Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.