Schumacher returns!

Kui mitmekordne maailmameister pensionile läks, siis räägiti mitu kuud seda, et ta tuleb tagasi. Mingi hetk nendest kõlakatest loobuti. Nüüd, kui Felipe Massa on haiglavoodis tulid kõlakad uuesti. Natuke pärast seda tehti ametlik teadaanne, et Schumacher tulebki Valencia sõiduks tagasi, Massa asemele.
Koheselt pärast seda kukkus kokku Schumacheri ametlik koduleht. Ma tunnen ennast hetkel osana suurest hallist massist, sest püüdsin ka sellele ligidale saada. Just nagu tuhanded inimesed peale minu. Tundsin end nagu nemadki. Võimalik, et te ei mõista mind hetkel, aga mul on supermõnus tunne. Kõik need nö draamad, mis panevad netti kokku jooksma (võtkem või Jackoni surm) ei pannud mind midagi otsima ega guugeldama. Ja nüüd, nüüd olen mina ka osa sellest hallist massist. Mõnus tunne on vahelduseks teada, et ma polegi selline friik nagu ma arvan end olevat või lihtsalt teada, et paljud inimesed tunnevad maailmas täpselt sama.

Ja ärge tulge mulle rääkima sellest, et ma olen tüdruk ja vaatan F1 ning see ei ole eriti tavapärane. So what. Las ma naudin seda, et osa maailmast hullub ja mina koos nendega!

Suvepuhkus piiri taga

Ma armastan Soomet. Soomlasi ka. Nii lihtne see ongi. Soome nimi inglise keeles peaks olema Funland mitte Finland. Soomlastel on ilusad autod ja lagrits, salmiakki ja haikala nimega Mussuka (tõlkes „Tupsu“). Lisaks sellele on neil tsillišokolaadi ja välikäimlad, millel on valgusfoor küljes ning liiklusmärgipostid, millel on ääretult palju erinevaid silte. Kõik kahes keeles seejuures. Mainimata ei saa jätta ka metrood, kus uhavad ringi punased rongid ning diagonaalselt sõitev lift.

Olen tagasi. Koos tšillisokolaadi ja lagritsa ning salmiakki ja kividega. Reis ise algas Tallinnas happe käes ligunedes (see mis pilvede vahelt alla sadas ei olnud kohe kindlasti vihm). Edasine oli siiski paljutõotav, esimese plaastri pidin endale kinnitama alles laevas (sest ma hammustasin endal vere välja) ning minu puhul on see suur saavutus. Kui jalge alt kadus vesi, mis eraldas jalgu kindlast pinnast võtsime suuna turu poole, kus uuesti istuda paati. Sellega uhasime loomaaeda, kus polnud küll okassiga kuid olid tiiger, mis oli kordades suurem kui mu köögilaud ning karu, kes sõi basseinipõhjast lehti. Edasine oli juba külastatud paikade uuesti külastamine. Siiski, ma ei ütle vist niipea ära lendamisest ülikiiresti 60m kõrgemale ja tagasi alla. Sõit seejuures kestab 2,5 sekundit. Nähvatasti ei olnud meil merel loksumisest veel kõrini, sest ronisime ka atraktsioonidele, mis sisaldasid vett. Esimene kord saime natuke vett. Teisel korral saime vist ka natuke. Kolmandal korral olime läbimärjad. Tilkuvatena seadsime sammud teise veesõidu suunas, sest.. kui juba veega mässata siis ikka kogu raha eest. Tavaliselt oli see selline rahulik sõit, istud tünnis ja loksud mõnusalt mööda tehisjõge sõpradega samal ajal juttu ajades. Nüüd.. loksusime mööda jõge, hoidsime elu eest kinni ja rammisime koske. Silmapilkselt hävisid viimased kuivad laigud meie riietel. Neiu, kes hoolitses selle eest, et rahvas tünnist välja tuleks ja vajutas nuppu, mis liiklusvahendi jõele lükkas ei suutnud naeru pidada kui meid nägi. Kirnul käisime ka mõned tiirud. Seletasin „Ma ei karjunud, ma ei karjunud, ma ausalt ka ei karjunud.“, endal hääl karjumisest kähe. Nüüd ma vähemalt tean, kui valjut häält ma suudan teha. Mustekala ehk kaheksajalga sai külastatud ka mitmeid ja mitmeid kordi. Irooniline on see, et ainus atraktsioon mis minul paneb pea ringi käima on teetassisõit.Hotellis ööbimine on alati äge. Minu pettumuseks polnud meil vanni, ootasin huviga jätkata traditsiooni mis sisaldas endas hotelli vannis vedelemist. Vedelesin siis shaueris ja uputasin vannitoa üle (koos oma käteräti ja riietega loomulikult). Järgmise sammuna oleksin ma vannitoa peaaegu põlema pannud. Mul on lausa skill selliste asjade jaoks.
Tagasi tulime laevaga, mille üks ruum meenutas mulle Titanicut. Jäämäele me otsa ei sõitnud ja põhja ei läinud, selle asemel nägime superilusat päikeseloojangut. Seega meie tagasituleku oli edukam kui uppumatu laeva. Tagasi kodumaa pealinnas külastasime loomaaeda, järjekordselt ei näinud okassiga. Ma olen nüüdseks juba veendunud, et neil ei olegi seda looma, ainult silt on. Kodumaa pinnal raadiot kuulates jõudsin tõdemuseni, et mulle ei meeldi alustada hommikuid kuulates kuidas mõni vormelisõitja on kunstlikus koomas. Forza Felipe!

Avastasin, et Soome riigipiiri poole sean sammud just siis kui miski minus tahab selgust või lõppu, mingid mõtted, mis ei taha kuidagi kaduda vajavad unustamist. Siis leiangi end üle lahe aerutamas, kust tagasi tulen juba ilma nende ajusopis pesitsenud mõteteta. Nii ka sel korral. Nüüd võib tsiteerida Penhouse#9 laulu ja öelda et this is the afterlife.

NB. Videod ei anna pooltki seda edasi, mis tegelikult oli. Nagu ütles üks noormees: „You cant explain what salmiakki is, you have to try it.“

"Naisi ei takista isegi mitte loogika."

Osav nagu ma olen, keetsin täna jälle supi kokku. Seekord mitte paprika oma nagu eelmisel korral vaid supikeetmine oli rohkem eksperimentaalkulinaaria vallast. Sisaldas porgandit, kartulit ja juustu. Vähemalt nendes kolmes komponendis olen kindel. Lisaks hulpis seal mingeid seeni, (vist) bambuselaadset ning mingit rohelist kaunalist ka. Senimaani pole toidumürgitusega haiglasse sattunud. Õhtul pandi mind jällegi kokkama, mõtlesin et valmistan siis pannkooke, et saaks hävitada kapis oleva maasikamoosi enne kui see elama hakkab ning ära põgeneb. Just-in-case stiilis vaatasin netist retsepti. Esimesena komistasin selliste otsa, kus kurdeti et pannkoogid tõstavad pärast ümberkeeramist ääred üles. Naersin omaette, et ega see siis maitset ei riku. Hea kujutlusvõime nagu mul on, kujutasin ette pannkooke mis pannil kausiks muutuvad. Oma silmaga sellist asja näinud ju polnud. Vähemalt mitte kuni ma ise täna neid küpsetama kukkusin. Täitsa kausid tulid.

Rääkides esmakordsetest nägemistest, siis ma nägin jaaniussi. Enamgi veel, ma nägin viit pimedas helendavat jaaniussi ja olen nüüdseks arvamusel, et kasside ja okasnotsude kõrval on nad ühed lahedaimad olevused.

Üldiselt on aga kõik tore. Sünnipäev koos õige päeva, eel- ning järelpidudega oli super. Viimased kusjuures ei ole veel üldsegi läbi. Aasta tagasi sellises olukorras muretsesin end ogaraks teades, et rõõm ei saa kesta igavesti. Nüüd aga naudin hetke. Teotahe ja motivatsioon on teooriast edasi arendatud ning praktika on täies hoos. Ma pole küll oma võimete piirides kindel, kuid mul on tunne, et neid ei olegi. KISS (<-- vaata eelmist postitust -toim.) reegel on ikka ääretult kasulik järgida. Oleks keegi mulle varem öelnud, et 20 on niivõrd äge, oleks ma mõne aasta vahele jätnud.

KISS *

Pole midagi paremat, kui ühendada omavahel vihmane äikesetorm, võrkkiik ning Ray Lamontagne "Be here now". Kui siis ehk vaid Erko Niit lugu "Nii, nii see küll ikka oli" kõlamas ainsa helina pilkases pimeduses. Just sellised hetked selle kaose keskel panevad mind elu nautima.

Kaos, ilma liialdusteta. Ma tahan tagasi seda meelekindlust, mis mul oli mõned aastad tagasi. Rahmeldan end pooleldi haigeks ning pingutan viimse hingetõmbeni kuid märki sellest maha ei jää. Mida ma tegin tookord, et kõik sujus justkui iseenesest? Valetage kasvõi midagi kokku, ma ei mäleta nagunii enam, mis siis oli teisiti et toimis. Tunnen, kuidas miski pole mu elus hetkel püsiv ning turvaliseks saanud tegrid kaovad, kuid sellest hoolimata valdab mind rahu. Hämmastab ennastki oskus tunda rõõmu pisikestest asjadest, mida paljud peavad tühisteks või ei märkagi. Mu kaktus läks lehte; linnaliinibuss, millega mina mööda linna uhasin oli parema kiirendusega kui kõrval sõitev liiklusvahend; hall haab, mis seisis keset rohelisi kaski nägi välja kui nende vanaisa ja õõtsus nagu jagaks noortele õpetussõnu; kivi Alpidest; silt "teemeistri tee" <-- vaid vähesed näited. Kuidas mina, kes muudab karikakraga ennustamise ka kaelamurdvaks ülesandeks saavutasin rahu kaoses? Hoidsin asju lihtsana. Keep it simple.

Edit: KISS = Keep It Simple, Stupid

Surm eeldustele

Lühikese elu vältel, mis siin planeedil igale – elavale – isikule antud on, ollakse tihti sunnitud lahendama probleeme. Ettetulevad probleemid erinevad nii oma raskuse, tähtsuse kui ka sisu poolest.
Probleemidega on elu keerulisem, seega tuleb neid lahendada. On ju loodud lausa etapid, millises järjekorras seda teha, et tulemus oleks võimalikult soovipärane ning edukas. Alustades märkamisest ja määratlemisest, lõpetades hindamisega. Raskuste lahendamine on vaid suunatud mõtlemine. Mõtlemine, definitsiooniga, mis psühholoogiaõpikust meelde jäänud kõlab järgnevalt: „Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.“

Jõuangi sujuvalt selleni, millest tahtsin rääkida. Tänapäeva maailm on punktis, kus mõeldakse meeletult palju lahendamaks probleeme. Teoorias on kõik super. Liigutame hallollust nii et higi lendab ja voilaa – ebameeldivad asjad muutuvad nähtamatuks. Kuid nagu mõtlemises on erinevaid elemente (kujundid, mõisted jne) on minu arvates jaotus võimalik ka korrastava ja mittekorrastava mõtlemise näol. (Definitsiooni kohaselt viimast mõtlemiseks ei loeta). Ning just mittekorrastav domineeribki.
Tulemus? Mõeldakse end lolliks. Mõeldakse, kuid ei uurita. Ei täideta etappe, mis psühholoogid on kunagi ammu paika pannud. Selle asemel et kellegi käest küsida, mis täpselt oli, eeldatakse. Egoismi võidukäik. Igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab, isegi kui ei olla mingil teemal kompetentne. Sest seda ikka teistele ei näita, et ehk sa said valesti aru. Suurepärane, sest otse loomulikult on ju eeldamine tunduvalt kiirem ja täpsem kui otsesed küsimused. Minu isiklik arvamus on, et probleemid saavadki alguse sellest, et rahvastik ei suhtle omavahel. Suhelge ja lõpetage eeldused! Oma silm olevat kuningas. Kuningas on ka inimene oma hirmude ja kartustega, kes saab oma info kellegi käest, kelleks võib olla lombakas või pime.

Mõtteid lugeda ei ole võimalik seega ärge eeldage, et teine seda teeb. Parem veel, ärge eeldage üldse. Vaid kui te tahate midagi, et teine teaks siis öelge. Kui ise tahate midagi teada, siis küsige. Ka võibolla rumalana kõlavaid küsimärgiga lõppevaid lauseid. Kes esitab lolli küsimuse, jääb rumalaks viieks minutiks. Kes ei esita, kartes naerualuseks saada, jääb rumalaks kogu eluks. Küsige ja suhelge!

Nähakse ainult üht kümnedikku sellest, mis tegelikult toimub. Kuid sellest piisab, et oleks võimalus valida miljoni tee vahel, millest igaüks on erinev. Iga otsusega on võimalik rikkuda oma elu ning sa ei pruugi seda avastada enne vanaduspõlve, kus ei suudetagi enam meenutada, mis oli põhjuseks. Samas on iga otsusega võimalik teha oma elu endale meeldivamaks. Peab olema julgust, et otsus teha. Ja siis öeldakse, et saatust ei ole. ON. Igaüks loob ise endale saatuse oma valikutega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Selliste, natuke segaselt esitatud, mõtetega läheb blogi teadmata ajaks kollektiivsele palgata puhkusele. Now is safe to turn off your computer and call your friends to ask them out.

Dream it. Live it. Love it.

Mul on üks sõber. Tegelikult on mul neid natuke enam, kuid momendil tuleb juttu ühest. Kui teda esimest korda nägin tuli koheselt teadmine, et tema muudab mu elu. Naersin omaette, sest nautisin seda tunnet. Esineb harva.
Mäletan hetke, kui ütlesin endale "Ah niimoodi ta siis mu elu muudabki". Kui mitu korda olen ma seda pärast veel lausuma pidanud, iga kord arvates, et nüüd oli viimane. Sisimas lootes, et see ei vasta tõele.

Tean tema unistust. Ta ütles, et kui see ei täitu siis ta ei tea kuidas edasi eksisteerida. Ma tahan ka midagi sellist tunda - teadmist, et kui midagi ei õnnestu siis on kõigel lõpp. Ta ainult ei räägi nagu paljud vaid ta ka tegutseb soovitu nimel. (Ning kui ta kirjutab loen ma andumusega nagu Potterifanaatik Potterit.) Olen õppinud elama mõtte järgi, et ükskõik mis juhtub, alati läheb elu edasi. Ebaõnnestumiste korral aitab see edukalt edasi liikuda. Samas aga, ei pane see piisavalt pingutama soovitu nimel. Kumba valida - orienteeruda ebaõnnestumise vältimisele või edu saavutamisele?
Mina püüan hoidada pettumustest, tema püüab saavutada. Õpin ümber ja leidsin vaikselt endale ka midagi sellist, mille nimel pingutada iga oma keharakuga. Will either find a way or make one.

Mida tema ja ta sõprus mulle tähendavad, ei oska ma sõnadesse panna. Ehk ei olegi vaja? Püüan tegudega seda väljendada ning olla temale samasuguseks toeks kui tema mulle.

Köögikatastroofid

Te kõik teate seda väidet, et ma olen köögis ääretult osav. Selgub, et see on puhas vale. Viimasel ajal olen võtnud õhtusöögi tegemise enda kanda. Eile tuli hea idee - teen putru! Valasin tatrahelbed potti ja... need kõrbesid ära. Lohutasin end, et esimene vasikas läheb ikka aia taha ning pärast potile pesemisprotseduuride korraldamist valasin uued helbed anumasse. Minu rõõm oli piiritu, kui ma suutsin hoiduda nende põhja kõrvetamisest. Rõõm kadus, kui selgus, et peale valasin vana piima (meie peres on au sees vaid piimaga tehtud tatra.. või ükskõik mis puder seejuures - toim.) ning see tõmbas kokku. Ennast kirudes valasin sellegi potist välja, kordasin poti pesemise protseduuri ning alustasin uuesti. (Loll aga järjekindel.) Jõudsin jällegi väga edukalt vedeliku valamise kohani. Kontrollisin hoolikalt pakendil olevat kuupäeva ning võrdlesin numbreid kalendriga. Kõik sobis. Kuni ma valasin selle peale ja avastasin, et oleks võinud lugeda ka paki teist poolt, mis ütles suurelt ja valgelt "keefir". Põikpäisuse geen on mul täiesti olemas ning alustasin uuesti. Toit sai isegi valmis, ainult et üpriski söömiskõlbmatult. Pudru keetmine ei ole üldse nii kerge kui arvata võib.