Südametunnistus teeb draamat

Öö. Kell tiksub halastamatult, tik-tak-tik-tak. Möödub minut, möödub kaks. Vahetan seitsmendat korda asendit, aga und ei too nendest ükski. Kassile mu rahutus ei meeldi. Iga liigutuse ajal käitub ta nagu keegi üritaks teda lennukist välja visata ning lükkab küüned kõige lähemal olevasse objekti. Õnnetuseks on need minu jalad. See sunnib küll voodis veeretamise lõpetama, kuid unisemaks ei tee. Kui ma magama ei jää, ärkan hommikul hilja; kui ma hommikul hilja ärkan, ei jää ma õhtul magama. Nõiaring, millest on raske välja murda.

Südametunnistus ei koputa enam õrnalt mu haprale hingele vaid marssis julmalt sisse ning nüüd karjub palju kopsud ja kõri lubavad. Mul on rõõmustav teada, et ta kõripaelad on korras ning kopsumaht korralik. Olen korduvalt püüdnud seda kriiskavat häält kuulda võtta ning istunud maha eesmäriga õppida. Kuid enne, kui veel alustada suudan, leiab aju midagi, mille üle painajalikult mõelda. Näiteks marineeritud kurgid keldris või tühjaks saanud teetass või puid juurde ootav pliit köögis.. Oleksin justkui neelanud alla magneti, mis tirib vastupandamatult kuskile eemale. Eemale õppimisest. Teine magnet on õpikute küljes, kuid õnnetuseks on see samaliigiline.

Istuda ilusa roosa mulli sees ja loota, et motivatsioon tuleb enne eksameid tagasi on oleks narrus. Ei jää muud üle, kui südametunnistust kuulda võtta - hea, et ta niivõrd varakult karjuma hakkas ning mitte päev enne - ning õppima hakata. Lihtsalt karmi sundimisena. Lukustada end enda tuppa ja seltsiliseks ainult õpikud. Ma tean, et kirg on minus täiesti olemas. Momendil on see kahanenud vaid õrnalt hingitsevaks sädemeks, kuid see on olemas. Vaja läheb hapnikku ning sellest lahvatab suur tulekahju. Imeline, soe ning silmipimestavalt särav.

Piltuudis

Jah, mul on piparkook, mis on kaktuse kujuline. Roheline ja puha. Ma olen alati teadnud, et on mingi põhjus, miks me sõbrad oleme. :)

Mis teed? Teed!

Eile oli äärmiselt tegus päev. Ärkasin üles ja parandasin ühikas kraanikausi ära. Just nii lahe olengi. (Nukker selle juures on see, et lambipirni vahetuseks tuleb vist ikkagi töömees kutsuda.)

Seejärel läksin eksamile ja tegin selle päris edukalt. Premeerisin ennast Jaanus Harro loenguga (kaks loengut jooksis kokku ja ma ei teadnud, kumba eelistada). Mulle Harro meeldib, viskab nalja ja ajab asjalikku juttu. Ning tal on loengute jaoks meeletult hea hääl minu arvates. Selline mahe ning mõnus, tark hääl.

Loengus hakkas mind aga kummitama idee sellest, et see on selle aasta viimane loeng. Rohkem loenguid ei ole. Rohkem sinna õppehoonesse ma sel aastal ei satu. Uuest semestrist agab kolib teaduskond teise majja, mis tähendab.. see on minu viimane kord seal loengus. Istusin isegi peaaegu sama koha peal, kus esimest korda seal majas. Lihtsalt väga palju targemana. Nostalgitsesin pikalt ja jätsin hoonega ilusti hüvasti ning tegin seal olevast kuusest pilti mälestuseks. Eile sai isegi südantlõhestavalt ilus ja armast tekst valmis kirjutatud blogi jaoks, selline mis südame härdaks teeb ning pisara silma toob. Päris valmis ei saanud, seega ära ei postitanud. Täna sain kirja, et kolime. Kõik peale kahe instituudi lähevad teise majja. Mina jään oma instituudiga praegusesse majja. Niipalju mu nostalgitsemisest siis.

Täna räägiti mulle, kuidas minu pisike sõber - kes ei ole enam üldse nii pisike - mind ja mu värvipintsleid igatseb. Talle tegelikult ei meeldi värvida eriti, talle meeldib pintsleid värvist puhtaks loputada (see ei ole minu mõjutus, ausalt ka). See pani mind mõtlema, et peaks tegema nimekirja asjadest, mida ma tahan järgmisel aastal ära teha (aasta lõpus ikka tehakse veidraid plaane ja loetelusid). Huvi pärast tahtsin oma selle aasta lubadusi ka vaadata, et kuidas nendega läks aga... see need on kuskil kadunud asjade maal paremat elu otsimas. Mis on need 12 asja, millega sa tahad järgmine aasta hakkama saada?

Shh! Inside voices!

Tegin endale tassi kohvi. Siis veel ühe. Ja siis veel mõned. Kodused ütlevad küll, et minu tehtud kohv on kui "lahja roostevesi" kuid vähemalt mina saan oma platseeboefekti kätte. Teate, mis mu kohvijoomine tähendab? Just, nüüd on sess hakanud kõikidel võimalikel tasanditel.

ÕIS oli täna maas. Ma usun, et teate ka seda, mis tähenduse sellele omistada saab. Just nimelt - ainetele registeerimine hakkas. Kas Teil on juba registreeritud? Sain peaaegu kõik, mida tahtsin - mõne jaoks tuleb eksameid teha. Mina olen rahul. Kooliga on muidu praeguseks nii, et esmaspäeval võib mulle lilli tuua, sest siis on selle aasta viimane eksam. Enne seda tuleb muidugi etoloogiaga ühele poole saada. Viimase eksami suhtes on väga vastakad tunded. Ühelt poolt tahaks meeletult paberile õigeid vastuseid kirjutada, sest siis näeks õppejõudu jälle. Teiselt poolt, see on viimane kord selle õppejõuga (ning siis ei saa ma enam oma öökapiraamatuid põhjendada lausega "Ma õpin eksamiks"). Viimases loengus andis ta võimaluse meil küsida, mida hing ihaldab. Meie küsisime, kas ta mingeid aineid veel annab ning millal neile registreerida saab...

Katsetasin ükspäev, kui edukalt ma suudan meenutada esimese toakaaslae õpetatud žongleerimist. Hiljem mõtlesin, et munade kasutamine selle teada saamiseks ei olnud ehk kõige taibukam idee. Või oli mul lihtsalt tugev eneseteadvus ning usk. Põrandale midagi ei lendand ning lisakoristusnädalat kaela ei sadanud. Kuid edaspidi ehk kuulan siiski soovitust katsetada mandariinidega - parem kui õunad(või munad).
Kuna hakkab vaheaeg tuleb ühikas "kes on Tartus, see koristab" aeg. See on siis teiste sõnadega "boks on korras kui Nohik Tartus käib."

Aga üldiselt on kell neli hommikul, Punapea ei ole küpsetuspaberi all juba viimased kaks tundi liigutanud, ülemine korrus läks ka tund aega tagasi magama ning väga lärmakad noormehed mu akna taga on ka vaikinud. Kell neli hommikul magavad vist kõik selle ajavööndi inimesed..

Nördimus

Paljud asjad tekitavad minus viimasel ajal nördimust. Näiteks see, et saime teisipäeva hommikul ühika kõrgemate jõudude käest kirja, kus öeldi väga ilusate sõnadega, et üliõpilased on lambad ja idioodid, "sest ei oska oma prügi prügikasti panna, seda ei ole enam probleemiks, et kast täis saab." Vaatasin kõrvale sellest, et õige sõna oleks pidanud olema "jäätmed" ning meenutasin oma boxi koti ära viimist esmaspäeva õhtul: selleks ajaks kui mina sinna jõudsin oli kast ääreni täis, luuk kinni ei läinud ning mitmed kotid olid seetõttu asetatud ümber kasti. Kasti kõrval seisis kahtlase välimusega kohalik "prügikastionu" ja naeris, et no kast on nii täis, et õudne kohe. Kirjutasin kõrgematele võimudele ning rääkisin, mis pilt mulle esmaspäeval avanes. Sai täna kirja vastu, kus räägiti pikem taustastoori (mis õigustas lammasteks sõimamist esimest korda) öeldi, et minu juttu lihtsalt ei usuta. Edaspidi käin kaameraga ringi ainult.

Teine nördimus oli põhjustatud ülikooli poolt. Ühes aines tuleb esitada homme aine lõpumapp, mille nimel ma olen mitu ööd üleval istunud ning mille ma sain nädalavahetusel valmis! Täna (note: päev enne esitamist) saatis õppejõud kirja, et sorri, tal on mõned nõuded valesti esitatud ÕISis, lugegu me uut juhendit. UUT JUHENDIT. PÄEV ENNE ESITAMIST. Jah, saime pikendust. Kui ta mulle nüüd vaba aega ka juurde annaks, siis oleks päris äge.

jne.

Tahaks pead vastu lauda taguda ja mõned ajurakud ära kaotada, võibolla siis sellised asjad ei tekitaks minus nördimust. Aga täna on eksam, seega ei saa lasta tujul ega ajurakkudel langeda. Täna tuleb särada!

Hambaarstid

Räägime hambaarstidest. Mis tundeid nad teis tekitavad? Ühiskonna normide järgi on hambaarstid vist ühed jubedaimad ning kardetumad üldse.

Minule nad meeldivad. Jubedalt. Ehk isegi natukene liiga palju.
Nüüd te ütlete, et "Ah, sulle ei ole siis haiget tehtud." On ikka - näiteks tarkusehamba tõmbamisel panin pildi taskusse. Kuid sellest hoolimata, mulle meeldib seal käia. Lamad mugavas toolis, mõnusas asendis, ainus mis sinult nõutakse on suu lahti hoidmine. Üldjuhul tuleb mul uni. Päris seda tunnet ei teki, kui keegi su juustes siblib aga midagi ligilähedast. Ei, mu hambaarst ei silu ega sibli mu juukseid. Imelik, eksole. See lummus nende vastu. Väidetavalt ma olengi imelik. Leiutasin teooria, mille kohaselt mu armastus ei ole minust tingitud vaid hoopis millestki muust. Kui nii, siis ühiskonna normide järgi ma ei olekski imelik. Teooria - tuimestus paneb mu laksu alla. Suhtlesin tuttava hambaarstiga. Tuimestus päris nii ei mõju ning enda käitumist ma sellega välja vabandada ei saa. Järelikult on see minu järjekordne kiiks. Aga ma ei kurda - tore on enda kohta igasuguseid põnevaid asju avastada. Huvitav, kas ma kunagi seal lausa magama jään - magavaid patsiente olla nähtud küll ja küll.

Kuidas teile hambaarst mõjub?

Raamatukogu minu toas

Kui Punapea peolt koju jõudis oli nohik juba magama läinud ikka veel üleval. Punapea karjus paar lauset stiilis "Issand, sa oled imelik!" (see oli üks nendest - toim.) ja kukkus oma küpsetuspaberis tekile. Nohik läks magama kaks tundi hiljem. Neli tundi hiljem oli ta üleval.

Minu üleval istumisele on suurepärane seletus. Nimelt, nohiku elu on raskem kui arvata võis ning minu vaba päev õppida läks üpriski aia taha. Kui ma paar tundi plaanitust hiljem raamatukokku jõudsin ja end mugavalt sisse seadsin - kandes oma nohikuvesti ja patsikesi - olin ma täiesti valmis õppima. Õppima, kuni tädi harjaga tuleb ja mu raamatukogust lihtsalt välja pühib. Mitte miski ei läinud aga plaanitult.

Istudes ilusa koha peal kaktuse kõrval, hakkasin oma paberites tuhlama ja välja kirjutama vajalike raamatute asukohti. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui esimene raamat ütles, et teda peab hoidlast tellima. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui teine raamat täpselt seda sama ütles. Neljas teos sama sildiga hakkas aga mõjuma. Minu mannavahuroosa unelm, et ma tulen raamatukokku õppima, et ei peaks poolt 1/4 raamatukogust koju viima hakkas vastu taevast lendama. Arvasin, et vähemalt ei saa olukord enam hullemaks minna. Juba sellise arvamuse eest olin ma hullem ära teeninud. Minu nohikupats lagunes laiali ning momendil, kui üks - arvatavasti raamatukogu kõige kompum poiss - tahtis minu lauda istuda, sodisin mina endal nägu pastakaga.

Pärast sihitut kondamist riiulite vahel ning raamatute otsimist, võiks natukene sobida pakkisin ennast kokku ja lonkisin läbi vihmasaju ja pilkase pimeduse teaduskonna poole. Sealt oli võimalik saada teoseid ilma ootuseta kuid... koju tuli neid ikkagi vedada. Raamatukogu lubas mul endal vabalt ringi tuisata ja raamatuid otsida. Leidisin teose, mille sisukorras oli mulle ideaalselt sobiv peatükk. Lähemalt uurimisel selgus, et kellegi oli seda peatükki rohkem vaja, sest see oli raamatust välja tõmmatud. See oli ainus eksemplar seal.
Koju jõudes sukeldusin raamatumaailma ja sinna ma ka jäin. Mu teaduskonna raamatukokku ei ole mõtet enne järgmise nädala lõppu minna. See on tühi.

Uscire di mente. *

Kell on pool kaks öösel. Kuulan vaheldumisi Roxetti ja mingit prantsuse laulu, mida oskan kaasa laulda, kuid mille sõnade tähendust ei tea siiani. Toakaaslane magab ning et tuli teda võimalikult vähe häiriks, istun voodis lamp kuklasse paistmas. Raamatu nägemiseks tuleb seda kõrgemal hoida, mis aeglustab mu konspketeerimist märgatavalt. Mõtlen õudusega kõikidele oma kodutöödele, mis veel tegemist ootavad ning sellele, kui palju enamat ma oleks võinud täna valmis jõuda. Poleks kaks tundi valet asja teinud, oleks ehk jõudnud ka.

Tartu tundub magavat. Isegi korrus kõrgemal naabrid ei liiguta toole ega põrgata palli nagu tavaliselt. Hakka või muretsema, et midagi on juhtunud. Eile nad veel laamendasid. See oli nagu õhtune rituaalne – nemad lärmasid ja mina mõtlesin, et kas nad vaiksemalt ei suuda olla. Harjumus tekkis juba. Toakaaslasel on suletekk, mis liigutamisel teeb häält nagu ta magaks küpsetuspaberi all. Alguses häiris see mind rohkem kui nüüd. Võibolla ta varem lihtsalt keeras end öösiti rohkem? Aga võibolla olen sellega ka harjunud. Ise küpsetuspaberiteki all magamist küll ette ei kujuta - suletekk on soe ka, tekib väga küpsemise tunne.

Keegi ei kirjutanud ega joonistanud mulle. Mõtlesin, et kui keegi mulle ei kirjuta, siis kirjutan ise rahvale ja sorteerisin postkasti läbi. Senimaani ei ole keegi ikka veel kirjutanud. Kuid eks see ole arusaadav. Kõik ei ole nagu mina ja New York, et kunagi ei maga.

* out of mind.

Wee-ee-ee-e-he-he-ee-ee-ee-e-ee-um-um-buway!

"Täna tuleb oma vihkamised ära vihata ja matemaatika ära teha, homme peab rahulik püha olema", ütles "kursakaaslane" kui ma rääkisin südantlõhestavalt oma matemaatikaprobleemidest. Valasin verd, higi ja pisaraid ning proovisin sellest jagu saada. Viis tundi maadlemist ning .. hakkama sain! Õhtu lõpuks oli selge tõsiasi, et minu loogika matemaatika jaoks veel ei sobi. Oleks täiesti üksi pidanud tegema, istuks senimaani kodus ja taoks pead vastu lauda.

Kooli on veel kaks nädalat. Ning siis tuleb puhkus! (loe: siis vahetan linna, kus õpin). Et nii kaugele jõuda tuleb mõned eksamid sooritada ja suuuuur hunnik kodutöid teha. Ei midagi teostamatut, lihtsalt palju keskendumist ja tähelepanu nõudvad ülesanded. Aju tuleb ka õppida. Kuid tsiteerigem siinkohal Kenn Hilli: "Kui me suudaks mõista, kuidas me aju töötab, siis me peaksime oleme nii lihtsad, et me ei suudaks seda mõista". Huvitav, kui see lause eksamitöö äärele kirjutada, mida õppejõud arvaks?

Ühikas on lisaks päkapikkudele ka draamat saanud. Ei midagi uut ja põnevat, ikka samad teemad. Rääkisin toakaaslasele, kuidas öösel kell neli ei ole ilus oma äratusehelinaid läbi kuulates hommikuks parimat valida (eriti kui ta kavatseb hommikust äratust ignoreerida) ning koristamise teemal pidin ka tükk aega käima ja nõida mängima. Esimene teema lahenes kiiremini ning praeguseks on ka teine saanud puhta lõpu. Kui kauaks, näitab vaid aeg. :) Kirjutage ja joonistage mulle, õppejõudude ummistavatele kirjadele on tore vaheldust saada.