Augustikuu teemaja

Sattusin Põlvamaal teatrisse; kui nime sain teada minutid enne etendust siis sisu alles etenduse ajal. „Ameerika Armee on Maailmasõja võitjana saanud käsu juurutada ühes väikeses Jaapani külas demokraatiat ja läänelikku maailmavaadet.“ Ei kõla paeluvalt, ega? Oleks varem kuulnud seda kirjeldus, oleks äkki vahele jätnud. Olgu tänatud kõik, tänu kellele ma etendusele siiski jõudsin. Marko Matvere Jaapani väikese mägiküla elanikuna oli ühtaegu nii mõtlemapanev kui koomiline, haarates publiku üpriski kiiresti. Teatritegemiseks oli valitud Varbuse Hobupostijaam, mis sobis selle jaoks suurepäraselt! Mõne dekoratsiooniga muudeti paik armsaks Jaapani külaks.

Mis aga põhiline – etendus pani mõtlema. Kas meil on õigus teistele oma ideid peale suruda, kui usume, et see teeb nad õnnelikuks? Mis üldse õnn on? Kas üks ja sama on kõigile hea? Milleks valu vajalik on? („Valu paneb inimese mõtlema. Mõte teeb inimese targaks. Tarkus aitab inimesel selle eluga toime tulla.“)

„Augustikuu teemaja“ vallutas kiiresti koha minu lemmiketenduste nimekirjas (kuulub ka „Toomas Nipernaadi“, „Anna Karenina“). Kes kogemata satub sinnakanti – minge vaatama. Kui kogemata ei satu – minge meelega! Etendust mängitakse neljanda juulini, seega võimalust veel on.

Arvutimängud: FPS

Teeme lühidalt ja ilma keerutamata. Palve suurele ringile: Soovitage mulle toredaid first-person shooter mänge. :)

Bussidraama ehk reeglid – kellele ja milleks?

Liin Valga-Tartu. Bussi siseneb noor neiu, süles koer ja proovib osta piletit õpilasele Tartusse. Bussijuht teatab selle peale, et koera, kellel puudub suukorv, tema bussi ei luba.* Neiu vastab: „Nalja teete või. Õpilane Tartusse.“ Bussijuht kordab oma lauset. Sellest saab alguse äge vaidlus, mille vältel lubab neiu teha nii kaebuse, sõimab, palub ning väidab, et sellist reeglit ei ole kuskil. Naine, kes on neiuga koos sõnab, et paneb koera kotti ning asi lahendatud - võtab koera, topib kotti ning istub bussi. Bussijuht keeldub jätkuvalt neiule piletit müümast. Lõpuks lubab neiu kõik inimesed endast ette, nood ostavad pileti ära ning.. vaidlus algab taas. Jälle ähvardustega. Bussijuht väidab kindlalt, et ilma suukorvita koera bussi ei lubata ning tema ei võta endale seda vastutust. Bussis olevad inimesed asuvad neiut toetama, kuid bussijuhti ei murra ka see. Lõpuks neiu võtab koera, astub pisarsilmi bussist välja, nimetab juhti värdjaks, saadab ta ebasündsatesse kohtadesse ning soovib tema mädanemist ja kõnnib minema.

Viimasel ajal olen hästi palju kokku puutunud selliste situatsioonidega. Näiteks tudengid, kes ise ei pea kinni kokkulepetest sõimavad õppejõusid nõudes nendelt täpsust ja kiiret reageerimist. Eks igaühe maailm keerleb ümber enda telje, aga miks nõuda teistelt midagi, millega ise hakkama ei saada? Mulle öeldi, et mul on kerge sellist juttu rääkida, kuna mul ju puudub probleem. Just, puudub. Eks ole hämmastav, mida teeb positiivne suhtumine, ise enda elu eest vastutamine ning kokkulepetest kinni pidamine.

Neiu põhjendas end korduvalt sellega, et tema ei ole sellest reeglist midagi kuulnud ja seega ei saa ta seda ka täita ning et ta sõidab iga nädal koeraga niimoodi. Mäletan koolis õpitust veel selgelt, et reeglite mitteteadmine ei vabasta nende täitmisest. Olukord meenutas mulle koolisituatsiooni, kus õpilased teavad hästi oma õigusi, kuid kohustutega ei olda kursis. Reeglid on siiski järgimiseks mitte ajaviiteks kirjutatud. Reeglid reegliteks. Isegi moraalne ja eetiline käitumine hakkab hääbuma. Ilma moraalita oleks eksistents aga talumatu põrgu, kus elu on üksilane, vilets ja loomalik. Moraal on jõud, mis aitab hääbuvas ühiskonna säilitada korda, motiveerib tegema kompromisse ja lahendama asju pikemas perspektiivis. Tänapäeval on suur huvi just antiikse vooruseetika vastu(mille peamine küsimus on missugune inimene ma pean olema), kuna elu on läinud liiga seaduste ja kohustuste peale üle (mida ma pean tegema?)

Enesest lähtuvas elukäsitluses ei ole midagi halba, kuna igaühele peabki ta ise olema kõige olulisem. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et teised elavad täpselt samamoodi – lähtudes endast. Seepärast ongi erinevad kokkulepped - mis saaks elust, kus igaüks ajab vaid oma rida ja käitub kui ainuvalitseja?

*Kuna ma ei ole looma püüdnud bussiga kuhugi viia, ei oska öelda, kas see reegel ka tegelikult eksisteerib.

101 tegevust õppimise vältimiseks

Oh sessiaeg oh sessiaeg, millal sina lähed. Mul on valmis juba.. absoluutselt kõik plaanid, mis sessiga seotud ei ole. Ülikoolis on eksamiteperiood ja mina saan lähima 24 tunni jooksul neid kolm tükki kirjutada. Kui ma keskenduks õppimisele sama palju kui kurtmisele, et ma ei taha või tegevuste leiutamisele, oleks mul Brasiilias ja Austraalias maja.
Eelmisel nädalal pärast lootusetuid katseid midagi selgeks saada võtsin oma neli asja ja roomasin raamatukokku lootuses, et akadeemilises hõnguses olek mind mõjutab. Esimese kahe tunniga, mil ma üksi olin, valmis ilus konspekt. Järgmise kolme tunniga, mil ma üksi ei olnud, valmis konspektile lisaks kolm lehte. Lõpptulemusena olin oma graafikust (ilma milleta ma oleks suure tõenäosusega praegu avastanud et „oi, kahe tunni pärast on eksam“) päevaga ees. Selle tähistamiseks surusin sõbrannale oma meeldivat seltskonda peale ja vedasin (olles eelmine päev rääkinud, kuidas ta peab õppima ütlema ei) ta vaatama Teatritehase näidendit „Ühel mehel oli nii madal lagi, et ta sai ainult lesta süüa“. Igal kümnendal sammul liitus meiega veel inimesi ning lõpuks moodustasime juba väga mitmepealise grupi.
Pärast teatrit pidi tulema trenn ja konspekti kallistamine. Ideest sai sujuvalt plaan minna hoopis linna teise otsa ning teha trenni asemel muusikatund. Planeeritavate lugude asemel kõlasid hoopis The Beatles ja Bill Bailey. Tegime Anuga kahenaisebändi, instrumentideks pandeiro ja atabaque. (Luban arvata, mida mina mängisin). Seejärel mässisin oma ilusad sõrmed ümber kitarri ja... pidin pettumusega tunnistama, et peamised akordid on ka meelest läinud. Lohutasin ennast ideega, et kokkuleppe kohaselt tekib minu valdusesse kitarr pärast eksamite sooritamist ning siis on võimalik kõik meelde tuletada ning paremini meelde jätta. Õhtu lõppes konspekti vaatamise asemel Gennis. Enda õigustuseks lisan, et järgnevad päevad möödusid õppimise tähe all. (v.a. Eurovisioon, mida sai vaadatud koos saksa poistega. Mul oli hea meel, et Eesti andis Saksamaale 12 punkti. Laul oli hea + mu tervis oleks vastasel juhul ohus olnud.) Eile leiutasime veel ideid, kuidas õppimist vältida. Teooria – saame kokku, vahetame konspekte, läheme laiali ja õpime oma kodus. Praktika – saame kokku, vahetame konspekte ja istume järgmised kaks tund sääski toites ja juttu ajades.

Lõpptulemus? Ma hakkan hulluks minema. Arvutist kõlas „Ära karda mind“ (Ehala&Tätte) ning minu silme ette ilmus pilt, kuidas sellest laulust saaks suurepärse muusikali, kus on minu ja mu eksamitöö vaheline dialoog. Muusikal algab sellega, kuidas mina paanitsen ja õpin. Siis tuleb äikesetorm ja tornaado ning järgnevas stseenis koostab õppejõud õela nõia rollis eksamitööd ise samal ajal kurjakuulutavalt naerdes. Eksamitöö kostüüm meenutab suurt paberit ja laulu lõpus anname teineteisele sõbralikult käe ning astume koos loojuva päikese poole saades koos üle kõigist takistustest, mis õppejõud meie teele viskas. Seejärel jookseb keegi üle lava sildiga „1 aasta hiljem“ ning raamitud eksamitöö mu seinal soovib mulle lõpetamise puhul õnne. Is that a million dollar idea or what?!