Kuidas ma Austrias käisin vol 2

Jätkame pajatustega Austriast. Alguse leiab siit. Edasi läheb aga nii:

Kolmapäev ehk kuidas ma Lolat kallistasin

Toidu järgi saab ideaalselt aru, kus eestlased hommikusöögi ajal istuvad – taldrikud on kuhjatud täis tomateid ja musta leiba munavõiga. Säh sulle sa õnnetu šokolaadisai, saame ka ilma sinuta! Esimene töötuba viib meid lähedal asuvasse ökofarmi. Kuuleme lugusid ökofarmi elust, nelja põlvkonna koostööst ning vahepalana ilusa harfipala samal ajal kui kaks kana aknalauale ronivad ja huvitatult külalisi jälgivad. Lauda poole liikudes kuuleme võigast kisa ning paratamatult oleme veendunud, et sellist häält võib teha vaid helekollane lögane tont, kes hammustab lehmadel sabasid küljest ära. Perenaine kommenteerib, et „Oh, see on Lola, ta on vist näljane“. Mina isiklikult siuksele elukale Lola nime poleks pannud. Ja siis ilmub Lola vaatevälja – koos oma nelja jala, kahe kõrva ning ilusa sabaga endal sama nukker pilk silmis kui Iiahil! Just, Lola on eesel! Saan täiesti aru, miks vanasti inimestele karistuseks eeslid öösel akende alla toodi. Samal ajal kui teised vaatavad lehma kui ilmaimet kallistavad eestlased Lolat ning jäädvustavad teda igast võimalikust küljest.

Teine töötuba kannab pealkirja „1 hektar“ mis on nädala kõige depressiivsem tegevus üldse – peame leidma konsensuse, kuidas kasutada olemas olevat ühte hektarit kõige jätkusuutlikumal moel. Maalapike kaob sõrmede vahelt kui vesi sõelast – hoolimata suurtest korrigeerimistest ning rangetest piirangutest läheme üle hektari. Siiski-siiski, kasutame seda märgatavalt paremini kui praegu keskmine eurooplane. Pärast mängu on kõik õnnetud ja arutlevad Marsil elamise võimalikkuse üle. Õhtusöögi valmistavad portugallased, mis tähendab, et kella kaheksa asemel saame süüa kell kümme. 

Neljapäev ehk kuidas minust itaallane sai

Šokolaadisai on tagasi ning aedviljakreemid jms soolased asjad on otsas. Anname alla ning sööme magusa hommikusöögi. Mängin itaallastega kaarte ning minu oskusi nähes lubavad nad mul end edaspidi itaallasena esitleda.

 Päevakava järgi tuleb tänane kergelt hipilaager. Esimene töötuba on metsas; taimestik on siin üpris sarnane Eestile, lihtsalt kõik on natukene võimendatud – puud on kõrgemad, mäed suuremad ning vaarikad ussisemad. Sihtkoht on 20 minuti kaugusel ja sinna lähme paljajalu ning vaikides – nuusutades lilli, maitstes marju, vaadates ümbritsevat. Leian maapinnalt veidra ämblikuvõrgu – seda liigutades ei ilmu nähtavale ühtegi ämblikku ning mind läbib tunne, justkui oleks medali võitnud – HAH! Vabalt saan ämblike läheduses hakkama. Metsas seob üks paariline endal silmad kinni, jalutatakse natuke ringi ning siis saab kinniste silmadega inimene katsuda üht puud niikaua kui soovib, jalutatakse veel. Seejärel võetakse silmad lahti ning tuleb üles leida puu, mida katsusid. Kui silmad on seotud, näevad käed – leian suurema vaevata oma puu. Tegelikult leiame kõik oma puud.Suudan leida samasuguse võrgu kui enne, sel korral ronib välja poole meetrine kaheksa koivaga elukas, kes vaatab saja silmaga mulle järgi, kui ma karjudes metsa ühest servast teise jooksen. 

Teine töötuba kannab nime „Intuitiivne tants“, millesse suhtun kerge eelarvamusega. Tegelikkuses on kaks tundi tantsu korraliku trenni eest ning tohutult põnev. Õpetaja lubab mulle pärast plaatidest koopiad teha, sest mul tuleb igasuguseid erinevaid ideid, kuidas sellist asja saaks capoeiras ära kasutada. Vabal ajal teeme itaallaste korraldatud viktoriini, milles saame auväärse teise koha koos Simoni ja Danieliga. Auhinnaks kuus üllatusmuna! Pärast lähme seltskonnaga avaliku basseini äärde kus  võib kloorilõhnast ajukahjustuse saada kahtlustame, et on kasutatud kloori.

Reede ehk kuidas me pilves olime ja peata ponisid nägime

Külastame Innsbrucki. Ilus väike linnake, mis on ehk tuttav suusahuvilistele. Taevas on pilvedest paks ning meie suur plaan pärast mägedesse matkama minna (2403 meetrit ikkagi!) tahab õhulossi kombel haihtuda. Räägime, kust kellegi püksid tegelikult pärit on, teeme ekskursiooni linnas ning olemegi vabad. Muudame mäkke matkamise plaani Innsburckis kaabelautoga sõitmise plaaniks kuid leiame selles suure vea – pilet on 30 eurot. Jääb ära. Seisame parasjagu poes kui ootamatult kõik väriseb. Vaatame segaduses enda ümber ning poemüüja kommenteerib, et ju sõitis midagi suurt mööda. Mõtleme korraks, et siin ei ole ju raudteed lähedal, ümber on vaid kitsad tänavad kuid.. ju siis oli auto.

Tagasi „koju“ jõuame napilt enne vihma. Itaallased jooksevad meie suunas ning küsivad, kas maavärinat tundsime. Jätame mainimata, et rumalad eestlased seda autoks pidasid ning noogutame usinalt pead. Varsti hüppame kambaga koha peal ning ei suuda ära uskuda oma õnne, et tundsime maavärinat. 3,7 palli ikkagi! Tähistamiseks lähme sõidame trammiga lihtsalt enda lõbuks. Kõrgele, kõrgele, kõrgele! Varsti hõljuvad pilved aknast mööda ning meie kukume jälle õnnest pikali. Suurem peatus on põllu kõrval, kus sööb kari hobuseid, üks suudab vaatevälja jääda ainult ilma peata. Meist mööda kõndiv pensionär räägib paarist vaatamisväärsusest ning juba uhamegi tagasi kodu suunas. 

Õhtul on "pime õhtusöök" - silmad seotakse kinni ja juhatatakse pimedasse ruumi. Eelroog on supp veidrate seemnetega, põhiroaks ahjus tehtud asjad, kus on väidetavalt muuhulgas zukiini, baklažaan, seened, kartul. Olen siiani veendunud, et minu taldrikus oli vaid baklažaan ning üks tükk kartulit. Minuga samas lauas istuv Dorian ei suuda ära kiita kartulite rohkust. Muuhulgas peame joonistama enda vastas istuvale inimesele pildi. Seotud silmadega on minu kunstianne vapustavalt ilus (täiesti ilma sarkasmita!)

 

Jätkub (väga lühidalt)...

Kuidas ma Austrias käisin vol 1

Käisin Austrias – riigis, mille kohta mul puudusid igasugused arvamused. Mingi väike lapike Saksamaa lähedal. Minu „Pean sinna saama muidu suren“ nimekirjas seda riiki ei eksisteerinud. Kui aga avanes võimalus osaleda keskkonnateemalises projektis, ei saanud jätta võimalust kasutamata.

Laupäev ehk kuidas me kogu lennujaama tähelepanu endale saime

Hommikul kell kuus läks Tallinnast lennuk ning ma isegi ei üllatunud, et mind läbi otsiti – minu väga vähene lendamiskogemus näitab, et mind otsitaksegi alati läbi. (Olen ma tõesti NII kahtlane?!) Olles pagasi kätte saanud märkas üks minu kahest reisikaaslasest, et tema matkakott on pealt lahti ja osad asjad kadunud. Sealhulgas kama, millest pidime Eesti õhtusöögi tegema. Oo õud, oo paanika! Kirusime nii ennast, lennufirmat kui kõiki teisi, keda vähegi sai kiruda. Pisara pühkis silmanurgast hetk, kui avastasime iseenda lolluse – kama sisaldanud tasku oli täiesti koti küljes, lihtsalt asukohta muutnud. Õnn oli üürike, sest preili Punapeal olid siiski osad asjad kadunud kotist. Selleks ajaks olid lähedamal seisvad inimesed juba meile silma peale pannud ja jälgisid, mida need veidras keeles rääkivad tüübid sebivad. Punapeale hakkas vaikselt meenuma, mis kotis kõige peal oli ning nutune olukord muutus väga kiirelt väga koomiliseks. Mis tunne teil oleks, kui avastate pagasi tagasi saades, et kotist on kaduma läinud teie siidised tudupüksid? Härra Kaitseväelane otsustas seltskonna ainukese mehena kangelast mängida ning ratsionaalne mõtlemine viis ta tagasi lindi kõrvale. Võimalik, et sinna läks ta hoopis seepärast, et naised olid naermisest lämbumas ning elustamisvõtteid ta ei osanud. Kuid siis see tuli – võidukas hüüe üle lennujaama: „TULEVAD!“. Sealt nad tulidki – mööda linti, üksinda, need ilusad nägudega siidist tudupüksid. Meid jälginud rahvamass mõistis toimuvat ning naeris vaat et hullemini kui meie. Härra Kaitseväelane aga  kõndis meieni, siidipüksid näpus ja oli näost punane nagu üleküpsend tomat. Päeva veetsime Viinis - et oleks võimalik pärast muljetada ka muust kui korterist otsustasime välja minna... hoolimata kuumalainest. Olles kaks tundi 38+ käes kõndinud oli meil täiesti ükskõik, mida me näeme ning meie poolest oleks võinud Viin seal samas maha põleda.

Õhtu lõpetasime poepitsa ja jäätisega – tõeline Austria õhtusöök! Järgmisel päeval uhasime rongiga läbi riigi pisikesse külasse nimega Mutters, mis asus mägede keskel. Eestlased ahmisid õhku ning ei suutnud ära imestada, et Munamäest võib midagi suuremat ka olla. Kes oleks seda arvanud?!

Lisaks on kõik majad absoluutselt ühes stiilis ning lilledega valmis lillekoorma all kokku vajuma. Austerlaste hobi tundub kastmine olevat. Lähme jalutame mööda külakest ringi ning leiame maja, mida peame restoraniks. Uks on lahti, uudishimu ei anna asu ning piilume sisse. Vastu vaatab lehm ning ei raatsi palavuse tõttu isegi "Muuu" teha meie tervituseks. Ju vist ikka ei ole restoran...

Esmaspäev ehk kuidas ma leiba ümber toki keerasin

Projekti ametlik esimene päev! Alustasime hommikuvõimlemisega ning seejärel sööme meile harjumatut magusat kraami hommikusöögiks. Esimeses töötoas saab iga meeskond erineva ülesande. Mina korjan  lilli ja tüütan kohalikke turiste kahtlaste kliimateemaliste küsimustega. Lillede esitlusel tunnen end kui lasteaiaõpetaja, kõik vaatavad suu ammuli „Ossa, sellele lillel on KA nimi või?!“. Muuhulgas annan teistele vihje, kuidas mu nime saab lastelaulu järgi meeldejätta ning nagu arvatud – see kummitab kõiki kogu nädala. Teine töötuba räägib ökoloogilisest jalajäljest ning selle vähendamise võimalustest – väga informatiivne ja põnev! Kas teie teadsite, et 1kg loomaliha jätab sama suure jalajälje kui 6kg paberit? Või 15minutit lennukiga sõitmist?

Õhtusöögi valmistavad itaallased (taimetoitlaste lasanje ning tiramisu) ning öösel teeme lõket, mille käigus mässisime – sõna otseses mõttes – kleepuva taina ümber toki ning küpsetasime lõkkel. Osad, mida ma ära ei kõrveta / tooreks ei jäta on väga head.

Teisipäev ehk kuidas ma itaallase nutma ajasin

Hommikusöök on jälle magus, kuid piisava kombineerimisega saab kõhu täis. Mõned julgemad ajavad juba natuke šokolaadisaia näost sisse.

Esimese töötoana lähme metsa koostööd õppima. Idee on lihtne - meil on oma kosmoselaev, mis sõitis hunnikusse (nii juhtub kui vastavat väljaõpet pole!) ning peame minema lähedal olevale planeedile, et kus tulnukatele toiduks olla elulootust on. Laevast välja tulles ei näe midagi (meil seoti silmad) ning ei saa ka rääkida. Maksimaalselt võime olla laevast väljas 20 minutit. Lihtne, jääge kõik ellu! Egas midagi, moodustame 26st inimesest kolm gruppi, laevas olijatest üks juhendab „paremale-vasakule“ ning hoolimata rängast ajatrahvist (mida tõi laevast eemal olles rääkimine) jõuame 10 sekundit enne lõpuvilet kõik elusalt asustatud külla. Edukas hommik!

Järgnevad erinevad koostöö harjutused köiel, mis minul silmad särama võtavad! Üks harjutustest lõppeb minu jaoks sinika ning marraskil küünarnukiga – kuid see ei vähenda mu sära. Teine töötuba räägib tervisest; arutleme pikalt mis on õnn ning proovime kõike plakatile joonistada. Teen suure kandilise lehma, sest lehmad on toredad. Hiljem käime ringi ja täiendame teiste plakateid; keegi kirjutab mu lehma juurde „I love milk“. Õige, piim on ka tore!  

Õhtusöögi valmistavad eestlased – kärutädipuder, kamapallid, kamavaht, kiluleib, munavõi.. Itaallasest Köögijumal (korraldusmeeskonna üks liige, kelle ülesanne oli köögil silma peal hoida) tuleb meile appi ning sujuvalt annan sibulahakkimise temale. Varsti tuleb noormees, silmad märjad ja küsib nukra näoga, kas sellest piisab. Ei piisa. Mõne hetke pärast nutame kõik. Räägin talle tõsise näoga, kuidas itaallase nutma ajamine on minu bucket listis juba ammu olnud - kuigi ta kahtleb natukene väite tõsiduses pakub välja, et homme võime mõne portugallase ka nutma ajada. Kartulite pudruks tampimiseks puuduvad vajalikud riistad seega Köögijumal võtab plekist kohvikannu ja hakkab sellega putru peksma laulupeo muusika rütmis. Ise kiitleb, et eestlaste moodi süüa teha on tore! Jätame mainimata, et igapäevaselt me kohvikannuga kartuleid siiski ei purusta.

Pärast õhtusööki on filmiõhtu, kus vaatame tõsiselt healühifilmi asjadest ja pikemat filmi, millest ma tean vaid algussubtiitreid ning lõpukaadreid. Unes ei näinud midagi.

Jätkub....