Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.

Ärevuses tehnika

"Saan ma sind kuidagi aidata?" küsisin kolleegi käest, kes meie printer-skänner-koopiamasina kõrval nõutu näoga omaette urises. "No see ei tee, mis ma tahan!" kõlas pettunud häälel üle toa vastus. "Ahhaa, no vaatame..." ja astusin sammuke lähemale, et paremini toimuvat jälgida. Eeskujulikult näitas, milliseid nuppe ja mis järjekorras ta vaheldumisi jõu ja hellusega vajutab - tulemus aga puudub, järjepidevalt.

"Näed, ei skänni!" hõikas ta võidukalt justkui oleks kartnud, et minu pilgu all masin ootamatult soovitud tulemuse annab. Tuli tunnistada - ei skänninud tõesti. Kraapisin ajusopist kõik oma teadmised skanneerimise kohta kokku ning uurisin, kas ta arvutist on valinud kuhu kausta soovib seda faili, mis õndsalt skännimist ootab. 

"Mis kausta valinud?" suutsin tema nördimusele vaid segadustunde juurde tuua. Kiirelt andsin ülevaate skännimisprotsessist, kuid segaduses pilk säilis. Sain aru, et siin tuleb pigem erialaseid teadmisi rakendama hakata ning uurisin, mis kalli kolleegi eesmärk on; mida ta tahab, et printer-skänner-koopiamasin lõppproduktina endast välja/arvutisse sülitaks. 

"Noh, see paber siin... mis mul on.. seda tahan skännida... et ma saaksin teise samasuguse veel.". "Ahaa... saan ma õigesti aru, et sa tahad mitut samasugust lehte, nagu see mis sul on?" läks minul lambikene peas põlema. "Just just, aga see ei tee nii!" -"Sa tahad koopiat teha, mitte skännimist".

Masin tegi koopia nagu siuhti valmis. Flirtisin ideega minna IT-mehe palgast osa endale küsima, kuid jätsin selle tegemata. Praeguseks olen arvuti/printeri jms abi nii palju osutanud, et võiks palgasedelil eraldi reana välja juba tuua küll.

Mulle räägiti, et see printer-skänner-koopiamasin olla meil üldse "nagu naine", kes "vajab hellust ja hoolt ning mõistvat suhtumist". Minule on jäänud mulje, et tegemist on hoopis sotsiaalärevusega patsiendiga, kellel on madal pingetaluvus. Teine hüpotees on somatoformsete häirete rühma kuuluv hüpohondria - pidevalt vilguvad tulukesed ning ta ootab, et keegi korraks mõne luugi sisse piiluks või nuppe vajutaks. 

Aga kui printerit sellise nurga alt vaatama hakata... on vist aeg endal puhkusele minna?