Tahan saada käsitööblogiks muidu suren!
Või siiski mitte. Aga vahepeal on tore nikerada ja pusida - eriti just sünnipäevakinke. Jah, mina olengi see kohutav inimene, kellele meeldib teistele tähtpäevadeks enda meisterdatud kraami kinkida ja siis ootan, et nad mind kiidaks kui oskuslik ma olen.
Nii pidi ka Herr Holmes oma sünnipäeva tähistama minu tehtud kingi saatel. Seda juba mõnda aega tagasi, kuid avastasin, et sissekanne oli jäänud avaldamata - kingitusega aga sai nii palju vaeva nähtud, et on jälle ideaalne näide kui tubli ma olen.
Igatahes, umbes neli kuud enne Herr Holmesi sünnipäeva tuli mul idee. Tegutsema hakkasin ma maksimaalselt nädal varem, nagu alati. Esimese sammuna uurisin sõber google käest, kust on võimalik üldse võimalik saada vajalikke jullasid - kellamehhanismi. Seadsin sammud käsitööpoodi nr 1. Poes oli nagu pärlipomm plahvatanud, silme eest tahtis kirjuks võtta. Vajalikku kraami neil polnud aga oma järgmise kaelaketi idee sain küll. Asi seegi, eks?

Mu plaan oli siiski ilma lammutamata kella ehitada seega läksin kellasepale külla. Tore onu, vahetab mul juba aastaid kelladel patareisid. "Ei, ei ole. Aga minge Sepa turule, seal parema kätt on pood, noormehed aitavad kõik õigete suurustega jullad valida."
Kui Sepa turg siis Sepa turg. Buss number 9 tundub alati väike nagu kilukarp, ragiseb naljakalt ning üle 30 kiirust sisse ei võta. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et sel päeval oli kogu Tartu ka siukseid kiirusepiiranguid täis). Bussis on tavaliselt pensionäre nagu seeni pärast vihma. Ühe härra kõrval oli koht vaba ning sinna istus teine temavanune. Kaks võõrast inimest. Ja siis läks lahti - kellel mis haigus, kellel kust valutab, kellele arst mis rohtu kirjutanud on ning kuhu üldse arsti juurde minna! Huvitav, kui ma mõne endavanuse kõrvale istuks ja lõputöödest rääkima hakkaks, kas mind vaadatakse imelikult? Või saaks ka jutule? On kellelgi kogemust?

Kunstipoest sain lõuendi. Kodus värvisin siis rohelise ja kollasega ilusaks, tegin augu sisse ja toppisin kellamehhanismi auku. Tsitaat ka peale kirjutatud (Herr Holmesi ühelt lemmikkujult) ning voilaa! Tüüp oli vaimustuses. Ta hiljem kurtis küll, et tiksuvat öösiti veidi liiga valjult kuid sekundiseieri eemaldamine mõjus kui nõiajook! (ehk siis hästi). Tehke ise ka, aeg jookseb, tik-tak.
2 comments:
Kus Sa selle geniaalse ideega varem olid? Ma oleks eilseks tahtnud ju just täpselt sellist! Aga ma ise ei teadnud seda enne tänast, kui lugema sattusin :P
(Ps. Jah, ma olen teadlik, et postitus on 12. oktoobrist... aga miks Sa ei tulnud tänaval koeraga tüdrukule ütlema, et Sul nii tore postitus on? Või et üldse nii tore blogi :D Ma tunnen, et minu eest on elutähtsat infot varjatud! :( :))
No vot, kell ise sai meisterdatud juba kuid varem aga netiavarustesse jõudis pärast kaalutlemist alles nüüd. Peab ikka aktiivsemalt oma kätetööd näitama.
Minu suurimad vabandused ja järgmine nädal aega räägin igale koeraga jalutavale inimesele, nii igaks juhuks! :)
Post a Comment