No nüüd läks küll kuskil midagi valesti. Mulle teeb kohutavalt nalja see, kuidas ma mõned üksikud nädalad tagasi veel pildusin õhku lauseid stiilis "Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla" ning "Ühika-draama osas tuleb lahja aasta".. ja nüüd siis niimoodi läks. Ettenägelikult mainisin tookord siiski, et eks lootus sureb viimasena. Või sõnusin ise ära?

Igatahes. Räägime toredamatest asjadest! Näiteks valutasin mina südant suvest saati, et ei haaranud kinni ühest võimalusest. Nüüd aga ootamatult otsis Muusik just selle sama projektiga seoses endale kaaslasi ja mina hüppasin kohapeal rõõmust nagu kolmeaastane kommipoes. Mina-mina-mina tahan! Sest mentaliteet on teine ja ma ei taha kahetseda mittetegemist. Nüüdseks on üks koosolek meil juba olnud ja... mind hämmastab siiani kuidas on võimalik, et mõni inimene on NII organiseeritud. Mina olen ka organiseeritud, enda arust harju keskmisest kõrgemal tasemel isegi. Aga temaga võrreldes olen ma amööb.
Mis siis veel.. ahjaa. Sain teadlaste ööl teada, et mul ei ole hemoglobiini. Ja no kohe üldse ei ole - isegi roostes naelte lutsutamine ei aitaks enam. Võtsin südame rindu, olin tund aega apteegis saja erineva küsimusega ning leidsime preparaadid, mis võiks mulle elu sisse puhuda. Puhusid. Nii õnnelikku ja energilist mind ei ole te varem näinud. Hullem kui hipilaager!
Mis siis veel.. ahjaa. Sain teadlaste ööl teada, et mul ei ole hemoglobiini. Ja no kohe üldse ei ole - isegi roostes naelte lutsutamine ei aitaks enam. Võtsin südame rindu, olin tund aega apteegis saja erineva küsimusega ning leidsime preparaadid, mis võiks mulle elu sisse puhuda. Puhusid. Nii õnnelikku ja energilist mind ei ole te varem näinud. Hullem kui hipilaager!
0 comments:
Post a Comment