Maagilised lumememmed

"STOPP!", karjus Dustfinger keset jalutuskäigu ajal peetud vestlust. "Me ei liigu siit enne, kui sa selle loo lõpuni räägid. Muidu sa näed mingit kivi, mis sulle jälle uue loo meelde tuletab.." lisas ta kähku nähes minu väga ehmunud nägu. 

SaareNaiseRamm on ka õhkõrnalt vihjanud, et mul olla hämmastav oskus ühest loost välja kasvatada vähemalt seitse. Mis aga veelgi põnevam - olles lõpetanud lisajutu, suudan põhiteemat jätkata lausa pooleli jäänud sõnast. Skill!

Täna sai inimkatsetega selgeks tehtud, et neil on õigus. Plaan: Liha sulama, kook valmis teha, põrandat lihvida. Mina... võtsin liivapaberi ja tõmbasin kaks korda üle pahtlikühmu... ning nägin pliiti. Ahjaa! Võiks pliidi alla tule panna, oleks soojem! Selleks tuleb aga kuuri puude järgi minna..milleks aga on vaja kõigepealt kuur lume alt välja kaevata. Kaks tundi ning läbimärjad riided hiljem oli hoov lumememmede armeest lõhki minemas. Tuba aga jätkuvalt külm, põrand kui kuumaastik...

Nüüd on tuli pliidi all aga lumememmed ei anna rahu. Vaikselt, õige vaikselt piilun neid (mis paistavad) aknast. Vaikselt seetõttu, et ma olen kindel, et kunagi tuleb päev, kus mina aknast pimedusse vaatan ning.. mingi tont teisel pool akent on. (Palun öelge, et keegi veel sama asja kardab). Ah, et miks ma suure lärmiga ei lähe? Eks ikka seepärast, et tont ei viitsi ööde kaupa istuda akna taga ning tuleb vaid siis, kui teab et ma vaatama lähen. Jah, nii egoistlik ma selle hirmu osas olengi. 

Igatahes, lumememmed. Teate! Nad liiguvad! Eiei, mitte "liiguvad" tähenduses, et jalutavad mööda hoovi ringi vaid... kõiguvad. Natuke nagu Hatifnatid tuules... Üks kukub kohe varsti nägupidi lumme, sorkab porgandi endal läbi peab ja veereb mäe otsast alla. Ehk ta võtab natuke liiga tõsiselt Blacky laulusõnu.. "Paar sammukest minna alla mäest. Paar iganend tundi lasta käest. Ja igakord on vaid minutid jäänud."

Jaa... maagiliselt tuleb see uus aasta, pole midagi öelda. Mõned tunnid veel ja pean silmitsi seisma faktiga, et lause "Ma järgmine aasta pean oma lõputööd kirjutama" on lausvale. Hetkel veel igatahes tekitab see neid põnevaid ärevuseliblikad kõhus. Mina oma kõikuva armeega soovin igatahes head ja ilusat uut! "hea" ning "ilus" võite oma soovi järgi defineerida.

Käsitöö: teeme ise jõuluehteid!

Taustalugu on lihtne. Mina olengi lambipirnide õud ja hirm. Kui nad näeksid öösel soklis kükitades õudusunenägusid, siis need oleksid minust. Kui nad suudaksid end liigutada, väriseksid nad paanikast hullemini kui Shakira oma muusikavideos iga kord kui ma lähemal kui 10 meetrit olen.

Nimelt, ma lõhun meeletutes kogustes pirne. Ikka sellistes, et mingil perioodil keelati mul kodus lüliteid vajutada, sest tõenäosus efektse sähvatusega pirn läbi lasta oli sama suur kui valimistel katteta lubaduste esitamine. Oleks ma siis vaid omas kodus lõhkunud, saaks juhtmeid süüdistada. Aga ei, mina käisin ja korraldasin pirnimõrvu ikka üle vabariigi. Vahepeal olin inimestel külas lambipirn taskus. Teate küll, igaks juhuks. 

Igal mündil on aga kaks poolt. Mina hoidsin kõik alles ja... ehin sel aastal kuuske! Täitsa uhke on ju enda tehtud kraami kuusele külge riputada. Kui selline okaspuu oleks. Omast kogemusest võin öelda, et kaktuse külge on neid ka täitsa tore toppida. Ja kuna oma teisi geniaalseid jõuluideid hetkel jagada ei saa (tahaks ikka sõpradele üllatust teha), siis näitan hoopis, kuidas taaskasutada lambipirne. 

Vaja läheb:

* Lambipirn

* Meelepärased värvid, pintslid

 lumememme jaoks veel:

* Liimipüstol / liim

* Lõng

* Värviline paber

* Takust nöör / oksad

Tegemine on lihtne. Värvideks olid minul akrüülid, kuna.. ei jõudnud kaheksandas klassis kasutatud guaššvärvi potsikut lahti keerata. (Jõuluvana, too mulle jõudu või tugev sõber.) Igatahes, värvi lambipirn vastavalt sellele, mis sa temast teha tahad. Päkapikk? Jõuluvana? Kass? Koer? Linnuke? Puuvili? Lumemme tegemiseks on see - ilmselgelt - valgeks vaja värvida. Aga laske fantaasial lennata - värvige kasvõi roheliseks. Praeguse talvega saabki õues vaid murumudamemme teha.

Lase värvil kuivada. Mina värvisin kaks kihti, tundus ilusam jäävat. Seejärel lisa detailid - silmad, suu, nina, nööbid. Lase kuivada. Takusest nöörist / okstest tee käed ning kinnita liimiga.

Värvilisest paberist keera koonusmüts. Koonusmüts seepärast, et torukaabu ei tundunud mulle eestilik ning ämbri tegemine ei õnnestunud absoluutselt. Mütsile tuti tegemine on ka lihtne. 

1. Keri lõng ümber paari sõrme. 2. Seo lõng keskelt kokku. 3. Lõika lõng mõlemast otsast lahti. Saabki ilusa tuti! Selle saab koonusmütsi ülemisest august sisse toppida ja otsa kinni kleepida.  

 Seejärel ei jäägi muud üle, kui müts memmele pähe kleepida ja valmis ta ongi! Mütsituti juurde saab panna ka riputusnööri. 

Üldiselt aga.. Olge loovad. Mina näiteks kõige esimese katsetusena tegin hoopis kassid. Kui SassTheCat ja LasseTheCat keelduvad igapäevaelus sõbrad olemast, siis vähemalt kuuse küljes sunnin ma nad läbi saama. Muidugi, üks sai natuke liiga punane (ja meenutab hoopistükis tegelast Kass Oggy multikast kui et minu nurrumootorit) ja teine sai sinised kõrvad roosa  puudumisel. Aga kuuse kaktuse külge minemast see neid ei takista. 

Egas midagi - võtke sõbrad kokku, lõhkuge mõned pirnid (või kutsuge mind külla!) ja asuge aga ainulaadseid ehteid tegema!  

Järgmise nädala kooliprognoos

Järgmine nädal möödub eksamihoiatuse tähe all. Nädal algab rahuliku tööpäevaga, esineda võib üksikuid loenguid. Lisaks võib kohata võimalusi rühmatööde kohtumisteks ning aruteludeks. Siiski saab need mööda saata mugavas paigas koos kakaotassiga. 

Teisipäeval saab see-eest alguse aga maruline eksamilaine, mis ei vaibu enne nädalavahetust. Päeval püsib olukord veel rahulik, eksami võib mööda saata kodustes tingimustes teetass näpus. Vajalikuks võib osutuda paari raamatu kaasamine. Lisaks esineb emotsionaalse tööpäeva oht.

Kolmapäeval puhub vene keele tuul, paljudes kohtades sajab grammatikat, puhanguti nimetav kuni daativ kääne. Lisaks esineb sõnade soo määramist, sõnavara ning numbreid. Talvine sess võib kohati mängida vingerpussi ning peita endas ka hulgaliselt erandeid. Püsib kõrge oht tegusõnade minevikus ning olevikus pööramiseks.  Sarnaselt nädala algusele võib selgimistega esineda loenguid.

Öösel võtab eksamilaine aina enam võimust ning neljapäeval jõuab kohale haripunkt. Päev algab rühmatööde ettekannetega, millega kaasneb palju küsimusi ning arutelusid. Vajalikud on korrektsed selgitused, ajalimiidist kinni pidamine ning särasilmsus. Pärastlõunal saab ettekannetest mõningast leevendust, kuid esineb avatud küsimustega eksameid. Instituudi õppejõudude poolt põhjustatud pikki arutlevaid vastuseid ootavad küsimused võivad endaga kaasa tuua krampliku käe, mistõttu peab ettevalmistus olema korralik, vastused selged, detailsed. Hülgemöla ei taluta. Ellujäämiseks on vajalik kümnete artiklite lugemine. Püsib jätkuvalt loengute oht. 

Nädala viimasel tööpäeval hakkab eksamilaine õrnalt taanduma, siiski läheb olukord enne rahunemist kohtuvaldkonnast tuleneva eksami tõttu kriminaalseks, kohati puhub valikvastustega küsimusi. Instituudist saabuvad valikvastused võivad aga kaasa tuua libisemisohu ning meeleheite liigsarnaste variantide tõttu. Eksamivastastel on rõõmustav kuulda, et kestvus ei ole pikk ning sellega on seekordne tsüklon ka otsi kokku tõmbamas.

Nädalalõpus on oodata selginemist eksamite osas, lootust on jõulupuhkusele ning eksamilainest saab pisut leevendust kuni järgmise aastani. Suure tõenäosusega esineb kogu päeva voodis veetmist ning esimeste tulemuste ootamist.

Liiga lõdvaks end lasta ei tasu ning vaikselt peab valmistuma hakkama järgmise aasta tsükloniks.

It's alive!

Töömees tuli ja ütles esiteks, et ei saa olla nii, et radikas ei tööta. Mismõttes ei saa, olime meie segaduses. Tundub, et radikale unustati see infokild edastamata ja tema pole kursis, et ta rikkis olla ei või. Seejärel uuris sinistes tunkedes mees, kas me ikka selle sisse oleme lülitanud. No tere hommikust eksole! Lisaks sellele, et meie radikas loll on ja ei loe talle jäetud teateid, ei tule meie -15C ilmaga selle peale, et radikas sisse lülitada. Aga ehk on see sama nagu itimeestel "have you tried turning it on and off again?". Kohustuslik küsimus, sest.. inimesed on toredad. Andsime andeks.

Siis äsas töömees radikale. Ise samal ajal seletades, et "Aga kui ma siit seda keeran...ei? Aga kui ma siit muudan...ei? Aga kui ma..." Kolkis siit ja kolkis sealt ning meie muhelesme SaareNaiseRammuga omaette, et vähemalt oli meil paranduseks õige taktika - paberitega töömees teeb sama! Targad nagu me oleme, hakkasime vaikselt taipama...eitamine..viha.. kauplemine. Kas tõesti meie radikas on NII halvas seisus, et meie töömees läbib leinaga toimetuleku staadiume hetkel?!

Hoidsime hinge kinni ja jõllitasime kabuhirmus radikaga vestlevat härrat. Tema tunnistas täiesti ausalt, et pole õrna aimugi, mis toimub. Tal on kahju, et me külmas peame olema. Kunagi varem pole sellist asja juhtunud. Ta ei tea, miks see ei tööta. Ega seda, kuidas sinna hing tagasi sisse puhuda.  Selge, kurbus. Jäänud oli vaid leppimise staadium ja meie keeldusime surmadiagnoosiga leppimast. 

Pakkusime abi. Leidsime talle pisikese bensiinijaamast saadud kohvitopsi asemele suure purgi, et vee eemaldamine radikast oleks kiirem. Töllerdasime võimalikult vähe jalus. Mängisme tema tunnetele ning nägime eriti hädised välja. Järgmise sammuna olime valmis villased sokid kontskingade vastu vahetama, kuna just hiljuti sai loetud uuringut, et mehed aitavad suurema tõenäosusega naisi, kes kannavad kontsaga kingi. Enne kui sussidest loobuda jõudsime, läksid aga töömehel silmad põlema ning tal tuli mõte. Jättis oma tööriistakasti tagatiseks ning läks kolkis korrus allpool ka torusid.

Mingi aja pärast hakkas radikas hingama. Soojust! Olime päästetud! Härra töömees avaldas veel kord kahetsust ning ütles kangelaslikult, et liigub nüüd järgmisi inimesi päästma. Lisaks mainis, et põhjus (sete kuskil, mis meid soojust ära lõikas) üleöö tekkida ei saanud ning seega normaalset soojust pole kaua olnud. 

Andsime sellest ka kõrgematele jõududele teada ning uurisime, et ei tea, kuidas see meie küttearvel ka välja näeb, et kütteta olime. Kui esimene kiri oli umbes sama asjalik kui Savisaare vastus Priidu Pärnale, siis järgmises süüdistati kõigepealt meid ning seejärel saadeti viisakalt kuradile. Kuna meie ei kasutanud kütet, siis on üldine soojustarbimine väiksem ning seega on kaudselt korvatud meie külmetamine ja me peaks õnnelikud olema. Sõnastus, ma räägin alati, sõnastus on oluline. Lihtne "Meil on tõesti kahju, et selline olukord tekkis, kuid kahjuks ..." oleks jätnud tunduvalt ilusama mulje.

"Kui enne oli liiga külm, et midagi teha, siis nüüd on liiga palav, et midagi jõuaks teha" ütles RoosaManna tabavalt, kui olime kaks päeva sooja radikat kallistanud.

Tubased külmapühad jätkuvad

Külma osas on edasiareng. Kui me varem istusime ja kannatasime mõeldes, et nii peabki olema ja kui külmemaks läheb keeratakse nuppu kuskil ja sooja tuleb juurde... siis nüüd oleme oluliselt targemad ja teame, kuidas asjad käivad.

Kurtsime siis kõrgematele jõududele, et külm on. Rääkisime loo ära ning nad arvasid - nagu meiegi selleks hetkeks - et see kõikse normaalsem ikka pole. Lubati, et järgmine päev saadetakse kamp mehi meid soojendama radikat parandama. Jäime sellega rahule ning mina rääkisin tööl kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et koju minnes on mul totaalne saun.

Tulin siis koju, külmast kange ning sinine ning hõikasin üle korteri: "Noh, palju meil sooja on juba?". SaareNaiseRamm tuleb jäätunud pilgul mulle vastu ja ütleb, et ei ole midagi. Okei, noh, ju siis varsti tuleb, eks? Mehed käisid? Tegid midagi? Ütlesid, et saab sooja? Jah. Jah. Jah.

Mitu tundi hiljem väriseme hullemini kui Titanicu filmis Jack ja Rose kui vesi laeva tungis ja nemad seal sees ringi jooksid. Kui ma käisin laupäeval tekk ümber ja palavikus suulist eksamit tegemas ei olnud ka nii jahe. RoosaManna magas mattununa tekikuhja all (me vähemalt loodame, et see seal on tema) ning nägi und sellest, kuidas ta päikest kallistab. Kuhi aegajalt natuke võbeles, ju siis värises tema ka.  Katsusime vahetpidamata radikat, sest... see ju kohe läheb soojaks. Eks?! VALE. Avastasime pettumusega, et töömehed on meie ühe leige laigu radika pealt ära varastanud! Mõlemas toas on radikad jääkülmad. Õudusega vaatame, kuidas temperatuur langeb ja meie.. täielikult ilma kütteta oleme.

Käisin koolitöö asjus koosolekul ning soojendasin end kohvikus küünalde kohal nagu korralik püromaan. Rääkisin uuesti meie administraatoriga ka - no nii empaatilist inimest ei ole ma veel varem näinud. "Tegelikult ka? Ilma kütteta? Aga.. õues on külm ju! Teil on KAKS välisseina? Aga... teil ikka sokid on? Kampsun?". Lubas uuesti töömehed saata ja soovis meile edu öö üleelamiseks. Arvestades seda, et meil viimnegi soojus ära viidi siis loodan nüüd nende tuleku ajal kodus olla - muidu äkki viivad veel radika ära järgmiseks! Praegu aga istume külmas ning mõtleme, et toas võiks olla ka selline muusikainstrumet, annaks imeliselt edasi meie tundeid ja sügavamõttelisust. 

Kas kellelgi lõkkematerjali on?

Kunksmoori eeskujul

Meil on külm. Mitte õues vaid toas. Ja no õues ka. Küte on küll põhja keeratud, kuid sellest hoolimata on radikas täiesti leige. Laua taga istudes saab tunda, kuidas veri soontes jäätuma hakkab ning lubage ma ütlen teile - no ei ole maailma parim kogemus. Üleeile jäin SaareNaiseRammu kuulama ning valasin endale keevat vett käe peale. Sõrmed olid külmast nii tundetud, et silm ka ei pilkunud. Vähemalt on õues lund!

Igatahes olen nüüd haige. Otsustasin Kunksmoorist eeskuju võtta. Olete seda lugenud, Kunksmoori? Lapsepõlvest olid mul meeles nukufilmikaadrid tahmasest eidest ning sellest, kuidas ta kellegi vanaemale punase tassiga teed tegi. Augustis aga lugesin raamatut ja no... milline fantastiline teos,  milline vaimustav tegelane!

"Inimesed on imelikud," ütles ta kajakale ja silus sassis sulgi. "Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha.". Kajakas ei vastanud, sest ta ju oli ikkagi ainult lind. ("Kunksmoor", A.Pervik)

Kunksmooril on haigustega omanäoline suhe. Nimelt, ta jumaldab neid. Mis esimese hooga ei kõla ehk kõikse mõistlikuma tegevusena. Kui sellele aga mõtlema hakata, siis.. miks mitte?! Enne mandlioppi ma olin täiesti paanikas aga see oli nii põnev sest.. uus kogemus, juhhei! Muidugi, ma ei oota, et kõik haiged nüüd akna lahti teeks ja märja peaga seal istuks vaid lihtsalt leida üles see positiivne pool.Panin endale ka teatraalselt teetassi kapile aga... erinevalt moorist - ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jõin ära.Ehk oleks ikka pidanud kibuvitsatee tegema..

Siiski, positiivsus. Näiteks. Mina keetsin täna hommikul vaid alumise osa pudrust põhja. Lõhkusin ainult ühe saapa luku ära. Vastu kappi lõin ka vaid ühe käe; kui ma trepil komistasin ja kinnikeeramata termosest teed graatsiliselt üle ruumi lendas, siis enamus sellest vedelikust jäi ikkagi termosesse (ma suutvat ühe nädala jooksul rohkem komistada kui mõni aasta jooksul, ei tea kas selle eest ka medaleid jagatakse?). Kopsu köhisin peaaegu välja - aga mustal turul saab selle eest äkki päris kobeda summa? (Legaalselt saaks ma juuste eest ilusalongides kuskil 60-70 eurot näiteks*, kindlasti keegi tahab kopsu ka). Avastasin, et suudan puidust laua peale magama jääda ning MJ ütles, et ma olen ikka üks väga kuum neiu. Tema lauseehituses figureeris ehk ka sõna "palavik", aga kes seda enam mäletab, eks.  Fliisiluku lõhkumise tagajärjel asendasin selle tõmbamisjulla juukseklambriga - ma tean alati nüüd kus mul vähemalt üks klamber on. 

Lõpetuseks teemakohast laulu ka.

* Kui te plaanite mulle nüüd kääridega külla tulla siis palun ärge tulge.

Suurlinnast metsa

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas. Kolm minutit seal olekut ning minu närvid olid üles öelnud, armatuurlauas ilutsesid küünejäljed ning mina otsisin paberkotti, kuhu sügavalt hingata. Meenus, kuidas Herr Holmes mind ükskord pikalt jõllitas ning lausus seejärel, et minu reaktsioonidest olla hästi aru saada, et ma suurest linnast pärit ei ole. Mis ma oskan kommenteerida, tüüp oskab viisakalt öelda, et ma maakas olen. Ja vot olengi maalt ja kassiga - tahan loodust ja seda, et tänaval mulle bussirajalt ei keeraks mingi auto küljelt sisse ning liiklusvahendid omaks suunatulesid. Ons see tõesti palju palutud? Avastasin aga põneva fenomeni - ~80% autodest, mis silma jäid omasid numbrimärgil kas 8 või B. Olete märkand? Kogun end natuke ja äkki lähen järgmine aasta jälle Tallinnasse... Ah, et mis ma üldse pealinna ära kaotasin? Teate, käisin Jimmy Carri vaatamas, sest... egas liikluskultuuri nautimiseks sinna ei minna, ilmselgelt. Jimmy oli täitsa tore. Minu pilet oli sattunud väga meeste keskele, üks lõhnas imeliselt. (Ei ma ei käinud teda nuusutamas, ta lihtsalt oli kodus pudeli ära lõhkunud ja selles veidi püherdanud. Vähemalt oli meeldiv aroom, mis sest et palju).

me oleme nii tublid, et päkapikud tulid sel aastal varem!

Pärast traumeerivat pealinna ei jäänud muud üle, kui nädalavahetuseks looduse rüppe end peita. Kohe teine õhk ma räägin. Tartus on viimastel nädalatel magama jäämine täiesti trenni eest olnud - võtan horisontaalse asendi oma voodis sisse ja jään und ootama. Ei tea, kas kuuseis või miskit muud, kuid tõmblen kuni peaaegu üle ääre potsatan. Hea, et reaktsioon kiire on ja suudan näpud õigeaegselt seina sisse lüüa (arvestades seda, et meil on betoonsein võite valu ette kujutada. Plaastrit, anyone?). Kui tõmblemisharjutused tehtud, püüan end kõikvõimalikkesse erinevatesse asenditesse väänata, mis võiks und tuua, kuid..see lõppeb aga sellega, et mul tekib huvi, mis numbrikujunditesse ma jalgu keerata suudan. (Kui teid huvitab, siis number kolm on kõikse raskem). Tegelikult on täpselt see tunne, et keegi võiks tulla ja käe ümber panna ning öelda, et aitab küll, kustu nüüd ära. Mis ühelt poolt oleks armas... teiselt poolt, kui ühikas öösel keegi ootamatul käe külge paneks, ma karjuks arvatavast üpris kõvasti, lukustaks edaspidi paranoiliselt kõiki läheduses asuvaid uksi ning paneks aknale trellid ette. Igatahes, kodus on ikka teine tera. Seal magab SassTheCat mul seljas nagu paberiraskus ja ei kuku ma voodist kuskile. 

Astusin siis aga sammu veel kaugemale ja läksin ära maale. Maale tähenduses maja keset metsa. Tegin koerale pai ja katsetasin kui traditsioonile neljajalgne ta siis ikkagi on. Viskasin toki, tema lendas üle hoovi kui kuul ja tõi selle mulle tagasi. Teisel korral juhtus sama. Kolmandal korral.. läks ta pulgale järgi ning põgenes ära tuppa vanaema juurde näoga, mis justkui prooviks öelda et "Kuule, mingi napakas hakkas sul õues oksi laiali pilduma, näe ma tõin ära." Kuid eks hinges on ikka soe rõõm nähes varjupaigakutsat niimoodi vabalt tuiskamas. Jalutamas käisime ka; sellel ajal kui meie ubinaaias lonkisime ja külmund õunu vahtisime, kündsid teisel pool maja metsanotsud pool teed üles. Nii kasulikud me siis olimegi.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", R.Riggs

Sisustan oma igapäevaelu teadusartiklite lugemisega, kuid lugemisvajadust see siiski ei rahulda. Nüüd üle pika aja ilmutas end nädalavahetus, kus mul reaalselt oleks aega paar peatükki raamatust endasse hingata. Juhused on toredad ning täpselt õigel ajal soovitas Mac lugeda lektüüri nimega "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", seega oli mõeldud-tehtud ning plaan olemas.

Reede õhtul hankisin endale raamatukogust teose, itsitasin omaette et my weekend is all booked ja sumpasin läbi poriloikude koju. Mõned tunnid hiljem oli mul see kaanest kaaneni läbi loetud. Niipalju siis minu raamatustatud nädalavahetusest.

Millest siis see raamat räägib? Mina teadsin vaid seda, mis pealkiri ütles ning sisututvustust ma keeldusin lugemast. Maci blogis spoilerihoiatuste peale jooksin rüperaalist karjudes ja silmi kattes 10 meetri kaugusel ja boikoteerisin infot. Kuid pealkiri on tabav, kuna see ütleb kõik põhiasjad ära. Kirjapandu räägib Miss Peregrine'ist, tema kodust, ebaharilikest lastest. Ainus, mis ehk mainimata jäeti oli, et tegevus toimub üldjuhul saarel. Lihtne.

Mind tohutult paelub selle teose pealkiri. Ebaharilikud. Mitte imelikud ja veidrad, vaid ebaharilikud. (Läheb natuke sinna teemasse, et "enesekehtestus" on väga agressiivne sõna ning "meelekindlus" selle asemel hoopis parem ja see on juba hoopis teine heietus)

Ja need fotod. Kogu teos on piltide ümber ehitatud (või siis pildid ümber raamatu mässitud?) ning see moodustab nii hirmutavalt harmoneeruva koosluse. Miks hirmutavalt? Lugege läbi ühe hingetõmbega ja olge reede öösel üksi kodus nii, et keegi ootamatult vastu akent koputab (ma ei ela väga madalal) või uksed ootamatult krigisema hakkavad või sahtlid lahti vajuvad... Tere tibutagi! (Tegelikult mul oli külm mitte kananahk, usute?) Poole raamatu peale jõudes avastasin, et pilte põhjalikult uurides ja neisse süübides olin kogu aeg valmis selleks, et keegi pead keerab. Spoileralert - ei pöörand. Aga vanad fotod mulle meeldivad; need suudavad endas peita nii palju mälestusi, lugusid ja inimesi. Ning teadmine, et need on PÄRIS teeb kõik palju põnevamaks. Äkki juhtuski lugu?

Paratamatult leidsin hallollusest mõtte, et nagunii tehakse sellest jälle film ja rikutakse hea asi ära. Õuduseks avastasin, et juba 2015 tehaksegi.. Aga filmi teeb... *trummipõrin* Tim Burton! Mina jään nüüd põnevusega ootama! 

Aga, et siis... kes mulle teist osa laenab? Teetassialusena ja küttematerjalina ei kasuta.

Lisamärkus võimaliku spoileriga: Ma ei tea, kas seda raamatut on millegagi võrreldud või ei, kuid väga palju paralleele leidsin mina "Neeljate" triloogiaga. Püüdsin internetiavatustest leida, kuid.. leidsin vaid, et kõik olid käesoleva raamatu poolt neelatud.

* Jah, olen meelega raamatu sisust peaaegu mitte midagi rääkinud. Mulle meeldib nii.

Lugeja otsib kirjandust!

Maamees otsis naist, Eesti otsis superstaari ja mina.. mina otsin kirjandust. Saadet ma tegema ei hakkan, piirdun esialgu sissekandega. See oli peaegu, et sajandeid tagasi kui mina Belgiast jälle kodumaale elama asusin. Jätsin osa endast sinna ning vaimustun siiani nii riigist, inimestest, söögist kui ka keelest. Mm... vahvlid. Ning jah, ma täielikult jumaldan seda korisevat ja hääldamatut hollandi / flaami keelt.

Eestisse tulles jätkasin õpinguid, kuni... õppejõud keelas mul loengutesse tulla. Ühe semesteri võtsin ainet, edaspidi hängisin seal vabakuulajana - õppejõu loal - et keelekeskkonnas olla. Hoolimata sellest, et ÕIS lubas mul ikkagi registreerida. (Ilmselge märk, et pean seal olema!) Mingi hetk õppejõud otsustas, et ma ei saavat mitte kui midagi kasulikku juurde ja õppigu ma iseseisvalt edasi. Noh, õppisin. Som ik leg op de vloer en denk ik ben een wortel.

Leidsin endale interneedusest päris head õpikud. Lisaks väisasin raamatupoode ning ostsin kõikvõimalikud vestmikud jms kokku. Mõlemad  lausa, kui aus olla. Sõnastiku sain Inglismaalt. Aga mina ei ole ikka rahul.

Tahaks raamatut. Päris raamatut, lehtede ja tindiga. Pildid ei ole üldse kohustuslikud. Loeks koos sõnastikuga kasvõi. Jah, ehk tõesti töötaks sellega mitusada aastat, aga tahaks ikka lugeda. Ja siis ma käin antikvariaadist antikvariaati ja jätan oma telefoninumbreid kõikjale. Tulemus? Väga paljudel inimestel on mu telefoninumber. Minul raamatut ei ole ikka. Korra tekkis juba lootus, et äkki.. aga kahjuks ajas müüja taani ja hollandi keele sassi. Kujutage ette mu pettumust.

Sisenedes Riia tänaval olevasse Antikvariaat poodi müüja naeratab mulle alati ja ütleb, et "Ei ole veel tulnud, aga olete mul meeles!". Seal on lust käia - sõbralik õhkkond, hunnik põnevaid raamatuid, postkaarte... Lähedal olev raamatupood Sõna on viimased korrad tekitanud tunde, et ma neid tüütan meeletult ja oleks parem kui ma sinna ei tuleks, sest neil on targematki teha kui mingile suvalisele tänavalt sisse astunud tegelasele raamatut müüa. Ükskõik, kas otsin hollandi või eestikeelset. Enam ei lähe. 

Aga teie, armsad lugejad. Kui teil on juhuslikult riiulil hollandikeelset lektüüri või teate poodi, kust seda võimalik hankida oleks, jagage mulle infot! Vabalt võite kõik Tartu antikvariaadid/raamatupoed ka üles loetleda, ehk olen midagi kahe silma vahele jätnud. Sest ausalt, kaua ma neid tooteetikette poes loen, eksole.
 

Käsitöö: magusad lilled

SaareNaiseRamm otsustas, et saab aastakese vanemaks jälle. Mis tähendas loomulikult seda, et mina ja RoosaManna pidime olema toredad ja miskit välja mõtlema. Ragistasime oma hallollust ja lõpuks sisestasime hunnikule õhupallidele oma hingeõhku ja riputasime kogu elamise neid täis. Olgu olgu, RoosaManna puhus ja mina vaatasin kaugemalt pealt - üht proovisin mina ka oma kopsudest tulevaga täita kuid.. otseloomulikult läks just see pall katki. Rohkem ei riskinud.

Meie järgmine plaan oli, et kui sünnipäev siis peab torti saama. Kuna me polnud kindlad, kas SaareNaiseRamm ise ka selle peale tuleb, et meile torti pakkuda, siis suures hirmus ostsime ise ühe. Hoolimata sellest, et poes oli valik olematu, juurdlesime meie kaua kaua ja koju vedasime lõpuks selle ainsa tordilaadse, mil nimeks "Nostalgia". Sest noh, SaareNaiseRammul vanust ka juba piisavalt, on mille üle nostalgitseda. (Ajaloo huvides olgu öeldu, et just selle sama koogi tõttu suhkrutrahv kaelas oligi - kogu Eesti suhkruvaru oli just sinna sisse pandud). Ladusime küünlaid täis nii, et kooki polnud nähagi ja panime tule otsa. Aukülaline luges kaks korda kõik küünlad üle veendumaks, et me liialdanud pole.

Mina aga tahtsin ikka lilli ka kinkida. Kuna SaareNaiseRamm jumaldab üllatusmune ning tal on neid mänguasjakorpuseid tööl nagunii vaja, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud.

Vaja läheb: üllatusmune, paberit, kahepoolset teipi, kääre ning pulki, millega poodides õhupalle jagatakse (elagu taaskasutus!). 

Tuleb meeldiva suuruse ning kujuga kroonilehed välja lõigata, kahepoolse tebiga pulga külge kinnitada ning seejärel üllatusmuna teibiga keskele susata. Imelihtne ja tulemus on efektne. Õppige aga minu kogemusest ning ärge hoidke neid mune laual 1) lambi all 2) sooja teetassi läheduses. Šokolaadil on teatavasti komme sulada soojuses.

Kuna aga me elame väga vaasitus majas, siis.. tekkis SaareNaiseRammul küsimus, et kuhu need nüüd seisma panna. Siin tuli appi oo õilis veekeetja, mis hetkel kasutuses pole. Toppisime kilekotte täis ja seal vahel seisid need imeliselt püsti. Lihtne.

Kõik teised sünnipäevaks saadud lilled on närtsinud ja ära visatud. Need aga seisavad (jah, avatud munadega siiski) siiamaani veekeetjas.

Väljaspool mugavustsooni

Mul on nii vähe ainepunkte võrreldes tavapärasega, et Doktor ennustas igavussurma kolmandaks nädalaks. Loogika ütleb, et kui on vähe ainepunkte siis on vähe õppida ka, eks? VALE! Kohe lööb ukse jalaga lahti kaheksas nädal ning ma olen koolitööde alla mattunud. Täna loeme artikleid, homme loeme artikleid, artikleid loeme ülehomme!

Lisaks muidugi aine, mida ma võtan hoopis koos itipoistega (nüüd tuleb hala teemal "humanitaar mat-inf teaduskonnas"), mis on minu jaoks ikka suhteliselt võõras vesi. Istun siis mina õndsalt loengus, kõrvad õppejõu suunas pööratud. Ja proovin aru saada. Tõesti proovin. Eeskujuliku tudengina paiknen koordinaatide järgi esimeses pingis, käes pastakas ja paber ning kui küsimuste esitamise aeg on tahaks kätt lakke lükata ja uurida, mis keeles see praktikum praegu ongi? Õppejõupoolsed laused stiilis "Programmeerijad saavad sellest aru.." ei aita kuidagi kaasa, sest - oh üllatust - ma ei ole programmeerija. Lektor teeb tahvli mõlemasse äärde ruudu, vahele joonistab pika ristküliku ja värvib selle seest ära - palun, siin on skeem HTTPS'ist. Ahah, tore teada. Kujutan ette, kuidas teine õppejõud oleks sinna arvatavasti paar kriipsujukut ka juurde teinud, tollele meeldib kohutavalt neid maalida. Egas midagi, joonistan endale sama kujundi vihikusse ja värvin ära. Täitsa ilus sai. Ja no vaatame positiivset poolt - kraniaalnärvide õppimine ei tundu üldse enam nii kohutavana.

 

Kõik loengud ei ole sellised loomulikult. Täielik pudru ja kapsad ongi vaid üks olnud, kuid minu massohistlik vajadus kõigest aru saada ei luba mul ka alla anda. Igatahes, kui lektor selgitab mingit olukorda ja küsib, mis takistab sellises situatsioonis kurjategijal veebirünnakut teha, siis 'südametunnistus' on vale vastus.

Eile veeti mind ootamatult kinno, õudukat vaatama. Et puhkame koolist ja lähme välja ja oleme toredad. Arvestades seda, et ma ehmatan end porgandiks ainuüksi selle peale kui köögis röster saia enda seest välja viskab, siis võite arvata, kuidas ma kinos õuduka ajal käitun. Ei tea, kas südametunnistus pole puhas või mis aga lapsepõlves ma nii hüplik polnud. Tegelikult pean end kiitma - karjusin vaid korra ning väidetavalt teised seda ei kuulnud (HA! Nagunii karjusid kõvemini!). Küünejälgede järgi leiab siiski minu istekoha üles. Lisaks, koletu kokkusattumus oli muidugi see, et ma suutsin endale täpselt samasuguse soengu teha nagu õuduka peategelasel mistõttu mind sellest saati hellitavalt Annabelliks kutsutud on. (Filmi ennast ma ei soovita kusjuures - polnud suurem asi) Aga kuidas nüüd see juhtus, et ma filmi lõpus end järgmisele õudukale lubasin juba vedada? 

Aga eks elu hakkabki sealt, kust enda mugavustsoon otsa lõppeb, eks? 

Teeme ise kella ehk kuidas ma pensionäridega Sepa turul käisin

Tahan saada käsitööblogiks muidu suren! 

Või siiski mitte. Aga vahepeal on tore nikerada ja pusida  - eriti just sünnipäevakinke. Jah, mina olengi see kohutav inimene, kellele meeldib teistele tähtpäevadeks enda meisterdatud kraami kinkida ja siis ootan, et nad mind kiidaks kui oskuslik ma olen.

Nii pidi ka Herr Holmes oma sünnipäeva tähistama minu tehtud kingi saatel. Seda juba mõnda aega tagasi, kuid avastasin, et sissekanne oli jäänud avaldamata - kingitusega aga sai nii palju vaeva nähtud, et on jälle ideaalne näide kui tubli ma olen.

Igatahes, umbes neli kuud enne Herr Holmesi sünnipäeva tuli mul idee. Tegutsema hakkasin ma maksimaalselt nädal varem, nagu alati. Esimese sammuna uurisin sõber google käest, kust on võimalik üldse võimalik saada vajalikke jullasid - kellamehhanismi. Seadsin sammud käsitööpoodi nr 1. Poes oli nagu pärlipomm plahvatanud, silme eest tahtis kirjuks võtta. Vajalikku kraami neil polnud aga oma järgmise kaelaketi idee sain küll. Asi seegi, eks?

Sammud käsitööpoodi nr 2. Maja küljes suur silt, mis poe olemasolust teavitab, kuid poodi ennast pole - olla ära kolinud. Huvilistele oli viisakusest aadress ka jäetud. Egas midagi, sammud käsitööpoodi 2.1! Marssisin sisse ja uurisin, kas neil kellamehhanismi on. Üks müüjatest vaatas mind näoga, nagu ma oleksin heleroosa lipsuga tulnukamune fooliumpaberisse pakitult osta tahtnud. Teine oli natukene vähem üllatunud ning ütles, et võibolla neil äkki kuskil ehk midagi vist on - aga kuna nad kolisid siis on see "kindla koha peal" hetkel. Pakuti võimalust, et kolme nädala pärast nad tellivad Saksamaalt - tulgu ma siis! Keeldumise peale suunati mind aga edasi mittekäsitööpoodi nr 3 ehk "Ostke odava hinnaga kell Säästukast, lammutage laiali ja saate vajalikud jupid" ja mittekäsitööpoodi nr 4 ehk kellassepa juurde. 

Mu plaan oli siiski ilma lammutamata kella ehitada seega läksin kellasepale külla. Tore onu, vahetab mul juba aastaid kelladel patareisid. "Ei, ei ole. Aga minge Sepa turule, seal parema kätt on pood, noormehed aitavad kõik õigete suurustega jullad valida."

Kui Sepa turg siis Sepa turg. Buss number 9 tundub alati väike nagu kilukarp, ragiseb naljakalt ning üle 30 kiirust sisse ei võta. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et sel päeval oli kogu Tartu ka siukseid kiirusepiiranguid täis). Bussis on tavaliselt pensionäre nagu seeni pärast vihma. Ühe härra kõrval oli koht vaba ning sinna istus teine temavanune. Kaks võõrast inimest. Ja siis läks lahti - kellel mis haigus, kellel kust valutab, kellele arst mis rohtu kirjutanud on ning kuhu üldse arsti juurde minna! Huvitav, kui ma mõne endavanuse kõrvale istuks ja lõputöödest rääkima hakkaks, kas mind vaadatakse imelikult? Või saaks ka jutule? On kellelgi kogemust?

Sepa turul oli pood täpselt seal ja selline nagu juhtnöörid ütlesid. Jõudsin vaevalt sisse astuda ja küsimisnäo teha kui juba tormati minu suunas justkui ma ängistuses preili oleks keda vaja päästa on. Pool lauset sain öelda kui mind lohistati käekõrval leti äärde ning see vajus valiku all looka. Pähe midagi ei määritud - uuriti põhjalikult, mis projekt täpselt on ning vastavalt sellele näidati kõikvõimaliku hinnaklassiga kraami. Enamgi veel - nad küsisid asju mille peale mina ei olnud veel mõeldagi jõudnud. Tegime nalja, et "Ha, nagu tüüpiline naine tehnikapoes - vastab et "noh, ilus peab olema". Rõhutati, et kui ei sobi võin tagasi tulla ja ümber vahetada. 

Kunstipoest sain lõuendi. Kodus värvisin siis rohelise ja kollasega ilusaks, tegin augu sisse ja toppisin kellamehhanismi auku. Tsitaat ka peale kirjutatud (Herr Holmesi ühelt lemmikkujult) ning voilaa! Tüüp oli vaimustuses. Ta hiljem kurtis küll, et tiksuvat öösiti veidi liiga valjult kuid sekundiseieri eemaldamine mõjus kui nõiajook! (ehk siis hästi). Tehke ise ka, aeg jookseb, tik-tak.

Kas sa hoolid endast?

Eile hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui mulle helistati kaugelt väljamaalt.. lihtsalt selleks, et ma õigel ajal üles ärkaks ja vormelit saaks vaadata. Jep, nii lahedad sõbrad mul ongi! Lallale sellest rääkides jõudsime järeldusele, et sellist hoolivust on tegelikult kuidagi väga väheks jäänud ja inimesed võiks rohkem seda praktiseerida. Lihtsalt hoolida teistest - tehke kompliment, aidake uks lahti teha, naeratage või tõesti - ajage inimene üles, et ta saaks vormelit vaadata. 

Siit edasi aga - kõrgklassilised filosoofid nagu me oleme - jõudsime küsimuseni, et kas me ise endast hoolime? Sest ennast peaks ju kõikse paremini teadma ja kui endast ei hooli.. miks peaks teised seda tegema. Kõlab loogliselt, kas pole. Teistest küll! Aga endast? Väike vaatlus enda roosasse sisemusse ja avastasime õudusega, et ega ei hooli küll eriti.  Kuna uusaastalubadusena sai maha hõigatud, et hakkame sel aastal ilusateks inimesteks  - ja meie loogika järgi ilusad inimesed hoolivad endast - siis viimane aeg end käsile võtta. Kaua me teeme endale auke juurde, kust kõik ilus meie seest saaks haihtuda? 

Tore, aga.. mida see siis tähendab? Mida teevad inimesed, kes endast hoolivad? Sõber Google andis 15 sammulise piltidega juhendi lausa, mis muuhulgas käskis rohkem magada, end harida ja teiste vastu hea olla. Vabalt, kogu järgmise nädalavahetuse ma istun voodis! Tegin siis kiirküsitluse tuttavate seas. Küsimus 1: "Kas sa hoolid endast?". Uuringutulemustest selgus, et enamik mingil määral vist ehk ikka võibolla. (Kindlasti on võimalik veel ebakindlamat vastata). Küsimus kaks: "Milles see väljendub?". Tulemus? "Eeee.... Pole õrna aimugi. Kas üldse väljendub? Võiks ju nagu.. või hmm...hea küsimus.." No vot siis. Otsustasime ohjad enda kätte võtta ja astuda see samm ilusama enda suunas ja hoolida ka tegudega. Kuna tahame ka popid ja noortepärased olla siis loomulikult 30 päevase väljakutse kaudu, sest seep see ainuõige lahendus kõikidele hädadele vist ole. Panime kirja, mis muutuse teeme, mis on meie kokkulepped, sülitasime peopessa nagu gängsterifilmis ja lubasime pühalikult teineteisele toeks olla. Loodetavasti on kuu aja pärast meil jälle üks auguke vähem, kust meie fantastilisus ja rahulolu endaga saaks välja vuhiseda
.

Aga sina, kas sina hoolid endast? Jah? Milles see väljendub? Ei? Äkki peaks?

Kokkuvõte ehk ühikast roostes naelteni

No nüüd läks küll kuskil midagi valesti. Mulle teeb kohutavalt nalja see, kuidas ma mõned üksikud nädalad tagasi veel pildusin õhku lauseid stiilis "Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla" ning "Ühika-draama osas tuleb lahja aasta".. ja nüüd siis niimoodi läks. Ettenägelikult mainisin tookord siiski, et eks lootus sureb viimasena. Või sõnusin ise ära?

Kui muidu oligi lust ja lillepidu siis kolmapäeval kolis Preili Sportlane mulle sõnagi ütlemata välja. Kui te nüüd arvate, et ma kättesaamatut mängisin ja tal lihtsalt polnud seda võimalust minu informeerimiseks siis eksite rängalt. Ma olin kodus. Hullem kui SMS teel maha jätmine (Ma oletan. Ei ole siiski kunagi kogenud). Seoses ühikaga... aitame mind natukene - kujutage nüüd kõik koos ette, et olete varsti 20+ aastaseks saav tütarlaps (aka SaareNaiseRamm) ja teie lemmikvärv on roosa. Mida te sünnipäevaks tahaksite? HelloKitty nuusik ei olevat hea valik, sest... ta just ostis endale uue nuustiku. Pakkusin, et kingin jäätist aga.. ta arvas, et meie külmik nii palju ei mahuta kui tema väärt on.

Igatahes. Räägime toredamatest asjadest! Näiteks valutasin mina südant suvest saati, et ei haaranud kinni ühest võimalusest. Nüüd aga ootamatult otsis Muusik just selle sama projektiga seoses endale kaaslasi ja mina hüppasin kohapeal rõõmust nagu kolmeaastane kommipoes. Mina-mina-mina tahan! Sest mentaliteet on teine ja ma ei taha kahetseda mittetegemist. Nüüdseks on üks koosolek meil juba olnud ja... mind hämmastab siiani kuidas on võimalik, et mõni inimene on NII organiseeritud. Mina olen ka organiseeritud, enda arust harju keskmisest kõrgemal tasemel isegi. Aga temaga võrreldes olen ma amööb.

Mis siis veel.. ahjaa. Sain teadlaste ööl teada, et mul ei ole hemoglobiini. Ja no kohe üldse ei ole - isegi roostes naelte lutsutamine ei aitaks enam. Võtsin südame rindu, olin tund aega apteegis saja erineva küsimusega ning leidsime preparaadid, mis võiks mulle elu sisse puhuda. Puhusid. Nii õnnelikku ja energilist mind ei ole te varem näinud. Hullem kui hipilaager! 

Hambatriloogia ehk kuidas ma tarkusehambast ilma jäin

Olen maailma parim tädi. Et Lepatriinu ei peaks üksi hammaste tulekuga silmitsi seisma, otsustasin ka hamba kasvatada. Oleme ühtekad - selle erinevusega, et mina maksan suure hunniku raha, et hammas välja tõmmata... Olen üks nendest vähestest, kellele looduse poolt vaid kolm kaasa on antud. Esimesed kaks (alumised) eputasid juba varases nooruses, viimane ilmutas huvi alles nüüd.

Igatahes, tõmbamised siis. Esimese - all paremal  - tõmbamine hakkas kell kaks. Mõned minutid enne kella kolme kilkas arst, et ahha, kätte saime! Üks hoidis pead kinni, teine sikutas. TUND. AEGA. JUTTI. Üpris õõvastav. Hamba alumine osa oli konksuga minu sees kinni ja keeldus lahkumast. Võtsin ta koju kaasa, et teistele näidata miuke friik ma olen.

Teine  - all vasakul - tuli välja kordades kiiremini. Kuid kuna minul oli vägagi meeles eelmine kord siis.. Lühidalt öeldes arst tegi lõike, tõmbas välja ja ütles, et õmbleme siis kinni ka. Mille peale mina pingelangusest graatsiliselt pildi taskusse panin. Egas midagi, natuke nuuskpiiritust ja võisime jätkata. Enne äraminekut uurisin, et ehk saaks hamba ka kaasa. "Hamba? Kaasa? Me tavaliselt ei paku nendele, kes pildi tasku panevad....". Demonstreerisin mitte ümber vajumist ning lubasin pühalikult koju ilusti jõuda püstises asendis - mindi ja otsiti mu hammas üles. 

Kolmanda - üleval paremal - jaoks olin ma nii närvis, et sõbrad tegi juba ennustusi, kas ma panen pildi tasku või ei. MJ lubas tulla ja minuga koos koju jalutada kui vajadus peaks olema. Preili Sportlane ootas põnevusega, kas ma olen pärast natuke hamster või ei. Minul igatahes oli kindel plaan.

Samm 1. Informeerin, et isegi kui pildi tasku panen, tahan hammast tagasi saada.

Samm 2. Küsida tuimestussüstile tuimestust.

Samm 3. Mitte panna pilt taskusse.

Tegelikult oleks pidanud plaan sisaldama ka vastust küsimusele "Mida teha, kui lasen arsti ukse taga korduvalt kella ja mitte keegi ei tule lukustatud ust avama?". Ilmselgelt ei aitand see mu paanikale eriti kaasa. Pärast viit minutit kellahelistamist võtsin juba telefoni välja (ja oi kui ahvatlev oli seitsme tuule poole joosta!), kuid just siis avati uks. Istusin tooli ja värisesin hullemini kui haavaleht tornaados. Arst uuris, mis siis täna plaanis on ka. Andsin olukorrast ülevaate ja ähvardasin pilti tasku panna aga hammast tahan tagasi. Öeldi, et kui tahan siis loomulikult saan - enamus inimesi ei soovivat hambast mitte midagi kuulda. Kuna see etapp nii edukas oli plaanisin ka järgmise sammu ette võtta. Tuimestusele tuimestust? Ametlikult ma seda ei saanud, kuid härra hambaarst suutis nii rahulikult ja mõistvalt minuga rääkida, et ma tõmbasin lausa tooli seest oma küüned välja. Tegi süsti, tegi kaks... ja mina ei saanud arugi, et midagi tehti. Vat see on tase. Ja siis läks see täpselt samamoodi nagu sõtse lapsepõlves mul logisevaid hambaid "vaatas vaid". "Ma vaatan, kas tuimestus on mõjuma hakkand, surun natuke.... ma korra proovin teda keerata..... nii, hoia seda lappi pool tundi peal ja siis võid ära võtta, siin on infoleht kuidas haava hooldada, kohe pakime hamba ära su jaoks." Oot-oot-oot, mida? Kuidas te ta ära pakite, kui ta veel minu sees on? Tõmbate mulle koti pähe?! Ja siis nägin oma ilusat hambakest laual ning tundsin veremaitset suus. Jah, tuimestuse mõjuma hakkamist ootsin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Ukse taga ootasin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Otseselt ei öeldud, et parim võimalik hammas väljatõmbamiseks ja ma meditsiiniime olen, kuid ega sellest puudu ka miskit jäänud.

J'le eelnevalt hoiatatud ning lubatud viietunnine vinguviiuli soolokontsert jäi ära. Istusin voodis ja vaatasin sarju päev otsa. Mõnus. Kordus mandlioperatsioonist õpitu, et vampiiri minust ei saa kuna veremaitse ajab südame pahaks.

Olen oma tarkusehambad lasknud kõik ühel mehel välja tõmmata (Robert Luht) ja nautinud seda meeletult. Noh, nii palju kui tarkusehammaste väljatõmbamist üldse võimalik nautida on. Oleks neid veel või kasvaks nad tagasi... läheks jälle tema juurde.

Draamat saab siis kui ise teed

Nüüd kui ühikas on kõik rahumeelsed elanikud, selgus, et minust on saanud see kõikse suurem intrigant. Raske kohe kui draamaga nii ära harjunud, eksole. 

Kokkkan mina siis rahumeelselt köögis endale süüa. Või noh.. panin leiva taldrikule, leivale juustu peale ja lükkasin mikrokasse. Enam tervislikumaks minna ei saagi! Sõidab minu taldrik koos leivaga rõõmsalt sooja käes ringiratast ja ootamatult käib krõks. Egas ma eriti sellele keskendunud, meil köögis niigi sahtlid tulevad iseneesest lahti (poltergeist, ilmselgelt!) ja seega pisikesed krõpsuvad hääled mind eriti ei kõiguta... kuni võtsin oma toidu ahjust välja. Kui mikrolaineahju sai pandud üks taldrik siis välja tuli sealt neid juba kaks. Naersin  omaette, et kui keegi teine mu asju ei lõhu siis pean ise seda tegema ja läksin Preili Sportlasele näitama, kui kunstiliselt see katki on. Talle ka meeldis.

Siis ärkas minus aga intrigant. Sammusin otsustavalt RoosaManna tuppa ja küsisin surmtõsiselt, kas tema koristas täna. "Jah, koritasin küll.". Kas tema lõhkus minu taldriku ära? "Milline see sinu oma on?". Just, mitte "ei mina ei ole ühtegi taldrikut lõhkunud" vaid milline see sinu oma on... Näitan selle jäänuseid. RoosaManna tunnistab hardalt, kuidas tema pani selle ainult kuivatusresti pealt ära sahtlisse väga hoolikalt ja.... ja siis ei suuda mina enam vastu pidada ja hakkan naerma. Tema saab õnneks või kahjuks aru, et tegelikult ei ole asjad hoopis nii nagu ta korraks arvas.  Nii et nüüd on järgi testitud - SaareNaiseRamm on siiski kergeusklikum kui RoosaManna.

Nii me siin siis elame. Naerame kohati liiga kõvasti ja liiga palju, vaatame Preili Sportlasega youtube'ist õpetusi kuidas ühe käega kätekõverdusi teha ja õpime. Hullumoodi. Tore on. Mõnusalt tore. :) 

Tähelepanu, valmis olla.. koolistress!

Sõtse informeeris mind eile, et tema ilus kalender andis teada peatselt algavast koolistressist. Vaid loetud päevad - 20 september 14:01 jõuabki juba kohale. Kirjutasin endale tunniplaani üles, et ei tuleks ootamatult. Paratamatult tekib aga hirmuvärin sest... olukord saab hullemaks minna?!

Eile oli tegelikult lihtsalt üks nendest päevadest, kus kõik veab viltu. (Hoiatus, ma loetlen enamus nüüd üles!) Proovid või mitte. Käisime Lallaga päevasel kontserdil - me oleme siiski  nii vanad juba, et õhtul enam pittu ei jõua. Suutsin oma sukad pärast 20 minutit kandmist vastu puutooli lõhki tõmmata. Oligi juba pikk eluiga, eks?

Õhtul loengusse tormates olin just uksest välja jõudnud kui meenus, et tassike teed on kapil valmis, kuid joomata. Egas midagi, valasin termosesse ja võtsin kaasa. Väljas oli loomulikult suvi. Kuna loeng toimus arvutiklassis keerasin kaane kõvasti kinni - juhuks kui kobakäpp minus ärkab ning ma klaviatuuri marineerida üritan näiteks. Kange mulgi naine nagu ma olen siis sai kinni keeratud ikka nii, et... enam lahti ei tule. Plaanisin juba kõrvalboksi minna ja Härra Jõule pisar silmis kurta "Ole hää, keera mu termos lahti" aga.. see kõlas liiga absurdse ja otsitud vabandusena, et poiste tuppa sisse vajuda. Sel momendil ei tulnud mul muidugi meelde, et Preili Sportlane seitsme härja rammuga on. Higimull otsa ees ja näppudelt nahk maas, kuid lahti ma ta lõpuks keerasin. Enam iial kinni ei pane! Oma jõuga tuleb ikka ettevaatlik olla. 

Jõudsin mina mõelda, et sellega mu õnnetustejada lõppeb kuid... oh kuidas ma eksisin. Avastasin, et mu tunniplaan on täiesti võssa. Jälle. Olin suutnud ühe aine osalemistingimusi valesti lugeda ning... tegelikult ma seda vist võtta ei saa vist (kuna ma ei saanud sellele õigeaegselt registreerida, ei saanud võtta teist ainet kus kohad läksid nagu soojad saiad ning sealt saadav praktiline pool on eeldus aines osalemiseks). Mina muidugi olin selle aine nimel loobunud juba teistest loengutest ja neid enam tagasi ei saa (sest puudumine on lubatud vaid 4h, mis minul nüüd liitudes ammu ületatud oleks). Nii toriseva ja turtsuvana ei ole ma end ikka väga kaua näinud... kui üldse.

Itipoistele kirjutasin ka ja küsisin nõu nende käest. Mu kiri oli stiilis "olen loll, minu jaoks sobivat op-süsteemi juhendit ei ole ning ühegi teise juhendi järgi ei suutnud ka asja tööle saada". Sain vastu kirja stiilis "kasutage mõne teise op-süsteemi juhendit". Gee, thanks. Thanks SOO helpful.

Unes nägin, et käisin Lalla juures grupilisel tööintervjuul, mida viidi läbi kuskil pimedas ühe imepisikese aknaga keldris. Lisaks kanti seda netis üle ja ma suutsin end täiesti naerualuseks teha. Minust sai internetikuulsus. Lalla pärast karjus mu peale et, kuidas ma ometi julgen tööintervjuul selliseid asju rääkida?! Minul ei olnud õrna aimugi, mis ma ütlesin. Hiljem selgus, et küsimusele "Kuidas suhtute asjade tegemisse, mis teile ei meeldi?" vastasin mina, et mulle ei meeldi teha asju, mis mulle ei meeldi. Polnud aktsepteeritav vastus.

Ja noh, loomulikult oli piim vanaks läinud ja suutsin ingveri asemel tee sisse küüslaugusoola panna. Ei soovita. 

Aga õnneks ei ole kõik lootusetu. Preili Sportlane on minu uus jooksukaaslane (mul on jooksukaaslane!!) ning õppejõud, ütles (käisin täna kurtmas) et eks ma tulgu esimesse loengusse kohale ja siis vaatame, mis must saab ja mida kaardid näitavad mu tuleviku kohta (korvi ei antud, seega lootust on positiivsele lahendusele!) Lisaks nägin täna Miri, kes tuletas meelde, et ta mulle laimikoogi võlgu on.

Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.

Septembripaanika

Asi on tõsine. Doktor juhtis sellele tähelepanu ja küsis, mis juhtunud on. Ma ei olevat üldse mina ise - eelmisel aastal käisin talle oma koolijutuga pinda kui uni hilistel laboritundidel, nüüd ei maini õppeasutust poole sõnagagi. Tunnistasin siis ausalt üles, et mul on kriis. Tunniplaanikriis. Kõike tahaks võtta! Võtsin ka. Ja siis tuletati mulle üpriski valjuhäälselt meelde, et tegelikult on mul tööleping ning vahepeal tahaks äkki süüa ja magada ka. Lubasin mõned ained maha võtta.

Vestluse lõpuks olin endale kaks ainet juurde registreerinud. Ilmselgelt ei läinud see plaanikohaselt. Võtsin vastu otsuse, et mõned ikka eemaldan sellest pikast nimekirjast. Näiteks need, mis juba nimetusega tekitavad tahtmise peaga vastu lauda taguda - kujutan ette, et nii mõnigi neist võib sama tunde ka keset loengut esile kutsuda ning siis oleks juba üpriski ebaviisakas seal niimoodi kolkida.

Nüüdseks olen saanud kokku plaani, mis on vastuvõetav nii mulle kui töölepingule. Olen igati rahul. Mõni aine vaimustab mind eriti - näiteks algajatele mõeldud vene keel. Minu masterplaan oli kohale minna ja teha nägu, et ma ei ole seda kunagi varem õppinud. Meid on rühmas 22, nendest 3 puutuvad esmakordselt keelega kokku. Ju ma pole ainus kes ne gavarju pa russki kuid on võtnud nõuks see selgeks saada.

Esimese nädala olen õppinud, et mul on meeletult mõttevigu, õppejõud teises teaduskonnas toob mind üliõpilastele siiani eeskujuks, suudan IT alal endale teadmata põhjustel ainsana rühmast ülesandega hakkama saada ning 5 tundi seisnud roheline tee on täitsa joomiskõlblik. Ma arvan, et täitsa hea algus uuele semestrile! 

"Kuldsed lood", koost. Heiki Raudla & Ringa Raudla

Sain sünnipäevaks onu perelt raamatu. Oi mulle meeldib raamatuid saada! Tundub, et teised on sellega kursis, sest minu riiulisse ilmusid veel "The Girl Who Saved the King of Sweden", "How to be an explorer of the world" ning kaugelt kaugelt Austraaliast "Garden Spells". Viimasega tuli kaasa superäge järjehoidja, juhuks kui ühe hingetõmbega teost läbi ei loe.

Keskendugem praegu aga sellele onu pere kingitule - "Kuldsed lood". Esimesel päeval ma raamatu põhjaliku uudistamiseni ei jõudnudki, kuid paar päeva hiljem luges sõtse mulle sealt ühe lehekülje. Loo nimeks oli "Kalur". Sellest piisas, et mind raamatu külge klammerdada. Raamatu tutvustus ütleb: "Head lood on nagu seemned, mis soodsas pinnases võivad idaneda ja vilja kanda. Just nõnda mõjuvad muinasjutud, müüdid, mõistulood, anekdoodid. Metafoorses narratiivis peituv jõud aitab meil toime tulla küsimustega, millele elus pole ühest vastust." 

Ehk siis terve raamatutäis lühikesi jutte, mis peaks iga inimese inspiratsiooni üleküllusest hulluks ajama. Seetõttu seda korraga läbi lugeda ei olegi võimalik - vaid üksikute lugude kaupa tuleb ammutada teadmisi. Et loetu saaks settida, tähenduse omandada ning ehk ka miskit liikuma panna. Poole peal olles panin raamatu vahele paberi, kuhu hakkasin üles kirjutama leheküljenumbreid, mis mulle erilise mulje jätsid. (Lood nendel lehekülgedel jätsid mulje, mitte numbrid, loomulikult). Nimekiri sai meeletult pikk.

Rikas või vaene. Kord võttis rikas mees poja kaasa maale, et ta näeks, kui vaeselt inimesed elavad. Nad veetsid terve päeva ja öö ühe vaese talupoja juures. Koju jõudnud, küsis isa pojalt: "Kuidas sulle maal meeldis?" - "Suurepärane!" vastas poeg. "Kas sa nägid, kui vaesed võivad inimesed olla?" küsis isa. "Jah, isa!" vastas poeg. "Mida sa sellest õppisid?" päris isa. Poeg vastas: "Ma nägin, et meil on kodus üks koer, neil aga neli. Meil on bassein keset aeda, neil aga lahesopp, mille äärt pole näha. Meie valgustame oma aeda lampidega, aga neile paistavad tähed. Meil on tagahoovis ilus aed, neil aga terve silmapiir."

   Poja sellise vastuse peale jäi isa sõnatuks. Poeg aga lisas: "Aitäh isa, et näitasid mulle, kui rikkalt võivad inimesed elada." (lk, 278)

Öelge nüüd, et ei ole ilus lugu! Üldiselt peaks iga inimene korra selle teose läbi lugema. Kasvõi mõned lood - olgu siis raske moment elus või mitte. Vahepeal on hea paitada oma elu mõne kuldse looga.

Tere reaalsus ehk kui maailm kokku kukub

Hommikul tööle kõndides mängis tuul mu kahe punupatsiga ning lennutas neid omavoliliselt ringi nii, et kohati nägin välja nagu kõrvupidi pesunöörile riputatud jänes. Õhk pakatas Belgia järele - iga tuuleiil tõi endaga kaasa järjekordse nostalgialaine. Isegi autode heitgaasid ning tänava kanalisatsiooniaukude aroomid olid nii tuttavalt ja armsalt belgialikud. Sulgesin silmad ja olin tagasi oma oktoobrikuu vahvlimaal ümbritsetud üheaegselt kümnest erinevast kultuurist, keelest, saginast, vahvlilõhnast... ja kõndisin peaaegu vastu tänavavalgustit. See ongi see Eestimaa imeline august, mis pakub mulle ühe nädala vältel meenutustereisi lõhnade saatel; tuletab meelde, mida ma õppisin enda kohta ning kes ma olen. See on see nädal, mida ma vajan.

Sel aastal on aga kõik teistmoodi, sest lisaks tavapärasele nostalgiale kogu minu maailm purunes sama kiiresti kui kaardimaja kassiga korteris. Oh ei, ärgem saage valesti aru - minu maailm varises kokku ainult heas mõttes. Elagu metamorfoos!

Seeme selleks istutati esmaspäeval, täpselt kell neli. Võin kalendrisse ära märkida suure punase ringiga. Üks lihtne lause, mida ma kannan siiani, päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse endaga kaasas. "Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Sellega seostuvad mulle paramatult Janno sõnad - ta rääkis alati, kuidas ma olla kõige kummalisem tüdruk, keda ta kunagi kohanud on. Kummaline, rõhutatult. Kuigi vestlused on pärast seda, kui meie põrandast sai tema lagi jäänud väga harvaks ja ühepoolseks, siis tema arvamus, et ma teiselt planeedilt olen käib minuga siiani kaasas. Tõesti, vahel tundub, et olengi (ning tema argumendid oli üpris veenvad). Mu mõttekäigud on keerulised, sageli ka mu enda jaoks. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et minu silmis ei paistnud tema ka kõikse tavalisem - no kellele meeldivad KÜLMAD pannkoogid, tõsiselt?!).

"Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Tahaks hõigata üle kodumaa, et esimene kord! Ausalt, kogemata, esimest korda! Pole varem nii teinud ja enam ei tee ka! Kuid ei saa, sest siinkohal räägib möödunu mulle vastu. Sellega ma oma maailma kokku kukutasingi. Elasin enda roosas mullis ja omasin ettekujutust, kuidas kõik läheb mingi kindla kava kohaselt. Ma võin oodata. Ja ootangi! Seda õiget hetke. Parimat hetke. Sobivaimat hetke. Samal hetkel kui teetöödega tegelev kopajuht suure kivikamaka kogemata keset sõiduteed kukutas purunes ka minu mull - vähemalt oli väga sobilik taustaheli. Neid õigeid hetki ei ole. Sest kui otsida leiab alati põhjuse. Oluline aga see, mis poolele keskenduda. Ma naudin nüüd mängimist ideedega, et iga takistus on võimalus - sama palju kui oma varasemate "veidrate keerdkäiguliste mõtetega". Mu aju hullub ainuüksi mõistmisest, mida ma tahan ning et maailm on mu jaoks avatud. Ma leidsin end jälle. 

Hoolimata sellest, et ma nuuskan praegu aju ninast välja, olen magamata ning aevastan nagu marutõbine bernhardiin (väga seksikas vaatepilt!) siis... see ei ole palavik, mis hetkel räägib.

"Eiei, ta sõbrad on juba harjunud, et tal on veidrad sünnipäevad." ...

... kuulsin oma vanemlikku eeskuju telefoni ütlemas, kui ta proovis parasjagu me ideed teostada. Tahtsin, et sel aastal oleks tähtis päev meeldejääv ja natukene ehk isegi ainulaadne. Lõpptulemust aga ei oleks ma osanud ka oma uhkeimates unenägudes ette näha.

Palju õnne sünnipäevaks,

sõrmed, varbad, kõht ja kõrvad!

Palju õnne sünnipäevaks,

ripsmed, juuksed, kulmukarvad!

Palju õnne, põlved, reied,

silmad, selg ja kael ja nina!

Juhuslikult saate Teie

samavanaks nagu mina!

 /Leelo Tungal/

 Kirjutasin kutsele suurelt tunnuslauseks "Üks sünnipäev peab elus ikka rappa minema" ja kihitasin omaette naeru olles enda vaimukusest lummatud. Tausta kaunistas imeline foto rabast, lisasin muu olulise jutu juurde ja asusin saatma. Jäin põnevusega ootama vastuseid stiilis "Jah, muidugi ma tulen!" ning "Juhhei, jälle saab su sünnipäevale". Et Härra Kunstnik sujuvalt selleks ajaks juba puhkuse oli endale võtnud siis olin end süstinud paraja koguse lootusega. Tunnuslause otsustas aga musta huumorit mulle mängida ning sel nädalavahetusel oli konkureerivaid üritusi rohkem kui parmude poolt näritud auke minu jalas. Isegi Härra Kunstiku ainus edasilükkamatu asi kogu puhkuse vältel oli sel päeval. 

Seltskond jõudis. Päike säras taevas ja mina olin rahul kui kärbes värskel pannkoogil. Ei läinud kaua kui olimegi juba omadega rabas - päris ehtsas rabas. Giid pajatas natuke mulgi keelen ja mina särasin kui viieaastase ehitud kuusk. Kuulsime jutte sellest, kuidas "Peaaegu alati olen ekskursiooni ajal siin rabas ussi näinud". Jaajaa, me teame küll neid jutte - alati räägivad giidid sellist asja ja pärast vangutame kambaga päid, et me olime need esimesed "õnnelikud", kes peavad pildi vaatamisega leppima. Täpselt keset seda mõtet ilmus ootamatult laudtee alt lagedale madu! Päris maduuss! Pisike, kuid siiski päris ja mürgine. Kui mürgine täpselt, seda uurima ei läinud. Minu jaoks oli sel momendil matk täiesti korda läinud - tulgu edaspidi või pussnuge taevast! Lisaks nägime veel viiekilost ämblikku (ma väga kõvasti ei karjunud), hunnik sisalikke ja palju muud põnevat.

Olen veendunud, et keegi kuulab mu mõtteid pealt, sest varsti pärast mu pussnugade sadamise vaimset kommentaari otsustas üks pisike pilveke päikesele ette tüürida ning kuna tegemist oli siiski peoga - kutsus sõbrad kah kaasa!  Hakkas natuke sadama. Noh, mis see natukene vihma teeb, eks? Siis hakkas natuke rohkem sadama. Noh, mis see natuke rohkem vihma teeb, eks? Ja siis hakkas kallama nagu me seisaks kodus duši all. Kuna see ei suutnud meid endast välja viia - ning ma ju ootasin sünnipäevalt meeldejäävust ikkagi - alustas otse meie peade kohal tantsu äikesetorm. Raba. Lausvihm. Äikesetorm. Head sõbrad. Hingematvalt ilus vaatepilt. Olin õnnest hullumas! Jõudsime matkaga rabajärveni ning nägime välja nagu oleks sinna juba riietega paar korda sisse kukkunud. Keegi ei olnud ujumisest vaimustuses, kuid kuna mina otsustasin et "saan nii vanaks vaid korra aastas" (ja just nii ma seda teistele serveerisingi) ning vesi oli soe nagu värskelt keedetud tee, siis hüppasin sisse. Pehme vesi paitas keha ning hinge ja südamesse valgus kummaline rahulolu. Paistis vist välja, sest üksteise järel hakkasid ka ülejäänud külalised vette pudenema. Vahepeal sai välja ronida ja maasikaid/vaarikaid/juustu enda kõhtu toppida ning teha eksperimenti, kas seejärel on keerulisem ulpida keeduvees. Kuigi ma kohati kartsin, et ehk mina vaimustun olukorrast liiga palju ja teised seda ei jaga siis tegelikult oldi nõus, et selline see maapealne paradiis ongi.

Õhtu veetsime asfaldile lapsepõlvemälestusi joonistades, lauamänge mängides, grillides, saunas käies, mullitades ning otse loomulikult olid olemas ka kõikse olulisemad - vahukooretort ning öine ilutulestik. Palju õnne mulle!

C-JAM - Päikeseloojangu kontserdid Pühendatud 10. sünnipäevale

Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi! 

Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga)  Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.

Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika.  Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!

Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa. 

Vasak on parem!

Kui ma aasta tagasi raamatukogus oma kahte lõputööd kirjutasin, tekkis mul arvutisse muuhulgas ka nimekiri, miks on seal lihtsam õppida kui kodus. Sest noh.. ma vältisin lõputööde kirjutamist ja ringi hüppamiseks ei ole raamatukogu parim koht. Praeguseks on see kas mõne viiruse poolt ära söödud või jäädavalt kadunud ma panin selle „kindlasse kohta“. Igatahes, mäletan vaid seda, et raamatukogus oli tunduvalt kergem endale selgitada kilode viisi šokolaadi söömist ning aegajalt jalutas seal palju ilusaid poisse ringi.. kes kord olid oma särgid ära kaotanud. Ilmselgelt õppimisele nad kaasa ei aidanud.  Ma aga ei kurda.

Selle aasta sessiga tuli nimekiri hoopis sellest, mida kõike põnevat ma sessi ajal õppisin. Lisaks õppematerjalidele, loomulikult. (Nende omandamiseks oli mul nii uhke süsteem, et raami või ära.)

* Enamus õppeainete materjalid imbusid mulle unenägudesse. Ehk siis nägin unes sarimõrvareid ning ajukahjustusega jääkarupoega, kelle mälu oli tugevalt kahjustunud ning kes oli veendumusel, et ta on tiiger. Kõigele lisaks keeldus ta minu tehtud lillkapsapüreed söömast ning proovis mind hammustada, korduvalt. (Sest jääkarud ilma ajukahjustuseta on loomulikult sõbralikud taimetoitlased). 

* Kodus on ka võimalik endale selgitada kilode viisi šokolaadisöömist. Enamgi veel, minu sisse mahub tunduvalt rohkem šokolaadi kui inimlikult võimalik peaks olema. Tume šokolaad püsib lauasahtlis kauem, kuid kuuma ilmaga sulavad nad ühtemoodi. Lisaks, kas teie teadsite, et Pergale pähklitega tumedas šokolaadis on iga tüki sees 1 (!!!) pähkel. Huvitav, kes neid sinna niimoodi ühekaupa laob.. Nüüd on mul vist pikemaks ajaks šokolaadist kõrini. Aga kui keegi soovitusi tahab, et milline on hea ja milline mitte, võtke aga ühendust. Olen peaaegu ekspert.

* Kaks suurt tassi kohvi varahommikul võrdub sellega, et ma suudan tunni aja jooksul õppimisega samaaegselt luua koreograafia pooltele eurolauludele.

* Traumajärgselt soovitatakse Tetrise mängimist. (Põnev fakt tänasesse päeva - see on ka kõige enam uuritud arvutimäng!). Pole vist vaja mainidagi, et pärast sessi pean ma vähemalt nädala Tetrise seltsis veetma.

* Kannutäis teed on kergem ära juua, kui kasutada väikest tassi. Suure tassiga jääb sageli teed järgi. Mis selle loogika on, ma hetkel veel ei oska öelda. Inimeksperimendid on toredad, eksole.

* „Oh, ma diagnoosisin selle linnu ära! Või... oot.. mis see sõna oligi?“ Määrama. Määrama oli see sõna. Linde siiski määratakse, mitte ei diagnoosita. Mine tea, oleks sess pikem olnud siis  võibolla lõpetaks tõesti pargis puu all istudes ja RHK-10st lindudele diagnoose karjudes.

* Suudan südamerahuga lugeda eksami ülesandest "märgi hipokampus", kujutada ette hüpotalamust ning kirjutada hüpotalamuse kohale suuuurelt hipokampus. Ise uhkusest (või šokolaadist?) lõhki minemas, et teadsin! Piinlik, et ma sellest aru sain alles koju jalutades. Tegelikult ma tean küll, et hipokampus ja hüpotalamus kaks eriasja on. Ausalt! 

Selle sessi raames rääkisin õppimise käigus iseendale hästi palju, et info meelde jääks. Ühe konspekti juures avastasin, et mulle ikka meeletult meeldib mu hääl ning ma oskan väga ilusa intonatsiooniga lugeda. Vabalt võtan kõik pakkumised audioraamatut teha vastu! Igatahes, vahepeal siis kuulasin ka, et mida ma räägin. Põnevaid lauseid produtseerisin. Õppisin vasaku ja parema hemisfääri kahjustuste erinevust tähelepanu osas.... ja teatasin siis kõva häälega ning uhkelt: "Ahhaaa! Vasak on parem!" (ehk vasaku poole kahjustus tõi kergemaid häireid). SaareNaiseRamm käis igatahes küsimas, et kust ma selle raha võtan, et telefoniga nii palju rääkida. Tunnistasin ausalt, et räägin iseendaga. Hea odav!

Semestrist jäi muuhulgas kõrva, et kui keegi depressiooniepidsoodi planeerib, siis praegu on parim aeg - pensioniealisena võivad kahjustused juba suuremad olla. Ajukahjustuse jaoks pakuti ka "parim aeg" välja, aga seda ma momendil enam ei mäleta...

Igatahes, nüüd on sess läbi.