May 16, 2015

Palun minu pükse mitte süüa!

Kurtsin Wolverine'ile oma jalavalumure, mille peale ta kortsutas mõtlikult kulmu ja ütles, et... kust tema teab, ega ta arst ole. Enne kui ma ahastavalt ohkama jõudsin hakata oli ta siiski diagnoosimiseks valmis ning käskis paariks päevaks trennist loobuda ning vabalt võtta. Dr.Google ja kaine mõistus sekundeerisid. Aga siiski. Puhata? PUHATA JA MÄNGIDA?! Üks on laisk, teine on loll ja mina pean üksipäini rabama! Talitsesin end ning ei soovitanud temal näiteks hingamisest paariks päevaks puhkust võtta, kuigi leidsin, et see imetabane võrdlus oli. Jäin ilma ainsast tegevusest, mis mind mõistuse juures hoidis. Nüüd seisan püsti vaid tänu oma hullumeelsusele. Ah, et mis diagnoosiks sai? Harilik-liigne-agarus-on-ogarus. Dr.Googlega peab muidugi ettevaatlik olema, mina diagnoosisin endale veel ajusisese paelussi ning SaareNaiseRamm jõudis hepatiidini. RoosaManna lõi vaid käega vastu pead ja ütles, et me oleme üleõppimisest lolliks läinud. Lihtne öelda, ega tal paelussi ajus pole!


Lõputöödega läheb edukalt...läheb. SaareNaiseRamm on enda eeposega lõpule sammuke lähemal kui mina, sest tähtaeg on varasem. Ta kirjutas nii armsasti, et "Vaatlemisel olgu korraga töös võimalikult palju erinevaid meeli – nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine ning maitsmine (Käis, 1989). Viimast ei saa aga tihti rakendada, kuna vaadeldav objekt ei pruugi olla söödav." Kujutasime RoosaMannaga väga elavalt ette, kuidas lapsed rannas kive lutsutavad ja majakat lakkuda proovivad, enne kui õpetaja neile teada annab, et vaadeldav objekt söödav pole. Kahju kohe, et lõplikust versioonist see lause välja jääb. Ei julge mõeldagi, mis imelisi lauseid mina kokku produtseerinud olen...

Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"


Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.

Üldiselt ma ei tea, kas te tüdinete lõputööjutust juba ära või ei. Võtsin endale eesmärgiks selle valmis saada oluliselt varem kui peaks ning seega lähen ma järgmise 24h jooksul kas hulluks või kukun õnnest kokku. Let the madness begin!


May 6, 2015

Kuidas mind pükstest kõige kiiremini välja saada?

Tikk-takk, tikk-takk... Tunnen puudust suurest ja raskest seinakellast, sest see lisaks praegusesse hetke nii mõnusat dramaatilisust. Kui ma oma eelmise sissekandega suutsin paarile lugejale jätta kogemata mulje, et kõik on vahva ja roosiline, siis ma väga vabandan selle vale eest, milles te siiani elama olete pidanud. Juuksed sorakil, keset kommipaberihunnikuid söön mina šokolaadi ja RoosaManna kühveldab kahvliga kooki ja mõtleme, et stressisöömine ei paista üldse niivõrd efektiivne olevat kui arvata võiks. Lisaks selgus, et tegelen ka stressijoomisega ehk minust läbi käiva tee kogus on oluliselt suurenenud. Doktor arvas, et kui ma "kaks-lauset-üks-kann-teed" elustiili jätkan, võin lõpetamiseks uusi neere ostma minna.


Praegu on üks nendest aegadest, kus absoluutselt kõik valesti kisub ja soov vaid oma kassiga rääkida on. Kui aega oleks istuks laua all ja väriseks aga.. aega ei ole. Mis siis valesti läheb? Näiteks - käisin jooksmas ning kuna ma teadsin (enda arvates) ideaalselt, kus ma olen, siis otsustasin lõigata veidi. Selgus, et mul ei ole õrna aimugi oma tegelikest koordinaatidest ja pean sihitult ekslema... kuni sain aru, et tegelikult olen ma siiski täpselt seal, kus ma arvasin end olevat. Jah, ma suutsin Tartus end ära eksitada samal ajal olles täpselt seal kus ma arvasin end olevat. Luurele minuga minna ei tasu.

Kuna lubasin RoosaMannale bussi vastu minna ajasin kodus teksad jalga ja istusin arvuti ette, et tütarlapsele oma progressist teada anda. Oluline info siiski, eksole. Tundsin reie tagaküljel mingit torget. Ikka juhtub. Liigutasin jalga ja...uus torge. Panin käe sellele kohale ja tundsin umbes herilase suurust ja kujulist liigutavat muhku. Hoia veel päev otsa aken lahti ja teksad tooli seljatoel. Kargasin pükstest välja kiiremini kui F1 mehaanikud boksipeatust teevad ning jõllitasin libaherilast, kes endale mu teksade sisse kodu ehitada tahtis. Välja näeb nagu... geneetiliselt muundatud parm aga kuna mu bioloog momendil lilledele laulmisega valgustamisega hõivatud on, siis ei saa määrata ka. 
Ajaloo huvides olgu öeldud, et ma olen varem ka sellisel kiirusel pükstest sõna otseses mõttes välja hüppand. (Põhjus samalaadne). Hea asi oli see, et ei saanud ei nõelata ega hammustada. Halb asi oli see, et seisin aluspesus keset õunaaeda ja keeldusin pükse jalga panemast.

Kodutööks tuleb artiklit analüüsida igast võimalikust asendist. Otsustasin sellega tegelema hakata ja avastasin, et minu püüdlused paberit võimalikult vähe kasutada on kiitust väärt - prindime kahepoolselt. Ma tahtsin tahma ka kokku hoida ja printisin vaid üle lehe selle välja... Mõte oli vähemalt tugev.

Võite arvata, kus ma sel joonisel paiknen