Jun 19, 2017

Ebaõnn on ka õnn ehk kuidas me reisi algus ebaõnnestus katastroofiliselt

Iidsel ajal otsustasime Supermaniga reisile minna. Pursatasime üheaegselt enda reisisihi välja ja olime meeldivalt üllatunud, et kumbki oma ideed müüma teisele ei pea - me läheme Itaaliasse! Siis me veel ei teadnud, et Itaalia meid vastu ei armasta.

Pärast põhjalikku uurimist ostsime piletid. Riia - Milaano - Helsingi. Enne kukke ja koitu vuras R. oma ökoautoga maja ette, et meid naaberriiki toimetada. Vaatasime romantiliselt neljakesi päikesetõusu ja ajasime juttu. Kohale jõudes võtsime kotid ja hüppasime lennujaama. Pärast meeleheitlikult pikka ooteaega oligi meie check-in. Tädi klõbistas arvutiga minuteid viis ja kutsus sõbragi klõbistama. Ulatas meile pardapääsme ja....ütles, et pagasit ei võta, kuna seda ei jõua lennule seda viia, head reisi, järgmine! Oot, mis? Ma ei saa minna Itaaliasse kaheks nädalaks raamatu ja pikkade pükstega. Materialist minus tõstis pead ja ütles, et vajan enamat. Tädi sõnul ei saavat tema miskit teha - infolett aitab. Jooksime. Infolett soovitas check-in tädiga rääkida. Keeldusime viisakalt ja konkreetselt. Pärast arutelu saadeti meid kellegi kolmanda juurde, kes soovitas infoletti pöörduda... you get the point.

Helistasime järjest kõikidesse kohtadesse, mis pähe tulid. Kuni saime lause, et oleks väravas neile rääkinud, oleks miskit saanud teha aga nüüd oleme lennule mitteilmunud. Kõik, vöite koju naasta. Vötsin sammud infoletti, mul oli vaja inimest kes möistaks. Ja seal ta oli - Mãrtiņş kuulas ning ei soovitanud kordagi kellegi teisega rääkida. Tekkis lootus.

Pärast paljusid vestlusi pakuti meile vöimalust 2000 (800 sinna ja 1200 tagasi) euro eest uued piletid osta. Loobusime. Juurdlesime erinevaid marsuute ja võimalusi... Mãrtiņş ju uskus. Raske südamega broneerisime samaks päevaks piletid, mis tähendas  Helsingis ooteaega 16h ning ei olnud rahakotisõbralikud. Olime siiski rahul. Meil on lahendus. Olime õnnega koos.

Ka ebaõnn on õnn.  Tuli kiri, et ülekanne ei läinud läbi. Number, kuhu helistada kästi, ei tööta. Guugeldasime uue numbri; nad selgitasid et ei suuda leida lendu mis meie broneeringuga klapiks ja palusid pöörduda lennujaama poole. Juba tuttav trall - ootejärjekorranumber ja selgitus noormehele, kes nägi välja nagu G. Elagu iroonia - samal ajal pidime tegelikult G. poolt saama Itaalias ringkäigu. Nemad..soovitasid helistada tagasi neile kellega rääkisime. Naljakas polnud olukord enam ammu. Süsteem oli lasknud meil teha bronni ühele väljamüüdud lennule ning edasisöit äriklassis ning ainus vöimalus saada sellele lennule oli osta mölemad äriklassi piletid + teenustasu. Hinda ma ei hakka mainimagi. Aga oli neljakohaline ning ei hakanud ühega...

Lahendust polnud. Parim pakkumine lennujaama poolt oli söita laevaga Stockholmi ja loota sealt lend leida. Seisin keset lennujaama ja nutsin. Mitmendat korda sel päeval, olime valmis alla andma. Bussile ja tagasi Eestisse. Vaatasime veel korra erinevaid lehekülgi...ja ühel tuli pop-up aken mis küsis ehk soovime Vilniusest odavalt. Korraga hakkas ideenooli sähvima - mis löppes piletite ostmisega Leedust. Mãrtiņş jagas infot kuidas asukohta vahetada ja pagesime.

Kesklinnas ostsime jäätise ja kurki ja spinatipiruka. Tegime esimese naeratamisega reisipildi ja istusime bussi et söita Vilniusesse. Erutussähvak läbis keha kui bussijuht pagasi vastu vöttis ja ilma keeldumata bussi asetas. Bussis löin hambad sooja spinatipirukasse...mis maitses kordades halvmini kui löhnas. Ja löhn ajas südame pahaks...

Kell 19 vedelikupuudusest tingitud peavaluga Vilniuses. Kallasime mõlemad liitri vett endale sisse, söime ja otsustasime lennujaama jalutada nautimaks Vilniust. Google map ütles tunnike. Üks hetk sai könnitee otsa. Okei, ehk pole nad nii jalakäijate söbralikud kui Eesti. Teine hetk sai Vilnius otsa. Okei, lennujaam on linnastväljas, arusaadav. Kuna mitu lendu üle meie peade vihises ei muretsenud. Kahjuks. Ja siis ütles google map et järgmise parempöörde taga ongi lennujaam näha! Nooh... tehniliselt oligi. Kõrge okastraadiga aed varjas vaadet ühele roostes lennukile, liivamäele ja maandumisrajale. Ehk olime tehniliselt lennujaama juures, väga vales ja kauges otsas. Ütlesime google mapile, et tahame lennujaama väljumisuste juurde saada. Selle peale naeris google map meile näkku ja ütles, et pole probleemi köndige tunnime tagasi.

Andsime alla. Naersime keset metsateed nagu segased. Tegime köne taksole kes hakkas liikuma...täpselt sealt, kust meie alustasime. Kohal 10minutiga. Uberjuht uuris, mis me metsasees ka teeme. Ja siis naeris kogu ülejäänud söidu ja soovitas Itaaliasse kõndida.

Lennujaamas viskasime pingile. Ööbimist polnud mötet vötta. Sest kohl pidime olema juba 7h pärast. Kell neli läbi avastasime, et keegi on magamise ajal meie viimase joogilonksu kaasa viinud. Aga hakkas check-in, seega ei muretsenud. Ärevus rinnus seisime sabas. Tuli meie kord. Ja... siis ütles onu, et kuna me pole check-in teinud siis ta ei saa meid lennule lasta. Ooot, selleks me ju siin olemegi?!? Kohustuslik online check-in, mis lõppes kolm h enne lendu. Lugesime läbi kirja lennupileti kohta, mis ütles tõesti et saab teha, aga et peab?? Küsisin onu käest mis saab. Soovitas meil infosse pöörduda. Soovitasin möttes temal kuskilt alla hüpata. Arutelu kæigus selgus et kui pappi köhida, saab tema ka meid check-in vormistada. Maksime. Kontrollis läbi ei otsitud. Esimest kords elus. Ja siis istusime lennukile. Ja magasime. Reisi kestvus selleks ajaks 28 tundi.

Jan 1, 2017

Jõuludeks sain... Disney printsessiks!

24. detsembri hommik nagu ikka. Sööme hommikust, naudin parasjagu teed oma vanaisa antiiksest tassist teed kui silmanurgast märkan miskit kiirelt mööda põrandat veeremas. Prille pole, uni silmis, keegi teine ei reageerinud - kiire matemaatika ütleb, et meelepete ning rahulik jõuluhommik võib jätkuda.

Ja siis pistab seina ääres oleva koti tagant pea välja piiiiisike hiir. Sabaga. Või sabata. Seda ei ole näha. Nuusutab siit, nuusutab sealt, vudib edasi. Päris realistlik meelepete tõden endale ning kaasan ka teised oma vaatlusesse. Jälgime kõik, kuidas Härra Hiir (sabaga, nagu selgus) tormab edasi tagasi esiku ja köögi vahet, olls sama segaduses kui meie. Vanemlik Eeskuju teeb esimese otsustava sammu, ning avaldab endapoolse idee tegevusplaaniks - kinni tuleb võtta! Vanemliku Eeskuju sõna on seaduseks, kui tuleb siis tuleb. Kangelase raske elukutse võtab enda õlule Superman. Läheb Härra Hiire juurde, teeb kohmaka püümisliigutuse... ning neljajalgne on tal peos.


Ülesanne sai niivõrd kiirelt lahendatud, et me polnud organiseerimisega teise etapini veel jõudnud. Mis nüüd siis?

Torman Supermani suunas, karp käes - paneme tegelase sinna ja viime õue! Härra Hiir potsatab Supermani käte vahelt karpi ning temale meie plaanitud samm 2 ei meeldi. Surun karbi vastu end, et jõuga allutada puuküürnikku lahkma. Aga kangelast minust ikka ei saa, sest hiirepüüdmiskogemused on vähesed veel. Ootamatu külaline hüppab karbist välja minu õlale, satub segadusse ning leiab, et kõige ohutum on varjuda minu patsi punutud juuste alla.

Teised, naeravad end oimetuks. Mina, mitte nii väga. Aga ega keegi polegi öelnud, et Disney printsessi elu peab koguaeg lõbus olema, eks?

LasseTheCat magab kõrvaltoas õndsalt unenägu vaadates. Arvatavasti hiirtest.