Mõned ööd tagasi nägin unes, et ma olen Austraalias ja mulle kingiti kitarr (ja puidust põrandapesuhari ja lumelabidas). Mäletan värskelt veel seda tunnet, mis unenäos oli - see meeletu õnn; uskumatus, et ma olen tõesti siin. Sama tundsin Inglismaal - pärast rongiga tunnelist välja sõitmist hüppasin erutatult tooli peal üles-alla ja küsisin iga natukese aja tagant, kas me ikka tõesti oleme siin. Litsusin näo vastu akent ja ei julgend silmigi pilgutada kartes, et Inglismaa võib selle hetkega kuskile kaduda.
Londonis ahmisin õhku nagu oleks keegi mind püüdnud varem lämmatada. Püüdsin tunnetada nii palju kui võimalik. Kõik need oravad ja üles lükatavad aknad ning bussid ja inimesed... Unistuste täitumine on ikka üks ilus asi.
Praegu muidugi ei saa ma endale lubada midagi enamat kui unes reisimist ja piltide vaatamist. Eksamid puhuvad külma õhku kuklasse. Samas olen avastanud, et sessi ajal on ka põnevust ja rõõmu - eneseteostusvajadus saab vägagi rahuldatud. Maslow oma vajaduste hierahiat koostas pani selle kõige kõrgemale astmele ja no, tunne kui saad millegi jube keerulisega hakkama on ikka super. (Mulle tema teooria meeldib, rajasin enda motivatsioonteooria ka sellele) Ma ei võrdleks siinkohal reisimist ja eksamite (edukat) sooritamist, kuid kui vähemalt üks on olemas, tundub elu juba täitsa lill. (Jep, olengi nohik ja kiidan eksameid).
Tänasega sai praktika ka läbi. Eile ütles juhendaja, et tuleb vaatleja. Teised õpetajad, kuuldes, kes selleks on, patsutasid mulle õlale ja soovisid edu ning jõudu ("...sest sul läheb seda vaja.") Mõned tormasid ringi ja muutsid oma ruumi ilusamaks ja toredamaks. Ei ütleks, et see mu närveldamist vähemaks aitas teha. Üldiselt olen ma enda üle aga uhke.
Jaaa.... varsti on eksam. Mul on lõppenud ööst senimaani suhkru ületoos ja kohvilaks, mis siiski kaduma hakkab. Tulevikutarvis idee: enne õppimisööd võiks välja selgitada, kas kohveiinivaru on rohkem kui esimese tunni jaoks või ei.
Londonis ahmisin õhku nagu oleks keegi mind püüdnud varem lämmatada. Püüdsin tunnetada nii palju kui võimalik. Kõik need oravad ja üles lükatavad aknad ning bussid ja inimesed... Unistuste täitumine on ikka üks ilus asi.
Praegu muidugi ei saa ma endale lubada midagi enamat kui unes reisimist ja piltide vaatamist. Eksamid puhuvad külma õhku kuklasse. Samas olen avastanud, et sessi ajal on ka põnevust ja rõõmu - eneseteostusvajadus saab vägagi rahuldatud. Maslow oma vajaduste hierahiat koostas pani selle kõige kõrgemale astmele ja no, tunne kui saad millegi jube keerulisega hakkama on ikka super. (Mulle tema teooria meeldib, rajasin enda motivatsioonteooria ka sellele) Ma ei võrdleks siinkohal reisimist ja eksamite (edukat) sooritamist, kuid kui vähemalt üks on olemas, tundub elu juba täitsa lill. (Jep, olengi nohik ja kiidan eksameid).
Tänasega sai praktika ka läbi. Eile ütles juhendaja, et tuleb vaatleja. Teised õpetajad, kuuldes, kes selleks on, patsutasid mulle õlale ja soovisid edu ning jõudu ("...sest sul läheb seda vaja.") Mõned tormasid ringi ja muutsid oma ruumi ilusamaks ja toredamaks. Ei ütleks, et see mu närveldamist vähemaks aitas teha. Üldiselt olen ma enda üle aga uhke.
Jaaa.... varsti on eksam. Mul on lõppenud ööst senimaani suhkru ületoos ja kohvilaks, mis siiski kaduma hakkab. Tulevikutarvis idee: enne õppimisööd võiks välja selgitada, kas kohveiinivaru on rohkem kui esimese tunni jaoks või ei.
0 comments:
Post a Comment