„Õues on kohutav tuul, sellega joosta on üpris halb“ avaldasin RoosaMannale ja SaareNaiseRammule muret vahetult enne Kevadjooksule minekut.
Viimane arvas selle peale, et „Joosta on nagunii halb“ ning luges teema
lõpetatuks. Minul oli seda arvamust liiga hilja omaks võtta.
Ilmastikust tulenevat kaalusin kodus erinevaid garderoobivalikuid. Korra mõtlesin minna oma kunagise trenniskäigusärgiga. See on saadud ühelt ürituselt, kus grupijuhi rolli etendasin. Kuid 10km jooksule minna riietusega, mis suurelt "Group leader" karjub... tundus endalegi liigse lollusena.
Numbrimärk nõudis, et ma paneks kontaktisiku juhuks, kui otsustan rajal küllili
visata ja neile oma tervisliku seisundi kohta infot mitte jagada. Korra
flirtisin ideega, et minust oleks ülisupernunnu Superman sinna kirjutada – aga kui ta
ka samas seisus küllili rajal on, siis on tema kasutegur üpriski väike. Kirjutasin
VanemlikuEeskuju – sest kui ma ikka asfalti musitama kukun, siis I want my
mommy!
Stardis sain kokku Supermani ja RRiga, kes kohusetundlikult varakult kohale tulnud olid. Üks kurtis, et pulsikellajärgi ta sureb iga natukese aja tagant (pulss kaob) ning teine olla püsivalt teispoolsuses. Olin nende tegevusest niivõrd haaratud, et unustasin enda pulsivöö üldse aktiveerida.
Ja siis öeldi, et nüüd hakake liduma. Kuna poistel oli plaan teineteisega võidu joosta, siis nende tempos ma ei plaaninudki püsida. Alguses olid nad mul kõrval.. ja siis nägin, kuidas Superman välguna erkvärvides müts peas kaugusesse kadus. RR talle järgi tormamas. No head teed neil minna! Mina kavatsen loodust nautida.
10 kilomeetrit. Ma saan vabalt sellega hakkama, eksole? 1km oli käkitegu – teised uimerdasid ja mina tundsin end kui olümpiavõitja. Teine kuni viies kilomeeter oli vastutuul. Jookse nagu vastu seina. Aga keegi ei olnud näoga, et teeks aeglase jalutuse korraks, ma siis ei saanud ju ka. Ja siis anti juua! Super – jahedat vett mul oligi vaja, sest hoolimata tuulest tahtis päike pildituks teha. Võtsin lonksu ja… minu maitsenäsad vihkasid mind, sest topsis olev vedelik oli ülimagus soe spordijook. Õnneks oli pikk distants joosta, selle aja jooksul sai teadmisi arendada. Näiteks et eri joogid on eri värvi topsides.
Ja siis jooksid mingid tegelased vastu. Mina, mitte kõikse kirkam kriit nagu ma olen, mõtlesin et no on korraldajad, panevad kaks võistlust ühele rajale. Hiljem muidugi selgus, et need olid need tegelased, kes 10km poole tunniga jooksevad ja juba tagasiteel olid. Peab ikka kiire elutempo olema, et sellise ajaga joosta.
7km peal olin valmis alla andma. Jooksmisest oli kõrini. Energiat ei olnud. Tuul oli ikka ja/või jälle vastu, ei saanudki aru. 8km peal otsustasin, et kaks peab ju veel vastu. 8,5-9km vahele jääv maa oli raskeim ja kõige pikem. See lihtsalt ei saanud otsa! 500m ei saa niiiiii kaua kesta. Sai ja kestis.
Viimase km peal ei olnud enam viisakas alla anda. Ja siis oli lõpp. Jook kätte, medal kaela. Enda kella järgi mu rekord. Ametliku tulemuse järgi – veel parem rekord! Poisid muidugi tegid ka oma rekordeid ning erinevalt minust olid allatunnimehed. Kurtsid, kuidas vahepeal üks pensionär mööda jooksis ja siis natuke piinlik oli. Noh, minust jooksis üks väike laps vahepeal mööda. See oli ka piinlik.
Kui pildid netti ilmusid kilkas RR, et Supermanist on jäädvustusi iga nurga pealt - ning nende järgi saab öelda kui hea jooksutehnikaga tal ikka on! Uudishimust võtsin enda pildid ka lahti. Kui tavaline mina jääb natuke kehvasti pildile, siis jooksev mina jääb pildile nagu ma saaks samaaegselt elektrilööke. Jooksjad ei ole ikka seksikad, mitte kuidagi.
Sain oma "mis ma tahan see aasta teha" asja tehtud! Järgmiseks korraks tuleb hankida parem riietus ning pulsivöö sisse lülitada. Hoolimata sellest, et ma pärast finišit ütlesin, et ei taha enam kunagi joosta... olen nüüdseks selle emotsiooni õnneks/kahjuks unustanud ja järgmine kuu tuleb sama distants, vist lausa kaks korda. Et ma sellest ühest rehast ka mööda astutud ei saa...
