Oct 22, 2014

Käsitöö: magusad lilled

SaareNaiseRamm otsustas, et saab aastakese vanemaks jälle. Mis tähendas loomulikult seda, et mina ja RoosaManna pidime olema toredad ja miskit välja mõtlema. Ragistasime oma hallollust ja lõpuks sisestasime hunnikule õhupallidele oma hingeõhku ja riputasime kogu elamise neid täis. Olgu olgu, RoosaManna puhus ja mina vaatasin kaugemalt pealt - üht proovisin mina ka oma kopsudest tulevaga täita kuid.. otseloomulikult läks just see pall katki. Rohkem ei riskinud.

Meie järgmine plaan oli, et kui sünnipäev siis peab torti saama. Kuna me polnud kindlad, kas SaareNaiseRamm ise ka selle peale tuleb, et meile torti pakkuda, siis suures hirmus ostsime ise ühe. Hoolimata sellest, et poes oli valik olematu, juurdlesime meie kaua kaua ja koju vedasime lõpuks selle ainsa tordilaadse, mil nimeks "Nostalgia". Sest noh, SaareNaiseRammul vanust ka juba piisavalt, on mille üle nostalgitseda. (Ajaloo huvides olgu öeldu, et just selle sama koogi tõttu suhkrutrahv kaelas oligi - kogu Eesti suhkruvaru oli just sinna sisse pandud). Ladusime küünlaid täis nii, et kooki polnud nähagi ja panime tule otsa. Aukülaline luges kaks korda kõik küünlad üle veendumaks, et me liialdanud pole.

Mina aga tahtsin ikka lilli ka kinkida. Kuna SaareNaiseRamm jumaldab üllatusmune ning tal on neid mänguasjakorpuseid tööl nagunii vaja, siis sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud.

Vaja läheb: üllatusmune, paberit, kahepoolset teipi, kääre ning pulki, millega poodides õhupalle jagatakse (elagu taaskasutus!). 

Tuleb meeldiva suuruse ning kujuga kroonilehed välja lõigata, kahepoolse tebiga pulga külge kinnitada ning seejärel üllatusmuna teibiga keskele susata. Imelihtne ja tulemus on efektne. Õppige aga minu kogemusest ning ärge hoidke neid mune laual 1) lambi all 2) sooja teetassi läheduses. Šokolaadil on teatavasti komme sulada soojuses.

Kuna aga me elame väga vaasitus majas, siis.. tekkis SaareNaiseRammul küsimus, et kuhu need nüüd seisma panna. Siin tuli appi oo õilis veekeetja, mis hetkel kasutuses pole. Toppisime kilekotte täis ja seal vahel seisid need imeliselt püsti. Lihtne.

Kõik teised sünnipäevaks saadud lilled on närtsinud ja ära visatud. Need aga seisavad (jah, avatud munadega siiski) siiamaani veekeetjas.




Oct 19, 2014

Väljaspool mugavustsooni

Mul on nii vähe ainepunkte võrreldes tavapärasega, et Doktor ennustas igavussurma kolmandaks nädalaks. Loogika ütleb, et kui on vähe ainepunkte siis on vähe õppida ka, eks? VALE! Kohe lööb ukse jalaga lahti kaheksas nädal ning ma olen koolitööde alla mattunud. Täna loeme artikleid, homme loeme artikleid, artikleid loeme ülehomme!

Lisaks muidugi aine, mida ma võtan hoopis koos itipoistega (nüüd tuleb hala teemal "humanitaar mat-inf teaduskonnas"), mis on minu jaoks ikka suhteliselt võõras vesi. Istun siis mina õndsalt loengus, kõrvad õppejõu suunas pööratud. Ja proovin aru saada. Tõesti proovin. Eeskujuliku tudengina paiknen koordinaatide järgi esimeses pingis, käes pastakas ja paber ning kui küsimuste esitamise aeg on tahaks kätt lakke lükata ja uurida, mis keeles see praktikum praegu ongi? Õppejõupoolsed laused stiilis "Programmeerijad saavad sellest aru.." ei aita kuidagi kaasa, sest - oh üllatust - ma ei ole programmeerija. Lektor teeb tahvli mõlemasse äärde ruudu, vahele joonistab pika ristküliku ja värvib selle seest ära - palun, siin on skeem HTTPS'ist. Ahah, tore teada. Kujutan ette, kuidas teine õppejõud oleks sinna arvatavasti paar kriipsujukut ka juurde teinud, tollele meeldib kohutavalt neid maalida. Egas midagi, joonistan endale sama kujundi vihikusse ja värvin ära. Täitsa ilus sai. Ja no vaatame positiivset poolt - kraniaalnärvide õppimine ei tundu üldse enam nii kohutavana.
 
Kõik loengud ei ole sellised loomulikult. Täielik pudru ja kapsad ongi vaid üks olnud, kuid minu massohistlik vajadus kõigest aru saada ei luba mul ka alla anda. Igatahes, kui lektor selgitab mingit olukorda ja küsib, mis takistab sellises situatsioonis kurjategijal veebirünnakut teha, siis 'südametunnistus' on vale vastus.

Eile veeti mind ootamatult kinno, õudukat vaatama. Et puhkame koolist ja lähme välja ja oleme toredad. Arvestades seda, et ma ehmatan end porgandiks ainuüksi selle peale kui köögis röster saia enda seest välja viskab, siis võite arvata, kuidas ma kinos õuduka ajal käitun. Ei tea, kas südametunnistus pole puhas või mis aga lapsepõlves ma nii hüplik polnud. Tegelikult pean end kiitma - karjusin vaid korra ning väidetavalt teised seda ei kuulnud (HA! Nagunii karjusid kõvemini!). Küünejälgede järgi leiab siiski minu istekoha üles. Lisaks, koletu kokkusattumus oli muidugi see, et ma suutsin endale täpselt samasuguse soengu teha nagu õuduka peategelasel mistõttu mind sellest saati hellitavalt Annabelliks kutsutud on. (Filmi ennast ma ei soovita kusjuures - polnud suurem asi) Aga kuidas nüüd see juhtus, et ma filmi lõpus end järgmisele õudukale lubasin juba vedada? 

Aga eks elu hakkabki sealt, kust enda mugavustsoon otsa lõppeb, eks? 

Oct 12, 2014

Teeme ise kella ehk kuidas ma pensionäridega Sepa turul käisin

Tahan saada käsitööblogiks muidu suren! 

Või siiski mitte. Aga vahepeal on tore nikerada ja pusida  - eriti just sünnipäevakinke. Jah, mina olengi see kohutav inimene, kellele meeldib teistele tähtpäevadeks enda meisterdatud kraami kinkida ja siis ootan, et nad mind kiidaks kui oskuslik ma olen.

Nii pidi ka Herr Holmes oma sünnipäeva tähistama minu tehtud kingi saatel. Seda juba mõnda aega tagasi, kuid avastasin, et sissekanne oli jäänud avaldamata - kingitusega aga sai nii palju vaeva nähtud, et on jälle ideaalne näide kui tubli ma olen.

Igatahes, umbes neli kuud enne Herr Holmesi sünnipäeva tuli mul idee. Tegutsema hakkasin ma maksimaalselt nädal varem, nagu alati. Esimese sammuna uurisin sõber google käest, kust on võimalik üldse võimalik saada vajalikke jullasid - kellamehhanismi. Seadsin sammud käsitööpoodi nr 1. Poes oli nagu pärlipomm plahvatanud, silme eest tahtis kirjuks võtta. Vajalikku kraami neil polnud aga oma järgmise kaelaketi idee sain küll. Asi seegi, eks?

Sammud käsitööpoodi nr 2. Maja küljes suur silt, mis poe olemasolust teavitab, kuid poodi ennast pole - olla ära kolinud. Huvilistele oli viisakusest aadress ka jäetud. Egas midagi, sammud käsitööpoodi 2.1! Marssisin sisse ja uurisin, kas neil kellamehhanismi on. Üks müüjatest vaatas mind näoga, nagu ma oleksin heleroosa lipsuga tulnukamune fooliumpaberisse pakitult osta tahtnud. Teine oli natukene vähem üllatunud ning ütles, et võibolla neil äkki kuskil ehk midagi vist on - aga kuna nad kolisid siis on see "kindla koha peal" hetkel. Pakuti võimalust, et kolme nädala pärast nad tellivad Saksamaalt - tulgu ma siis! Keeldumise peale suunati mind aga edasi mittekäsitööpoodi nr 3 ehk "Ostke odava hinnaga kell Säästukast, lammutage laiali ja saate vajalikud jupid" ja mittekäsitööpoodi nr 4 ehk kellassepa juurde. 

Mu plaan oli siiski ilma lammutamata kella ehitada seega läksin kellasepale külla. Tore onu, vahetab mul juba aastaid kelladel patareisid. "Ei, ei ole. Aga minge Sepa turule, seal parema kätt on pood, noormehed aitavad kõik õigete suurustega jullad valida."

Kui Sepa turg siis Sepa turg. Buss number 9 tundub alati väike nagu kilukarp, ragiseb naljakalt ning üle 30 kiirust sisse ei võta. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et sel päeval oli kogu Tartu ka siukseid kiirusepiiranguid täis). Bussis on tavaliselt pensionäre nagu seeni pärast vihma. Ühe härra kõrval oli koht vaba ning sinna istus teine temavanune. Kaks võõrast inimest. Ja siis läks lahti - kellel mis haigus, kellel kust valutab, kellele arst mis rohtu kirjutanud on ning kuhu üldse arsti juurde minna! Huvitav, kui ma mõne endavanuse kõrvale istuks ja lõputöödest rääkima hakkaks, kas mind vaadatakse imelikult? Või saaks ka jutule? On kellelgi kogemust?

Sepa turul oli pood täpselt seal ja selline nagu juhtnöörid ütlesid. Jõudsin vaevalt sisse astuda ja küsimisnäo teha kui juba tormati minu suunas justkui ma ängistuses preili oleks keda vaja päästa on. Pool lauset sain öelda kui mind lohistati käekõrval leti äärde ning see vajus valiku all looka. Pähe midagi ei määritud - uuriti põhjalikult, mis projekt täpselt on ning vastavalt sellele näidati kõikvõimaliku hinnaklassiga kraami. Enamgi veel - nad küsisid asju mille peale mina ei olnud veel mõeldagi jõudnud. Tegime nalja, et "Ha, nagu tüüpiline naine tehnikapoes - vastab et "noh, ilus peab olema". Rõhutati, et kui ei sobi võin tagasi tulla ja ümber vahetada. 

Kunstipoest sain lõuendi. Kodus värvisin siis rohelise ja kollasega ilusaks, tegin augu sisse ja toppisin kellamehhanismi auku. Tsitaat ka peale kirjutatud (Herr Holmesi ühelt lemmikkujult) ning voilaa! Tüüp oli vaimustuses. Ta hiljem kurtis küll, et tiksuvat öösiti veidi liiga valjult kuid sekundiseieri eemaldamine mõjus kui nõiajook! (ehk siis hästi). Tehke ise ka, aeg jookseb, tik-tak.

Oct 6, 2014

Kas sa hoolid endast?

Eile hommikul olin meeldivalt üllatunud, kui mulle helistati kaugelt väljamaalt.. lihtsalt selleks, et ma õigel ajal üles ärkaks ja vormelit saaks vaadata. Jep, nii lahedad sõbrad mul ongi! Lallale sellest rääkides jõudsime järeldusele, et sellist hoolivust on tegelikult kuidagi väga väheks jäänud ja inimesed võiks rohkem seda praktiseerida. Lihtsalt hoolida teistest - tehke kompliment, aidake uks lahti teha, naeratage või tõesti - ajage inimene üles, et ta saaks vormelit vaadata. 

Siit edasi aga - kõrgklassilised filosoofid nagu me oleme - jõudsime küsimuseni, et kas me ise endast hoolime? Sest ennast peaks ju kõikse paremini teadma ja kui endast ei hooli.. miks peaks teised seda tegema. Kõlab loogliselt, kas pole. Teistest küll! Aga endast? Väike vaatlus enda roosasse sisemusse ja avastasime õudusega, et ega ei hooli küll eriti.  Kuna uusaastalubadusena sai maha hõigatud, et hakkame sel aastal ilusateks inimesteks  - ja meie loogika järgi ilusad inimesed hoolivad endast - siis viimane aeg end käsile võtta. Kaua me teeme endale auke juurde, kust kõik ilus meie seest saaks haihtuda? 

Tore, aga.. mida see siis tähendab? Mida teevad inimesed, kes endast hoolivad? Sõber Google andis 15 sammulise piltidega juhendi lausa, mis muuhulgas käskis rohkem magada, end harida ja teiste vastu hea olla. Vabalt, kogu järgmise nädalavahetuse ma istun voodis! Tegin siis kiirküsitluse tuttavate seas. Küsimus 1: "Kas sa hoolid endast?". Uuringutulemustest selgus, et enamik mingil määral vist ehk ikka võibolla. (Kindlasti on võimalik veel ebakindlamat vastata). Küsimus kaks: "Milles see väljendub?". Tulemus? "Eeee.... Pole õrna aimugi. Kas üldse väljendub? Võiks ju nagu.. või hmm...hea küsimus.." No vot siis. Otsustasime ohjad enda kätte võtta ja astuda see samm ilusama enda suunas ja hoolida ka tegudega. Kuna tahame ka popid ja noortepärased olla siis loomulikult 30 päevase väljakutse kaudu, sest seep see ainuõige lahendus kõikidele hädadele vist ole. Panime kirja, mis muutuse teeme, mis on meie kokkulepped, sülitasime peopessa nagu gängsterifilmis ja lubasime pühalikult teineteisele toeks olla. Loodetavasti on kuu aja pärast meil jälle üks auguke vähem, kust meie fantastilisus ja rahulolu endaga saaks välja vuhiseda
.

Aga sina, kas sina hoolid endast? Jah? Milles see väljendub? Ei? Äkki peaks?

Oct 5, 2014

Kokkuvõte ehk ühikast roostes naelteni

No nüüd läks küll kuskil midagi valesti. Mulle teeb kohutavalt nalja see, kuidas ma mõned üksikud nädalad tagasi veel pildusin õhku lauseid stiilis "Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla" ning "Ühika-draama osas tuleb lahja aasta".. ja nüüd siis niimoodi läks. Ettenägelikult mainisin tookord siiski, et eks lootus sureb viimasena. Või sõnusin ise ära?
Kui muidu oligi lust ja lillepidu siis kolmapäeval kolis Preili Sportlane mulle sõnagi ütlemata välja. Kui te nüüd arvate, et ma kättesaamatut mängisin ja tal lihtsalt polnud seda võimalust minu informeerimiseks siis eksite rängalt. Ma olin kodus. Hullem kui SMS teel maha jätmine (Ma oletan. Ei ole siiski kunagi kogenud). Seoses ühikaga... aitame mind natukene - kujutage nüüd kõik koos ette, et olete varsti 20+ aastaseks saav tütarlaps (aka SaareNaiseRamm) ja teie lemmikvärv on roosa. Mida te sünnipäevaks tahaksite? HelloKitty nuusik ei olevat hea valik, sest... ta just ostis endale uue nuustiku. Pakkusin, et kingin jäätist aga.. ta arvas, et meie külmik nii palju ei mahuta kui tema väärt on.

Igatahes. Räägime toredamatest asjadest! Näiteks valutasin mina südant suvest saati, et ei haaranud kinni ühest võimalusest. Nüüd aga ootamatult otsis Muusik just selle sama projektiga seoses endale kaaslasi ja mina hüppasin kohapeal rõõmust nagu kolmeaastane kommipoes. Mina-mina-mina tahan! Sest mentaliteet on teine ja ma ei taha kahetseda mittetegemist. Nüüdseks on üks koosolek meil juba olnud ja... mind hämmastab siiani kuidas on võimalik, et mõni inimene on NII organiseeritud. Mina olen ka organiseeritud, enda arust harju keskmisest kõrgemal tasemel isegi. Aga temaga võrreldes olen ma amööb.

Mis siis veel.. ahjaa. Sain teadlaste ööl teada, et mul ei ole hemoglobiini. Ja no kohe üldse ei ole - isegi roostes naelte lutsutamine ei aitaks enam. Võtsin südame rindu, olin tund aega apteegis saja erineva küsimusega ning leidsime preparaadid, mis võiks mulle elu sisse puhuda. Puhusid. Nii õnnelikku ja energilist mind ei ole te varem näinud. Hullem kui hipilaager!