Vaatenurgajutud

Igava ja ühekülgse seisukoha muutmiseks on üks parimaid vahendeid.. kätelseis. Võimaldab näha ümbritsevat maailma veidi teistsuguse nurga alt ja on muidu ka tore. Kuna minu tekkiv kätelseisu oskus on suvega kaduma läinud (koletu käevigastus) siis on võimalus, et uue vaatenurga andis pigem peapõrutus.

Minu uus vaatenurk ei ole niivõrd uus kuid pigem vana taaselustamine. Ju siis aju loksus õigesse paika. Kes kurdaks selle üle, et leidis üles osa endast, mille kunagi hämastel põhjustel kaotas? Sellest hoolimata on viimane kuu suhteliselt kaduma läinud blogimaastikul, kuid ega igapäevaselt ei olegi mõtet rääkida oma sokkidest (kuigi minu villased sokid vääriksid eraldi sissekannet, või vähemalt lõiku, küll).

Tegelikult on momendil asjaolud nii, et mulle ei ole endalegi veel kõik kohale jõudnud. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki? Üpriski tihti. Kui sageli inimesed istuvad öösiti voodis ja unistavad millestki, taipamata, et unistuse täitumise countdown on alanud ning lugeda on jäänud natuke üle 24 tunni? Harvem, tunduvalt harvem.

Mina kuulun nende viimaste sekka. 27 tundi ja topin oma kohvri autosse. Sellest veel mõned tunnid edasi topin oma kohvri (kus on veidi rohkem kui seitse asja) lennukisse, ütlen kroonile hüvasti ja lähen üle eurole. Sest alates esmaspäevast olen mina vahetusüliõpilane Belgias! Vahvlite, šokolaadi, õlle ja Jean-Claude Van Damme riigis.

Miks just Belgia, kuidas sealsete jalgratturite liikluskeersis edukalt toime tulla ning muu d vaatenurgad sealsele elule hakkab edasi andma aadress http://belgiavallutus.blogspot.com/ .

Augustikuu teemaja

Sattusin Põlvamaal teatrisse; kui nime sain teada minutid enne etendust siis sisu alles etenduse ajal. „Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet.“ Ei kõla paeluvalt, ega? Oleks varem kuulnud seda kirjeldus, oleks äkki vahele jätnud. Olgu tänatud kõik, tänu kellele ma etendusele siiski jõudsin. Marko Matvere Jaapani väikese mägiküla elanikuna oli ühtaegu nii mõtlemapanev kui koomiline, haarates publiku üpriski kiiresti. Teatritegemiseks oli valitud Varbuse Hobupostijaam, mis sobis selle jaoks suurepäraselt! Mõne dekoratsiooniga muudeti paik armsaks Jaapani külaks.

Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)

„Augustikuu teemaja“ vallutas kiiresti koha minu lemmiketenduste nimekirjas (kuulub ka „Toomas Nipernaadi“, „Anna Karenina“). Kes kogemata satub sinnakanti – minge vaatama. Kui kogemata ei satu – minge meelega! Etendust mängitakse neljanda juulini, seega võimalust veel on.

Arvutimängud: FPS

Teeme lühidalt ja ilma keerutamata. Palve suurele ringile: Soovitage mulle toredaid first-person shooter mänge. :)

Bussidraama ehk reeglid – kellele ja milleks?

Liin Valga-Tartu. Bussi siseneb noor neiu, süles koer ja proovib osta piletit õpilasele Tartusse. Bussijuht teatab selle peale, et koera, kellel puudub suukorv, tema bussi ei luba.* Neiu vastab: „Nalja teete või. Õpilane Tartusse.“ Bussijuht kordab oma lauset. Sellest saab alguse äge vaidlus, mille vältel lubab neiu teha nii kaebuse, sõimab, palub ning väidab, et sellist reeglit ei ole kuskil. Naine, kes on neiuga koos sõnab, et paneb koera kotti ning asi lahendatud - võtab koera, topib kotti ning istub bussi. Bussijuht keeldub jätkuvalt neiule piletit müümast. Lõpuks lubab neiu kõik inimesed endast ette, nood ostavad pileti ära ning.. vaidlus algab taas. Jälle ähvardustega. Bussijuht väidab kindlalt, et ilma suukorvita koera bussi ei lubata ning tema ei võta endale seda vastutust. Bussis olevad inimesed asuvad neiut toetama, kuid bussijuhti ei murra ka see. Lõpuks neiu võtab koera, astub pisarsilmi bussist välja, nimetab juhti värdjaks, saadab ta ebasündsatesse kohtadesse ning soovib tema mädanemist ja kõnnib minema.

Viimasel ajal olen hästi palju kokku puutunud selliste situatsioonidega. Näiteks tudengid, kes ise ei pea kinni kokkulepetest sõimavad õppejõusid nõudes nendelt täpsust ja kiiret reageerimist. Eks igaühe maailm keerleb ümber enda telje, aga miks nõuda teistelt midagi, millega ise hakkama ei saada? Mulle öeldi, et mul on kerge sellist juttu rääkida, kuna mul ju puudub probleem. Just, puudub. Eks ole hämmastav, mida teeb positiivne suhtumine, ise enda elu eest vastutamine ning kokkulepetest kinni pidamine.

Neiu põhjendas end korduvalt sellega, et tema ei ole sellest reeglist midagi kuulnud ja seega ei saa ta seda ka täita ning et ta sõidab iga nädal koeraga niimoodi. Mäletan koolis õpitust veel selgelt, et reeglite mitteteadmine ei vabasta nende täitmisest. Olukord meenutas mulle koolisituatsiooni, kus õpilased teavad hästi oma õigusi, kuid kohustutega ei olda kursis. Reeglid on siiski järgimiseks mitte ajaviiteks kirjutatud. Reeglid reegliteks. Isegi moraalne ja eetiline käitumine hakkab hääbuma. Ilma moraalita oleks eksistents aga talumatu põrgu, kus elu on üksilane, vilets ja loomalik. Moraal on jõud, mis aitab hääbuvas ühiskonna säilitada korda, motiveerib tegema kompromisse ja lahendama asju pikemas perspektiivis. Tänapäeval on suur huvi just antiikse vooruseetika vastu(mille peamine küsimus on missugune inimene ma pean olema), kuna elu on läinud liiga seaduste ja kohustuste peale üle (mida ma pean tegema?)

Enesest lähtuvas elukäsitluses ei ole midagi halba, kuna igaühele peabki ta ise olema kõige olulisem. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et teised elavad täpselt samamoodi – lähtudes endast. Seepärast ongi erinevad kokkulepped - mis saaks elust, kus igaüks ajab vaid oma rida ja käitub kui ainuvalitseja?

*Kuna ma ei ole looma püüdnud bussiga kuhugi viia, ei oska öelda, kas see reegel ka tegelikult eksisteerib.

101 tegevust õppimise vältimiseks

Oh sessiaeg oh sessiaeg, millal sina lähed. Mul on valmis juba.. absoluutselt kõik plaanid, mis sessiga seotud ei ole. Ülikoolis on eksamiteperiood ja mina saan lähima 24 tunni jooksul neid kolm tükki kirjutada. Kui ma keskenduks õppimisele sama palju kui kurtmisele, et ma ei taha või tegevuste leiutamisele, oleks mul Brasiilias ja Austraalias maja.
Eelmisel nädalal pärast lootusetuid katseid midagi selgeks saada võtsin oma neli asja ja roomasin raamatukokku lootuses, et akadeemilises hõnguses olek mind mõjutab. Esimese kahe tunniga, mil ma üksi olin, valmis ilus konspekt. Järgmise kolme tunniga, mil ma üksi ei olnud, valmis konspektile lisaks kolm lehte. Lõpptulemusena olin oma graafikust (ilma milleta ma oleks suure tõenäosusega praegu avastanud et „oi, kahe tunni pärast on eksam“) päevaga ees. Selle tähistamiseks surusin sõbrannale oma meeldivat seltskonda peale ja vedasin (olles eelmine päev rääkinud, kuidas ta peab õppima ütlema ei) ta vaatama Teatritehase näidendit „Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa“. Igal kümnendal sammul liitus meiega veel inimesi ning lõpuks moodustasime juba väga mitmepealise grupi.
Pärast teatrit pidi tulema trenn ja konspekti kallistamine. Ideest sai sujuvalt plaan minna hoopis linna teise otsa ning teha trenni asemel muusikatund. Planeeritavate lugude asemel kõlasid hoopis The Beatles ja Bill Bailey. Tegime Anuga kahenaisebändi, instrumentideks pandeiro ja atabaque. (Luban arvata, mida mina mängisin). Seejärel mässisin oma ilusad sõrmed ümber kitarri ja... pidin pettumusega tunnistama, et peamised akordid on ka meelest läinud. Lohutasin ennast ideega, et kokkuleppe kohaselt tekib minu valdusesse kitarr pärast eksamite sooritamist ning siis on võimalik kõik meelde tuletada ning paremini meelde jätta. Õhtu lõppes konspekti vaatamise asemel Gennis. Enda õigustuseks lisan, et järgnevad päevad möödusid õppimise tähe all. (v.a. Eurovisioon, mida sai vaadatud koos saksa poistega. Mul oli hea meel, et Eesti andis Saksamaale 12 punkti. Laul oli hea + mu tervis oleks vastasel juhul ohus olnud.) Eile leiutasime veel ideid, kuidas õppimist vältida. Teooria – saame kokku, vahetame konspekte, läheme laiali ja õpime oma kodus. Praktika – saame kokku, vahetame konspekte ja istume järgmised kaks tund sääski toites ja juttu ajades.

Lõpptulemus? Ma hakkan hulluks minema. Arvutist kõlas „Ära karda mind“ (Ehala&Tätte) ning minu silme ette ilmus pilt, kuidas sellest laulust saaks suurepärse muusikali, kus on minu ja mu eksamitöö vaheline dialoog. Muusikal algab sellega, kuidas mina paanitsen ja õpin. Siis tuleb äikesetorm ja tornaado ning järgnevas stseenis koostab õppejõud õela nõia rollis eksamitööd ise samal ajal kurjakuulutavalt naerdes. Eksamitöö kostüüm meenutab suurt paberit ja laulu lõpus anname teineteisele sõbralikult käe ning astume koos loojuva päikese poole saades koos üle kõigist takistustest, mis õppejõud meie teele viskas. Seejärel jookseb keegi üle lava sildiga „1 aasta hiljem“ ning raamitud eksamitöö mu seinal soovib mulle lõpetamise puhul õnne. Is that a million dollar idea or what?!

Vem jogar mais eu

Nüüdseks juba kaks nädalat tagasi oli meie workshop Vem joga mais eu. Emotsioonid? Kirjeldamatud. Muljed? Võimsad. Tunded? Sõnadega väljendamatud. Veeta mitu päeva vanade ja uute tuttavatega ning iga päev tunde ja tunde trenni tekitas tunde, nagu me oleks teises maailmas. Teate küll, sellises kus rohi on rohelisem ja taevas sinisem ja linnud laulavad ilusamini ning probleemid on tundmatu sõna. Kuna tegemist oli meie grupi (Casa Grande) üritusega, siis oli omapärane olla ise korralduses mitte ainult külaline üritusel.

Trennid: Professora Mari Doende, Professor Leo Cabeca, Contra-Mestre Caracu. Kõik täiesti omanäolised ning erinevad. Sellegi poolest olid kõik trennid tohutult mõnusad. Ning mis põhiline – kõik olid inspireerivad. Laulsime koos ja üksi kuni hääled kähedad. Minule suur plusspunkt kuna aastaid koorilaulu ei ole suutnud mind veenda, et ma oskan laulda ja seega avalikult võõraste ette lõõritama ei kuku.

Pärast oli igapäevasesse rutiini ääretult raske tagasi pöörduda. Teadmine, et workshop on läbi ja rahvas on kõik oma koduriigis tagasi jõudis kohale alles mitme päeva pärast. Oleks tahtnud veel ja veel ja veel.. Senimaani tahame.

Moraes ütles oma grupi 30. aasta tähistamise kohta "Loomulikult olid vead vajalikud, et üritusel oleksid normaalsete inimeste poolt organiseeritud ürituse tunnused, aga lubame, et järgmise ürituse vead saavad olema teistsugused. Samu pole mõtet korrata." Meie võime sama öelda.

Eksperimentaalkulinaaria: Väike rabarberikook

Kevad (mis kevad, suvi juba!) on käes ja aiast on võimalik saada värsket kraami kööki. Nõges, rabarber... Ideaalne aeg jälle küpsetada. Pealegi, kes suudaks vastu panna värsketest rabarberitest tehtud koogile?

Väike rabarberikook (mis ei ole üldse nii väike) tekitab minule esimesena mälestuspildi lapsepõlvest, kui sõtse seda kooki tegi - üksi! Lubasin siis endale, et olen ka kunagi nii tubli kui tema ja teen ka üksi kooki.

Eelnevalt varuda taigna jaoks:
200g margariin
1 klaas suhkrut
1 tl küpsetuspulber
2 klaasi jahu
2 muna

Eelnevalt varuda katte jaoks:
200g hapukoort
600g rabarberitükke
3/4 klaasi suhkurt
2 muna
riivitud sidrunikoort

Ja tegemine on sama lihtne kui koostisosade leidmine. Vahusta margariin ja suhkur, pane juurde munad ning lisa jahu, millesse on segatud küpsetuspulber. Rulli pannile, tee ääred ka. Siis vahusta munad suhkruga, juurde pane sidrunikoor, hapukoor, rabarberitükid. Vala rullitud taignale. Tulemus peaks olema umbes selline:

Seejärel suska ahju, mis on soe (a la 180-200ºC nagu koogid ikka) ja hoia seal... aega ma jälle ei oska öelda. Hoia ahjus kuni kook tundub olevat valmis. Valmis kook ei ole kõrbend alt ja pealt on ilus küpskollane.

Olen tegus, kuubis.

Arvuti kuvari ümbrus on täis kleebitud pisikesi erinevat värvi pabereid, millest igaüks on suure tähtsusega. Tunnen end jube olulise ja kõrgel kohal olevana tänu neile. Varsti hakkan ekraanile ka kleepima ruumi puuduse tõttu. Millega ma siis tegelen?

Kui sa satud Tartu Ülikoolis võtma ainet nimega "Elu mitmekesisus II" avaneb võimalus ühe kodutööna (väga paljudest!) teha linnuvaatlust. Valid linnu välja, jõllitad teda pikemalt ning kirjutad üles iga tema liigutuse moodlesse, mis viimasel ajal keeldub töötamast (kõikidel teistel peale minu). Puu all istumise ja looduse nautimise vastu ei ole mul midagi - kuid sellist aega, et üle päeva mitu nädalat istuda ühes kohas ja oodata lindu, kes ei pruugi tulla.. ei ole. Tehnoloogia ulatas käe sel raskel ajal ning teen vaatlust looduskalender.ee lehe kaudu. Nüüdseks olen veidi üle kuu aja vaadelnud kodukakku. Hetkel ootame Klaara ja Klausiga koorumist. Klaara on pesal silmnähtavalt rahutu, sest eile sai 28 päeva (haudumise kestvus) täis. Endalegi üllatuseks on Klaara mulle lähedaseks saanud. (Ma panen oma kaktustele nimesid ja ajan nendega juttu, te tõsimeeli peate kahtlaseks seda, et ma suudan sõprust sobitada läbi neti kodukakuga?).

Kui ma parasjagu Klaarat ei vaata, annan allkirju kinnitamaks, et salaja autolt rehve ära ei vii, hingamist ei lõpeta, põlevasse autosse unistama ei jää ja leekides oleva sõiduvahendi kapoti alla ei piilu. Seejärel tegime autoga mõned 360 kraadised pöörded, püüdsime päästa "põdra" elu temast mööda põigates ja uurisime, kuidas libedaga kurve võtta. Adrenaliini kogu raha eest.

Kui ma autosid kummuli ei keera kirjutan oma seminaritööd. Ehk siis lühem baka töö, mitte üheks seminariks vajalik kodutöö. Sattusin täna juhuslikult juhendaja kabinetti, kurtsin et olen omadega kokku jooksnud. Pärast nelja minutit temaga rääkimist olin valmis maailma üle võtma. Ma olen kuskil ikka väga õige pöörde teinud, et saan temaga koostööd teha.

Ja kui ma seminaritööd ka ei kirjuta, siis teen viimaseid korraldusi workshopi jaoks, mis on juba.. sellel nädalavahetusel! Kõikide tegevuste vahel on pisikese sõbraga tegelemine ja koolitöö ning trennis käime ka ikka neli korda nädalas. Lisaks sai eelmine nädal öösel orienteerumas ja laulmas käidud, Paabelile näppu visatud ning capoeiraga töötuba korraldatud MaailmaMUSter raames. Nädalavahetusel kaks sünnipäeva (koogiga!) ja volber, keeleõpingud.. Jep, olen tegus! Ning ei saa isegi öelda, et jalul veel vaid tänu oma hullumeelsusele..

Capoeira Supilinnas

Oh, mind rumalat. Unustasin mainida, et Supilinna päevade raames toimub ka capoeira esitlus täna. Tulge kohale! Ikka seal samal laval kus ülejäänud üritus. Näeme seal! :)

Tasakaal

Maailm ei ole must ja valge, halb ja hea. Pigem suudetakse näha heas ka halba kuid vastupidi mitte. Mõlema versiooni nägemine aga toob inimeste ellu tasakaalu, mida on vaja rahulolu säilimiseks. Vahepeal kaotame tasakaalu meelega, et teha uus samm. Ka kõndides on sammu astumiseks vajalik korraks ühel jalal seista, ning see on keerulisem kui korralikult maapinnale toetumine. Minu tasakaal oli kadunud, seisin ühe jala kolmel varbal ja kinnitasin, kuidas ma suudan suure taldrikuvirna mängeldes mitu kilomeetrit liigutada. Kui ma aga iga natukese aja tagant taldrikuklirinat kuulma hakkasin, pidin tõdema reaalsust.

Pärast loengut õppejõuga linna jalutades, ütles ta mulle, et ma olen ma suudan leida ka oma halva külje positiivsuse ning olen piisavalt tugev, et see enda kasuks pöörata. Üks samm korraga, kinnitan ma endale. Lähenen teise pilguga olukorrale ning püüan vähem sama aegselt rohkem elades. Püüa vähem. Ela rohkem. Kell neli öises Tartus meenus mulle õppejõu teine lause. "Igaüks vastutab ise oma heaolu eest." Pisike tõde mis on kerge ununema. Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks. Kui sa tahad võtta midagi negatiivselt, siis palun väga, see võimalus on olemas. Kuid teist süüdistada sinu tuju rikkumises ei saa. Sa kas lased tal seda teha või ei. Katsetasin eile - võtsin kogu vastutuse enda peale. It felt great! Teadmine, et mina ise olen enda ülemus ja jumal mõjub enesekindlusena.

Proovige. Leidke üles oma hea külg ning mis selles on negatiivset; oma halb külg ning selle positiivsus. Kui ise ei leia, otsime koos! :)

Tell me! Whatcha gonna do? When they come for you?

Tundsin, kuidas mind lõhki rebitakse ning ma omadega täielikult ummikusse jooksen. (Sest ennast vaid kahe tegevuse lõbustada ei ole minulik)Et päästa mis veel päästa annab, otsustasin minna nii kaugele poodi kui võimalik. (Kaks ühes - jalutuskäik ja ostud saavad tehtud). Tagasitulles sain Dustfingeri ja A'ga kokku ning nad panid mulle "Bad Boys" loo pähe. Laulan juba tunde. Esimene hetk, kus kadus nii ummik kui rebimine oli nendega mööda Emajõe kallast jalutades.

Poes mõtlesin, et luban endale midagi head tähistamiseks. (Tähistan uut nädalat. Oi, kui te vaid teaks kui palju kõike juhtuma hakkab. Arvatavasti püsin jalul veel vaid tänu oma hullumeelsusele.) Selleks valisin "Matcha Green Chai Latte" tee. "Eksootiline jook on valmistatud Aasia rohelisest teest ning idamaistest vürtsidest." Tassi sees nägi välja nagu roheline löga, mis paneb mind öösel pimedas helendama ning annab võimaluse mind lambina kasutada. Poleks nad riigi kaneelivaru sinna sisse valanud oleks see tunduvalt mõnusam olnud.Tänase päeva moraal: Uusi asju peab katsetama ning sõbrad on sageli parim ravim.

(Ma olen niivõrd väsinud, et ei suuda hetkel ühtegi parema pointiga sissekannet teha. Varsti võin teile rääkida, kuidas ellu jääda kui on nii kiire, et isegi magada ei jõua. Ma nimelt kavatsen ellu jääda.)

P.S. Mürakarude kalendris on tänane päev märgitud kui "Lennuilma ootamise päev". Geniaalne, kas pole?

Capoeira workshop - Vem jogar mais eu (Tartu)

Capoeira, capoeira, capoeira, tule ka! (Sõbrad võta kaasa!)

Kohal on
Contra-mestre Caracu (Capoeira Senzala Berlin)
Professor Cocăo (Capoeira Senzala Tartu)
Professor Léo Cabeça (Capoeira Senzala Helsinki)
Professora Mari Doende (Capoeira Senzala Helsinki)
Professor Josué Canélăo (Angoleiros do Sertao)

Trenni teeme reedel (07.05.10) Tähtvere tantsukeskuses, laupäeval ja pühapäeval (08/09.05.10) Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis.

Kohtume workshopil!

Minu esimesed

Oh, kui palju neid on olnud viimasel ajal. Neid esimesi. Mõned näited.

Esimene jänese kujuline leib.Esimene päikseloojangu jäädvustamine sel aastal. Ühtlasi oli see esimene nii ekstreemne loojangu pildistamine. Seeliku ja katkiste kummikutega üle väga vesise, lumise ja võssa kasvava põllu jooksmine võiks olla spordiala. (Pöörake tähelepanu päikesele)

Esimene siivutute asendite võtmine ja roomamine mudas. Esimene reis uute kummikutega.

Muinasjutt nimega Minu elu

Seisin keset heinamaad, päike paitamas soojalt talvega kahvatuks muutunud põski ning soe kevadtuul sasis juustes. Veidi eemal hüppasid kolm suurte valgete sabatuttiga kitse mööda põldu ringi. Kaugemal metsa serval näris üks sabatutikandja lume alt välja sulanud heina. Eemal oli veel üks.. ja veel üks.. Sinise taeva all lendlesid linnukesed, kes ise samal ajal rõõmsalt sädistades, et kevad on lõpuks ometi saabunud. Kõrgelt üle pea lendas vähemalt 11 haneparve oma kolmnukrse lennustiiliga. Seejärel, justkui ei kuskilt ilmus selgete värvidega suur vikerkaar. Varsti oli märgata ka teist, suuremat ja kahvatumat. Ainus, mis puudus oli rääkivad jänesed.

Jah, muinasjutt. Ning igas muinasjutus peab olema keegi, kes ilusat püüab rikkuda ning susserdab koguaeg kuskil. I was that twist in the fairytale. Ning see oli juba hirmutav - olla enda muinasjutus õelaks tegelaseks. Ei soovita kellelegi, ausalt. Viimasel ajal olen oma halbu harjumusi ümber koolitanud ning muutun vaikselt heaks tegelaseks, kes metsas rohututil istudes võib okassiga silitada ja kellele karu paneb öösel teki peale.

Lähiajal pildid lihavõtetest, kus oli selle aasta esimene jänesekujuline leib, esimene päikeseloojangu pildistamine ning esimene mudas roomamine ja palju muud. Stay tuned!

Uus hingamine

Nädal tagasi pühapäeva pärastlõunal teadsin ma üpriski täpselt, kuidas mu edasine elukorraldus läheb. Plaani „astun siia siis sinna“ ei olnud, aga vahepeatused olid paigas. Järgmise päeva päikesetõusuks oli kõik totaalselt muutunud ning ainus mu mõte peas oli „Pole võimalik.“* Selgus aga, et kui saatus on olemas siis armastab ta mind vahepeal meeletult ning lasi mul õnnega palju (ja edukalt) mängida, mis viis selleni, et momendil ainus, mis teha saan, on oodata. Imelikud värinad on sees ja uskumine võtab veel veidi aega. Niimoodi see spontaansete ideede ellu viimine siis tundubki. Selleks võiks saada mu uus sõltuvus.

Pärast seda, kui selgus, et ma saan nüüd vaid oodata, otsustasin hakati igati sotsiaalseks ja nädaavahetuse Pärnus veeta. Ma olen vist inimeste vastu allergiline, sest alati kui sellise otsuse vastu võtan juhtub midagi. Seekord siis jäin haigeks. Ignoreerisin seda julmalt ja levitasin õnnelikult baktereid seltskonnas Munchkin Bites! ja Scotland Yardi (mille müts sobib mulle oi kui hästi) mängides.

Pärnus oli tore. Näiteks suur ja vääääga kohev kiisu, kellele meeldis mulle sülle ronida ja küünteharjutusi teha. Istusime hommikul tunnikese põrandal teineteise tähelepanu nautides. Millal teie saite viimati niimoodi magama jääda, et ainus, mis nägite oli tähistaevas? Ilmastikuolude tõttu pidin küll tähed taevale juurde kujutlema, kuid ilus oli see sellegi poolest. Hea oli olla. Suutsin ise olla mõjutamata ühest vaidlusest (ma pean kas lõpetama sarkasmi kasutamise või olema selgemini sarkastiline) ning tagatipuks võitsin kasti jäätist. How cool is that!

On nii palju asju, mille pärast ma võiks kokku variseda ja alla anda. Või millest võiks mingi tüli tekitada, sest ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud. Kuid kuna ma töötan päikesepatareidel ja kevadel on päikest oh kui palju.. siis... I've never felt so alive! Sometimes you're the windshield, sometimes you're the bug. At the moment, I'm monster truck.

Tervitustega,
teie teine päike Merlen

* Kannatage, küll ma avaldan. :)

The International Day of Awesomeness

Täna on The International Day of Awesomeness... and it sucks! Mu rühmakaaslased arvavad niigi, et ma olen hale luuser, kes tuleks esimesel võimalusel Emajõkke lükata kuna ma ei suuda samaaegselt hambaid pesta, süüa, riidesse panna ja telefoniga rääkida. Nende arvamuse kummutamisele ei aidanud kaasa ka fakt, et ma ärkasin kaks minutit enne seda, kui pidin olema hoopis mujal kui oma voodis ning ma olen siiani täiesti veendunud, et lapsed peavad sellise ilusa ilmaga õue saama. Mööda linna sibades korrutasin endale reiki põhimõtteid "just täna.. ma ei vihasta.. ma ei muretse" kuigi tegelikkus oli hoopis midagi palju muud. Õnneks olen ma niivõrd veenev, et ma suutsin isegi ennast uskuma panna, et kõik saab korda ning välisvaatleja ei sõima mind julmalt kamba kolmeaastaste ees läbi ning nad ei pane mind kõik üheskoos põlema. Mul oli õigus -> kiidusõnad paitasid mu pead oma tegevuse eest. Uuesti ühikasse maabudes hankisin endale siiski kiiresti teed kohvi, et Powerpuffi mängima hakata. Kas tõesti minu uus sõltuvus?

Tegelikult on pool päeva veel ees ning ma olen nõus riskima.

Powerpuff!

Pärast seda, kui ma endale tassikese kohvi organismi kallasin, tundsin end kui Powerpuff, kes suudaks maailma päästa, kui vajadus peaks tekkima. Kooli poole kõndides hõljudes olin veendunud, et mu aju külmub ära, kuid mõtted sibasid niivõrd kiiresti, et enne oleks Põrgu ära külmunud kui minu hallollus.

Ja siis see hakkas. Mitu tundi loengut, sealt otse oma pisikest sõpra hoidma ning sealt otse trenni. Hingamispausita. Koolis ajasin tarka juttu ja konspekteerisin, trennis sai täiesti energiline oldud ning pisike sõber (kellel on F1-voodipesu! Hämmastav kui kadedaks selline asi võiba ajada) oli aastase kohta ikka väga jutukas ning temaga sai ringi hüpatud korralikult. Pärast trenni maandusin pool 11 koju, puhkasin ning.. 23:30 öeldi mulle, et üks rühmatöö osaülesanne jäeti mulle ning ma pean selle tegema täna. Kui mu sõnavara oleks võimsam ning ma ei oskaks end talitseda, arvaks naabrid, et elavad koos meremehega. Powerpuff nagu ma olen, tegin ära ja lugesin mitu peatükki Mihkel Raua raamatut ka.

Eilse päeva moraal on see, et kui oleks päevas vaid rohkem tunde jääks mul ka nö "vaba aega" ja ma võiks maailma üle võtta.

Tulevased kummikud

Eesti vist eurostub. Leidsin tänavalt eesti rahas kaks krooni ja 70 senti ning sellele lisaks 25 eurosenti. Korraks tuli rikas tunne, ikkagi euro! Pisikesed asjad, mis päeva paremaks teevad. Sellele eelnevalt nägin kahte inimest selles jääväli/bassein olukorras tasakaalu kaotamas ja kukkumas. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin hakkasid nad südamest naerma, nii et oleks püsti saades uuesti tasakaalu kaotand. Kes ütles, et seda avamerd pole võimalik nautida. Investeerin oma leitud raha kummikutesse ning hüppan ka mööda lompe ringi. PPPQMBZR

Awakening of the brain cells.

Plärts. Plärts. Plärts. Siuh! Aaghh! Plärts. Plärts.. Just nii kõlab hetkel minu elu tunnusmuusika. Vahepeal ohkan ka. Kõlab dramaatilisemalt. Astusin eile pisikesse lompi. Pisike lomp osutus põlveni olevaks avamereks. Juhhei.

Aga vahepeal ongi nii, et tunned end pisikese puulehena keset ookeani ümbritsetud miilidesse ulatuva veega. Rääkimine pidavat aitama, aga kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Vetesügvustes on kalad, kümneid, sadu tuhandeid kalu; taeva all pilvedes varesed ja kajakad. Ja ümber sinu? Vesi. Olin pingest segipööramisele ohtlikult lähedal ... ja siis ta tuli. See turgutav vestlus, mis ei pakkunud lahendust vaid natuke lohutust ja lootust.

Vestlusest inspireerituna taaselustasin idee, et ravima peab põhjust mitte probleemi. Kuna analüüsida meeldib mulle sama palju kui Pantalonele hiilida, võtsin selle käsile. Mitmete aastate praktika on viinud mind selleni, et suudan ümber lülituda – jälgida end kui kedagi teist. Algus on tehtud, esimene selgushetk on saavutatud. Riigipööret veel ei tule, kuid kunagi ehk küll.

Ma arvasin, et öös ei ole enam tähti ja ma olen jõudnud kaugeimasse punkti. Õnneks ma eksisin.

Päeva laul: The Weepies - Can't Go Back Now

Eksperimentaalkulinaaria: spinatipirukas

Tõstke käed üles need, kes on lumest tüdinud ja tahaks midagi rohelist (ja maitsvat) lumerikkasse igapäevaellu. Nüüd tõstke käed üles kõik ülejäänud. Tore, võite kõik käed alla lasta. Pisike venitus tehtud, asume asja juurde.

Lund on nii palju, et jätkub järgmisteks jõuludeks ka ning rohelisest murust võib vaid und näha. (Või mulle külla tulla ja minu aknalaual potis kasvavat rohelust imetleda.) Lisaks sellele võib teha minu uut lemmikut - spinatipirukat!

Eelnevalt varuda:
450g külmutatud spinatit
500g lehttaigent
150g toorjuust
1-2 muna
sinki
veidi jahu
(ütlen ausalt, kogused on pakkide järgi)

Kõigepealt tuleb külmutatud koostisosad üles sulatada ning spinatist vedelik välja pressida. Rulli taigen jahuga (et tainas ei jääks kinni) kokku tehtud lauale umbes ristküliku kujuliselt. Määri kokku munaga. Sega omavahel spinat ja toorjuust, laota tainale ühtlaselt. Peale puista sinki. Pärast seda näeb su tulevane pirukas välja umbes selline:Seejärel alusta rullimist ühest äärest ning tee ümar rull nagu rullbiskviit. Aseta pannile ja lõika peale ilusad triibud. Sulge otsad kahvli või mõne muu meelepärase objektiga. Enne ahju minekut määri munaga üle.
Lihtne! Siis suska ahju, milles on soojust umbes 200 kraadi ja hoia seal kuni.. kuni pirukas on valmis. Minul oli lõpptulemus natuke katki, sest rullisin taigna liiga õhukeseks alguses. Hiljem küpset pirukat süües mõtlesin, et tegelikult sobiks sinna väga hästi juurde riivjuust ja rohkem sinki. Ilus ja roheline. Head isu!PPPQMBZR

Haigusfilosoofia

Kui ma jään haigeks, on mul oma pisikesed traditsioonid. Näiteks meeldib mulle vaadata "Armastus kolme apelsini vastu" ning teha teed tassi, mitte kannu kaupa. Padjad tõstan poole voodi peale (pikkus, mitte laius) magan niimoodi - meeldib, mis parata. Lisaks annavad haigused võimaluse puhata ning puhkused toovad erinevaid mõtteid. Selle haiguse filosoofia on:

Elu on lill. Kaktus, täpsemalt öeldes. Aga vahel ei pea kaktust torkima. Tuleb teda armastada sellisena, nagu see on. Ei maksa loota, et suudad kaktusest kiirkursuste abil tulbi või päevalille teha. Las kaktus olla, sest kui ta tahab siis ta õitseb ka. Ehk lühidalt öeldes.. kui ei jõua vastuvoolu ujuda, siis uju vooluga kaasa.

Eksperimentaalkulinaaria: kartulipannkoogid

Eelmine eksperimentaalkulinaaria sissekanne sai meeletult palju tagasisidet, väljaspool blogi kommentaare. Vastukaja on alati tore. :) Seega midagi uut, mida katsetada.

Nii mitmeski kõrgkoolis on vaheaeg läbi ning üliõpilased on pöördunud tagasi pelmeenide ja nuudlite juurde. Aga kaua vaene tudeng ikka pelmeene tahab. Vähe raha ning aega nõudev tudengitoit - kartulipannkoogid!

Eelnevalt varuda:
1 muna
2,5 dl piima
1,75 dl jahu
1/2 sibul
200 g kartulit
sool ja pipar

Sega muna ja piim ning seejärel lisa jahu, maitse järgi soola ja pipart. Lase segul seista kuni riivid kartuli ja sibula. Sega kõik kokku, küpseta nõrgal tulel kuldpruuniks. Meeletult hästi sobib juurde mõni värske salat, näiteks hiinakapsas-tomat-kurk.

capoeira - esport, cultura, e educação. (Tartus)

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.

Tule ise ja võta ka sõber kaasa! Lisainfot saab kohale tulles või jättes kommentaar.

Unetu unetunnid

Viskan voodisse pikali, lükkan varbad kassi ja seina vahelt läbi ning tõmban teki peale. Küünla kustutamisele järgneb kolm väga rahulikku minutit. Siis keeran end teisele küljele ning tõmban teki üle pea. Mõne minuti pärast otsustan, et hapnik on siiski tervislik ja suskan pea teki alt välja, end sellili keerates. Laman. Tõstan kassi varvastele, sest tunnen jahedust. Sass(theCat) ei suhtu üles ajamisse eriti positiivselt ja püüab mu käest tükki välja hammustada. Kiiresti loobub ta mulle radiaatori mängimisest ning läheb toa kaugeimasse nurka mossitama. Mina teen nelja (siis kui su kehaasend meenutab seda numbrit) ja püüan jälle uinuda. Tõmban uuesti teki üle pea meenutades Albert Einsteini lauset: „Hullumeelsus – see on korrata ühte ja sama ning oodata erinevaid tulemusi.“ Kass hakkab end läbi ukse närima ning kuna mul ei ole soovi end püsti ajada hõiskan teki alt nagu hauatagusest elust korduvalt „Krõbusk!“. Ajan end sirgu ning hakkan juurdlema selle üle kas kirstus on sama tunne olla ning äkki peaks põletamismatust kaaluma.
Pea uuesti teki alt välja ja keeran end ümber, surun näo patja ning kujutan ette kuidas ma aevastama kukuks kui mul oleks kanasulepadjad. Kaua end selle kujutluspildiga lõbustada ei saa, sest kõlarid hakkavad ragisema ning kui ma pilgu padjasügavustest kõrgemale tõstan näen, et telefon helendab. Vahetan paar sõnumit Austraaliaga ning pärast vähkremist otsustan sellili magamist imiteerida. Minu pilgu püüavad seinal ja laes olevaid tähed. Saan 32. Igaks juhuks loen neli korda veel. Järgnevad korrad on 3 rohkem.

Kaks tundi hiljem on sama olukord. Mis võtab unehäireid ära?

Eksperimentaalkulinaaria: kookoseküpsised

Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kes ei suuda ära imestada, miks mulle meeldib süüa teha, sest see on ju „keeruline ja aeganõudev“ protsess. Kui neil midagi vaja on, roomatakse poe suunas. Tõestamaks, et kiirelt ja lihtsalt saab ka midagi head, saab alguse käesolev rubriik.
Näiteks kookoseküpsised, mida tegin kell 11 õhtul.

Eelnevalt varuda:
2 munavalget
100g kookoshelbeid
1dl nisujahu
75g suhkrut
50g võid

Vahusta munavalged. Sulata või ja suhkur, kalla juurde kookoshelbed ning jahu. Sega ühtlaseks massiks ja seejärel lisa vahustatud munavalged. Tõsta (küpsetuspaberiga kaetud) pannile meeldiva suurusega latakad.

Mina kasutasin vähem võid ja rohkem kookoshelbeid sest.. kookoshelbeid ei ole kunagi liiga palju. Seega pidi neid ahjus hoidma meeletult vähe aega, täielikult kuldpruuniks muutudes olid nad juba häirivalt kõvad. Kui jälgida aga koguseid täpsemalt (just või osas, mul oli kõike topelt v.a võid) on need hingematvalt head kuldpruunina.

Muusikasoovitus: Jack Savoretti

Et sess kohe kohe läbi, tähistasin seda filmiga "PostGrad". Linateos räägib noorest neiust, kes on just saanud ülikoolipaberid oma ilusate sõrmede vahele ning.. ei suuda mitte kuskilt tööd leida. Natuke musta huumorit sessi lõpetamiseks.

Filmi muusika langes minu huviorbiiti suhteliselt kiiresti, seega sai sellega ka lähemalt tutvust tehtud. Sealt leidsin artisti nimega Jack Savoretti ning sellest alates olen kuulanud vaid tema loomingut, söögi alla ja söögi peale. Söömise ajal ka.

Jack Savoretti on noor pooleldi inglise, pooleldi itaalia artist, kes on laval koos oma hääle ja kitarriga. Vahepeal klaveriga. Tema laulukirjutamist võrreldakse Simon & Garfunkel'iga, tema hüüdnimeks on "Noor / uus Bob Dylan". Põhjusega sealjuures.
Tema muusika on ideaalne nii taustaks kui domineerivaks heliks, parandades (minul) üheaegselt mõistust ja hinge.

Lugusid, mida kuulata ma ei oska soovitada, sest minule pugesid nad kõik hinge. Tuntumad on näiteks "Harder than easy" plaadi nimilugu; "One Day", mis on "PostGrad" ametikul soundträkil; "Without", "Songs from different times", "Wonder", "Dreamers", "Between the minds" - mille video on üks ilusamaid mida mina olen näinud.

Miks ma nii kiiresti Jack Savorettist vaimustusse sattusin? Tema hääl, tema lood ning võimalus end pea iga looga seostada. Lisaks sellele suudab ta maailma hetkeks seisma panna ning tekitada tunde, nagu maailmas ei olekski midagi muud.

Rohkem infot leidub tema ametlikult kodulehel.

Riimid riimist — riimiriimid? *

Lugesin seda (sest kui viiendaks jaanuariks on vaja neli eksamit teha siis loomulikult loed kolmandal tekste, mida oled juba ammu lugenud. Korduvalt.) ja tekkis hüsteeriline tahtmine ka ise sõnu riimuvalt ritta seada. Kes veel ei tea, siis ma ei oska seda. Lahkelt pakuti mulle aga juhtnööre.

merlen says (18:16):
*Tekkis tahtmine ise ka osata riime seada.
garf says (18:16):
*riimide seadmiseks pead sa riime tunnetama
*hinga riimi!
*triivi riimiga kaasa!
*kujutle end suvisel aasal
garf says (18:17):
*kus riimid su ümber mängeldes seavad end ringi
*ja sinul on seljas vaid kleit, pole sokke, ei kingi
*jalataldadest sisse kuis tungivad riimid
*ekstaasi sind viies, kui sa vaid triivid
*ei elu, ei surma, bürokraatiagihurma
*vaid riimid, need riimid, oh, riimid…
*ah! ekstaas!
*võta riimi üks klaas!

Hakkan harjutama. Loodame, et eksamil välja ei löö..
* Pealkiri on loomulikult "varastatud" riimimeistri enda sissekandest.

Elagu sess!