You think you can't do something. You think you can't, you think you can't, you think you can't. But you can.

Hideaway

Viimasel ajal on mu sissekanded keerlenud capoeira ümber. Ka nüüd tuleb sellest juttu, sest laupäeval sai veedetud kuus tundi workshopil ning on muljeid, mida jagada.

Reedel oli GenKlubis roda esitlus, osa võttis nii Graduado Ligeirinho kui selleks ajaks üles leitud Contra Mestre Renato Maluco. Samuti oli Professor Cocão, kellega eelnevalt istusime mõnusalt padjahunniku otsas ning jälgisime Who (või eksida nimes osas) muusikat. Roda kohta ütlen vait üht - kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Osalejad näitasid oma taset, mis ei ole üldsegi mitte madal. Hiljem tuli mitmetunnine jalutuskäik pimedas Tartus. Sellest saati kummitab mind vaid üks mõte - ma tahan kiikuda!
Laupäev möödus workshopil, mis sisaldas endas kõigi eelpool mainitud trenne. Tantsitud sai ka Maculelét, mis mulle iga korraga aina rohkem meeldima hakkab. Õhtu lõppes batizadoga - üritusega, kus inimesed pühitsetakse gruppi või saavad kõrgema astme vöö. Iga vöö tuleb välja teenida, ühe värviga ollakse vähemalt aasta. Kuna tegemist meie trenni batizadoga, jagati neid vaid meie inimestele (kes olid selle välja teeninud). Üks noormees sai kollase (teine) ja kolm oranži (kolmas vöö). Hiljem nendega rääkides kinnitasid nad seda, mida oli näha - nende motivatsioon oli võimeline purustama lage. See oli nakkav.

Sinine põlv ja sinine küünarnukk, uued tuttavad (sealhulgas uus pisike sõber!) ja oskused ning 4GB pilte (Aitäh fotograafile!) jäävad meenutama seda nädalavahetust. Oleks keegi mulle aasta tagasi öelnud, et minust saab potensiaalne capoeirista, oleks ma hullumaja numbrit hakanud otsima. Praeguseks olene ma oma hinge praktilisele sellele müünud. Sellega tegeledes suudan olla mõtlemata.
------------------
Näljased ja vaesed nagu tudengid on, hakkasime meie toakaaslasega ise omale süüa kasvatama. Hipid, nagu mulle öeldi. Eile sõime esimesed kaks kauna oma hernetaime küljest. Tomatid valmivad hiljem.Kuna sissekanne sai juba "täna tegime seda ja eile tegime toda", siis lõpetan samas stiilis. Eilne jalutuskäik pimedas Tartus sirelite lummas lõhnas seltskonnaga*, mis mind eile täielikult välja vihastas, oli vajalik.

Ning mu südame röövis bänd nimega The Weepies. Kuulake näiteks nende lugu "Hideaway" või "Antarctica".

Nimekirjad ja capoeira

Alustan natuke hiljaks jäänud uudisega: TÄNA kella 23:30 - 24:00 vahel, Tartus Genialistide Klubis capoeira esitlusroda! Tulge vaatama!!
--------------------------

Paljudel inimestel on igavene nimekiri toimingutest, mis tuleb teha. (Minagi kuulun nende omajate hulka; unes veel ei koosta aga kaugel sellest ka ei ole.) Seletamatu vajadus täita listi. Kuid kui üks asi on sooritatud ning selle saab kõrvuni oleva naeratuse saatel maha tõmmata, tähendab see tavaliselt vaid seda, et suund tuleb võtta järgmise ülesande poole. Lõppematu lõpetamatus.

Tunde hiljem.
Täna oli tervitusroda homsele workshopile. Contra-mestre Renato, kes oskab vaid portugali keelt, läks kaduma. Telefoni ta ei oma. Keegi ei teadnud, kas ta jõudis laevale või ei - kell üks sadamas teda ei olnud. Kuulnud ei olnud keegi temast. Poole roda pealt saime kõne - ta on leitud!
Berimbaud üldjuhul ei purune, tegevat seda vaid siis kui ruumis on ülivõimas ja tugevalt positiivne energia. Meil läks kolm tükki katki.

Relax. Go with the flow. Silmside. Ära mõtle. Need on märksõnad, mis figureerivad minu to do listis nüüdsest.

Mu hullumeelsus sai otsa.

Dance like nobody is watching *

Nüüd on siis teada - kes soovib mu alaväärsuskompleksi süvendada, andku mulle lahendada matemaatikaülesandeid. Selle kohta sobib hästi laulufraas "lootuse jätsin ammu, lootusetust veel mitte".

Räägime parem eilsest, matemaatikavabast päevast. Wolle motiveeris mind õppima kasutades vaid ühte lauset. Sattusin hoogu ja unustasin napilt trenni. Astusin ruumi ja... nägin contra-mestre Cocaod! Minu rõõm oli piiritu, ühikalaual vedelev konspekt kadus peast otsekohselt. Umbes sama kiiresti kadus naeratus mu näolt, kui contra-mestre ütles, et tahab meid kõiki mängimas näha. Ma ei teagi, miks see minus paanikat tekitas. Sosistasin Rihole, et ta mind maha ei lööks ja edasine.. on praktiliselt mäluauk. Hiljem karjusin mõtteis enda peale ja olin lihtsalt pettunud. Endas. "Go with the flow. Relax," nad ütlesid. Ma ei saagi oodata, et ma nii vähese kogemusega mestre tasemel mängin. Aga tahaks ikkagi. Kui me contra-mestrega maha istusime ja laulsime ning juttu ajasime, suutis ta mu rõõmsa meele taastada, kadunud motivatsioon ilmus uuesti. Selle tõestuseks oli jalutuskäik koju, mis algas ühikale vastassuunas. Kastani tänav ja Vaksali tänav, Tähe tänav. Kalevi tänav, tantsisin Riia maantee kõnniteel. Olin rõõmus ja rõõsa.

Kiire on. Tohutult. Jalul olen veel vaid tänu oma hullumeelsusele. Kuid, et püsti püsida tuleb latti kõrgemale ajada ning veel segasemaks hakata. Elagu sess!

* Isegi kui näeb.

Mutukate hingeelu

Mutukad ja putukad, punnsilmsed limused ning pinisevad sääsed. Võttes arvesse nende korpuse suurust on üpriski kindel, et aju pole hiiglaslik* ja metateadmine olevat omane vaid inimloomadele. Kuid siiski. Nähes mõnda tuppa lennanud ümmargust mesilast või vanni tekkinud konna (ma ei saa senimaani aru, kuidas need hüppavad organismid mulle vanni satuvad) püüan ma nad kinni ja päästan vabadusse. Mõttelõng viib mind paratamatult küsimuseni, mida see krooksuv või sumisev hingeline tunneb, kui ta sai vabaks. On ta õnnelik? Tunneb ta üldse midagi? Kas Albert, ämblik, kes elas mu WC nurgas ja kellele ma aegajalt kärbseid püüdsin (didn't saw that one coming, did you?) ootas juba ukse avanedes süüa? Kas mõni tigu, keda ma pildistan omab alaväärsuskompleksi (et ta ei ole nii kiire kui teised) ja ei tahagi pildile jääda? (mõnel istun tunnikese kõrval aga tigu ei liiguta tundlat ka oma karbis ning oma väiksuse tõttu ei saa ta ka mulle näkku hüpata ning karjuda, et kao ära).

Meenutama hakates avastasin, et juba lapsest saati annan ma kõigele elu. Siis peeti seda armsaks. Nüüd arvatakse, et ma olen lihtsalt a) imelik b) nõdrameelne c) pole jätkuvalt täiskasvanuks saanud. Üldse on maailm üks imelik paik: mehel on palju naisi, ta on tegija. Naisel on palju mehi, ta on lits. Lapse nähtamatut sõpra peetakse armsaks ja talle pannakse laua äärde tool, täiskasvanu nähtamatu sõber on psühholoogi järjekorras ettepoole tõstmine.

Arvatavasti öeldakse mulle, et putukas on putukas ja midagi sügavamat selles ei olegi. Igal mu kaktusel on nimi, igal mutukal on hing. Ma ei kavatsegi täiskasvanuks saada.Vananemine on paratamatu, lapsemeelsus vabatahtlik. Ja "Minscule" jääb ikka mu lemmikmultikaks.

* aju suurusest ei olene intelligentsus

Teotahe vrs teo tahe

"teotahe" on mu uus lemmiksõna. Arvatavasti ei üllatu keegi, kuna mu praeguste põhifraaside hulka kuuluvad laused "Tee idee teoks" ning "Teod ütlevad rohkem kui tuhat sõna". Kes mu viimase aja fotoseeriaid näinud teab, et põhimodellid on jällegi mõnusalt sarvelised ja suurte punnis silmadega kodu seljas kandvad limused. 'teotahe' on vahva juba seepärast, et ta väljendab soovi tegutseda, 'teo tahe' aga aeglast venimist. (Ma arvan, et kui tigu ikka väga tahaks, liiguks ta kiiremini. Olgu sellega tegelikkuses kuidas on.)

Hetkeolukord on sõnad lahku kirjutatuna. Paigalseis. Istusin neli tundi arvuti ees, püüdes teha kodutöid. Selle ajaga valmis paberile 11 rida teksti, millest kolm hõivas enda alla pealekiri, ülejäänud oli praktiliselt copy-paste. (Hetkel on töö praktiliselt valmis, oskan keerutada ning oman sõpru, kes teavad kuidas adekvaatselt iba ajada.) Tunnen vajadust muutuse järgi, põnevuse järgi. Tahan uusi oskusi ja uusi kogemusi, uusi ja põnevaid mälestusi. Spontaansust! Kas see viib selleni, et oma kahekümnenda sünnipäeva veedan ma täiesti võõraste inimestega kohas, mille nime ma ei mäleta? Võimalik.

I want that every little thing I do is magic.

"Õpime seda, kes me oleme...

..või oleme kelleks me õpime?" laulab Dagö oma vist viimasel albumil.

Mõtlesin eile diagnoosidest. Kas te olete märganud, kuidas inimesest, kellele pannakse diagnoos saab automaatselt haigus, mitte inimene. Ta ei ole mitte su pinginaaber vaid ta on eneselõikuja. Ta ei ole mitte su naaber vaid vähihaige. Ta ei ole mitte suvaline inimene tänavalt vaid HIV positiivne. See viib inimesed selleni, et oma diagnoosi ei mainita. Või hullem, endale ei lastagi diagnoosi panna, sest sildistatud saada ei taha keegi. Ma olen parem Pille või Jüri või liiga kõhn, mitte aga anorektik. Ilma diagnoosita tunneb inimene end nagu teised, tunduvalt kergem on ennast petta.

See ei piirdu vaid haigustega. Sildistamine on igal sammul. See seal on omasooihar ja too, oh kas suudate seda uskuda, on koristaja! Ning sellega inimeste nägemine piirdubki. Kurb, kui mõtlema hakata.

Ma olen juurelnud selle üle, et kui minu tuttavatel on mingi diagnoos, kas ma tahaks seda teada või ei. Tulevase õpetajana on mu ülesandeks olla vaba eelarvamustest. Senimaani on mu vastuseks jäänud, et see oleneb kui palju mõjutab arstlik otsus haiguse olemuse kohta seda inimest.

Näe inimest mitte haigust!

Elu ON ilus.

Kui mu mängutoos öösel neljakümne teist korda "Memory" lugu (kassiga mängutoos vaid sellist lugu oskabki) mängima hakkas, muutus tuba äkitselt valgeks ning seda saatis koletu kolin. Oskan juba pimedas kätt kaktustest mööda sihtida ning haarasin telefoni. Mis muud öösel ikka koliseb.

Kuna parasjagu oli käsil mõtlemisest üleminek magamisele, siis sõnumi saabumine lükkas une natuke kaugemale. Hallollus lülitus tööle ning hakkasin nägema sündmuseid kõrvalseisjana. Näiteks trennis, kui mulle ulatati ootamatult berimbau ja hakati õpetama. Tol korral jäi see mulle segaseks, kõrvaltvaatajana nägin sama mida teised; rodasse minejat minust ei olnud. Hoolimata sellest, et ma baquetaga kaks korda valusalt vastu sõrmi sain, tõstis muusikariist mu tuju silmnähtavalt. Või lause "/-/Järelikult sa oled meie inimene./-/" mis tekitas minus uuesti tunde, et ma kuskile kuulun. Lisaks veel näiteid, mida ma ei hakka hetkel välja tooma. Mõne pettumuse suutsin kaotada, mõni jäi püsima. Nädal oli selline, et täielikku rõõmsameelsust minust loota oleks utoopia.

Kõik need mõtted kokku vormisid minust jälle inimese. Usud, kaotad usu, kaotad usu sellesse, et usku ei ole.

Song of the day: Reddi - "Perfect" / Perfect, I'm gonna get it right. Perfect, I'll be perfect, perfect in the next life.

Capoeira workshop Tartus.

Retarded disfigured clown

Ma ei ole enda peale juba kaua niivõrd pahane olnud. Põhjus teadmata. Kahtlen, et eilsed sündmused selle tekitasid, siis oleks pettumine endas juba varem ilmenud. Või ei oleks? Kui ma oleks kaks isikut, siis mina neid ühte ruumi panna ei riskiks.

Istudes öösel pool 11 ühika ees parkimisplatsil, kitarr käes jõudsin tõdemusele, et kiired ajad on oma töö teinud - akorde enam ei mäleta ning minu poolt mängitud J.Cash lugu ei sarnane originaaliga isegi mitte hea kujutlusvõime korral.

Öö edenedes (ma jõudsin siiski platsi pealt tuppa ka) kasvas meeleheide, seoses õppimisega. Oleks keegi mulle öelnud, et konspekti söömine aitab seda paremini meelde jätta, oleks ma arvatavasti heal maitsa lasknud. Kindel plaan katsetada materjali padja all hoidmist luhtus, kuna see meenus alles hommikul. Laulsin Paha Pollyga duetti ("ja meil pole kiiret, ei kuhugi jõudma pea..") ning mõtlesin endamisi, et kunagi peab ju loomulik intelligents välja lööma - miks mitte täna! Nii ma neid kontrolltöid teengi viimasel ajal.

Tegelikult tahan rääkida nädalavahetusest Võsul, mererannast ja Pina Coaladaga kaerahelbepudrust (mis katsetamisele ei jõudnud), oma väiksest sõbrast ning Twisterist. Kuid homseks on vaja üks lugu kitarril selgeks saada, seega suubun unemaale. Eelnevalt mediteerimist - kaua ma ikka unenägudes Kaarsillalt alla hüppan. Lisaks oleks tore üks öö saada und rohkem kui mõni tund. Hetkel on võimalus lausa seitsmeks!

Mul on Paha Polly plakat, mida veel elult tahta?

Uni on nõrkadele!

Uneaja arvelt, jällegi. Äratus peaaegu traditsiooniliselt kell viis, hetkel on osuti üks läbi natuke. Olen produktiivsem hommikul pärast mõnda tundi und kui praegu.

Kolmapäeval ööorienteerumine, kuus tundi lauskõndi ning siil. Selle aasta esimene siil. Kusjuures, siilid meenutavad mulle okassea väksemat versiooni ja okassigu ma jumaldan. See käru kummitab mind aga siiani... Järgmisel päeval, olles vähe maganud ning palju kõndinud, võtsin oma jõuvarud kokku ning plaanisin õppida. Minu õpingud lõppesid aga Vaim vrs Võim jalgpallikohtumisel.

"Get yourself a Berimbau, start playing it till there is no feeling in your pinky and then: play more!" on lause, mida ma juba kord kirjutasin, kuid siis asendasin muusikainstrumendi kitarriga.
Teatan uhkusega, et nüüd jääb sõna "berimbau" oma kohale! Mõned minutid üle viie ning minu sõrmest oli elu lahkunud. Kõrvalmängijaga konsulteerides sain teada, et harjutamise asi: tema suudab kaks tundi.
Seekord juhendas trenni (jutt käib capoeirast) contra-mestre Cocao, kes oli.. fantasiline! See tunne, mis pärast kahetunnist trenni temaga mind valdas on.. kirjeldamatu. Ma oleks seal kaks tundi veel olnud. Enamgi, ma oleks seal kaks päeva olnud! Kuna mastre Cocao visiit oli ühekordne olin kohal kaameraga: pildistamismaterjali tegi ta küllaga. Inimeste jälgimise komme on ikka veel küljes - vaatasin mõnuga, kuidas mestre ning kaks tema pikeajalisemat õpilast nautisid toimuvat iga keharakuga. Teisedki nautisid, kuid neil kolmel väljendus armastus tegevuse vastu juba silmis. Sellest trennist sai capoeira minu jaoks midagi tunduvalt enamat kui lihtsalt.. trenn.

Hiljem oli Tuleshow, milles esines ka mu toakaaslane. Ilutulestiku kohta ütleks vaid seda, et.. kehva oli. Ma vabandan nad majanduslangusega välja. Pilte seltskonnast ma avaldada ei julge.. ähvardatud otseselt ei ole aga riskima ka sellega ei hakka. Veel. Tuleshow etteaste nägi aga välja selline:

WQ

Weird Quotient Test:
Your score is:

124

Of all the weird test takers:

6% are more weird,
2% are just as weird, and
92% are more normal than you!

Ma ei üllatunud.