Eksperimentaalkulinaaria: Porgandikook kohupiimaga

Möödunud nädalavahetusel algas vormel 1 uus hooaeg ning traditsioonide kohaselt sai porgandikooki! Traditsioonid on toredad, eriti veel sellised, kus kooki saab. Sel korral oli porgandikook aga hoopis kohupiimaga. Kerge valmistada ning ääretult maitsev!

Eelnevalt varuda:
4 muna
2 dl suhkrut
150g võid
~500g kohupiima
4dl jahu
1 tl vanillisuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
100g mandlilaaste /kookoselaaste
~350g porgandit
Katteks: šokolaadiglasuur

Vahusta muna ja suhkur. Sulata ja jahuta või, sega muna ja suhkru segule. Lisa juurde kohupiim. Sega hoolikalt. Kuivained sega omavahel. Maitse asi, kas mandel või kookos. Mina kasutasin kookost, purustasin eelnevalt saumiksriga peeneks. Lisa kuivaineid munasegule.

Sega korralikult. Seejärel lisa juurde porgand. Jällegi kasutasin saumiksrit, sest kogemus on näitand, et niimoodi meeldib mulle koogi sees rohkem kui riivitud. Laota pannile.

Pista ahju, kus sooja ~175C. Hoia ahjus kuni kook on ilusti läbi küpsenud. Kui kook kipub pealt kõrbema ning seest tooreks jääma võib selle katta fooliumiga.

Jahtunud koogile sobib ideaalselt peale šokolaadiglasuur. Võib teha ise; mina - laiskusest jällegi - kasutasin valmis glasuuri, mis vajas vaid üles sulatamist. Maitse poolest on parim tavaline piimašokolaadi glasuur.

NAUDI.

"Minu Brüssel", V. Afanasjev

Jõudis ka minuni see õnnis aeg, kui sain raamatukogus oma ilusad sõrmed ümber raamatu „Minu Brüssel“ mässida. Pikk ootus oli läbi ja lugemine võis alata. Selleks ajaks, kui ma raamatukogust poodi jõudsin (~100m), olid esimesed peatükid läbi loetud..

Ma ei teadnud, mida ma sellest raamatust ootan. Kindlasti lugesin ma raamatut teise pilguga kui enamik inimesi. Hoolimata sellest, et elasin Belgia teises linnas, saatis mind pidev võrdlus enda kogemuste ja teose vahel. Kui 31. leheküljel lõpuks mainiti Antwerpenit, siis täitus süda sooja äratundmisrõõmuga. Seda oli ka hiljem.

Raamat ei ole kirjutatud nii nagu minu poolt varem loetud Minu-sarja raamatud. Tegevus on peatükkidena, hüpates kord siia kord sinna. Räägitakse pisikesi jutte mitte üht pikka lugu. Alguses see mind häiris; lõpuks enam mitte.
Kohati tundus, nagu autor käiski vaid tänavanimesid üles kirjutamas, pidutsemas ning lapsikuid nalju tegemas. (Mitu korda saab naerda selle üle, et restorani nimi on Chalet de la Pede?) Seda tasakaalustasid kirjeldused belglaste hingeelust ning riigikorrast. Võin oma kogemusest kinnitada, et rahvas Belgias ongi nagu ülessoojendat aedviljasupp, kuhu on kõik kapist leiduv kokku pandud. Aga kes ütles, et see maitsev ei ole?

Olin raamatut lugedes vaid tugevdanud oma soovi jälle seda riiki ning tuttavaid külastada kuid üldises plaanis ei olnud teos midagi vaimustavat. Kuid siis ta tuli.. Peatükk „Kahetsus“, teine lõik, lehekülg 242. Just selle lõigu nimel on väärt kogu raamatut lugeda. Imeilusas ning mõtlema panevas metafooris, mis võrdleb unistusi liblikatega, öeldakse kummitama jäävad sõnad. Inspireerivad sõnad. Õiged sõnad. Minu silmis oleks see olnud ideaalne lõpetus raamatule. (Autor nii ei leidnud ning kirjutas kaks peatükki juurde.)

Raamatut tahtsin ma lugeda oma kogemuste tõttu. Tahtsin uuesti läbi elada Belgia elu ning kuigi ma ei defineerinud oma ootusi – olid need kõrged. Tahtsin inspiratsiooni, mida olen saanud teistest teostest, kuid kui autor nimetab ennast läbikukkunud euroametnikuks, siis meeletutes kogemustes inspiratsiooni vist leida ei olegi.
Samas midagi ma raamatust sain - istusin eile oma Antwerpeni maja ees, jõin teed ja meenutasin, kuidas mina selles riigis iseenda üles leidsin. Elagu Google Earth!