Mina ütlen "lõpu", teie ütlete "töö" ehk kuidas edukalt lõputööga hakkama saada?

Ole aktiivne. Terves kehas terve vaim ei ole mitte hea sõnakõlks vaid ka päris tõene. Hüppa kodus üles-alla, rooma Lossi mäest viis korda järjest selg ees üles... ükskõik mis, aga liiguta end. Mina olen valinud jooksmise - tasub käia vara vara hommikul, siis kui aju ei ole veel aru saanud, mida sa plaanid tõelised asjaarmastajad sellega tegelevad - ja siis teeselda, et nad on tegelikult kohutavad koletised, kes sind taga ajavad ja nende eest tuleb põgeneda. Või et sa oled zombi ja aja neid taga (aga ole kiire zombi, mitte selline, kes raja ääres istub ja "ARRGGHHHUUU" teeb kui keegi mööda jookseb). Ühel momendil saab harjumuseks: ärkasin 4:47 mõttega, et appi ma tahan jooksma (aga õues sai hoopis ujuda). Ükspäev selgus, et kell kaheksa on juba hilja minna, sest siis on suur suvi väljas ja palavus tahtis pildituks võtta. Härra Jõud läks oma "ah me nii 75 minutit jookseme" ringile samal ajal ja kutsus kaasa. Lubasin mõni teine kord kampa võtta, sest... noh, mul ei olnud plaanis 75minuti pärast viimaseid hingetõmbeid oma elus teha. Igatahes pole pärast seda neid näinud, ehk sulasid ära selle palavaga. Samas, herr Wolverineile esitatud üks jooksmisküsimus (jah/ei vastusega) lõppes sellega, et ta mulle peaaegu treeningkava kokku pani, nii et kauaks enam mindki on. Mõtlesin juba, et peab hakkama talle eratreeneri mängimise ees vaevatasu maksma, aga täna lasi tema jooksmise üle ja magas hambad laiali sel ajal kui ma usinasti sibasin.. Pikk jutt, kokkuvõte: ole aktiivne!
   -- lisaidee: asenda tool aeroobikapalliga. Sinu selg tänab sind.

Kirjutamismuusika. Otsi endale muusika, mis paneb sind kirjutama. Ning vahepaladeks kuula läägeid ülipositiivseid laule. Aitavad, ausalt. Näiteks "The world is ours", "Because we can", "Brave",  "Eye of the Tiger" (selle looga kirjutas Väikevend algselt C peale tehtud eksami A peale näiteks) või minugi poolest, A-Rühma tunnuslaul! 

Säilita rahu. Eks see ole tõene, et kui miskit imelik tundub, siis suure tõenäosusega see on ka seda. Näiteks - teed rahulikult oma tööd ja ühel hetkel avastad, et pooled nullid su tabelites on ääretult veidrad. Kustutad ära ja paned uuesti. Ikka kahtlased. Muudad kirjastiili, värvi, asukohta ja tõmbad joone alla, lihtsalt proovimise mõttes. Ikka kahtlased. Siis on kaks võimalust - sa võid paanikasse sattuda ja IT toele helistada... või sa võid rahulikuks jääda, lõpetada oma tabelisse o-tähtede tegemise ja vajutad klavituuril hoopis nulli. Valik on sinu. Vihjena võin öelda, et viimase varianti puhul jääb rohkem aega muu töö jaoks. Miinuseks on see, et IT tugi ei saa uut naljakat juttu, mida klientidest rääkida.

(Don't) Kill your darlings. Sa oled kirjutanud pika lõigu, viitad kõige uuematele artiklitele, oled sellesse lõiku panustanud oma vere ja hinge ning oled veendumusel, et ainuüksi selle lõigu pärast võib sulle Nobeli preemia anda. It's your baby. Ja siis avastad (või su juhendaja!), et ilus ja tark jutt küll, kuid mitte kuidagi ei sobi teemasse. Kustuta lõputööst ära AGA kopi teise faili koos viidetega. Ühel helgel päeval sa avastad, et neli lehte edasi sobib see su töösse kui valatud ja usu mind, sa ei taha seda uuesti enam kirjutada.
   -- lisaidee: püsi teemas

Usu Wordi. Eriti, kui ta eesti keelt oskab ja teab natuke. Ei maksa tema peale pahandada, kui mingil teile teadmata põhjusel suur punane joon sõna "perfectionismiga" alla tuleb. Mõtle rahulikult, et ehk tõesti on sinu EESTIKEELSEL lõputööl kirjaviga sees. Usalda, aga kontrolli! 

Kookosrasv. Absoluutselt ei oska kommenteerida, kuidas see aitama peaks aga iga artikkel mis kookosrasvast kirjutatakse ütleb, et see aitab põhimõtteliselt kõigega ja aitab igavesti elada, seega miks mitte, eksole.

Puhka (kasulikult). Uni teeb imet. Unenäod vahepeal julgustavad (nt juhendaja riisub sul koduaias lehti ja ütleb, et su andmeanalüüs on nii perfektne, et seal ei pea enam midagi muutma), vahepeal hirmutavad (su juhendaja käseb sul töösse lisada, kas su uuritavad olid vastamise ajal elus, surnud või pärast surma ellu ärganud ning sa ei tea, kuidas tagantjärgi sellist infot saada) ning vahepeal segased (sul on saba ja see jääb koguaeg uste vahele).Kui sa parasjagu oled ärkvel ja puhkad siis loe #overlyhonestmethods, õpi sealt ja ükskõik, mis sa teed... ära siukseid asju töösse kirjuta! Lisaks saad tunde, et sa ei ole oma probleemidega üksi. "I've been doing my experiments wrong this whole time. At least my stupidity is statistically significant..." #overlyhonestmethods

Kirjuta. Ilma kirjutamiseta see ei edene. Ma katsetasin. Kahetsen.

Kirjutamismuusika vol2

Vastukaja kirjutamismuusikale oli meeletu ja pakkumisi, mis veel sobiks, sain mitmeid. Egas ma kade inimene pole, jagan teiega ka! Lisaks siin nimetatule on sellist muusikat veel palju palju palju, kui kellelgi midagi geniaalset pähe hüppab siis võib jälle teada anda.

* World of Warcraft muusika. Sellistel mängudel on väga kindel heli ning seda taustaks kuulates tekib kohe tunne nagu oleks tõsine sõdalane ning see on see eepiline lahing, mis kõik otsustab. Nii mõnelegi on lõputöö täpselt samasugune. Seega, kuulake võimsat muusikat, olge võimas ja lõpetage (ülikool, mitte kirjutamine)!

Proovisin siis huvi pärast "Return to Castle Wolfenstein" muusikat ka aga see tekitas hoopis paranoiat, et nüüd hüppavad ämblikud kuskilt välja, sest.. teate, seal mängus oli neid liiga palju.

* Pachelbel - Canon in D Major -  mõnusalt tiksuv ja unistav. Sobib siis kui motivatsioon on juba olemas ning hoog sees.

*  Cloud Atlas soundtrack - kui me Mr.Holmesiga seda kinos vaatamas käisime, olime mõlemad lummatud muusikast, mida seal mängiti. Tom Tykwer ja sõbrad on hakkama saanud ääretult helisevate lugudega. Minu vaieldamatu lemmik on lõpulaul Cloud Atlas The End Title (kui originaalne pealkiri!), kuid midagi hingele leiab sealt igaüks.

* ThePianoGuys - neli meest, kellel on klaver ja ka tšello. Müüdud! Eelmisel korral mainisin Love Story Meets Viva La Vida, mis on kahe klaveripoisi kokkumix nagu selgus. Ei teadnudki, et nad lausa uhke pundi moodustanud on. Kui mina oma sõrmekesi sama kiirelt suudaks klaviatuuril liigutada oleks mul nüüdseks juba päris mitu lõputööd tehtud. Vivaldi kohtus Let It Go'ga. 

* Ikka ja jälle ei saa üle Tychost - kui ma muidu kiitsin tema plaati "Awake" siis unustage see, tegelik pärl on plaat "Dive" - varasemalt olin sealt plaadilt vaid paari laulu kuulnud ja nüüd ei saa enam käest seda. Üleüleüleülekõige on  "Epigram", sest see tekitab kujutluspildi vees solberdavatest haldjatest. 

* Peter Lee Johnson - noor tüüp, kes teeb kavereid igasugustele poplugudele ja miksib neid kõige muuga. Tal on viiul! Näiteks tema versioon Adele loost "Someone Like You" või siis miskit hüppavamt ehk Clean Bandit - Rather Be viiuliga või eelistate midagi, mis sisaldaks ka klassikalist muusikat ehk Taio Cruz ja Bach

* Kui ma Straussi kuulasin siis millegipärast meenus mulle ääretult sageli...vormel. Läksin poiste käest uurima, kuidas Straussi "Radetzky Marss" vormeliga seotud ning esiteks naersid nad mu välja ning seejärel pakkusid, et ehk on mingi imepisike võimalus, et see meenutab mulle Bizeti Carmenist tuntud lugu, mida auhinnatseremoonia ajal mängitakse. No ma teadsin alati, et ma kõige musikaalsem hingeke ei ole, aga tuleb välja, et elevant mitte ei astunud mulle kõrva peale vaid trampis seal tükk aega ning seejärel toppis kõrvad mulda täis - no nii sarnaseid lugusid kui need kaks ei ole mina varem kuulnud. 

Keskkoolis muusikatunnis oli hunnik kontrolltöid, kus õpetaja pani suvalisi klassikalisi palasid mängima ja me pidid paberile kirjutama, mis lugu on. Iga looga oli mul oma kujutluspilt, mille järgi neid meelde jätta - ojas ujuvad lambad, piparkooke varastav päkapikk..Nende kahe looga tulevad ühesugused kujutluspildid. Tee mis tahad.

Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.

Käsitöö: informatiivne veiniklaas

Viimastel päevadel olen väga käsitöölainel olnud, sest see tõmbab lõputööstressi alla (pluss hädasti oli vaja paar projekti lõpetada). Sellega aga meenus, et paar ideed on täitsa jagamata.  Põhiliselt seepärast, et Lalla polnud oma sünnipäevakinki IKKA VEEL kätte saanud ja ma keeldusin üllatust rikkumast. Nüüd on aga üle antud ja võib teistele ka näidata. 

Ta kunagi kurtis, et oma isiklik Big Joe/Carl jt on puudu tema elust ning pärast seda ei olnud mul enam palju mõelda vaja, ainult tegutseda!

Tegemine on ülilihtne, ilmselgelt. Vaja läheb veiniklaasi ning miskit, mis jääks klaasi külge. Leida pea igast käsitööpoest. Minu kasutuses olnu tuli pärast ahju toppida ja lasta tal seal 150C juurs istuda 30 minutit. Kui ta vajaliku aja ära olnud on, ärge kohe välja võtke - tal hea soe olnud seal, ehmatab end katki äkki jaheda käes. Tehke uks lahti ja las jahtub ise.  Ning valmis ta (pesemiskindlalt) ongi! 

Parim tähelepanek, mis selle kohta tulnud on, ütles, et "Mida rohkem [veini/mahla/vett] juua, seda paremaks päev läheb". Mis ilmselgelt vastab tõele.

 Sõber tahis sünnipäevaks konjakiklaase, tegin ühele ka sellise peale siis. Ta on neid klaase korduvalt kasutanud, kuid suutnud alati vähemalt ühe karpi jätta. Eile, kui pilti palusin saatis ta ka pildi tekstivabadest ning oli segaduses, et miks ma just seda tahan, mis pildil pole. Ja siis selgus, et oi näe - ühel on tekst peal. Tore ju, kui veebruaris saadud kingitus aprillis ka veel üllatada suudab.

Kuidas olla rahulik nagu kurk

Keset vestlust hõiskas herr Wolverine oma lemmikfraasi "Relax", mille peale mina teda vaid altkulmu põrnitsema jäin. Enda sisimas püüdsin kustutada lahvatavat leeki, mis soovitas talle tooliga äsada. Ma ei kavatsenudki pakkuda talle seda rahuldust, et tunnistan avalikult, kuidas tema naelapea pihta tabas. Ja noh, eks mööblist oli ka kahju.

Kuna ma tean, et aegajalt pingesse tõmbun ja ülemõtlemist harrastan, siis mind häirib, kui keegi sellest aru saab. Sest ma tahaks ka fun ja chill ja relax olla. Enamgi veel, ma olen meeletult tööd teinud endaga selles osas ja olen praeguse progressiga rahul - suudan vooluga kaasa minna, ei tõmbu krampi ja ei jää kuskile kinni oma mõtetega. Seda enam tekitavad sellekohased kommentaarid trötsi. Dustfingeri soovitus - mis mul siiani kuklas istub - go with the flow (mine vooluga kaasa) -  tekitas minus pikalt ainult mõtteid sellest, kuidas vaid surnud kalad voolguga kaasa lähevad. Nüüdseks olen Kalapoeg Nemot näinud ja tean hoovustest ja seal sõitvatest elukatest hoopis rohkem. Herr Wolverinei lause mõju viitas ilmselgelt sellele, et arenguruumi veel on.

Eksponeerimine on aga teatavasti teaduslikult tõestatud tehnika ning nii ka selles olukorras. Nüüd on tema "relax" pigem meeletuletus mulle sellest, et ma oma emotsioonidele korra pilgu peale viskaks. Üks sügav hingetõmme ning võin südamerahuga öelda, et olen cool as a cucumber. Sest olen ka. Enamgi veel - kaob ära ka vajadus pilguheiteks, sest miskit pole üle keenud. Mina ei saa altkulmu põrnitsemisest enneaegseid kortse, mööbel jääb ühte tükki ning tema teab (arvatavasti) sisimas, et tal korraks õigus oli ja võib egotseda. Või mõtleb ta kurkidest. Egas mina tema ajju ju ei näe.

Ma vaimustun inimestest, kes suudavad õige närvi minus üles leida ning sellele parajalt pinget panna. Olgu see nende poolt teadvustatud tegevus või mitte. See on siiski kõrgeim matemaatika, sest kui pinget liiga palju saab, käib krõps ja minu ilus närvike näeb välja nagu ta oleks pesumasinas väga vale režiimi kätte sattunud. Sel korral sai surve aga grammitäpsusega asetatud. Just nii palju, et mu mugav tasakaal kõikuma lüüa ning meeldivalt mõnus kaos tekitada. Ning kaos on kõige alus - muutuste, võimaluste, unistuste, loomiste, energia.. Kaos aitab kaotada piirde ja piirid.

Ning kui piirid on kadunud jääb alles vaid vabadus. Ma olen valmis astuma kuristikku koos kõikide oma hirmudega ning ootan kõike, mis sealt vastu tuleb. See on hämmastav, mida inimene võib teha ning korda saata, kui usub endasse. Sain uue hingamise oma lõputöö kirjutamiseks; sain kindla veendumuse, kuidas ma oma lõpetamist tähistan (flirt selle ideega tahab järjest enam kireks muutuda); naudingu teadmisest, et ma ei tea, mida tulevik toob. Olin siiani pläterdanud vaid lombis ning sundinud end unustama seda, et kuskil on suur ja sügav sinine meri, mille laineharjadel sõita või mille niiskesse haardesse end usaldada uurimaks seal peituvat elu. Nüüd aga sain varbad sinna sisse pista ning enam mind seal eemale hoida ei saa. See on imeline tunne, kui sa avastad, et suudad end üllatada.

Kuuseokastega arstil

Hommik. Ärkasin üles selle peale, et lärm tahtis kõrvakuulmist ära võtta ning tunne on täpselt selline nagu väga suured mutid prooviks läbi põranda sisse murda. Igaks juhuks surusin küüned voodi sisse, sest kui põrand nüüd alt ära kaob siis lootsin, et voodi vähemalt otse alla kukub. Kell näitas napilt pärast kaheksat. Niipalju siis sellest kirjast, et lärmakaid töid enne kella üheksat ei teostata. Palun selgitage mulle, millises dimensioonis radika peksmine raudtoruga ei kvalifitseeru "mürarikka töö" alla. Hiljem selgus, et RoosaManna olla täpselt sama teinud ja ka voodist kinni hoidnud. Nii et võtke teatavas, külla tulete vaadake kõigepealt, ega me korrus allpool ei hängi.

Kuna uusaastaks sai Lallaga lubatud endast rohkem hoolida, siis oli päeva põhiülesanne arsti juures ära käia. Tahtsin omanda mingit korralikumat ülevaadet, et mis värk siis ikkagi on ja millele ma tegelikult allergiline olen. Viimati said testid tehtud siis, kui ma vaevalt üle lauaääre nägin ja Mootorratturi Hiiri Marsil vaatasin (mis on halb näide, sest seda ma vaatasin veel põhikoolis ka), nii et nüüd oli täitsa õige aeg kordustestiks.
Teadsin täpselt, kus arst on, kuid igaks juhuks vaatasin kaarti pealt veel kõige lühema tee ka üle. Mõeldud, tehtud. Seadsin sammud varakult juba sinna, hüppasin korra paljundusest läbi ja tatsasin õndsalt läbi linna. Poole pealt otsustasin oma otseteele veel ühe lühenduse sisse teha ja... noh, eks sealt kõik see allamäge läkski. Tee ei jõudnud sinna kuhu pidi jõudma. Tegin uue katse arstile lähemale pääseda ja... tee sai lihtsalt otsa. Aega oli viis minutit. Jooksin üle põllu ja..jõudsin kuusehekini. Egas midagi, ringiga minekuks enam aega polnud ja surusin end jõuga läbi heki. Natuke veel jooksmist mööda teeäärt ning lõpuks oligi kliinik silmapiiril. Vähemalt ei pidanud inimesed muretsema, sest jooksin Psühhiaatriakliiniku poole ja mitte sealt eemale.

Arsti juures oli tore. Esimese poole minutiga pandi mulle diagnoos ära. Kiire värk, pole midagi öelda. See, et minu tähelepanekute järgi mul selle konkreetse haiguse jaoks enamik sümptomid puudusid arsti väga palju ei kõigutanud. Ehk teisisõnu - kogu mu elu on vale olnud ning ma ei ole allergiline mitte millelegi, lihtsalt palju stressi ja ilmastik. Seletasin uuesti, mis mul mureks ja... kästi rohkem kreemitada vaid. Lõpuks sai arst aru, et minuga lihtne pole ja nii kergelt minust lahti ei saa - ja oli hambad risti nõus testima ka. Korra pakkus välja, et helistaksin tulemuste saamiseks, kuid otsustas jube kiiresti ümber e-kirjade kasuks. Kaval lüke, mine tea mida ma telefonis küsima hakkan.
Teel koju korjasin viimased kuuseokkad juustest välja..  

"Motiiv", O.Saar

SaareNaiseRamm ei mahu oma tuppa enam äragi, sest laenutas kogu raamatukogu lõputöö jaoks välja. Ausalt, pole mõtet minna niipea miskit otsima, kõik on siin. Ma siis lappasin enamik neist läbi ja võin uhkusega teatada, et jõulud võivad tulla - sobilik luuletus on mul olemas. Kui mul nüüd jääks vaid meelde, et seal pole mitte ülased vaid siilid.. Igatahes, hakkasin juba eile ise vaikselt luuletama - nimelt polevat mitte ühtegi head majakaga luuletust ning SaareNaiseRamm oli täitsa nördinud. Ilusad ja head nagu me RoosaMannaga oleme, panime kohe paar rida paika - eemal paistab majakas, mere peal on kajakas, vana mees see sajatas, tokiga ta lajatas... Meile teadmata põhjustel see ei sobivat. Kõrged standardid mõnel, mis teha.

Olivia Saare "Vihmavarjude vikeraar" ramatust aga jäi silma luuletus, mida käisin lugesin ette kõigile, kes vähegi kuulata suvatsesid / kel põgenemisvõimalus puudus. Teie peate kahjuks ise lugema, aga kui soovite võite mind külla kutsuda, küll ma loen! 

Motiiv

Olivia Saar

Rannas on tormiga

adrut ja prahti,

tuul peksab paate

lautritest lahti,

tuul rebib puruks

ämblikulõngu,

ninna lööb lainete

 soolakat hõngu.

Soolakat hõngu,

mis õhus ja meeles,

linnud karjuvad

mõistmatus keeles.

Meiegi keel on mõistmatu tihti,

räägime mööda, ei pidet, ei sihti,

sõnu kui sõklu puistame õhku,

peidame ennast sõnadepõhku.

Sõnadepõhku. Ja adrut ja prahti

tormiga peksab randadest lahti.

Kõik, mis on kergem,

see minema ujub,

homme kõik kenasti

edasi sujub.

Uussõnasõnaraamat (trademark pending)

Olgu see siis lõputöö hullusest või millestki muust põhjustatud, kuid oleme SaareNaiseRammuga eesti keele sõnavara rikastamisega tegelenud. Olime enda üle üpriski uhked, kuid sissekande tarvis väikest uuringut tehes avastasin, et me pole mitte geniaalsed vaid lihtsalt... aeglased. 

Üks meie tore pakkumine oli "nöha", et kui sul esineb köha ja nohu koos. Tuleb välja, et see on käesoleva aasta jaanuaris sõnavõistlusel auhinnavääriliselt juba hinnatud. Sinna

me au ja kuulsus läks. Egas midagi, hakkame nüüd teisi haigusi kombineerima.

Edasi arutasime, et miks on alkohoolik ja narkomaan. Miks mitte alkomaan või narkohoolik. Esimene võiks olla näiteks alkoholi JA narkootikumide küüsis olev isik, teine väga hoolas narkomaan (nt puhastab süstlaid). Aga ka need sõnad on internetis juba korra kõlapinda leidnud, tähenduse pakkumise osas võtame siiski medaleid vastu.

Viimast sõnast ma oma pooleminutilise guugeldamise käigus leida ei suutnud. Nimelt, pakume välja sõna "vetslema". Tahab keegi oletada tähendus? Ükskõik kes? Meie poolt pakutuna on see aktsioon, kus (üldjuhul) naised ööklubis kambaga kõik koos vetsu jutustama lähevad. Koolivetsudes vist toimub sama värk üpriski. Nii et jätke meelde, vetslema - vetsus jutustama (võib sisaldada ka selfi - mis selle eestikeelne vaste siis on? Endel? Selvefoto?- tegemist).

Igatahes on plaan anda välja oma sõnaraamat (ettetellimisvõimalus!) - uussõnasõnaraamat, mille nime pakkus Mr.T välja. Avaldamiskuupäev siiski lükkub edasi seoses lõputöödega. Jääge ootele!