Ajaline ajatus

8760 tundi. 525600 minutit. 31536000 sekundit. Ühe aasta jooksul ei saa mitte keegi hetkegi rohkem. Siiski kõlab üpriski mitme inimese suust lause „Mul ei ole aega.“ Kui kõigil on sama palju, siis kuhu kadus tema oma? Jah, igaühel on enda vaba valik, kuidas ta selle aja veedab. Uue aasta plaane tehes mõelge ühele pisikesele asjale. Nimelt.. ärge võtke aega enesestmõistetavalt. Näiteks kasutud tülid ja kaklused. Nii palju peaksid inimesed ikka võimelised olema, et mitte tülitseda, olgu nad kui erinevad tahes. Miks? Sest selleks pole lihtsalt aega. Samasse kategooriasse kuuluvad ka solvumised, „masetsemised“, vihkamine. Kogu energia, mis pannakse kurvaks olemisele, võetakse positiivsuse arvelt. Need on nagu kiiktool, mis annab sulle tegevust aga edasi sind ei vii.

Kõlan segaselt? Toome näite. Oletame, et sa saad tööle võimsasse firmasse, kus sulle antakse pangakonto, millele kantakse igal hommikul 10 000 krooni. Õhtul arve tühjendatakse üpriski niru nulli peale ning kedagi ei huvita, kas ja kuidas sa oled seda raha kasutanud. Sääste koguda ei saa ning see nelja nulliga üks on limiit, mille ületamine on keelatud. „Halbadeks päevadeks“ kõrvale panemisest ära unistagi. Sul on üks päev, et seda raha kasutada või ei. Mida sa teed? Kasutad.
Ajaga on samamoodi. Sulle antakse päevas teatud arv sekundeid ja tunde, mida homme kasutada pole võimalik. Täna. Üks päev, 24 tundi, 1440 minutit, 86400 sekundit. Võta või jäta. Ära kasuta seda teadmist alles siis, kui su maailm kõikuma lööb.

Võta uus aasta korraliku pauguga vastu ning tee oma unistused reaalsuseks. Isegi kui selleks on aluspesuväel tööle minek või kõikide vormelisõitjate kiiremate ringide aegade päheõppimine. Elu eesmärgiks ei peaks olema jõuda turvaliselt hauda atraktiivses ja hästi sälinud kehas. Pigem lennata sisse külg ees, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha armidega kaunistatud ning karjuda "Issver, milline reis!" Läheme uute aastasse mõttega dance like no one is watching. Sing like no one is listening. Love like you've never been hurt and live like it's heaven on Earth.

--------------------
Aitäh Dustfingerile inspiratsiooni eest. Et oma uues aastas suudaksid sa väärtustada iga hetke ning õnn jõuaks ka sinuni. Minu õlg kuulub sinule ka tuleval aastal.

Makes me think.

Olen pikemat aega olnud lehe FMyLife lugeja. Eriti kehvas tujus on tore lugeda, kuidas kellelegi läheb veel halvemini. Kuni tänase päevani. Hommikul üllatati mind hoopis uue lingiga - MakesMeThink. Sellest hetkest vahetasin lugemismaterjali.

Paar päeva tagasi tahtsin teha ka sissekannet sellest, kuidas inimesed on head ning olukordadest, mis panevad mõtlema, sest neid hetki kogunes ootamatult palju. Näiteks tehti mulle fotograafiaalane tööpakkumine. Kuulutust näitas mulle iisik, kes on ise fotograafiafanaatik. Uurisin, miks ta seda mulle pakub, mitte ise avaldust ei tee, ütles ta lihtsalt, et arvas, et mulle võib see meeldida. (Mitte, et ta ei taha või ei saa. Vaid see võib mulle meeldida!) Või kui sain teada, et mulle püüti leida kinituseks capoeira-teemalist kalendrit. Olin arvamusel, et see inimene ei poolda minu tegelemist capoeiraga. Ajapuuduse tõttu jäid need sissekanded aga tegemata. Enamikes olukordades põhivabandus tänapäeval. Kogu selle semestri pidin seda tunnistama - ajapuudust. Liigagi tihti, kui te minu käest küsite. Nii palju kirgi ning soove vajus lihtsalt tagaplaanile tolmu koguma. Sealhulgas ka inimesi. Ei öelnud ma neile isegi mitte seda, et nad on kallid või ei hoolin. Ei saanud ma neile olla õlaks rasketel hetkel ning polnud kohal, et koos hüpata ostukärru, et sellega mööda parklat sõita ega vihma käes lompides tantsida. Seda mõistad siis kui kedagi hüvastijätuks kallistad ning haare on pikk ning tugev - sest see on suurim tugi, mis oled pikka aega saanud ning ei tea, millal tuleb järgmine võimalus.

Nende sissekannete lugemine sealt lehelt pani ennastki mõtlema. Selle tulemusena panin kapi kõrvale tüki juustu hiirele, kelle tõttu ma pool ööst üleval istusin. Kavatsen seda ideed ka jätkata - pisikesed asjad, mis panevad kellegi naeratama.

Parim mõte, mis ma täna MMT lehelt lugesin oli "You always complain about the red lights, but you never celebrate the green ones." Paneb mõtlema, kas pole?

pürotehnika müük

Tahad tulesäras aastavahetust, mis jääks kauaks meelde? Kõige vajaliku hankimisel aitab sind TõrvaTuli Ilutulestikud. Täpsemat infot leida nende kodulehelt www.vahtre.ee

Õis mitte ÕIS

Ärkan. Esimene mõte, mis turboteo kiirusel pähe tormab on, et ma magasin sisse. Seejärel tekivad küsimused, kes ma olen, kus ma olen ja kuhu ma minema pidin, et sisse magasin. Pärast pisikest mõtlemist siiski meenub mu identiteet ning ümbrus hakkab kangesti meenutama minu enda voodit ühikatoas. Seejärel jõuab hallollusesse ka teadmine koos paanikaga, et ma pean eksamile minema. Kiire pilk kellale toob aga mälu täiesti tagasi. Kell on viis, õhtul. Tund tagasi läksin voodisse, sest olin täielikus segaduses, miks ma pean õppima õppeinfosüsteemi eksami jaoks. (Konspekti pealkiri oli "Õis"). Selle lehe järgi on mu olek kuskil "3 or 2 days before final exam" kandis. Hullemaks õnneks ei lähe, sest korraliku paanika jätan jaanuariks. Nii see sess mul läheb.

Aga Tähe maja katusel on ilus ning Raekoja plats näeb jõululik välja ning minule see praegune jääaeg täitsa meeldib. Ning see kallistus oli armas. Mina olen täielikult rahul.

Asiaton oleskelu kielletty *

Nädalavahetus on läbi ja kodumaa kindel pind on uuesti jalge all. Ja.. ma tahan tagasi! Kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Jah, pisikese paadiga (mille nimi oli muide Merilin - toim.) sõitmine tormisel merel ei tekitanud just "Let's do that again!" reaktsiooni ning mu hambaharjal on senimaani šampooni maitse juures, kuid need tegid selle reisi ainult meeldejäävamaks. Mestre Sorriso lauluhääl ja trennid jätsid kustumatu mulje; ühtlasi andis ta mulle ka capoeira-nime, mida ta hõiskas iga kord kui mind nägi suure naeratuse saatel. Mul ei ole piisavalt sõnu, et kirjeldada oma emotsioone seoses selle nädalavahetusega. Trennid ja fiesta, kitarr looga "Burn one down", uued tuttavad ja sõbrad, keeleõpingud ('tumppu'** on üks ägedaim sõna soome keeles), dialoogid stiilis "Läheme Helsingisse?" - "Okei." ilma üleliigsete küsimusteta (Näiteks "Kas meil on öömaja?") et siis pool minutit enne rongi väljumist rongile hüpata; meil oli meie seitse asja ja täielik vabadus. And I loved every second of it.

Läksin Soome, et avastada midagi põnevat enda jaoks. Leidsin.. iseenda.

* sobimatu viibimine keelatud - neid silte oli kogu Tampere täis
** käpik

Nädalavahetusele

Nädalavahetus, siit ma tulen!

Muusikasoovitus: BB Brunes

Olen hiljuti komistanud ääretult hea muusika otsa ja jagan oma leide natukene. Alustame noortest prantsuse poistest, kes põristavad seda päris prantsuse r'i nii, et põlved võtab nõrgaks ning pildi värelema. Jutt on pundist nimega BB Brunes, kes andis hiljuti välja ka albumi "Nico teen love".

Lähemalt bändi kohta uurima hakates leidsin nende loo ka äsja Eestis esilinastunud Videviku saaga teise osa soundträkilt, prantsuse versioonilt. (Kas pole mitte kurb, et praegust generatsiooni noori mäletatakse tulevikus kui "Need, kes kummardasid sädelevaid vampiire").

Ma ei ole kunagi prantsuse keelt osanud ega ka õppinud mitte. Kuigi laulude kuulamise ajal on tihti soov ise kaasa laulda ning sellist hääldust ei suudaks ma piinamipingil ka arvavasti teha, meelivad need poisid ja nende looming mulle. Kuulake ise mõnda nende (minu arvates) paremikust. Näiteks "Perdus cette nuit" või r põristamist uues loos "Dynamite". Loomulikult ei saa mainimata jätta ka "Dis moi".

Kuskil öeldi nende kohta tabavalt. "Their music is Velvet Underground meets The Cure meets Cats". Mõnus!

Minu vabadus?

Näpud on valusad ja ma jumaldan seda valu. Ei, ma ei hakanud massohistiks. Sai eile kitarr kätte haaratud ning kasutatud ära võimalust, et Unholy Fables laulja istus kõrval ning õpetussõnu oli nõus jagama. Lisaks kitarrile oli meil tee, hunnik põlevaid küünlaid, kaks berimbaud, minu tehtud kaerahelbeküpsised, atabaque, pandeiro ning ääretult andekad inimesed, kes moodustasid mõnusa seltskonna. Laulsime ja tegime kitarri ning atabaque versiooni loost "Nothing else matters". Ja see kõik oli super. Mitte millelgi muul ei olnudki tähtsust. Käsnana imesin kõike toimuvat endasse ja nautisin hetke. Kui ma suudaks igas olukorras end nii vabana tunda võiksin kisendada kuidas kopsumaht lubab, et leidsin lause “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” vabaduse osa üles.

Aga kui sul on kitarr, mida sa tahaks müüa / kinkida / annetada / laenata võid minuga ühendust võtta. :)