Peenrajupi kauplesin ma endale välja juba palju varem kui Supermaniga kokku kolisime. Koos elades tundsin aga, et mul on aia osas oluliselt rohkem sõnaõigust ja lasin fantaasial lennata, mida kõike sealt saada võiks. Ainuüksi mõtted sellest, et astun palja jalaga hommikukastest märga murusse ja käin korvikesega mööda aeda ringi nagu turul - veidikene sibulat ja imeliselt lõhnavat basiilikut omletti, tomatit salatiks, piparmünti tee sisse, maasikatest toormoosi - tõid ootusärevusest mõnujudinad.
 |
| Tururõõmud. |
Mõtlesin, et mis siin siis keerulist! Võtad asja, surud mulda, kastad ning voilaa - taim kasvab ja annab saaki, mis on pärit justkui ajakirjast. Ja siis... noh, tegin ülemõtlemist nagu ikka ja hääles paanika helistasin Vanemlikule Eeskujule küsimaks, kuidas sibulaid istutatakse. Kas üleni mulla alla või pooleldi? Kui suure vahega? Millisesse mulda? Nagu linnalaps, ausalt! Vanemlik Eeskuju oli nagu ikka abivalmis ja võttis õpetussõnad kokku soovitusega juured allapoole panna.
Istutasin siis oma kastikese sibulaid täis, juured allapoole. Peaaegu sirge rivi tuli. Mõne aja pärast selgus, et kas mina tegin õigesti või oli sibulal tohutu tahtmine kasvada, igatahes hakkas sirguma. Kõik muu see-eest... ei taha seda üldse mitte teha ja on protestialdis nagu teismeline suguvõsa kokkutulekul. Tomat ei lähe punaseks. Kurki ründavad mingid nähtamatud kahjurid, kellest meil ei õnnestu lahti saada. Maasikatel on ka mingi haigus ning neli taime kuuest on praeguseks hävinud. Mis turul onuke müüs meile rukola pähe on midagi väga tundmatut ja meenutab pigem geenimutatsiooniga meetrist lillkapsalehte - mis vajus mu tillipeenrasse ja vajutas need vastu maad laiaks (järgmine kord kontrollida ka, mida sulle ulatatakse ajalehte pakitult!). Suvikõrvits läheb otsast mädanema enne kui valmib. Salat oli mu meelest päris okei kuni nägin Vanemliku Eeskuju aias, milline see praeguseks olema peaks.
Aga noh... vähemalt sibul kasvab õiget pidi!
