Kunksmoori eeskujul

Meil on külm. Mitte õues vaid toas. Ja no õues ka. Küte on küll põhja keeratud, kuid sellest hoolimata on radikas täiesti leige. Laua taga istudes saab tunda, kuidas veri soontes jäätuma hakkab ning lubage ma ütlen teile - no ei ole maailma parim kogemus. Üleeile jäin SaareNaiseRammu kuulama ning valasin endale keevat vett käe peale. Sõrmed olid külmast nii tundetud, et silm ka ei pilkunud. Vähemalt on õues lund!

Igatahes olen nüüd haige. Otsustasin Kunksmoorist eeskuju võtta. Olete seda lugenud, Kunksmoori? Lapsepõlvest olid mul meeles nukufilmikaadrid tahmasest eidest ning sellest, kuidas ta kellegi vanaemale punase tassiga teed tegi. Augustis aga lugesin raamatut ja no... milline fantastiline teos,  milline vaimustav tegelane!

"Inimesed on imelikud," ütles ta kajakale ja silus sassis sulgi. "Kui midagi tehakse teisiti, kui nad on harjunud, siis on see nende meelest kohe valesti ja paha.". Kajakas ei vastanud, sest ta ju oli ikkagi ainult lind. ("Kunksmoor", A.Pervik)

Kunksmooril on haigustega omanäoline suhe. Nimelt, ta jumaldab neid. Mis esimese hooga ei kõla ehk kõikse mõistlikuma tegevusena. Kui sellele aga mõtlema hakata, siis.. miks mitte?! Enne mandlioppi ma olin täiesti paanikas aga see oli nii põnev sest.. uus kogemus, juhhei! Muidugi, ma ei oota, et kõik haiged nüüd akna lahti teeks ja märja peaga seal istuks vaid lihtsalt leida üles see positiivne pool.Panin endale ka teatraalselt teetassi kapile aga... erinevalt moorist - ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jõin ära.Ehk oleks ikka pidanud kibuvitsatee tegema..

Siiski, positiivsus. Näiteks. Mina keetsin täna hommikul vaid alumise osa pudrust põhja. Lõhkusin ainult ühe saapa luku ära. Vastu kappi lõin ka vaid ühe käe; kui ma trepil komistasin ja kinnikeeramata termosest teed graatsiliselt üle ruumi lendas, siis enamus sellest vedelikust jäi ikkagi termosesse (ma suutvat ühe nädala jooksul rohkem komistada kui mõni aasta jooksul, ei tea kas selle eest ka medaleid jagatakse?). Kopsu köhisin peaaegu välja - aga mustal turul saab selle eest äkki päris kobeda summa? (Legaalselt saaks ma juuste eest ilusalongides kuskil 60-70 eurot näiteks*, kindlasti keegi tahab kopsu ka). Avastasin, et suudan puidust laua peale magama jääda ning MJ ütles, et ma olen ikka üks väga kuum neiu. Tema lauseehituses figureeris ehk ka sõna "palavik", aga kes seda enam mäletab, eks.  Fliisiluku lõhkumise tagajärjel asendasin selle tõmbamisjulla juukseklambriga - ma tean alati nüüd kus mul vähemalt üks klamber on. 

Lõpetuseks teemakohast laulu ka.

* Kui te plaanite mulle nüüd kääridega külla tulla siis palun ärge tulge.

Suurlinnast metsa

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas. Kolm minutit seal olekut ning minu närvid olid üles öelnud, armatuurlauas ilutsesid küünejäljed ning mina otsisin paberkotti, kuhu sügavalt hingata. Meenus, kuidas Herr Holmes mind ükskord pikalt jõllitas ning lausus seejärel, et minu reaktsioonidest olla hästi aru saada, et ma suurest linnast pärit ei ole. Mis ma oskan kommenteerida, tüüp oskab viisakalt öelda, et ma maakas olen. Ja vot olengi maalt ja kassiga - tahan loodust ja seda, et tänaval mulle bussirajalt ei keeraks mingi auto küljelt sisse ning liiklusvahendid omaks suunatulesid. Ons see tõesti palju palutud? Avastasin aga põneva fenomeni - ~80% autodest, mis silma jäid omasid numbrimärgil kas 8 või B. Olete märkand? Kogun end natuke ja äkki lähen järgmine aasta jälle Tallinnasse... Ah, et mis ma üldse pealinna ära kaotasin? Teate, käisin Jimmy Carri vaatamas, sest... egas liikluskultuuri nautimiseks sinna ei minna, ilmselgelt. Jimmy oli täitsa tore. Minu pilet oli sattunud väga meeste keskele, üks lõhnas imeliselt. (Ei ma ei käinud teda nuusutamas, ta lihtsalt oli kodus pudeli ära lõhkunud ja selles veidi püherdanud. Vähemalt oli meeldiv aroom, mis sest et palju).

me oleme nii tublid, et päkapikud tulid sel aastal varem!

Pärast traumeerivat pealinna ei jäänud muud üle, kui nädalavahetuseks looduse rüppe end peita. Kohe teine õhk ma räägin. Tartus on viimastel nädalatel magama jäämine täiesti trenni eest olnud - võtan horisontaalse asendi oma voodis sisse ja jään und ootama. Ei tea, kas kuuseis või miskit muud, kuid tõmblen kuni peaaegu üle ääre potsatan. Hea, et reaktsioon kiire on ja suudan näpud õigeaegselt seina sisse lüüa (arvestades seda, et meil on betoonsein võite valu ette kujutada. Plaastrit, anyone?). Kui tõmblemisharjutused tehtud, püüan end kõikvõimalikkesse erinevatesse asenditesse väänata, mis võiks und tuua, kuid..see lõppeb aga sellega, et mul tekib huvi, mis numbrikujunditesse ma jalgu keerata suudan. (Kui teid huvitab, siis number kolm on kõikse raskem). Tegelikult on täpselt see tunne, et keegi võiks tulla ja käe ümber panna ning öelda, et aitab küll, kustu nüüd ära. Mis ühelt poolt oleks armas... teiselt poolt, kui ühikas öösel keegi ootamatul käe külge paneks, ma karjuks arvatavast üpris kõvasti, lukustaks edaspidi paranoiliselt kõiki läheduses asuvaid uksi ning paneks aknale trellid ette. Igatahes, kodus on ikka teine tera. Seal magab SassTheCat mul seljas nagu paberiraskus ja ei kuku ma voodist kuskile. 

Astusin siis aga sammu veel kaugemale ja läksin ära maale. Maale tähenduses maja keset metsa. Tegin koerale pai ja katsetasin kui traditsioonile neljajalgne ta siis ikkagi on. Viskasin toki, tema lendas üle hoovi kui kuul ja tõi selle mulle tagasi. Teisel korral juhtus sama. Kolmandal korral.. läks ta pulgale järgi ning põgenes ära tuppa vanaema juurde näoga, mis justkui prooviks öelda et "Kuule, mingi napakas hakkas sul õues oksi laiali pilduma, näe ma tõin ära." Kuid eks hinges on ikka soe rõõm nähes varjupaigakutsat niimoodi vabalt tuiskamas. Jalutamas käisime ka; sellel ajal kui meie ubinaaias lonkisime ja külmund õunu vahtisime, kündsid teisel pool maja metsanotsud pool teed üles. Nii kasulikud me siis olimegi.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", R.Riggs

Sisustan oma igapäevaelu teadusartiklite lugemisega, kuid lugemisvajadust see siiski ei rahulda. Nüüd üle pika aja ilmutas end nädalavahetus, kus mul reaalselt oleks aega paar peatükki raamatust endasse hingata. Juhused on toredad ning täpselt õigel ajal soovitas Mac lugeda lektüüri nimega "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele", seega oli mõeldud-tehtud ning plaan olemas.

Reede õhtul hankisin endale raamatukogust teose, itsitasin omaette et my weekend is all booked ja sumpasin läbi poriloikude koju. Mõned tunnid hiljem oli mul see kaanest kaaneni läbi loetud. Niipalju siis minu raamatustatud nädalavahetusest.

Millest siis see raamat räägib? Mina teadsin vaid seda, mis pealkiri ütles ning sisututvustust ma keeldusin lugemast. Maci blogis spoilerihoiatuste peale jooksin rüperaalist karjudes ja silmi kattes 10 meetri kaugusel ja boikoteerisin infot. Kuid pealkiri on tabav, kuna see ütleb kõik põhiasjad ära. Kirjapandu räägib Miss Peregrine'ist, tema kodust, ebaharilikest lastest. Ainus, mis ehk mainimata jäeti oli, et tegevus toimub üldjuhul saarel. Lihtne.

Mind tohutult paelub selle teose pealkiri. Ebaharilikud. Mitte imelikud ja veidrad, vaid ebaharilikud. (Läheb natuke sinna teemasse, et "enesekehtestus" on väga agressiivne sõna ning "meelekindlus" selle asemel hoopis parem ja see on juba hoopis teine heietus)

Ja need fotod. Kogu teos on piltide ümber ehitatud (või siis pildid ümber raamatu mässitud?) ning see moodustab nii hirmutavalt harmoneeruva koosluse. Miks hirmutavalt? Lugege läbi ühe hingetõmbega ja olge reede öösel üksi kodus nii, et keegi ootamatult vastu akent koputab (ma ei ela väga madalal) või uksed ootamatult krigisema hakkavad või sahtlid lahti vajuvad... Tere tibutagi! (Tegelikult mul oli külm mitte kananahk, usute?) Poole raamatu peale jõudes avastasin, et pilte põhjalikult uurides ja neisse süübides olin kogu aeg valmis selleks, et keegi pead keerab. Spoileralert - ei pöörand. Aga vanad fotod mulle meeldivad; need suudavad endas peita nii palju mälestusi, lugusid ja inimesi. Ning teadmine, et need on PÄRIS teeb kõik palju põnevamaks. Äkki juhtuski lugu?

Paratamatult leidsin hallollusest mõtte, et nagunii tehakse sellest jälle film ja rikutakse hea asi ära. Õuduseks avastasin, et juba 2015 tehaksegi.. Aga filmi teeb... *trummipõrin* Tim Burton! Mina jään nüüd põnevusega ootama! 

Aga, et siis... kes mulle teist osa laenab? Teetassialusena ja küttematerjalina ei kasuta.

Lisamärkus võimaliku spoileriga: Ma ei tea, kas seda raamatut on millegagi võrreldud või ei, kuid väga palju paralleele leidsin mina "Neeljate" triloogiaga. Püüdsin internetiavatustest leida, kuid.. leidsin vaid, et kõik olid käesoleva raamatu poolt neelatud.

* Jah, olen meelega raamatu sisust peaaegu mitte midagi rääkinud. Mulle meeldib nii.

Lugeja otsib kirjandust!

Maamees otsis naist, Eesti otsis superstaari ja mina.. mina otsin kirjandust. Saadet ma tegema ei hakkan, piirdun esialgu sissekandega. See oli peaegu, et sajandeid tagasi kui mina Belgiast jälle kodumaale elama asusin. Jätsin osa endast sinna ning vaimustun siiani nii riigist, inimestest, söögist kui ka keelest. Mm... vahvlid. Ning jah, ma täielikult jumaldan seda korisevat ja hääldamatut hollandi / flaami keelt.

Eestisse tulles jätkasin õpinguid, kuni... õppejõud keelas mul loengutesse tulla. Ühe semesteri võtsin ainet, edaspidi hängisin seal vabakuulajana - õppejõu loal - et keelekeskkonnas olla. Hoolimata sellest, et ÕIS lubas mul ikkagi registreerida. (Ilmselge märk, et pean seal olema!) Mingi hetk õppejõud otsustas, et ma ei saavat mitte kui midagi kasulikku juurde ja õppigu ma iseseisvalt edasi. Noh, õppisin. Som ik leg op de vloer en denk ik ben een wortel.

Leidsin endale interneedusest päris head õpikud. Lisaks väisasin raamatupoode ning ostsin kõikvõimalikud vestmikud jms kokku. Mõlemad  lausa, kui aus olla. Sõnastiku sain Inglismaalt. Aga mina ei ole ikka rahul.

Tahaks raamatut. Päris raamatut, lehtede ja tindiga. Pildid ei ole üldse kohustuslikud. Loeks koos sõnastikuga kasvõi. Jah, ehk tõesti töötaks sellega mitusada aastat, aga tahaks ikka lugeda. Ja siis ma käin antikvariaadist antikvariaati ja jätan oma telefoninumbreid kõikjale. Tulemus? Väga paljudel inimestel on mu telefoninumber. Minul raamatut ei ole ikka. Korra tekkis juba lootus, et äkki.. aga kahjuks ajas müüja taani ja hollandi keele sassi. Kujutage ette mu pettumust.

Sisenedes Riia tänaval olevasse Antikvariaat poodi müüja naeratab mulle alati ja ütleb, et "Ei ole veel tulnud, aga olete mul meeles!". Seal on lust käia - sõbralik õhkkond, hunnik põnevaid raamatuid, postkaarte... Lähedal olev raamatupood Sõna on viimased korrad tekitanud tunde, et ma neid tüütan meeletult ja oleks parem kui ma sinna ei tuleks, sest neil on targematki teha kui mingile suvalisele tänavalt sisse astunud tegelasele raamatut müüa. Ükskõik, kas otsin hollandi või eestikeelset. Enam ei lähe. 

Aga teie, armsad lugejad. Kui teil on juhuslikult riiulil hollandikeelset lektüüri või teate poodi, kust seda võimalik hankida oleks, jagage mulle infot! Vabalt võite kõik Tartu antikvariaadid/raamatupoed ka üles loetleda, ehk olen midagi kahe silma vahele jätnud. Sest ausalt, kaua ma neid tooteetikette poes loen, eksole.