Olen vahepeal paar sissekannet teinud ühikadraama kohta, kuid neid mitte avaldanud. Nüüd on aeg kõik üldiselt kokku võtta.
Ühikadraama jõudis uuele tasemel. Eelmisel nädalal istusin mina SaareNaiseRammu toas ja nutsin silmi peast välja teemal, et ei taha siin enam elada, tema noogutas lohutavalt kaasa. Neljapäeval sai õhtul pikk vestlus nendega maha peetud, mille käigus tuli välja palju põnevat - näiteks ei ole nad teisi algusest peale sallinud ega tahtnud meiega tegemist teha, meil ei tohiks olla raske nende järelt toidupudi kraanikausist ära võtta ning üldse me võiks jope järgi vaadata kas nad on kodus mitte ukse taga käia koputamas (???). Selle vestluse käigus ilmnes ka see, et nemad ei suuda meid enam taluda ning kolivad ära. Suutsin end tagasi hoida ja ei pakkunud pakkimisel abi. Sain lubaduse, et mulle hüvitatakse mu rikutud pann ning lõhutud nõud. Ajaloo huvides olgu öeldud, et nüüdseks on mul uus pann olemas ning suuremas osas ka lõhutud nõud hüvitatud.
Täna oli see (õnnis) päev, kui meid jäi vähem siia. Siiski siiski, sai ka sellega draamat - lisaks puhastusvahenditele ja WC paberile võeti kaasa näiteks dušikardin, mille nad panid uues vannitoas ka kohe ette. Olles esimesest šokist üle saanud otsisin üles varaakti - dušikardin on igas boksis algusest saadik kohe olemas.
Mainisin seda ka neile - sain natuke sõimu, et mul ei ole mingit õigust seda nõuda ja tegelikult seda varaaktis ei ole ning seejärel toodi meile nende uue boksi vana kardin. Ju siis oli meil olnud kardin talle väga oluline. Meie ei kurda, lepime ka ülejääkidega. Mind aga huvitab, kuidas saab selline olukord üldse tekkida - kuidas saab kolida välja ühikast varaga, mis on varaaktis kirjas. Jah, dušikardin ei ole kallis uut osta kamba peale kuid kust läheb see piir, mida siis võib kaasa võtta ja mida ei?
Hingamine on küll boksis teine - sõime kooki (eiei, me ei tähistanud nende lahkumist, see oleks õel. Me tähistasime seda, et nad said parema elu peale ja ei pea meid enam taluma), mängisime Ussisõnu, tegime ühiskoristuse vannitoas ning arutlesime sellest, kui mõeldav oleks kilekottidest vannitoakardin teha (siis meile nende ülejääke veel toodud polnud). Suure ringituiskamise peale ilmnes veel asju, mis meil kadunud on - osad saime tagasi juba; teiste puudumise avastasime hiljem ning nende korrusele sisse enam ei saanud (tunnen niigi, et olen ühe päeva kohta piisavalt veidraid küsimusi küsimas käinud). Teeme nüüd nimekirja, et kõike korraga tagasi paluda. Et pool meie kraami kaasa võeti ei üllata mind - mõned minutid tagasi tuiskas üks nendest siia ning uuris, ega me ei tea, milline tema pott on. Välistamismeetodil (loe: võttis ühe nendest, millest mina ja SaareNaiseRamm kramplikult kinni ei hoidnud) valis ühe ning tormas minema. Loodetavasti see polnud mõne teise oma.
