Bussidraama ehk reeglid – kellele ja milleks?

Liin Valga-Tartu. Bussi siseneb noor neiu, süles koer ja proovib osta piletit õpilasele Tartusse. Bussijuht teatab selle peale, et koera, kellel puudub suukorv, tema bussi ei luba.* Neiu vastab: „Nalja teete või. Õpilane Tartusse.“ Bussijuht kordab oma lauset. Sellest saab alguse äge vaidlus, mille vältel lubab neiu teha nii kaebuse, sõimab, palub ning väidab, et sellist reeglit ei ole kuskil. Naine, kes on neiuga koos sõnab, et paneb koera kotti ning asi lahendatud - võtab koera, topib kotti ning istub bussi. Bussijuht keeldub jätkuvalt neiule piletit müümast. Lõpuks lubab neiu kõik inimesed endast ette, nood ostavad pileti ära ning.. vaidlus algab taas. Jälle ähvardustega. Bussijuht väidab kindlalt, et ilma suukorvita koera bussi ei lubata ning tema ei võta endale seda vastutust. Bussis olevad inimesed asuvad neiut toetama, kuid bussijuhti ei murra ka see. Lõpuks neiu võtab koera, astub pisarsilmi bussist välja, nimetab juhti värdjaks, saadab ta ebasündsatesse kohtadesse ning soovib tema mädanemist ja kõnnib minema.

Viimasel ajal olen hästi palju kokku puutunud selliste situatsioonidega. Näiteks tudengid, kes ise ei pea kinni kokkulepetest sõimavad õppejõusid nõudes nendelt täpsust ja kiiret reageerimist. Eks igaühe maailm keerleb ümber enda telje, aga miks nõuda teistelt midagi, millega ise hakkama ei saada? Mulle öeldi, et mul on kerge sellist juttu rääkida, kuna mul ju puudub probleem. Just, puudub. Eks ole hämmastav, mida teeb positiivne suhtumine, ise enda elu eest vastutamine ning kokkulepetest kinni pidamine.

Neiu põhjendas end korduvalt sellega, et tema ei ole sellest reeglist midagi kuulnud ja seega ei saa ta seda ka täita ning et ta sõidab iga nädal koeraga niimoodi. Mäletan koolis õpitust veel selgelt, et reeglite mitteteadmine ei vabasta nende täitmisest. Olukord meenutas mulle koolisituatsiooni, kus õpilased teavad hästi oma õigusi, kuid kohustutega ei olda kursis. Reeglid on siiski järgimiseks mitte ajaviiteks kirjutatud. Reeglid reegliteks. Isegi moraalne ja eetiline käitumine hakkab hääbuma. Ilma moraalita oleks eksistents aga talumatu põrgu, kus elu on üksilane, vilets ja loomalik. Moraal on jõud, mis aitab hääbuvas ühiskonna säilitada korda, motiveerib tegema kompromisse ja lahendama asju pikemas perspektiivis. Tänapäeval on suur huvi just antiikse vooruseetika vastu(mille peamine küsimus on missugune inimene ma pean olema), kuna elu on läinud liiga seaduste ja kohustuste peale üle (mida ma pean tegema?)

Enesest lähtuvas elukäsitluses ei ole midagi halba, kuna igaühele peabki ta ise olema kõige olulisem. Siiski tasub meeles pidada ka seda, et teised elavad täpselt samamoodi – lähtudes endast. Seepärast ongi erinevad kokkulepped - mis saaks elust, kus igaüks ajab vaid oma rida ja käitub kui ainuvalitseja?

*Kuna ma ei ole looma püüdnud bussiga kuhugi viia, ei oska öelda, kas see reegel ka tegelikult eksisteerib.