sellest pärast seda, kui olen käinud loengus ning deitinud unematiga. (Ei, ma ei kohtu temaga loengus)

Kaua võib?

Kell näitas hommikul seitse läbi mõned minutid, kui Garf ütles mulle, et ma mõtlen liiga palju, olles senimaani olnud arvatavasti viimane, kes seda lausunud veel polnud. Nüüdseks puudub mu tutvusringkonnas selline inimene.

Märkasin ise ka, et nõuan oma hallolluselt liiga palju. Märku andsid mulle selle nädala trennid, kus Kaia sõnastust kasutades olin ma käpard. (Aga käpard olevat nunnu sõna). Nii palju vigastusi ühe nädala kohta oli isegi minu jaoks liig. Võin vasak käsi südamel (sest paremat on valus liigutada) lubada, et sain oma õppetunni kätte. Mäletan ka öösel tänaval maculelet tantsides antud lubadust, mis sisaldas endas näiteks väidet, et hakkan suhtuma endasse kui inimesse.

Elu tahab elamist, mitte lahkamist.

Capoeira - liitev kahekõne!

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.


Soovid tegeleda mõne füüsilise tegevusega ning seda nautida koos ägedate inimestega? Siis see on sinu jaoks!

Capoeira on mitu ühes - tants ja võitluskunst, sport ja mäng. Trennid toimuvad nüüdsest kolm korda nädalas - esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval aadressil Salme 1a. (Õpetajate seminari hoone) kella 20'st 21:30'ni. Lisaks on esimene trenn sulle tasuta!

Ole täiesti algaja või pikaajaline tegija, tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Lisainfot saab kohale tulles või siia kommentaar jättes. Kohtume trennis!

(eelmise trennihooaja kuulutus on siin)

Give green

Arutasime Dustfingeriga, kuidas inimesed hoiavad enda sees asju mida nad tegelikult tahaks karjuda palju kopsumaht lubab, kuid jätavad selle ütlemata... mis iganes põhjusel. Suhtumine stiilis „Ma ei ütle talle, et ta teguviis mind solvas, ta peab ise sellest aru saama“. Järjepidav eeldamine, et su elukaaslane/sõber/tuttav/võhivõõras tänaval on selgeltnägija ja mõistab elus toimuvat samamoodi. No ega ikka ei mõista küll. Leppisime siis kokku, et meie selle halli massi küüsi ei satu ja vähemalt teineteisele räägime just seda, mis toimub meie hallolluses ajukoore all.

Nüüdseks on sellest otsusest mõned nädalad möödas ning mõtteid on olnud igasuguseid. Hetki, kus teki sisse keeratuna pimedas kapis edasi tagasi kõikuda ning imestada, mis mustad jõud panid mind mõnda asja talle avaldama oli ka. Need aga lahkusid sama kiiresti kui pähklid minu käest, sest kapis tõmblemine oli täiesti mõttetu. Miks? Need olid minu mõtted, tunded, arvamused, mis ma välja ütlesin. Tema ütles ka just seda, mida tema mõtles. Ning kui suudetakse üle olla sellest, et maailma naba oled sa vaid enda maailmas ning ülejäänud maailm ei pruugi sinu omaga sarnaneda siis tulemuseks on teineteise parem mõistmine. Jah, lõpp eeldustele ja oletustele. Roheline tuli suhtlemisele!

"Vasak jalg on väljaspool ja parem.. on teisel pool väljaspool."

Pühapäeva hommikut alustasin istudes kell üheksa hommikul veranda äärele jaheda ning hiljuti sadanud vihmast värske õhu kätte ning hakkasin lugema. Raamatut, kus puudus tsivilistatsioon, kõige igapäevasemad külalised olid kitsed ja jänesed, kõige ebatavalisemad aga ilves ja faasan aias või meri põrandal ja luiged peenramaal ujumas. Siis ma veel ei teadnud, et minu rõõm ja rahulolu võib veel suuremaks muutuda.

Täna kõndisin mööda pimedat tänavat, suu kõrvuni nagu mul oleks mingi haigus ja tundsin end üliõnnelikuna. Tunnen siiani. Miks? Täna oli selle hooaja esimene capoeira trenn. JA MA TAHAN TAGASI! Küüsi küll põrandasse ei löönud kui äraminekuaeg tuli aga koristaja käis ja vihjas lapiga, et me võiks lahkuda.. Keegi ei tahtnud.
Avastasin, kuidas armuda. Kõigepealt tuleb istuda noormehe kõrvale ning vaadata talle sügavalt silma, samal ajal kui tema naeratab nii et põlved võtab nõrgaks. Seejärel tuleb käed asetada atabaquele ja asuda mängima. Siis ongi armastus võimalik. Instrument, millele ma varem sositasin, et ta meeldib mulle on nüüd midagi palju enamat. Täna sai sellest armastus.

Pildi sain siit.