Eksamijärgsed hommikud

Nädala keskel ärkasime kassiga koos üles ja jõllitasime õelate pilkudega äratuskella. Lootsime vist mõlemad seda telekineesi abil vastu seina lennutada vaigistamise eesmärgil. Veidi aja pärast jõudsin järeldusele, et telekinees ei tööta sellises külmas ning SassTheCat end liigutada ei kavatse, seega lõpetasin ise äratuskella lärmamise. Laupäeva hommik oli aga midagi hoopis vastupidist sellele - üles ärgates selgus tõsiasi, et olen maganud 12 tundi. Ma jumaldan eksamijärgseid hommikuid.

Ise ka ei usu, aga jäänud on veel vaid ÜKS eksam. Neljas veebruar saan sessiga ühele poole. Viies veebruar puhkan. Kuues veebruar alustan uut semestrit. Ja ise olen rahul kui linnuke friikartuliga. Praegusel hetkel on uue semestri plaan umbes sama kiire kui sügise oma. Siiski, momendil on see alles kokkupanekufaasis ning edasisel lugemisel kaob seal kindlasti vähemalt kaks ainet ära. Ning kui ma mõistusega seda teen, siis isegi rohkem aineid.

Kuna nüüd saan magada, siis alateadvus näitab ikka öö läbi põnevusi. Mõned ööd tagasi nägin unes, kuidas paljaste kätega asfalti üles võtsin. Sellise kerglusega, nagu nopiks lilli aasal ringi kekselds. Sellest järgmine öö lahkasin kellegi aju. Ääretult põnev oli kusjuures. Õppimise märgid on selgelt näha.

Just selline on see sõber

Täna tahan ma rääkida oma sõbrast. Sõbrast, kes armastab külmunud pannkooke. Sõbrast, kes unistab Lõuna-Ameerikas vabatahtlikuks olemisest. Ta põhilause on juba pikka aega olnud, et muretsemiseks pole põhjust, sest järgmine nädal on hullem. Tema arvates võiks mina oma muretsemist ja kohusetunnet talle anda natukene ja tema annaks mulle enda muretust. Ta on muretu inimene ning vahel just see põhjustab talle muresid. Tema sõnul peaksin mina tegelema millegi hoopis ekstreemsema kui kudumisega ning üldse olevat ma teiselt planeedilt oma mõttemaailmaga. Koristamine ei pidavat ka piisavalt ekstreemne olema, kuid koristamine capoeira stiilis oli juba vaatamist väärt. Ta kardab helistada võõrastele inimestele kuid ei ole kunagi selle tõttu helistamata jätnud. Talle meeldib hispaania keel ning reisimine ka. Ta on tark noormees, magistrikraad peaaegu tagataskus.

Ta on sõber, kes ütles, et kui eluarmastust ning pangalaenu ei ole, siis ma lihtsalt PEAN välismaale minema. Sest unistused tuleb teoks teha ja vaid plaanidest ei ole kasu. Ta jätab oma asjad sageli viimasele minutile, sest see tekitavat positiivset stressi. Me räägime teineteisele oma muresid ja mõtteid, rõõme ja ideid. Ja talle meeldib mulle nina alla hõõruda, et ma vahel liialt muretsen. Ehk sellest tulenevalt sooviski ta mulle mitteneurootilist uut aastat.

Jah, just selline on see sõber, kes armastab külmunud pannkooke. Just selline on see sõber, kellega ma jätsin täna hüvasti. Igaveseks. Puhka rahus, kallis sõber...

Riskidest

Mul on suur tass teed, pähklid ning taustaks head Eesti muusikat, hoopis positiivsemat kui eelmisel korral. Nagu Kruuvi poisid ise ütlevad, siis nende muusika on lihtsa sõnumiga ning inspiratsiooni immutavad nad kõigest, mil positiivne vibratsioon küljes. Väga sobilik kõlamaks minu õhtule taustaks.

Hindasin olukorda ning ressursse ning nähes, et eesmärgini jõudmine võib olla ohus, vahetasin oma taktikaid ning plaane. Pole üldsegi üllatus, et tunnen end tunduvalt paremini. Mitte veel sama õnnelikult kui linnuke friikartuliga, kuid koguaeg ning pidevalt säramine panekski ümber olevad inimesed tahtma narkoteste teha.

Igatahes. Lugesin hiljuti uurimust (mis ilmub ka järgmises Psychological Science numbris, kui kellegi huvi), mille kohaselt inimesed usuvad, et mida väiksem on millegi juhtumise tõenäosus, seda suurem on oht, et see juhtub. Vastuoluline, kas pole? Näiteks lennukiga lendamine - õnnetused on harvad, kuid paljud siiski eelistavad autot, pannes ennast veel suuremasse riski. (Autoõnnetusi on tunduvalt rohkem võrreldes lennuõnnetustega). Püüdsin seda enda olukorda integreerida ning juurdlesin pikalt, mida ma kardan ning mida ma tahan. Kurb tõde on aga see, et harjutamisega meistriks ei saa, eriti kui teemaks on otsuste tegemine ja riskid. Võta siis näpust - risk või mitte?

Sessistress libedal jääl

Nüüd see siis jõudis kätte - sessistress. Stress olevat organismile igati hea ja vajalik olek. Lihtsalt kui liiga paljuks läheb on kehvasti. Ma nüüd siis ületasin normaalsuse piiri. Kuulan Tim Minchini õnnetuid laule ja mõtlen, et kõik on nukker.

Tahaks seda kõike ära küpsetada, aga kus sa ühikas teed küpsiseid, kui ahju ei ole. Mikrolaineahjus "viie minuti koogid" ei ole ka väga ahvatlev idee. Kuna stressiküpsetusel on oluline osa just protsessil, siis niisama midagi mikrokas soojaks teha ei kõla.. küpsetuslikult. Kahtlen, et kiiritatud toiduga stressi saan kaotada. Võiks rajada sama süsteemis, mis välismaal on pesu pesemisega - pesumajad, kuhu sajad oma asjadega sisse ja topid aga masinasse. Lihtsalt.. küpsetusahjude süsteemil. Muidu otsi vaene hing mööda Tartut inimesi, kelle oleks ahi ja kes lubaks mul köögis torisedes küpsiseid sinna toppida.

Sessistressi kõrvalt proovin ikka õppida ka. Videoloengud: Ma ei saa aru, kas õppejõud jookseb kokku või teeb seda video. Kahtlustan esimest. Pärast seda, kui ta rääkis kuidas "kotiga lammastele geene selga panna" oli tahtmine karjuda palju kopsud lubavad. Õnneks sai ta ise ka aru, et tema näide ei olnud just kõige intelligentsemate killast. Sessi on veel päris mitu eksamit ning edaspidi läheb ainult hullemaks. Kunagi sai teoretiseeritud, et sessi lõpuks olen kas tark või kakun juukseid peast välja nurgas kõikudes. Nüüd on tulevikuplaanid selles osas üpriski selge.

Kõige juures on üks tore asi ka - väljas on meeletult libe!

Sessitarkus

Selle sessiga olen ma õppinud juba päris mitu tarkusetera. Näiteks:

1) Öösel kell kolm juua tühja kõhuga viis tassi kohvi ei ole üldse nii lahe idee kui see kõlab;
2) Kasutusjuhend on püha graal. Millegipärast ei ole ma kunagi teadnud, et Fervex uniseks teeb. See teadmine jõudis minuni siis, kui enne suurt õppimist tassitäie jõin.
3) Ma jumaldan oma õpitavaid erialasid.
4) jne

Muus osas läheb aga edasi nagu vanasti. Ehk siis - kui me tegelt ka oma vigadest õpiks, oleks ma geenius valmis.

MMXII

... ning ongi uus aasta käes! Kuidagi meeletult ootamatult tuli. Mina oleks vabalt vähemalt kaks nädalat veel eelmist aastat teinud. Tsiteerides kedagi, keda mulle tsiteeriti: "Taaskasutuse poolt vaadates on 'Head uut!' soovida veidi ebakohane. Mis siis vanal viga on, et aasta aega kõlbas ja nüüd äkki mitte?!". Teeme vähemalt aasta siis rohelise, mis arvate?

Uuel aastal uue hooga nagu öeldakse. Mul läheb uus aasta hullema hooga. Ja ma kavatsen sellest iga momenti nautida.