Uus hingamine

Nädal tagasi pühapäeva pärastlõunal teadsin ma üpriski täpselt, kuidas mu edasine elukorraldus läheb. Plaani „astun siia siis sinna“ ei olnud, aga vahepeatused olid paigas. Järgmise päeva päikesetõusuks oli kõik totaalselt muutunud ning ainus mu mõte peas oli „Pole võimalik.“* Selgus aga, et kui saatus on olemas siis armastab ta mind vahepeal meeletult ning lasi mul õnnega palju (ja edukalt) mängida, mis viis selleni, et momendil ainus, mis teha saan, on oodata. Imelikud värinad on sees ja uskumine võtab veel veidi aega. Niimoodi see spontaansete ideede ellu viimine siis tundubki. Selleks võiks saada mu uus sõltuvus.

Pärast seda, kui selgus, et ma saan nüüd vaid oodata, otsustasin hakati igati sotsiaalseks ja nädaavahetuse Pärnus veeta. Ma olen vist inimeste vastu allergiline, sest alati kui sellise otsuse vastu võtan juhtub midagi. Seekord siis jäin haigeks. Ignoreerisin seda julmalt ja levitasin õnnelikult baktereid seltskonnas Munchkin Bites! ja Scotland Yardi (mille müts sobib mulle oi kui hästi) mängides.

Pärnus oli tore. Näiteks suur ja vääääga kohev kiisu, kellele meeldis mulle sülle ronida ja küünteharjutusi teha. Istusime hommikul tunnikese põrandal teineteise tähelepanu nautides. Millal teie saite viimati niimoodi magama jääda, et ainus, mis nägite oli tähistaevas? Ilmastikuolude tõttu pidin küll tähed taevale juurde kujutlema, kuid ilus oli see sellegi poolest. Hea oli olla. Suutsin ise olla mõjutamata ühest vaidlusest (ma pean kas lõpetama sarkasmi kasutamise või olema selgemini sarkastiline) ning tagatipuks võitsin kasti jäätist. How cool is that!

On nii palju asju, mille pärast ma võiks kokku variseda ja alla anda. Või millest võiks mingi tüli tekitada, sest ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud. Kuid kuna ma töötan päikesepatareidel ja kevadel on päikest oh kui palju.. siis... I've never felt so alive! Sometimes you're the windshield, sometimes you're the bug. At the moment, I'm monster truck.

Tervitustega,
teie teine päike Merlen

* Kannatage, küll ma avaldan. :)

The International Day of Awesomeness

Täna on The International Day of Awesomeness... and it sucks! Mu rühmakaaslased arvavad niigi, et ma olen hale luuser, kes tuleks esimesel võimalusel Emajõkke lükata kuna ma ei suuda samaaegselt hambaid pesta, süüa, riidesse panna ja telefoniga rääkida. Nende arvamuse kummutamisele ei aidanud kaasa ka fakt, et ma ärkasin kaks minutit enne seda, kui pidin olema hoopis mujal kui oma voodis ning ma olen siiani täiesti veendunud, et lapsed peavad sellise ilusa ilmaga õue saama. Mööda linna sibades korrutasin endale reiki põhimõtteid "just täna.. ma ei vihasta.. ma ei muretse" kuigi tegelikkus oli hoopis midagi palju muud. Õnneks olen ma niivõrd veenev, et ma suutsin isegi ennast uskuma panna, et kõik saab korda ning välisvaatleja ei sõima mind julmalt kamba kolmeaastaste ees läbi ning nad ei pane mind kõik üheskoos põlema. Mul oli õigus -> kiidusõnad paitasid mu pead oma tegevuse eest. Uuesti ühikasse maabudes hankisin endale siiski kiiresti teed kohvi, et Powerpuffi mängima hakata. Kas tõesti minu uus sõltuvus?

Tegelikult on pool päeva veel ees ning ma olen nõus riskima.

Powerpuff!

Pärast seda, kui ma endale tassikese kohvi organismi kallasin, tundsin end kui Powerpuff, kes suudaks maailma päästa, kui vajadus peaks tekkima. Kooli poole kõndides hõljudes olin veendunud, et mu aju külmub ära, kuid mõtted sibasid niivõrd kiiresti, et enne oleks Põrgu ära külmunud kui minu hallollus.

Ja siis see hakkas. Mitu tundi loengut, sealt otse oma pisikest sõpra hoidma ning sealt otse trenni. Hingamispausita. Koolis ajasin tarka juttu ja konspekteerisin, trennis sai täiesti energiline oldud ning pisike sõber (kellel on F1-voodipesu! Hämmastav kui kadedaks selline asi võiba ajada) oli aastase kohta ikka väga jutukas ning temaga sai ringi hüpatud korralikult. Pärast trenni maandusin pool 11 koju, puhkasin ning.. 23:30 öeldi mulle, et üks rühmatöö osaülesanne jäeti mulle ning ma pean selle tegema täna. Kui mu sõnavara oleks võimsam ning ma ei oskaks end talitseda, arvaks naabrid, et elavad koos meremehega. Powerpuff nagu ma olen, tegin ära ja lugesin mitu peatükki Mihkel Raua raamatut ka.

Eilse päeva moraal on see, et kui oleks päevas vaid rohkem tunde jääks mul ka nö "vaba aega" ja ma võiks maailma üle võtta.

Tulevased kummikud

Eesti vist eurostub. Leidsin tänavalt eesti rahas kaks krooni ja 70 senti ning sellele lisaks 25 eurosenti. Korraks tuli rikas tunne, ikkagi euro! Pisikesed asjad, mis päeva paremaks teevad. Sellele eelnevalt nägin kahte inimest selles jääväli/bassein olukorras tasakaalu kaotamas ja kukkumas. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin hakkasid nad südamest naerma, nii et oleks püsti saades uuesti tasakaalu kaotand. Kes ütles, et seda avamerd pole võimalik nautida. Investeerin oma leitud raha kummikutesse ning hüppan ka mööda lompe ringi. PPPQMBZR

Awakening of the brain cells.

Plärts. Plärts. Plärts. Siuh! Aaghh! Plärts. Plärts.. Just nii kõlab hetkel minu elu tunnusmuusika. Vahepeal ohkan ka. Kõlab dramaatilisemalt. Astusin eile pisikesse lompi. Pisike lomp osutus põlveni olevaks avamereks. Juhhei.

Aga vahepeal ongi nii, et tunned end pisikese puulehena keset ookeani ümbritsetud miilidesse ulatuva veega. Rääkimine pidavat aitama, aga kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Vetesügvustes on kalad, kümneid, sadu tuhandeid kalu; taeva all pilvedes varesed ja kajakad. Ja ümber sinu? Vesi. Olin pingest segipööramisele ohtlikult lähedal ... ja siis ta tuli. See turgutav vestlus, mis ei pakkunud lahendust vaid natuke lohutust ja lootust.

Vestlusest inspireerituna taaselustasin idee, et ravima peab põhjust mitte probleemi. Kuna analüüsida meeldib mulle sama palju kui Pantalonele hiilida, võtsin selle käsile. Mitmete aastate praktika on viinud mind selleni, et suudan ümber lülituda – jälgida end kui kedagi teist. Algus on tehtud, esimene selgushetk on saavutatud. Riigipööret veel ei tule, kuid kunagi ehk küll.

Ma arvasin, et öös ei ole enam tähti ja ma olen jõudnud kaugeimasse punkti. Õnneks ma eksisin.

Päeva laul: The Weepies - Can't Go Back Now