Lollused kuubis

Juba hommikul, kui pudru peal olevad mustikad otsustasid suus olles hoopis mustsõstardeks hakata, oleks pidanud taipama, et tänane on määratud hukule. Aga kes neid väikseid vihjeid ikka mõistab, eksole? 

Lugesin artiklit, et korras töölaud mõjub motiveerivalt ja suurendab oluliselt töötamise efektiivsust. Mõtlesin, et kuna ei  suuda meenutada, millal viimati sai töölauda üldse nähtud paberikuhja alt, siis on viimane aeg artiklitarkus ära katsetada. Doktor kiitis ka kaasa, et korras tööpind on üldse rahustav ja mõnus. Jah, pind võib ju olla... aga selle saamine on kaugel rõõmsusest ja stressvabadusest. Leidsin terve hunniku pabereid ja dokumente mis ülesid, et ma olen veelgi rohkem oma asjadega maas kui arvasin. Ja see ei ole väga motiveeriv jõud ma võin teile lubada. Lisaks, pool tundi lauakoristust võttis ära pool tundi tööaajast. 

Samas, poolkorras laud tõi juba mõningas ideederännaku ning vältides kõiki oma muid pakilisemaid kohustusi, otsustasin hoopis sellega toimetama hakata. Kirjutasin teksti Wordi valmis, kopisin seda suure hunniku ning printisin rõõmsalt välja. Värviliselt! Et uhkem olemas. Kujutage ette minu pettumust, kui printerisoe paber mulle kätte lendles... ning sellel ilutsesid suurelt Wordi sõnakontrolli punased jooned. Turtsusin omaette ning läksin järgmise toimetuse juurde, sest aega printeriga pahandada polnud. Tööpäeva järgselt kurtsin Supermanile, et näe mis printer õel elukas mulle korraldas. Niigi vaadatakse värviliselt printimisele kehvasti, ma nüüd pean minema ja uuesti tegema. Tema pakkus kohe välja, et prindib ise, saatku ma talle vaid fail. Vasturääkimist ta kuulda ei võtnud, seega saatsin. "Kallis.. seda joont sealt ei saagi ilmselt ära, kuna see tekst on sul seal ju piltidena". Tahtsin juba vastu vaielda, kuid siis meenus jah, et ma kirjutasin jutu õige kujundusega valmis, tegin kuvatõmmised ning kopisin seda mitmeid kordi, et võimalikult palju mahuks ja vähe paberit kuluks. Spellchecki osa kontrollisin muidugi oma kirjutatud failis.. Oeh. Loll on loll olla ma ütlen teile.  

Palun öelge, et ma pole ainus, kes lollusi teeb.

Ebaõnnestunud aedniku kroonika

Peenrajupi kauplesin ma endale välja juba palju varem kui Supermaniga kokku kolisime. Koos elades tundsin aga, et mul on aia osas oluliselt rohkem sõnaõigust ja lasin fantaasial lennata, mida kõike sealt saada võiks. Ainuüksi mõtted sellest, et astun palja jalaga hommikukastest märga murusse ja käin korvikesega mööda aeda ringi nagu turul - veidikene sibulat ja imeliselt lõhnavat basiilikut omletti, tomatit salatiks, piparmünti tee sisse, maasikatest toormoosi - tõid ootusärevusest mõnujudinad.

Tururõõmud.

Mõtlesin, et mis siin siis keerulist! Võtad asja, surud mulda, kastad ning voilaa - taim kasvab ja annab saaki, mis on pärit justkui ajakirjast. Ja siis... noh, tegin ülemõtlemist nagu ikka ja hääles paanika helistasin Vanemlikule Eeskujule küsimaks, kuidas sibulaid istutatakse. Kas üleni mulla alla või pooleldi? Kui suure vahega? Millisesse mulda? Nagu linnalaps, ausalt! Vanemlik Eeskuju oli nagu ikka abivalmis ja võttis õpetussõnad kokku soovitusega juured allapoole panna.

Istutasin siis oma kastikese sibulaid täis, juured allapoole. Peaaegu sirge rivi tuli. Mõne aja pärast selgus, et kas mina tegin õigesti või oli sibulal tohutu tahtmine kasvada, igatahes hakkas sirguma. Kõik muu see-eest... ei taha seda üldse mitte teha ja on protestialdis nagu teismeline suguvõsa kokkutulekul. Tomat ei lähe punaseks. Kurki ründavad mingid nähtamatud kahjurid, kellest meil ei õnnestu lahti saada. Maasikatel on ka mingi haigus ning neli taime kuuest on praeguseks hävinud. Mis turul onuke müüs meile rukola pähe on midagi väga tundmatut ja meenutab pigem geenimutatsiooniga meetrist lillkapsalehte - mis vajus mu tillipeenrasse ja vajutas need vastu maad laiaks (järgmine kord kontrollida ka, mida sulle ulatatakse ajalehte pakitult!). Suvikõrvits läheb otsast mädanema enne kui valmib. Salat oli mu meelest päris okei kuni nägin Vanemliku Eeskuju aias, milline see praeguseks olema peaks.

Aga noh... vähemalt sibul kasvab õiget pidi!

Kevadjooks 2016

„Õues on kohutav tuul, sellega joosta on üpris halb“ avaldasin RoosaMannale ja SaareNaiseRammule muret vahetult enne Kevadjooksule minekut. Viimane arvas selle peale, et „Joosta on nagunii halb“ ning luges teema lõpetatuks. Minul oli seda arvamust liiga hilja omaks võtta. 

Ilmastikust tulenevat kaalusin kodus erinevaid garderoobivalikuid. Korra mõtlesin minna oma kunagise trenniskäigusärgiga. See on saadud ühelt ürituselt, kus grupijuhi rolli etendasin. Kuid 10km jooksule minna riietusega, mis suurelt "Group leader" karjub... tundus endalegi liigse lollusena. 

Numbrimärk nõudis, et ma paneks kontaktisiku juhuks, kui otsustan rajal küllili visata ja neile oma tervisliku seisundi kohta infot mitte jagada. Korra flirtisin ideega, et minust oleks ülisupernunnu Superman sinna kirjutada – aga kui ta ka samas seisus küllili rajal on, siis on tema kasutegur üpriski väike. Kirjutasin VanemlikuEeskuju – sest kui ma ikka asfalti musitama kukun, siis I want my mommy! 

 
Stardis sain kokku Supermani ja RRiga, kes kohusetundlikult varakult kohale tulnud olid. Üks kurtis, et pulsikellajärgi ta sureb iga natukese aja tagant (pulss kaob) ning teine olla püsivalt teispoolsuses. Olin nende tegevusest niivõrd haaratud, et unustasin enda pulsivöö üldse aktiveerida. 

Ja siis öeldi, et nüüd hakake liduma. Kuna poistel oli plaan teineteisega võidu joosta, siis nende tempos ma ei plaaninudki püsida. Alguses olid nad mul kõrval.. ja siis nägin, kuidas Superman välguna erkvärvides müts peas kaugusesse kadus. RR talle järgi tormamas. No head teed neil minna! Mina kavatsen loodust nautida.

10 kilomeetrit. Ma saan vabalt sellega hakkama, eksole? 1km oli käkitegu – teised uimerdasid ja mina tundsin end kui olümpiavõitja. Teine kuni viies kilomeeter oli vastutuul. Jookse nagu vastu seina. Aga keegi ei olnud näoga, et teeks aeglase jalutuse korraks, ma siis ei saanud ju ka. Ja siis anti juua! Super – jahedat vett mul oligi vaja, sest hoolimata tuulest tahtis päike pildituks teha. Võtsin lonksu ja… minu maitsenäsad vihkasid mind, sest topsis olev vedelik oli ülimagus soe spordijook. Õnneks oli pikk distants joosta, selle aja jooksul sai teadmisi arendada. Näiteks et eri joogid on eri värvi topsides.

Ja siis jooksid mingid tegelased vastu. Mina, mitte kõikse kirkam kriit nagu ma olen, mõtlesin et no on korraldajad, panevad kaks võistlust ühele rajale. Hiljem muidugi selgus, et need olid need tegelased, kes 10km poole tunniga jooksevad ja juba tagasiteel olid. Peab ikka kiire elutempo olema, et sellise ajaga joosta.

7km peal olin valmis alla andma. Jooksmisest oli kõrini. Energiat ei olnud. Tuul oli ikka ja/või jälle vastu, ei saanudki aru. 8km peal otsustasin, et kaks peab ju veel vastu. 8,5-9km vahele jääv maa oli raskeim ja kõige pikem. See lihtsalt ei saanud otsa! 500m ei saa niiiiii kaua kesta. Sai ja kestis.
Viimase km peal ei olnud enam viisakas alla anda. Ja siis oli lõpp. Jook kätte, medal kaela. Enda kella järgi mu rekord. Ametliku tulemuse järgi – veel parem rekord! Poisid muidugi tegid ka oma rekordeid ning erinevalt minust olid allatunnimehed. Kurtsid, kuidas vahepeal üks pensionär mööda jooksis ja siis natuke piinlik oli. Noh, minust jooksis üks väike laps vahepeal mööda. See oli ka piinlik.

Kui pildid netti ilmusid kilkas RR, et Supermanist on jäädvustusi iga nurga pealt - ning nende järgi saab öelda kui hea jooksutehnikaga tal ikka on! Uudishimust võtsin enda pildid ka lahti. Kui tavaline mina jääb natuke kehvasti pildile, siis jooksev mina jääb pildile nagu ma saaks samaaegselt elektrilööke. Jooksjad ei ole ikka seksikad, mitte kuidagi. 

Sain oma "mis ma tahan see aasta teha" asja tehtud! Järgmiseks korraks tuleb hankida parem riietus ning pulsivöö sisse lülitada. Hoolimata sellest, et ma pärast finišit ütlesin, et ei taha enam kunagi joosta... olen nüüdseks selle emotsiooni õnneks/kahjuks unustanud ja järgmine kuu tuleb sama distants, vist lausa kaks korda. Et ma sellest ühest rehast ka mööda astutud ei saa...

Kuule, kuidas sina hingad?

Magistritöö kirjutamise ajal hoidis mind mõistuse juures vaid hommikuti kell kuus jooksmas käimine. See oli selline lühike vantsimine koos kuke ja koiduga, millest sai kiirelt sõltuvus. Aga ei midagi enamat, ainult enda päästmine hullusest. 

Joosta mõnel rahvaüritusel olen aga ammu tahtnud. Lihtsalt seepärast, et linnuke kirja saada. See oli koguaeg selline... ilus unistus, aga miskit selle nimel ekstra ei teinud. Pealegi, kuidas ma lähen sinna olematu vormiga roomama. Teistele vaid jalgu. (Sest ilmselgelt nad on tähelepanuhäirega ning ei suuda muule keskenduda kui minu jõllitamisele)

Miski minus eelmine aasta aga murdus ja otsustasin, et tuleb ära teha. Ning kui Superman tegi ettepaneku koos kevadjooksule minna vastasin kõigepealt rõõmsalt jah ning alles seejärel tagusin pead vastu lauda oma ilmselgelt puudulike enesekontrollioskuste pärast. Sest... mina ja 10km, korraga? Te teete nalja! 

Tegin endale siis treeningplaani. Ja ei ole see nii kerge midagi ma ütlen teile. Sain aru, et varem nii loogiliselt tunduvad asjad valmistavad tegelikult korralikult peavalu. Wolverine väidetavalt selgitab mulle rõõmuga, et mis ja kuidas aga "Kuule, kuidas ma hingama pean?" küsimusele tahaks isegi sarkastiliselt vastata.

Teen nüüd siis viimasel ajal väikestviisi trenni. Sellise kuumusega on üpriski keeruline. Korra olen jooksnud paremini kui oma seatud eesmärk kevadjooksule. Ülejäänud on tsutike kehvemini läinud. Ideeliselt olen pannud eesmärgiks 1:10:00. 

P.S. Muidugi astusin ma kaks korda sama reha otsa ja sai registreeritud veel ühele üritusele. Distants pikem. Superman läheb eesmärgiga "Joosta kiiremini kui RR". Minu eesmärk on rajal mitte külili vajuda ja nutma hakata.

Lihavaba veebruar

Nagu päris mitmel teisel inimesel on ka meil Lallaga komme igasuguseid lolle lubadusi anda uue aasta puhul. Erinevalt paljudest püüame meie neid meeles pidada kauem kui esimesed kolm päeva. Kindlustamaks parimaid võimalikke tulemusi tegime Google Drive keskkonda eraldi faili, panime suurelt plaanid kirja ja seda üle lugedes... saime aru, et me vist läksime lubadustega natuke liiale.

Pärast paari esimest nädalat selgus, et... me oleme tegelikult hoopis venelased ja meie uus aasta algabki natukene hiljem. Otsustasime, et möödahiilimisvõimalus on aktsepteeritav ning proovisime uuesti. See läks veidi edukamalt. Eelkõige, kuna rakendatud said erialased teadmised - kui suur hunnik muutusi korraga käsile võtta, siis ongi projekt eos läbikukkumisele suunatud. Seega teeme muutused ükshaaval ja keskendume korraga ühele asjale. 

Veebruarist sai meie lihavaba kuu. Miks veebruarist? Sest see on aastas kõige lühem. Miks lihavaba? Sest tahtsime katsetada, kas saame hakkama. Lisaks annab see kohustuse laiskusest üle saada ja uurida uusi retsepte. Pealegi, kumbki meist ei ole arvanud, et iga toidukord peaks liha sisaldama.

Kriteeriumid ei olnud karmid ja paindumatud. Kui ikka tööl on hakklihasupp, siis ei pea nälgima ning ükshaaval hakkliha välja nokkima. Võimaluse korral tuli aga liha vältida. Kuu jooksul paar möödapanekut oli: näiteks sõin üle mitme kuu südamerahuga ära ühe viineripiruka. Moment hiljem mulle meenus, et viiner on ka teoreetiliselt liha. Õnneks on see teooria väga nõrk ning süümekaid ei tundnud. 

Tulemus? 

1) Sõbrad ütlesid, et oleme napakad. Tõele au andes ütlesid nad seda siis, kui hakkasime filosofeerima, kas muna on alaarenenud liha või ei. 

2) Inimeste reaktsioonid olid erinevad. Koolitusel tõstis kokatädi kõigile järjest kartuli ja kotleti taldrikule. Kui me palusime enda omale kotletti mitte panna saime pika pilgu ning küsimuse: "Mismõttes ei pane? Nagu...ainult kartul siis või?" osaliseks. Väga vastumeelselt ta siiski täitis meie soovi. Suhtumise järgi jäi mulje nagu me oleks palunud tal minna ja uus kartul keeta vähemalt 50m kaugusel igasugusest lihast. Samas, Werneri kohvikus uurides, kas üks kukeseenevärk on täiesti lihavaba läksid ettekandjal silmad särama ning ta kinnitas rõõmsameelselt, et täiesti lihavaba. (Oletan, et seeneussi ka siis ei olnud)

3) Naudime mõlemad lihavabasid toite, püüame leida erinevaid võimalusi ning oleme oma igapäevatoitumises liha osakaalu võrreldes varasemaga vähendanud. 

4) Lihavaba kuu oli nii kerge, et meeltesegaduses sai otsustatud suhkruvaba märts teha.

Kui kassidel on teade

Jalutan töölt koju, peas oma mõtted ja... järsku kuulen kuskil "Mjäu!". Esimesel korral vaikne ja tagasihoidlik, edasi aina nõudlikum. Kuna sellises olukorras ütleb iga inimene ilmselgelt kutsuvalt "Kiss-kiss", siis ei saanud ka mina muul moel käituda.

"Kiss-kiss!" hõikasingi siis põõsasse. Põõsas vastas selle peale "Mjäu!". Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust uurida, kas see häälitsev elukas mulle ka taskusse mahuks ja ma ta koju kaasa saaks võtta. Samal hetkel hüppas põõsast välja (taskusse sobimatu) triibuline neljajalgne sabaga kassike, nurrumootor undamas. Tuli, kõndis kaks tiiru ümber minu, ronis sülle, vaatas oma heleroheliste silmadega mulle otsa ja lasi endale pai teha. Minut hiljem hüppas ta taas maapinnale ning tatsas minema. 

See ei ole ainus sellelaadne juhtum. Mind on töölt tulles poole tänava ulatuses saatnud kolm kassi. Aiapostide otsast on minu möödudes sülle püüdnud hüpata üks kuni mitu, tähelepanu njäugudes nõudnud kümned ja kümned. Kõikjal on neljajalgsed nurrumootorid, kes tahavad sõprust sobitada.

Kuna ma sardelli viinerikiles eriti ei meenuta ning lihaga pole natuke aega kokku puutunud, et sellega neid meelitada... jääb üle vaid üks loogiline selgitus -  mina olengi Disneyprintsess! Tööl ju istun ka oma pika patsiga kõrgel tornis. Aken on ainult selline, et all pole mõtet oodata kuni ma ühekaupa juuksekarvad aknavõre vahelt läbi topin, et mööda neid üles saaks ronida. 

Jah, mina olengi Disneyprintsess. Või siis nõid. Ükskõik, vähemalt Disney tegelaskuju sellegipoolest!

Oranž sümboliseerib rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust.

"No sinu oma, seega sina pead talle ka poest piima tooma" ütles Vanemlik Eeskuju otsustavalt aastal 2001, kui pisike punane neljajalgne meil mööda elamist esimest päeva ringi tatsas. Ma ei mõistnud, mida ta sellega püüab nüüd öelda - siililegi ju selge, et just seepärast ma ei saagi minna, et minu oma. Praegu on möödapääsmatu ning tingimata vajalik iga hetk karvapalliga veeta, tutvust sobitada, panna alus igavikulisele sõprusele. Selle kõrvalt ei jää ometigi aega sisseostude tegemiseks. Vanemliku Eeskujuga väitlemine annab üldjuhul vaid ühe tulemuse. "No olgu," olin siiski lõpuks pettunult nõus, "aga kui ma tagasi tulen, alles siis paneme talle nime!" lugesin kodustele sõnad peale. Väidetavalt see nime panek ei olevatki nii, et vaatad kassile otsa ja paned nime.

Kui ma kümme minutit hiljem poest piimapakiga naasesin...olid nemad jõudnud vahepeal kassile otsa vaadata ja tutvustasid mulle - see on meie Sass. Väike kui mannatera, kirpe täis kui kirbukasvatus ning kõrvad suured kui nahkhiirel. (Aastatega ta kasvas kõrvadele järgi.) Mul ei välgatanud ühtegi paremat nime ka sel momendil, seega pidin leppima valikuga. Aastaid hiljem lugesin kuskilt, et kasside nimes soovitatakse S tähte kasutada, pidavat see neile sobima või meeldima. Nii et minu lahkus lubada neil jätta soovitud nimi oli igati õige.

Sass. Heal lapsel mitu nime. SassTheCat, Tiiger, KUHUSAJÄLLERONID?,  PalunÄraMineMuRiidekappiEtSealtRiideidVäljaLoopida, KäpadMuTeekruusistVälja!. Kõige paremini reageerib ta muidugi nimedele, mis meenutavad väga külmkapiukse avamist ning krõbinatopsi kolistamist. See äratab ka kõige suuremast unest. Hea kohe, et mõni nimi nii hästi mõjub.

Oranž sümboliseerivat rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust. Nii et kasukavärv oli SassTheCatil igati õige. Seda rõõmu, mida see neljajalgne karvapomm jagas on suurem kui sõnad. Julgusega tal probleeme ei olnud. Ei kartnud ta ei mu vee ega teeklaasis solberdada, isegi kui ma pahakspaneva pilguga teda jälgisin; ei kartnud ta rangelt keelatud aladel (köögilaud) istuda - kuigi olgem ausad, see julgus tuli korra kahe aasta jooksul. Sõbralikkust jagas ta kõigile - eriti külaliste jalanõudele. Mida karvasem, seda parem. V.a. suitsetajad - need polnud tema sõbralikkust väärt. Ning hiilgav.. oli ta vurruotsest sabatutini.
 

Kui ma öösel üles ärkan, siis esimesed poolteist sekundit ta on ikka sealsamas. Laiutab keset voodit nagu tekiraskus justkui kartes, et tekk muidu öösel ära jalutab. Need on need ilusad hetked enne kui alateadvuse karmid mängud meelde tulevad. Jah, eks ta ole.... kodu ilma kassita on vaid maja.

Puhka rahus, oranž sõber! 

Kaks aastat tädirolli

Lepatriinu kasvab nii, et mühiseb. Ma olen veendunud, et kui öösel ta voodi kõrval tähelepanelikult jõllitada on kasvamist lausa silmaga näha. Sama veendunud olen ma selles, et tema emme-issi mind sealt kiiremas korras minema ajaks ja niipea enam külla ei kutsuks.

Väike putukas on kasvanud korralikuks suslikuks. Minu 76cm fännklubi on sirgunud 88,5cm pikkuseks. Imeline, kui austajaskond niimoodi kasvab! Suvel sain enda sünnipäevaks Lepatriinu käest suure kallistuse ja musi. Võrreldes eelmise aastaga, kus tähtsa sündmuse puhul mind ninast hammustamisega äratati, on muutus ilmselge. Sellega aga nüüd lootus, et temast zombi sirgub ja ta Walking Dead'is peaosa mängima hakkab, kustunud. Ei ole hullu, kui keegi tahab Godzilla filmi teha või Terra Novast teist hooaega, siis saurusehelid võib minu pisike Lepatriinu linti lugeda küll. Mul on hea meel, et ta ei ole (veel) tulnud selle peale, et pimedas kapi taga istuda ja neid helisid teha kui tuppa astun... sest mina jookseks. Kaugele, ilma tagasi vaatamata. Just nii veenev võib ta olla.

Enamgi veel. Ta võib sind informeerida, täpselt milline dinosaurus sind momendil hammustada ikkagi püüab. Brahhiosaurus? Või hoopis Torosaurus? Ei? Stegosaurus siis äkki? Öösiti siiski kartma ei pea, sest öösel dinosaurused magavad. Teki all, pea padjal. 

Mina, kõrgeauline tädi, olen ka nagu ninja tema meeletusse sõnavarra imbunud. Alguses kui Täh Meh, mis kõlas kui miskit, mida india toidu restorani menüüst leida võiks. Ehk poleks pidanud kurtma, sest evolutsiooni käigus sai minust Täi Meh, mis.. võrreldes eelmisega ei tekita küll enam nälga, kuid visiitkaardile ka ei paneks. Nüüd olen hoopis Tädi Mei; kui piisavalt kiirelt ei reageeri siis kutsutakse karmilt ka vaid eesnime pidi.

Nii me siis kasvame ja õpime koos, suslik ja Tädi Mei. Kas teie olete olnud teepeol... mille külaliste nimekirjas on nii kassid kui dinosaurused...ning mis leiab aset koopas....kus on võimalik tähistaevast vaadata? Ei? Vat see on elamine. 

Jah, juba 88.5 cm rõõmu, lusti ja pisikesi pättusi. Silmad kui merekivikesed, nina kui nööp..

* mis te arvate, kust ta dinosauruste hääled ära õppis?