"Kuldsed lood", koost. Heiki Raudla & Ringa Raudla

Sain sünnipäevaks onu perelt raamatu. Oi mulle meeldib raamatuid saada! Tundub, et teised on sellega kursis, sest minu riiulisse ilmusid veel "The Girl Who Saved the King of Sweden", "How to be an explorer of the world" ning kaugelt kaugelt Austraaliast "Garden Spells". Viimasega tuli kaasa superäge järjehoidja, juhuks kui ühe hingetõmbega teost läbi ei loe.

Keskendugem praegu aga sellele onu pere kingitule - "Kuldsed lood". Esimesel päeval ma raamatu põhjaliku uudistamiseni ei jõudnudki, kuid paar päeva hiljem luges sõtse mulle sealt ühe lehekülje. Loo nimeks oli "Kalur". Sellest piisas, et mind raamatu külge klammerdada. Raamatu tutvustus ütleb: "Head lood on nagu seemned, mis soodsas pinnases võivad idaneda ja vilja kanda. Just nõnda mõjuvad muinasjutud, müüdid, mõistulood, anekdoodid. Metafoorses narratiivis peituv jõud aitab meil toime tulla küsimustega, millele elus pole ühest vastust." 

Ehk siis terve raamatutäis lühikesi jutte, mis peaks iga inimese inspiratsiooni üleküllusest hulluks ajama. Seetõttu seda korraga läbi lugeda ei olegi võimalik - vaid üksikute lugude kaupa tuleb ammutada teadmisi. Et loetu saaks settida, tähenduse omandada ning ehk ka miskit liikuma panna. Poole peal olles panin raamatu vahele paberi, kuhu hakkasin üles kirjutama leheküljenumbreid, mis mulle erilise mulje jätsid. (Lood nendel lehekülgedel jätsid mulje, mitte numbrid, loomulikult). Nimekiri sai meeletult pikk.

Rikas või vaene. Kord võttis rikas mees poja kaasa maale, et ta näeks, kui vaeselt inimesed elavad. Nad veetsid terve päeva ja öö ühe vaese talupoja juures. Koju jõudnud, küsis isa pojalt: "Kuidas sulle maal meeldis?" - "Suurepärane!" vastas poeg. "Kas sa nägid, kui vaesed võivad inimesed olla?" küsis isa. "Jah, isa!" vastas poeg. "Mida sa sellest õppisid?" päris isa. Poeg vastas: "Ma nägin, et meil on kodus üks koer, neil aga neli. Meil on bassein keset aeda, neil aga lahesopp, mille äärt pole näha. Meie valgustame oma aeda lampidega, aga neile paistavad tähed. Meil on tagahoovis ilus aed, neil aga terve silmapiir."

   Poja sellise vastuse peale jäi isa sõnatuks. Poeg aga lisas: "Aitäh isa, et näitasid mulle, kui rikkalt võivad inimesed elada." (lk, 278)

Öelge nüüd, et ei ole ilus lugu! Üldiselt peaks iga inimene korra selle teose läbi lugema. Kasvõi mõned lood - olgu siis raske moment elus või mitte. Vahepeal on hea paitada oma elu mõne kuldse looga.

Tere reaalsus ehk kui maailm kokku kukub

Hommikul tööle kõndides mängis tuul mu kahe punupatsiga ning lennutas neid omavoliliselt ringi nii, et kohati nägin välja nagu kõrvupidi pesunöörile riputatud jänes. Õhk pakatas Belgia järele - iga tuuleiil tõi endaga kaasa järjekordse nostalgialaine. Isegi autode heitgaasid ning tänava kanalisatsiooniaukude aroomid olid nii tuttavalt ja armsalt belgialikud. Sulgesin silmad ja olin tagasi oma oktoobrikuu vahvlimaal ümbritsetud üheaegselt kümnest erinevast kultuurist, keelest, saginast, vahvlilõhnast... ja kõndisin peaaegu vastu tänavavalgustit. See ongi see Eestimaa imeline august, mis pakub mulle ühe nädala vältel meenutustereisi lõhnade saatel; tuletab meelde, mida ma õppisin enda kohta ning kes ma olen. See on see nädal, mida ma vajan.

Sel aastal on aga kõik teistmoodi, sest lisaks tavapärasele nostalgiale kogu minu maailm purunes sama kiiresti kui kaardimaja kassiga korteris. Oh ei, ärgem saage valesti aru - minu maailm varises kokku ainult heas mõttes. Elagu metamorfoos!

Seeme selleks istutati esmaspäeval, täpselt kell neli. Võin kalendrisse ära märkida suure punase ringiga. Üks lihtne lause, mida ma kannan siiani, päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse endaga kaasas. "Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Sellega seostuvad mulle paramatult Janno sõnad - ta rääkis alati, kuidas ma olla kõige kummalisem tüdruk, keda ta kunagi kohanud on. Kummaline, rõhutatult. Kuigi vestlused on pärast seda, kui meie põrandast sai tema lagi jäänud väga harvaks ja ühepoolseks, siis tema arvamus, et ma teiselt planeedilt olen käib minuga siiani kaasas. Tõesti, vahel tundub, et olengi (ning tema argumendid oli üpris veenvad). Mu mõttekäigud on keerulised, sageli ka mu enda jaoks. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et minu silmis ei paistnud tema ka kõikse tavalisem - no kellele meeldivad KÜLMAD pannkoogid, tõsiselt?!).

"Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Tahaks hõigata üle kodumaa, et esimene kord! Ausalt, kogemata, esimest korda! Pole varem nii teinud ja enam ei tee ka! Kuid ei saa, sest siinkohal räägib möödunu mulle vastu. Sellega ma oma maailma kokku kukutasingi. Elasin enda roosas mullis ja omasin ettekujutust, kuidas kõik läheb mingi kindla kava kohaselt. Ma võin oodata. Ja ootangi! Seda õiget hetke. Parimat hetke. Sobivaimat hetke. Samal hetkel kui teetöödega tegelev kopajuht suure kivikamaka kogemata keset sõiduteed kukutas purunes ka minu mull - vähemalt oli väga sobilik taustaheli. Neid õigeid hetki ei ole. Sest kui otsida leiab alati põhjuse. Oluline aga see, mis poolele keskenduda. Ma naudin nüüd mängimist ideedega, et iga takistus on võimalus - sama palju kui oma varasemate "veidrate keerdkäiguliste mõtetega". Mu aju hullub ainuüksi mõistmisest, mida ma tahan ning et maailm on mu jaoks avatud. Ma leidsin end jälle. 

Hoolimata sellest, et ma nuuskan praegu aju ninast välja, olen magamata ning aevastan nagu marutõbine bernhardiin (väga seksikas vaatepilt!) siis... see ei ole palavik, mis hetkel räägib.

"Eiei, ta sõbrad on juba harjunud, et tal on veidrad sünnipäevad." ...

... kuulsin oma vanemlikku eeskuju telefoni ütlemas, kui ta proovis parasjagu me ideed teostada. Tahtsin, et sel aastal oleks tähtis päev meeldejääv ja natukene ehk isegi ainulaadne. Lõpptulemust aga ei oleks ma osanud ka oma uhkeimates unenägudes ette näha.

Palju õnne sünnipäevaks,

sõrmed, varbad, kõht ja kõrvad!

Palju õnne sünnipäevaks,

ripsmed, juuksed, kulmukarvad!

Palju õnne, põlved, reied,

silmad, selg ja kael ja nina!

Juhuslikult saate Teie

samavanaks nagu mina!

 /Leelo Tungal/

 Kirjutasin kutsele suurelt tunnuslauseks "Üks sünnipäev peab elus ikka rappa minema" ja kihitasin omaette naeru olles enda vaimukusest lummatud. Tausta kaunistas imeline foto rabast, lisasin muu olulise jutu juurde ja asusin saatma. Jäin põnevusega ootama vastuseid stiilis "Jah, muidugi ma tulen!" ning "Juhhei, jälle saab su sünnipäevale". Et Härra Kunstnik sujuvalt selleks ajaks juba puhkuse oli endale võtnud siis olin end süstinud paraja koguse lootusega. Tunnuslause otsustas aga musta huumorit mulle mängida ning sel nädalavahetusel oli konkureerivaid üritusi rohkem kui parmude poolt näritud auke minu jalas. Isegi Härra Kunstiku ainus edasilükkamatu asi kogu puhkuse vältel oli sel päeval. 

Seltskond jõudis. Päike säras taevas ja mina olin rahul kui kärbes värskel pannkoogil. Ei läinud kaua kui olimegi juba omadega rabas - päris ehtsas rabas. Giid pajatas natuke mulgi keelen ja mina särasin kui viieaastase ehitud kuusk. Kuulsime jutte sellest, kuidas "Peaaegu alati olen ekskursiooni ajal siin rabas ussi näinud". Jaajaa, me teame küll neid jutte - alati räägivad giidid sellist asja ja pärast vangutame kambaga päid, et me olime need esimesed "õnnelikud", kes peavad pildi vaatamisega leppima. Täpselt keset seda mõtet ilmus ootamatult laudtee alt lagedale madu! Päris maduuss! Pisike, kuid siiski päris ja mürgine. Kui mürgine täpselt, seda uurima ei läinud. Minu jaoks oli sel momendil matk täiesti korda läinud - tulgu edaspidi või pussnuge taevast! Lisaks nägime veel viiekilost ämblikku (ma väga kõvasti ei karjunud), hunnik sisalikke ja palju muud põnevat.

Olen veendunud, et keegi kuulab mu mõtteid pealt, sest varsti pärast mu pussnugade sadamise vaimset kommentaari otsustas üks pisike pilveke päikesele ette tüürida ning kuna tegemist oli siiski peoga - kutsus sõbrad kah kaasa!  Hakkas natuke sadama. Noh, mis see natukene vihma teeb, eks? Siis hakkas natuke rohkem sadama. Noh, mis see natuke rohkem vihma teeb, eks? Ja siis hakkas kallama nagu me seisaks kodus duši all. Kuna see ei suutnud meid endast välja viia - ning ma ju ootasin sünnipäevalt meeldejäävust ikkagi - alustas otse meie peade kohal tantsu äikesetorm. Raba. Lausvihm. Äikesetorm. Head sõbrad. Hingematvalt ilus vaatepilt. Olin õnnest hullumas! Jõudsime matkaga rabajärveni ning nägime välja nagu oleks sinna juba riietega paar korda sisse kukkunud. Keegi ei olnud ujumisest vaimustuses, kuid kuna mina otsustasin et "saan nii vanaks vaid korra aastas" (ja just nii ma seda teistele serveerisingi) ning vesi oli soe nagu värskelt keedetud tee, siis hüppasin sisse. Pehme vesi paitas keha ning hinge ja südamesse valgus kummaline rahulolu. Paistis vist välja, sest üksteise järel hakkasid ka ülejäänud külalised vette pudenema. Vahepeal sai välja ronida ja maasikaid/vaarikaid/juustu enda kõhtu toppida ning teha eksperimenti, kas seejärel on keerulisem ulpida keeduvees. Kuigi ma kohati kartsin, et ehk mina vaimustun olukorrast liiga palju ja teised seda ei jaga siis tegelikult oldi nõus, et selline see maapealne paradiis ongi.

Õhtu veetsime asfaldile lapsepõlvemälestusi joonistades, lauamänge mängides, grillides, saunas käies, mullitades ning otse loomulikult olid olemas ka kõikse olulisemad - vahukooretort ning öine ilutulestik. Palju õnne mulle!

C-JAM - Päikeseloojangu kontserdid Pühendatud 10. sünnipäevale

Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi! 

Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga)  Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.

Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika.  Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!

Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa.