"Pool tundi häbi, aga kraad kogu eluks", kui..

... tsiteerida tundmatuid klassikuid. Nädal tagasi kaitses SaareNaisRamm edukalt oma tööd ning mina olin tema üle ääretult uhke! Siiani olen. You rock girl! Kujutasin elavalt ette, kuidas ma ka kunagi nõnna kaugele lõpuks jõuan ja mis tunded/emotsioonid minust läbi käivad. Kujutluspilte takistas oluliselt eesootav eksam, mille jaoks olid konspektis laused stiilis "2-arahhidonoüülglütserooli (2-AG) teke fosfoinositiididest närvirakkudes fosfolipaas C ja diatsüülglütserooli lipaasi katalüüsimisel" ning avastus, et see minu ilusasse ajju kohale ei jõua.

Lõpuks jõudis kätte ka see aeg, kus mina sain rea tähtsate isikute ees seista ja neile rääkida, mida ma kokku kirjutanud olen. Ärevus selle pärast tekkis eelmise päeva õhtul kell kuus. Ööga suutsin küll seda alla lükata, kuid - osav nagu ma olen - oli see hommikuks tagasi ning ma polnud kindel, kas ropsida või graatsiliselt minestada. Mõlema jaoks ajul ressurssi polnud. Enne teaduskonna poole liikumist sain ka teada, mis tunne on paanikahoogu omada. Ei soovita.

Tegin kõigile tuttavatele selgeks, et kelle oma kaitsmiselt leian, selle ma sõbralistist ära kustutan ja edaspidi tänaval ignoreerin. Sõtse va kaval leidis, et ma nagunii tänaval tuttavaid ei märka ning larhviraamatus kontot pole, seega ta võib vabalt kohale tulla. Doktor ilmus ka platsi hoolimata minu poolt öeldud valest kaitsmisajast, päevast ja ruumist. Tegelikkuses oli natuke uhke küll, et mul fännklubi kohal oli. 

Ja siis kuulutas komisjoni esimees valju häälega, et minu kord on nüüd ette tulla. Proovisin maksimaalselt normaalne olla ning minimaalselt (nähtavalt) väriseda. Arvatavasti nägi see kohutavalt veider välja, kuna iga päikesepuudusest tulenevalt lumivalge keharakk minus püüdis vältida stressileevenduseks mõnda nalja alustuseks teha. Ma arvan, et lõputöö kaitsmine ei ole kõige õigem koht, kus alustada oma püstijalakoomiku karjääri.

Pilti taskusse ei pannud ning nuttes minema ei jooksnud, nii et tegelikult ääretult edukas, kas pole? Ennist sai tagasi mõeldud kaitsmisele ning tekkis tahtmine maa alla vajuda ja silmi peast välja nutta, sest enesekriitik minus tõstis pead ja leidis absoluutselt kõik vead üles. Samas tean, et sisedraama on täiesti ülepaisutatud ning tegelikult kõik läks hästi. Sest nüüd on kõik. Kraad kogu eluks. Kõik, kes mind kaua kaua näinud ei ole.. nüüd on teie võimalus, sest...

..Master has given Dobby a diploma? Master has presented Dobby with a Degree! Dobby is free!!!

Ah, uni ongi nõrkadele!

Ajasime köögis SaareNaiseRammuga juttu ning vestluse taustaks avasin külmkapi. Jõllitasin selle sisemust pikalt ja põhjalikult, kuni lõpuks pidin nõu küsima, mida ma üldse sealt otsingi? SaareNaiseRamm heitis mulle kahtlustava pilgu ja segaduses häälel mainis, et "No tegelikult on sul tee tegemine pooleli...". Õige jah, ma teen teed ju. Selliseid hetki on hirmuäratavalt palju tekkinud, kus mõistus ei koopereeru enam. Ja siis selline tahab kraadi, eksole!

Lõputööle sain hinnangu "Väga hea, tee .pdf ja esita ära" (me ei pea köitma) päev enne ametlikku tähtaega. Istusin arvuti ees ning tegelesin pingsa jõllitustööga. Käsi aga ei tõusnud saada nuppu vajutama. Peas keerlesid hullumeelsed ideed, kuidas ma olen kuskil nagunii mõne koma valesti pannud või kubiseb kogu mu eepos kirjavigadest või... mida kõike ma veel saaks seal valesti teha. Lõpuks pigistasin silmad kinni ja saatsin ära (loodetavasti õigele isikule). Koheselt tekkis pingelanguse peavalu nagu kellavärk! Tegin valguskiirusel endale nimekirja kodutöödest ja eksamitest, mis veel valmimist ootavad ning sain peavalumurest lahti kui imeväel. Palun pakkuge ideid, millega pärast kaitsmist endale stressi tekitada võiks, aitäh.

Pärast töö esitamist lubasin endale natukene puhkust ning võtsin voodis horisontaalse asendis sisse ja tõmbasin teki üle pea. Sellest saati on minu unehetked möödunud korra tunnis ärkamise saatel. Suikun unne -> ärkan võpatuse saatel üles -> olen paanikas, et ma tööd ei kirjuta -> mälu ärkab ja ütleb, et olen napakas -> suikun unne... vaid selles, et tunni pärast stsenaariumit korrata. Doktor avaldas arvamust, et ehk kogu suve ei kesta. Tal oli õigus - mingist ööst alates ärkan hoopis viimase eksami õudukate pärast. (Farmakoloogia olla küll vaid keeruliste sõnadega lihtne jutt, kuid ma kahtlen selles veel jätkuvalt). Või siis näen unes, kuidas Miley Cyrus mind uputada üritab, samal ajal kui keegi basseinis olevaid inimesi tennisepallidega pillub, et nad kiiremini ujuks... Mul on probleeme.

Troy: I think I'm failing psychopharmacology. Britta: Why are you taking that? Troy: I thought it was a class about crazy farm animals.

Varsti võib endale stressi tekitada kaitsmise pärast. Ma ei ole kunagi olnud vaimustuses proovikaitsmiste ideest. Mitte, et mul oleks midagi raske õppustel, kerge lahingus mõtte vastu või oleksin enda võimetest üliinimlikult heal arvamusel, oh ei. Pigem pole ma ideest üks õudus kaks korda liigselt vaimustuses. Kuidagi läks nii, et mitte kummagi bakalaureusetöö ega ka seminaritööga pidanud ma eelnevalt midagi proovima. Eelmine nädal tundsin aga, et just proovikaitsmine on see, mida mu üksluine eluke vajab. Aitas, oi kuidas aitas! Lisaks leidsin selle käigus üles vormistusvea ning puuduva sõna - ilmselgelt oleks pidanud rohkem jõllitama enne saatmist. Kavatsen õppejõuvaba proovi ka veel korraldada, kes tahab tulla võib koogisoove öelda.