Koolikümblus, päev 4. 07:00-18:00 laste keskel olla on tõsiselt raske. Ning mitte seepärast, et nad käituksid halvasti - sest seda nad ei teinud - vaid nad kilkavad ning on tormavad ringi. See väsitabki, vaimselt.
Hommik algas hommikuringiga, kus tuletasime meelde veel korra linde. Mind on endiselt vaid üks, hommikuringis oli kuus pisikest last, kes oli mulle ka tooli toonud, et ma just nende kõrvale istuks. Saime siiski hakkama. Seejärel seadsime juba sammud bussijaama suunas, istusime bussile ning uhasime mööda linna. Täpsemalt läksime zooloogiamuusemisse vaatama linde, kuna parki minek jäi ilma tõttu ära. Uurisime linde ühelt ja teiselt poolt, vaatasime nende mune ning lõpetasime loomade vaatlemisega. Valvelauas istunud tädi oli hästi sõbralik ja rääkis lastele igasugust põnevat juurde ka. Linnud vaadatud, uurisime mis siis kõige enam meeldis ja meelde jäi. Vastuseks tuli "Kilpkonn." Sa võid hobuse viia jõe äärde, aga sa ei saa sundida teda jooma. Vähemalt mitte jõevett.
Tagasi lasteaias möllasime õues ning nautisime vihmavaba ilma. Lastel oli täielik nauding jällegi sellest, et ma nendega koos mängisin ning lõpuks mängisid meiega juba väga mitme rühma lapsed. Õue hingetuks joostud, vudisime üles sööma, mängima, magama. Just sellises järjekorras ka. Ühine kokkulepe: magama ei pea, aga rahulikult peab olema teisi segamata. Pole just lihtsaim järgida alati.
Nemad magasid, mina kudusin. Valmis kudusin. Pärast ärkamist oli kõigil vastupandaatu soov kas 1) joonistada kilkpkonna või 2) mängida linnumemoryt'. Üks neiu soovis ka lugemist õppida. Minuga. Hakkama saime suhteliselt edukalt. Pool kuus saabus nende õpetaja korraks koolituselt, et näha kui hästi meil läheb.
Selline ülevaloleku aeg ja vaimne väsimus võttis mu täitsa läbi ning paremaks läks vaid korra trennis trenniliikmele sünnipäevaroda korraldades. Kogu see nädal on tegelikult justkui minu proovilepanek - momendil kui ma luban korra endale mõtet, et oh jess lähme tööle virutab keegi mulle millegagi väga kõvasti vastu vahtimist, nii et tahab jalust rabada. Proovi siis heatujulisel tööle minna. Siiski-siiski, enda kiituseks võin öelda, et olen seda alati suutnud. Paljud jalust rabavad mured on ka lahenenud, üks veel mitte - see on mõtlemises kinni. Nädalavahetuse veedan arvatavasti voodis, vaimu puhates. (Tuleb siit uus kampaania: "Vaimule puhkust!"?)
Täna on viimane päev. Kõigepealt veedan pool päeva oma pisikese sõbra seltsis, kes on vahepeal jõudsalt kasvand ning kaua teda enam oma pisikeseks sõbraks nimetada ei saa. Ülejäänud päeva veedan vanemate laste juures, jällegi ilma õpetajata. Ja siis on juba oma kodu. Mitte varem, kui 12 tunni pärast...
Hommik algas hommikuringiga, kus tuletasime meelde veel korra linde. Mind on endiselt vaid üks, hommikuringis oli kuus pisikest last, kes oli mulle ka tooli toonud, et ma just nende kõrvale istuks. Saime siiski hakkama. Seejärel seadsime juba sammud bussijaama suunas, istusime bussile ning uhasime mööda linna. Täpsemalt läksime zooloogiamuusemisse vaatama linde, kuna parki minek jäi ilma tõttu ära. Uurisime linde ühelt ja teiselt poolt, vaatasime nende mune ning lõpetasime loomade vaatlemisega. Valvelauas istunud tädi oli hästi sõbralik ja rääkis lastele igasugust põnevat juurde ka. Linnud vaadatud, uurisime mis siis kõige enam meeldis ja meelde jäi. Vastuseks tuli "Kilpkonn." Sa võid hobuse viia jõe äärde, aga sa ei saa sundida teda jooma. Vähemalt mitte jõevett.
Tagasi lasteaias möllasime õues ning nautisime vihmavaba ilma. Lastel oli täielik nauding jällegi sellest, et ma nendega koos mängisin ning lõpuks mängisid meiega juba väga mitme rühma lapsed. Õue hingetuks joostud, vudisime üles sööma, mängima, magama. Just sellises järjekorras ka. Ühine kokkulepe: magama ei pea, aga rahulikult peab olema teisi segamata. Pole just lihtsaim järgida alati.
Nemad magasid, mina kudusin. Valmis kudusin. Pärast ärkamist oli kõigil vastupandaatu soov kas 1) joonistada kilkpkonna või 2) mängida linnumemoryt'. Üks neiu soovis ka lugemist õppida. Minuga. Hakkama saime suhteliselt edukalt. Pool kuus saabus nende õpetaja korraks koolituselt, et näha kui hästi meil läheb.
Selline ülevaloleku aeg ja vaimne väsimus võttis mu täitsa läbi ning paremaks läks vaid korra trennis trenniliikmele sünnipäevaroda korraldades. Kogu see nädal on tegelikult justkui minu proovilepanek - momendil kui ma luban korra endale mõtet, et oh jess lähme tööle virutab keegi mulle millegagi väga kõvasti vastu vahtimist, nii et tahab jalust rabada. Proovi siis heatujulisel tööle minna. Siiski-siiski, enda kiituseks võin öelda, et olen seda alati suutnud. Paljud jalust rabavad mured on ka lahenenud, üks veel mitte - see on mõtlemises kinni. Nädalavahetuse veedan arvatavasti voodis, vaimu puhates. (Tuleb siit uus kampaania: "Vaimule puhkust!"?)
Täna on viimane päev. Kõigepealt veedan pool päeva oma pisikese sõbra seltsis, kes on vahepeal jõudsalt kasvand ning kaua teda enam oma pisikeseks sõbraks nimetada ei saa. Ülejäänud päeva veedan vanemate laste juures, jällegi ilma õpetajata. Ja siis on juba oma kodu. Mitte varem, kui 12 tunni pärast...
0 comments:
Post a Comment