Sajab. See ei ole loomulikult mingi uudis; kõik, kes oma kodul akent omavad / katust ei oma, on selle asjaoluga kursis. Eile õhtul alanud ning veel praegugi kestev vihm valmistas mulle kohati pettumuse kui hommikul välja piiludes ei olnudki asfalt 10cm paksuse veekihi all. Selle aga heastab asjaolu, et vihma ja lahtise aknaga magamine on imeline!
Vihm mulle ilmselgelt meeldib. Mõni tunnetab vihma, mõni saab lihtsalt märjaks... Vapper nagu ma olen läksin jala tööle. Loomulikult oli vaja mul igast lombist läbi joosta ning tööle jõudes nägin välja nagu ma oleks tulnud võrkkummikutega ja vihmavarjuta.... ning kukkunud Emajõkke... korduvalt. Alati kui vihmaga kummikud jalga panen suudan end kuskil lombis ringi rullida ning ma ei tea siiani, kas mu kahtlus kummikuaugu kohta vastab tõele või ei. Ükskord koolist tulles hüppasin sõna otseses mõttes lompi. Mööda sõitev jalgrattur hakkas nii kõvasti naera, et oleks teelt välja sõitnud. Tundub, et kujutan liikluses ohtu.
Hoolimata sellest, et koolis suur sess on, saame käia loengutes ning.. kodutöid vorpida ja üha uusi rühmatöid teha. Õppimine aga ei edene mul viimasel ajal üldse. No kohe mitte üldse. Hakkasin eelmise nädala neljapäeval referaati kirjutama ning päeva lõpuks oli mul kirjas kaks lõiku. KAKS LÕIKU. Nädal hiljem on mu kaks lõiku paljunenud peaaegu kaheks leheks. Ilmselgelt uut eepost sellest ei tule. "See pole küll sinulik.... üldsegi mitte." Ei ole tõesti. Keskendumine on viimasel ajal üldse väga ümmargune O. Jah, O. Sest see on suurem kui 0. Ümaram. Kaks minutit teen koolitööd ning siis pean korraks internetiavarusest mingi sõna tähendust otsima või uurima, kuidas APA stiilis teisest viitamist teha... ning tund hiljem avastan end youtubeist vaatamas videosid, kuidas kaelkirjakutega rääkida. (See päevas kaks lõiku kõlab juba päris hea saavutusena, kas pole?). Internet soovitas joogaga tegelema hakata. Joogasoovitusi / muid toredaid ideid keskendumise jaoks? Mul läheb sess muidu väga aia taha...
Vaatasin enda eelmisi sissekandeid ning avastasin, et olen pühalikult lubanud R'iga algusest peale sõber olla. Kuna Muusik pidi mingi pakilise asjaga tegelema lubasin ise meie kodutöö andmeanalüüsi torkida natukene, kuni tema kiired asjad tehtud saab. Selgus, et minu püüdlused R'iga lähemat tutvust sobitada ei ole eriti vilja kandnud, sest pärast kahte tundi mässamist andsin alla ja roomasin SPSS juurde tagasi. Sain faktoranalüüsi tehtud. Vist. Ma arvan. Äkki. Hunnik tabeleid tuli ja ma enda arust lugesin välja, et me ootasime natukene teistsugust tulemust. Vist. Kirjutasin pisarsilmi Muusikule (traumeeritud mina räägib mulgi murdes nagu selgus!) ning minu edaspidise trauma vältimiseks lubas ta, et edaspidi teeme kõike vaid teetassi taustal. Nii et paanikaks ei ole hetkel põhjust... sest ei tule oodata mitte tormi möödumist vaid õppida vihma käes tantsima. 
