Inspiration

Haigeks jäämine oli üks paremaid asju, mis minuga juhtuda sai. Sellele eelneb vaid võimalus minna reisile mööda maailma koos oma kitarriga. Ning kuna momendil ei ole mul isegi kitarri, siis selle tõenäosus on väike. Second best sobib ka. Julgen isegi öelda, et haigus oli vajalik. Inspiratsioon ründas mind hullemini kui palavik ja kurguvalu. Jah, iseenesest ei ole miski hea ega halb. Üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
Ning mind hämmastas inimeste vastutulelikkus. Üks õppejõud viskas mu peaaegu oma kabinetist välja, et ma läheks koju ja end raviks. Mu toakaaslane võttis ilma pikemalt mõtlemata minu kohustused ühikas enda peale ning pakkus mu kaktustele hellust ja hoolt kuni mind polnud. ELU ON ILUS.

Gonna find some inspiration
Gonna take it real slow
No pressure on myself
I'm gonna go with the flow
Cos it seems like the only person I can't escape from is me
So I'm gonna open these old eyes, I'm gonna open them up and see
John Butler - "Inspiration"

Stig flu *

Ostsin endale eelmine nädal suure hunniku taskurätte. Nii igaks juhuks, nagu siil sügisel varub õunu ja seeni. (Mina lapsepõlves alati olin mures siilide pärast, kui nägin pilte kus neil olid õunad okastes - ma olin enam kui veendunud, et nad saavad neid sinna vaid siis kui istuvad külmaga õunapuu all ja õun neile selga kukub. Ja kui suur õun pisikesele sinisilmsele siilile peale langeb kolksuga, ei ole see tore. ) Lisaks sellele, soodukas oli - üliõpilase elu, teate küll. Selle nädala kahe päevaga olen enamus nendest ära kasutanud ning kui mu toakaaslane veel mulle korra aevastamise peale "Tervist!" ütleb, kolin ma välja.

Võiks arvata, et haige olla on tore. Soe tekk, voodi, tee. Kanasupp ehk isegi. (No more movies for me) Minu haigus tähendab seda, et aevastan oma siseelundeid välja, loengutes värisen ning kõige tegemiseks kulub 13 ja pool minutit rohkem aega. Hääle poolest võiks musta lina ümber panna, vikati kätte võtta ja pimedas pisikesi lapsi hirmutas käia. Puhkusest on asi kaugel.

Täna rääkisin just tuttavale, kuidas miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks, seega teisest küljes vaadates olen ma oma asjadega järjel, täna on JUBA teisipäeva õhtu, nädalavahetuse F1** oli põnev (nii põnev, et ma suutsin isegi Espião seda vaatama panna) ning minu savi-tigu sai kiita.

Panen silmad kinni, joon sooja piima meega ning kujutan ette nädalavahetust.

* swine flu tundus liiga jube
** armsad sõbrad, 30.10-01.11 toimub viimane etapp seega kannatage see üks nädalavahetus veel ära :)

Koolikümblus, päev 5

Kes taob arvuti ette istudes pead vastu seina ja oigab endamisi, siis võin teid rõõmustada - viimane sissekanne sel teemal. Ja siit ta tuleb - koolikümblus, päev 5!

Neljapäeva õhtul ootamatult saadud kõne viis mu - nagu eelmises sissekandes mainitud - külla mu väiksele sõbrale. Polnud teda külastanud kaua, seega ei üllatunud, kui kõigepealt jälgis ta mind väga kahtlustavalt. Vestluse käigus hakkas ootamatult naerma, ehmatades sellega teda ning järgmised kolm minutit möödusid nutu saatel, lapsel peas ilme "Issi, sa ei jäta mind ometi TEMAGA siia." Kui mu pisike sõber mind natkene torkida sai ning avastas, et ma polegi nii jube kui ta arvas ning hakkasime juba hästi läbi saama. Mind hoiatati - magab vähe, ärkamine toimub nutuga, söömise ajal toolis ei taha püsida, võib nutta, kipub kogemata hammustama (<- mind hammustas ta juba kahe hambaga, nüüd on kuus rohkem) Mis tegelikult toimus? Magas ideaalselt (ning ei nutnud kordagi minu unelaulu peale), sõi tublisti, ei hammustanud ning oli väga jutukas ning mänguhimuline kaaslane. Naersime nagu oleksime kuulnud maailma parimat nalja ning saime muidu suurepäraselt läbi. Sokid andsid ka talle üle - talle meeldis neid rohkem kotist välja võtta ja tagasi panna kui jalas hoida.

Siis tormasin tööle. Nii kui kohale jõudsin lahkusid õpetajad koolitusele ning minust sain unevalvur. Üks lapsevanem oli seltsiks, pärast ärkamist meisterdasime ingleid. Mind liigutas jällegi tohutult see, kuidas nende silmad lähevad särama kui neil ise lasta midagi teha - mina ei kavatsenudki nende eest pisikest õmblustööd ära teha, samas kui minu kaaslane just seda tegi. Seletasin neile kuidas asi käib ja kahekesi siis õmblesime. Lapsed, kes said ise oma ingli õmmelda olid päeva lõpuni sellest vaimustuses, kellele õmblus ära tehti kaotasid huvi varem. Soovitus kõigile õpetajatele: Varuge kannatust ning laske lastel ise toimetada. Nad vaimustuvad sellest tunduvalt rohkem.
Seejärel taheti mind jällegi kolmeks jagada. Sel korral olin kavalam ning suunasin kolme erineva tegevuse juures olevad lapsed ühe tegevuse juurde. Worked like a charm.

Arvasin alguses, et lahkumine ei ole üldse raske. Seda arvasin kuni momendini, kui pidin uksest välja astuma. Sellest projektist osa võtmine ei näidanud mulle seda, kas ma tahan seda tööd kogu oma järgneva elu teha. Kuid näitas, et ma suudan sellega hakkama saada. Millest hetkel mulle täiesti piisab.

Koolikümblus, päev 4

Koolikümblus, päev 4. 07:00-18:00 laste keskel olla on tõsiselt raske. Ning mitte seepärast, et nad käituksid halvasti - sest seda nad ei teinud - vaid nad kilkavad ning on tormavad ringi. See väsitabki, vaimselt.
Hommik algas hommikuringiga, kus tuletasime meelde veel korra linde. Mind on endiselt vaid üks, hommikuringis oli kuus pisikest last, kes oli mulle ka tooli toonud, et ma just nende kõrvale istuks. Saime siiski hakkama. Seejärel seadsime juba sammud bussijaama suunas, istusime bussile ning uhasime mööda linna. Täpsemalt läksime zooloogiamuusemisse vaatama linde, kuna parki minek jäi ilma tõttu ära. Uurisime linde ühelt ja teiselt poolt, vaatasime nende mune ning lõpetasime loomade vaatlemisega. Valvelauas istunud tädi oli hästi sõbralik ja rääkis lastele igasugust põnevat juurde ka. Linnud vaadatud, uurisime mis siis kõige enam meeldis ja meelde jäi. Vastuseks tuli "Kilpkonn." Sa võid hobuse viia jõe äärde, aga sa ei saa sundida teda jooma. Vähemalt mitte jõevett.
Tagasi lasteaias möllasime õues ning nautisime vihmavaba ilma. Lastel oli täielik nauding jällegi sellest, et ma nendega koos mängisin ning lõpuks mängisid meiega juba väga mitme rühma lapsed. Õue hingetuks joostud, vudisime üles sööma, mängima, magama. Just sellises järjekorras ka. Ühine kokkulepe: magama ei pea, aga rahulikult peab olema teisi segamata. Pole just lihtsaim järgida alati.
Nemad magasid, mina kudusin. Valmis kudusin. Pärast ärkamist oli kõigil vastupandaatu soov kas 1) joonistada kilkpkonna või 2) mängida linnumemoryt'. Üks neiu soovis ka lugemist õppida. Minuga. Hakkama saime suhteliselt edukalt. Pool kuus saabus nende õpetaja korraks koolituselt, et näha kui hästi meil läheb.

Selline ülevaloleku aeg ja vaimne väsimus võttis mu täitsa läbi ning paremaks läks vaid korra trennis trenniliikmele sünnipäevaroda korraldades. Kogu see nädal on tegelikult justkui minu proovilepanek - momendil kui ma luban korra endale mõtet, et oh jess lähme tööle virutab keegi mulle millegagi väga kõvasti vastu vahtimist, nii et tahab jalust rabada. Proovi siis heatujulisel tööle minna. Siiski-siiski, enda kiituseks võin öelda, et olen seda alati suutnud. Paljud jalust rabavad mured on ka lahenenud, üks veel mitte - see on mõtlemises kinni. Nädalavahetuse veedan arvatavasti voodis, vaimu puhates. (Tuleb siit uus kampaania: "Vaimule puhkust!"?)

Täna on viimane päev. Kõigepealt veedan pool päeva oma pisikese sõbra seltsis, kes on vahepeal jõudsalt kasvand ning kaua teda enam oma pisikeseks sõbraks nimetada ei saa. Ülejäänud päeva veedan vanemate laste juures, jällegi ilma õpetajata. Ja siis on juba oma kodu. Mitte varem, kui 12 tunni pärast...

Koolikümblus, päev 3

Lapsed on minuga üha enam harjunud - minu saabumisel ning nende lahkumisel tullakse kallistama. Samuti meeldib neile tohutult rääkida kõigest, mis nad on teinud ja mis nad on näinud. Ning lihtsad mängud, mis neil on alati kättesaadavad olnud pakuvad neile poole rohkem huvi, kui keegi täiskasvanu seda nendega koos mängib.

Päev möödus meil lugemise tähe all. Mäng ise oli lihtne - sul on ees plaat kus on pildid ja tulbas sõnad. Iga pildi juures on märk, otsid üles sõna ning sellele vastava pildi, vaatad seal olevat märki ning paned sõna juurde sellise märgi. Hiljem kontrollid. Kui lugemisoskus on praktiliselt puudulik, on see keeruline mäng. Kõik lapsed olid lasteaiast lahkunud, kaasa arvatud õpetaja ning meie istusime pisikese noormehega laua taga ning ühildasime sõnu piltidega. ("Aga muidugi võite hiljem tulla lapsele järgi, meil on praktikant. Ta jääb siia!") Juba päeval märkasin, et lapsed kartsid lugeda häälega tähti. Ma ei tea, kas see oli neile keelatud või otsustasid nad ise, et nii on parem. Samuti märkasin, et küsimuste puhul (a la "Kas 'soovib' on nõrga või tugeva tähega?") öeldi neile koheselt vastus ette. Paar last tuli minu käest ka küsima. Mina hääldasin neile sõna paar korda ja uurisin, mis tähte nad kuulevad. See sära nende silmis kui nad ISE leidsid vastuse oli lausa lust vaadata. Igatahes, lugesime siis kahekesi - pärast pikka aega julgustamist juba peaaegu et häälega ning saime täitsa edukalt hakkama. :)

Ühtlasi jõudsid lapsed nii kaugele, et otsustasid, et mulle on vaja joonistada. Mulle joonistati mind. Mis oli igal mind kujutaval pildil? Sinised silmad pruunide laikudega ning juuksed, mis on osaliselt punased.

Homme on väga pikk päev, algusega kell 5:40 ja lõpuga kell 22:30. Ilusat und.

Koolikümblus, päevad 1-2

Koolikümblus, esimene päev. Sättisin oma äratuskella nii, et ma jõuaks hommikul korralikult kõike teha - süüa, vaimu valmis seada, vaadata järgi kuhu täpselt minema pean ning, et endast hea mulje jätta siis 5 minutit varem kohal olla. Ärkasin üles , olin 10 minutit miinustes oma ajaga - pidin ühikast lahkunud olema selleks ajaks. Jõudsin sihtpunkti läbimärjana 07:01. (Vihmavarju võtmine oleks aega nõudnud) Plaani kohaselt pidin uksest sisse astuma 6 minutit tagasi, arvestades ka seda minu "olen eeskujulik, tulin varem" aega. Jäin rahule. Ootasin 15 minutit, et keegi peale minu veel tuleks ning seejärel sai oodata mõni minut veel oma tulevase rühma õpetajat, kes jõudis samuti läbimärjana kohale. Esimesed poolteist tundi olid rahulikud - lapsed tulid ja leidsid endale koheselt tegevuse, minu kohalolek neid eriti ei kõigutanud. Mõni üksik käis uurimas küll õpetaja käest, et kes ja miks ma olen, kuid vastuseks said nad "hommikuringis räägime" ja seega andsid nad varsti alla küsimisega. Üheksa paiku, nagu lasteaedades ikka, alustasime hommikuringi ning teemaga "Linnud sügisel". Mind õnnistati 'Päikesekiireks' ning tegime selgeks, kes siis ikkagi on rändlinnud ja kes paigallinnud. Pärast hommikuringi anti mulle hunnik raamatuid ning minu ülesandeks oli teaduspesas rääkida lastele lindudest. Teooria oli see, et iga laps on igas keskuses (=pesa) veidi aega ja liigub siis järgmisesse. Praktika oli see, et minu pesast nad enam ära minna ei soovinud. Eks ma olin uus ja huvitav. Vaatlesime neid lendavad olevusi iga nurga alt, uurisime maailma suurimat ja väiksemat linnukest, mängisime äraarvams- ning otsimismänge. Hiljem käisime veel võimlemas ning mängisime veel. Selleks ajaks olid juba kujunenud kindlad lapsed, kes mind silmist ei lasknud ning käest igal võimalikul momendil kinni võtsid. Nendel momentidel on mul tõsiselt kahju, et vaid kahe käe omanik olen.

Koolikümblus,( või peaksin ütlema lasteaiakümblus?) teine päev. Kohal olin natuke pärast nende ärkamist. Esimene lause mis ma sain oli "Ma nii lootsin, et sa tuled enne kui me magame lähme ja loed meile Lotte raamatut." Kaua selleks vestluseks aega ei olnud, sest koheselt tekkis pikk järjekord nendest, kes soovisid punupatsi või hobusesaba. Seongud korras libistati salaja kaks oma pisikest käekest minu kätte ning sammusime allkorrusele vaatama näidenti "Võlukringel". Nukuteater, kus oli teiste seas nii pagar Benno, munast kooruv ükssarvik, nõid Hildegard kui ka rott Rodolfo Ronald Õunajuurikas. Viimane võitis oma olekuga nii laste kui minu südamed. Näidendit tulevase õpetaja pilguga vaadates, siis oskan vaid kiidusõnu öelda - humoorikas ja haarav, sisse peidetud tervislikku toitumist kui ka teiste abistamist, lahkust, sõprust.
Pärast seda aitasime poistel judoriided selga ja saatsime trenni, neidudega alustasime joonistamist. Ei olnud üllatus, kui paberile ilmusid ükssarvikud ning rotid.
Pärast tööpäeva lõppu tormasin edasi vene keele loengusse, saades jälle targemaks selle keerulise keele suhtes. Seejärel pisike koosolek koos inimestega, kellega sai eelmine kuu rebaseid ülikooli vastu võetud ning ristitud ning... teoorias pidin edasi tormama capoeira angola vabatrenni, mis toimus sügispäevade raames ning millest ma oleks huvi pärast suure heameelega osa võtnud. Kaheksa läbi alanud koosolek aga venis veidi pikemaks ning riided olid kodus... seega vabatrenni ma ei jõudnudki. Kahju.

Minu arvamus senimaani? Ääretult hea kogemus näha, mida mina teeks teistmoodi.

...é defesa, é ataque, é ginga di corpo! *

Reede. Istusin arvuti ees tunde ja tunde ning kirjutasin. Pool kaks öösel, kui läks kaheksas tund kirjutamist, olid näpud sassis ning kirjutatul puudusid nii mõte, lauseehitus kui grammatika. Kinnitasin endale järjepidevalt, et varsti ärkab mõistus üles ja kõik liigub paremuse poole. Eesmärk oli kasvõi hambad risti järgmise päeva lõunaks (12:00) asi lõpetada. 11:32 sülitas printer välja viimase lehe ning ma olin 28 minutit oma graafikust ees. Kes sel ajal veel magas ärkas minu rõõmuhõisete peale.

Sellega oli minu nädalavahetus vabastatud õppimisest ja sain mõtted lülitada ümber järgnevatele sündmustele, mida olen oodanud sama palju kui karupoeg Puhh mett. Tartusse tuli üle pika aja ei keegi muu kui meie enda õpetaja contra-mestre Cocao ning me saame nautida kaks päeva (3h päevas) tema trenne. Lisaks eilsele trennile oli meil ka pisike esitlusroda öösel, mis rahvale tohutult peale läks. Kell neli tõmbasin teki üle pea ja läksin kiirrongiga unemaale.

Täna oli uuesti trenn, kestis üle kolme tunni. Kohal oli uues õpetaja Brasiiliast ning rahvast Tallinnast. Ja selle iseloomustamiseks jääb sõnadest puudusm sest üpriski raske on kirjeldada, miks on capoeira eriline.

Homme on äratus enne kella kuut, seega... over and out.

* "... on kaitse, on rünnak, on võnge!"

Wild at heart

Aastal 1966 võttis J.Rotter kasutusele mõiste kontrolli lookus. Teise sõnaga kontrollikese jaguneb kaheks - sisemine ja välimine. Esimese korral näeb inimene oma edu ja ebaedu allikana iseennast. "Mul õnnestus eksam, sest ma õppisin korralikult." Loogiliselt mõeldes, väljendab välimine kontrollkese vastupidist olukorda. "Mul õnnestus eksam, sest see oli lihtne."
Selle kohta on tehtud igasuguseid erinevaid uuringuid ning on jõutud selgusele, et:
1) kui on domineerivaks sisemine kontrolli lookus, on inimesed edukamad kui sama võimekad kaaslased, kel on väline kontrollikese
2) tegemist on õpitud enesetajuga, seega on võimalik seda ümber õppida
2.1 Ümber õppimine võtab kaua aega -> korra edukas olemine ei pane inimesi uskuma, et nad ise selle põhjustasid ning korra ebaõnnestumine ei pane neid uskuma, et nüüd on maailm läbi.

Viimasel ajal tunnetan üha tugevamini kuidas minul on sisemine kontrollikese. Näiteks andis selle tunde mulle pühapäeva varahommik teki sisse keeratuna koos teetassi ning vormel 1 otseülekandega Jaapanist. Või siis hommikud koos Gloriana - "Wild at heart" looga. Või lugeda koos päikesetõusuga blogist, kuidas keegi saab oma unistuse täita ja lennata maakera teise otsa. Kui mu hommikud algavad nii ning lõppevad pärast trenni koos sigalaheda seltskonnaga Genis, siis olen tänulik iga ebaõnnestumise eest, mis toimunud on, sest just tänu nendele olen ma seal kus olen.

Kudumine mõjub mulle tervendavalt. Teistele ka, sest soojad sokid hoiavad külmetust ära. Win-win situatsioon. Ja mulle mõjub tervendavalt ka teadmine, et contra-mestre Cocao tuleb Eestisse. Ärkvel olles on palju toredaid hetki ning unemaale kolides olen aprillis 2010. Arvatavasti kuni aprillini. :)

Everything is possible. Spread the word.

Tulipunane kõhtjalgne

Valikuvõimalus on alati. Iseasi muidugi, kui tervislikud on variandid, mille vahel valida saab. Näiteks aastaid tagasi koolis valisin mina tee, kus ma võitlesin oma õiguste eest ja ütlesin välja oma arvamuse, saades sellega tiitli kui "kooli protestivaim õpilane" (seda siiski vaid ühe õpetaja jaoks -toim.) Ülejäänud valisid vaikides istumise ja pärast ukse taga õpetaja kirumise.

Eelnevast selgub, et ma kipungi üldjuhul valima tee, kus ma ütlen välja oma mõtted ja ei mõtle nii väga tagajärgedele. Õpin käituma veidi vähem impulsiivselt ning kaaluma erinevaid võimalusi. Selle tulemusena oli minu silmis eile parimaks võimaluseks põgeneda. Põgeneda kohast, mis mulle meeldib. Kohast, kus toimuv mulle meeldis. Tunnen, et tegin õige otsuse. Kogu selle nädala olen olnud tiitliga "Neiu antisotsiaalne", suheldes minimaalselt ning vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli.

Inimesed on erinevad - mõnel on vaja rääkida kellegagi, et lahendada probleeme. Nende kuulmine aitab mõista paremini mõtteid. Minul on ka vaja rääkida, kuid endaga. Ja siis ma olengi nagu kõhtjalgne, kes keelub oma kojast välja tulemast. Sest keegi teine ei saa lahendada minu probleeme, vaid mina ise olen selleks võimeline. Endaga siis asjad sirgeks rääkida on vahva ja aegajalt lausa vajalik. Olen nädala olnud tigu, hoidunud trennist ja inimestest. Ega see kerge ei ole olnud. Käisin ükspäev jalutamas ning seadsin sammud vastassuunas trennipaigale, jõudsin endale üllatuseks siiski paika mida üritasin vältida.

Kõhtjalgsed lõpetavad ka aegajalt oma korpuses istumise ja tulevad välja. Nii ka mina. :)

Teie natukene omamoodi punapea*

* sama jalutuskäigu ajal tuli mõte end punapeaks jälle värvida.