Mandlisaaga: paranemine

Päev 1. Tõsine benhardiini tunne on – kui pead raputaks lendaks sülg väga kunstiliselt kahele poole laiali nagu filmis aegluubis olevas kaadris. Kuna kael on kange ja valus, siis pea raputamine kõne alla ei tule – sülanism jääb leiutamata. Enesetunne on nigel ning olen liiga väsinud ja nõrk, et kiruda end või arsti. Veedan päeva liikumatult diivanil olles, tuletan lapsepõlve meelde vaadates „Vaprad ja ilusad“. Ridge ja Brooke abiellusid, JÄLLE.

Päev 4. Kõik on paha ja kole. Rääkida ei saa ning luksumine on hulleim, mis juhtuda saab. Kuid seda vaid aevastuseni... Tahan liha. Tahan närida. Tahan midagi, mille söömine nõuaks minult rohkemat kui pea kuklasse lükkamist ning ootamist, kuni see alla vajub. Loodan, et mu arstil kukuvad käed küljest ära!! Üldiselt olen sama õnnetu kui hemofoob menstruatsiooni ajal.

Päev 5. Torkiv valu; rohu võtmine on hullem kui valu ise. Võõras number helistab – meeltesegaduses võtan vastu ja seejärel meenub, kuidas võõrad pole kursis faktiga, et ma telefonis vastu ei räägi. EMT on. Kähisen, et ma ikka ei taha nendega rääkida. „Aga äkki võib homme uuesti helistada?“. Ei, ei või. „Äkki siis neljapäeval?“. Ma ei tea, millal ma rääkida saan. „Ma siis helistan neljapäeval.“

Lõpetan õhtu ahistades sõpru: „Kas sa kuklit sõid? Kuidas oli? Moosiga? Päris vahukoor? Siuke pehme sai, millesse hambad sisse vajusid? Tahke? ..Mm...tahke.. “. Antibiootikum ajab juba üksnes lõhnaga südame pahaks.

Päev 6. Köögist leitud banaan tundub pehme ja aju jõuab kiirelt otsusele, et seda võib süüa. Mõeldud, tehtud, kahetsetud! Valus ning võtab poolteist tundi aega. Kirun oma kadunud mandleid maapõhja.

Juhendaja saadab kõigile kirja ning räägib tähtaegadest/plaanidest. Tsiteerin „Ta käis just mandliopil ning on taastumas, niiet teda tuleb praegu hoida, aga me teised võiksime vist selle võrra kiiremad olla.“ Teeme nüüd kõik koos „Awwww.“

Päev 8. Leiutan viisi, kuidas valuvabalt aevastada. Hea raha eest müün teadmise edasi. Või vahetan teadmise, kuidas valuvabalt haigutada, vastu. Lihaisu on kadunud, tahan jäätist. Šokolaadijäätist, kirsimoosiga. Ja karamellijäätist ja.... olen paradiisis. Söön karbitäie üksi ära, silm ka ei pilgu. Kassil ka mitte - jälgib hüpnotseeritult lusikat. Enesetunne on päris hea, toimetan mööda elamist ringi ja otsin tegevust. Sorteerin sokisahtli ära; mul on 12 sokki millel ei ole paarilist. Säh sulle sõbrapäeva. Kes mu sokke varastab, ah?! 

Päev 9. Homme saab antibiootikum läbi ja NÜÜD olen jõudnud faasi, kus see südant pahaks ei aja. Liigun  üle tahkele toidule, jäätisekarpi hoian jätkuvalt kapis, sest... jäätiseisu on!

Päev 11. Harjumusest katsun üpris sageli, kas mu mandlid on paistes. Ja siis meenub. Üldiselt on kael kuidagi naljakalt... tühi. Opp meenub veel vaid haigutamisel.

Kokkuvõte: Olen tõsiselt õnnelik, et mandlid tagasi ei kasva ning ma seda kõike uuesti läbi tegema ei pea. Kuid tegelikult ei olnud see midagi hullu - valuvaigistid töötavad ilusti, paranemine on üpris kiire. Ja kohalik tuimestus ei ole üldse nii hull kui see tundub - soovitan! 

Ajakirjanduse varjatud sõnumid?

Kõik, kes väidavad, et Eesti ajakirjandus on kasutu....ei oma arvatavasti ahju. Tule alustamiseks vägagi sobiv. Ja kui siis paar lehte vahelt ära võtta soojuse saamiseks..tuleb igasuguseid põnevaid pealkirju välja. Uue semestri alguse puhul olgu mainitud, et ka teistes olukordades tuleb kodutöö kasuks. 

Mandlisaaga: operatsioon

Kes tahab hoiduda värvikatest detailidest kohaliku tuimestusega mandlioperatsioonist siis lühiversioon teile: teed suu lahti, tehakse süstid, tõmmatakse mandlid välja, siis tuleb suust suitsu, paned suu kinni ja voilaa – saad ratastooliga tagasi palatisse sõita.

Pikem versioon on aga.. pikem.

Kuna vahetasin üldnarkoosi kohaliku vastu, tekitasin ühes arstis huvi ning ta tõi kamba tudengeid mind vaatama, et mul oleks lõbusam oppi oodata. Sealhulgas anti neile võimalus mind näperdada ja heita pilk peale minu peagi lahkuvatele mandlitele. „Vaat selline on hea patsient! Mõni ei näita pärast okserefleksi pärssivaid rohte ka kurku nii ilusti! Kasutage võimalust!“ sõnas arst. Kuigi ta otseselt ei öelnud, et ma väike meditsiiniime olen, jäi mu arust vaid aplaus puudu. Üks tudengitest tundus aga meeletult tuttav - pärast ajuragistamist jõudis kohale, et olin temast tunnike tagasi ajakirjast lugenud. Kästi tema nimi meelde jätta, tulla suur arst. Jättis küll asjaliku mulje. Lisaks meditsiiniimeks olemisele olen tema karjäärile kaasa aitand! Ühe päeva kohta päris tubli töö ma peaks ütlema. 

Kuidas siis operatsioon välja näeb? Ärkamistoas surutakse kanüül kätte ning minimaalse koguse veega tuleb ära võtta peotäis valuvaigisteid ning rahusti (viimane kohaliku tuimestuse korral vaid). Opitoas istusin ilusale smaragdrohelisele toolile ning kujutasin väga elavalt ette, kuidas järgmise liigutusena mind sinna teibiga kinni tõmmatakse. Tegelikult pandi mitu põlle ette (kui veriseks nad plaanisid asja teha??)  ning väike kausike kaela – vere väljasülitamiseks. Sellest järgmine hetk sattusin ma paanikasse, sest nägin laua peal tuimestusnõela. Kuigi inimesed kujutavad kardetavaid objekte suuremana kui need on siis olen ma üpris kindel, et see nõel oli vähemalt meeter.

Ja siis hakkas see pihta. Kõigepealt vasaku mandli ümber tuimestussüstid (mis läksid iga korraga vaid rõvedamaks) ning seejärel sama parema mandliga. Püüdsin endale sisendada, et niikaua kuni arst „Oih.“ või „Hmm.. huvitav...“ ei ütle, on kõik korras. See ei olnud üldsegi nii lohutav kui ma lootsin ning minu uueks mantraks sai „Lihtsalt hinga“, mida sai väsimatult peas korratud. Aitas.

Seejärel hakati mandleid lihtsalt... välja rebima. Esimene tuli vist kahes osas, ma pole päris kindel. Minu ainus hirm oli see, et järgmise riistana võetakse see tuimestussüst laualt jälle. Kahjuks võetigi. (Ma ikka tõsiselt ei salli nõelu). Kui üks mandel oli välja rebitud otsustas mu aju, et tal enam verd vaja ei ole – medõed läksid väga ähmi täis, et mind tuleks korraks pikali panna, sest nii valget nägu nad ei olegi veel näinud. Kui pikali siis pikali – mul oli suu igasuguseid terariisu täis, kes olin ma, et protestida.  Töötab pildi tasku paneku juures väga hästi ning minuti pärast olin ma (enda arust) väga rõõmus ja rõõsa juba – kuigi arstid kahtlesid siis kätega vehkides suutsin neile selgeks teha, et ma tunnen end hästi ja jätkame. Korra proovisin häält ka teha – siuke peenike ja piiksuv. Lubasin endale mõtete hajutamiseks minutikese paanikat teemal, kas mu hääl ikka jääb pärast normaalseks ning siis jätkasin oma mantraga. Teine mandel tuli üpris lupsti välja ja sain korraks neile pilgu peale heita – laua peal tundusid ikka jube suured pätsikud. Arstile nad ei meeldinud, olla väga haiged. Nõustusin, minu küljes olles olid nad tõesti tunduvalt uhkemad.

Kõik vajalik eemaldatud, tuli rõveduselt teine hetk (esimene oli tuimestus siis) – veresoonte kinni kõrvetamine. Kannibali minust igatahes ei saa, sest see lõhn oli lihtsalt kohutav. Arsti lause „Puhu suits nüüd suust välja“ kõlas selles olukorras väga koomiliselt. Ja oligi kõik! Sain ratastooliga tagasi oma palatisse uhada, medõde pani teki ilusti peale ja mässis külmakotid ümber kaela. Minu esimene mõte oli „Appi, mul saavad mandlid külma ju niimoodi“. Sekund hiljem mõistsin, et need jäid teise ruumi ja seega seda ohtu pole. Kogu protsess võttis alla 15 minuti.

 Järgnevate tundide jooksul sai selgeks, et vampiiri ka minust ei saa -  kolm tundi verd välja sülitada ja selle maitset tunda viskas üpriski kiiresti üle. Pärast verejooksu ning kangemaid valuvaigisteid oli mul juba vägagi lõbus olla ning täitsa kurb oli, et palatikaaslane, kel samal ajal minuga üldnarkoosis opp oli, tundis end tõsiselt kehvasti – oleks saanud paberlennukite abil üle palati suhelda kasvõi. Öö nii roosiline polnud – süljenäärmed läksid hulluks ning kuna neelamine oli üpriski võimatu siis tuli pidevalt süljekaussi kasutada. Bernhardiini tunne kestis mitu päeva.  

Nüüd olen paar päeva kodus olnud, iga päevaga läheb märgatavalt paremaks. Kirjutatud antibiootikum maitseb umbes sama läägelt kui Titanicu tunnuslaul ning mind vaadatakse juba imelikult, kui ma teiste võileibu nuusutamas käin. Aga väga kurta ka ei saa – iga söögikord on magustoit! =)

Mandlisaaga: ettevalmistus

Enne mandlioperatsioonile minekut tuleb end selleks ette valmistada erinevatel viisidel. Opiajale registreerides saab kaasa toreda voldiku, mis räägib lihtsalt ja selgelt, mida peab tegema ning mida võib pärast operatsiooni oodata.  

Näiteks tuleb nädala jooksul enne oppi teha vereanalüüsid - sain need nüüd kätte. Numbreid vaadates arstile mu veri ei meeldinud – HA! siis kui nõela veeni lõi säras küll õnnest nagu laps kommipoes! Talle nimelt meeldib tohutult verd võtta, pidavat ta päeva kohe ilusaks tegema. Vastupidiselt minule, kes palus tal kogu protsess teha kiirelt, valutult ja veretult. Arusaadavatel põhjustel kõiki mu tingimusi ta rahuldada ei suutnud. Hemoglobiin olla madal – ma ei julgend mainida, et mu arust on see number väga ilus ja ma olen tunduvalt madalat ka näinud..Rauaga olla kohe nii kurvad lood, et hakka või vanu roostes naelu närima...

Eestlane leidvat alati põhjuse tähistamiseks ning seega ei saanud jätta kasutamata võimalust korraldada ainulaadne ning kordumatu... hüvastijätupidu mu mandlitele. Sõime tomateid ja soolapähkleid ning muud, mida pärast oppi niipea süüa ei tohi ning lasime oma teadmistel särada erineva lauamängude taustal. Sealhulgas leiutasime 3-inimese Aliase. Õhtu nali oli üpriski kindlalt

„Mikroob ehk?!“ (vehib käega kap) – „MIKROLAINEAHI!“. Loo moraal – ei tasu bakterite pilte panna mikrolaineahju kõrvale, võib inimesi segadusse ajada millele viidatakse.

Homme siis jään mandlitest ilma. Nüüdseks on närv sees. Oppi ma ei karda. Hirmutab pigem tuimestussüsti tegemine. Kujutage nüüd ette, kui kaugele see teha tuleb ning kui suur nõel selleks olema peab.. vahel on hea kujutlusvõime vaid kahjuks. Lõputöö juhendaja suutis täna väga ilmekalt demonstreerida, kuidas tema seda kõike ette kujutab – ta ei olnud eriti abiks.

Mandlisaaga 1

30. mai. Ehk oli hoopis 31, kes seda nüüdseks enam mäletab. Praegusel momendil ei oma see väga suurt tähtsust ka. Võtsin südame rindu ning marssisin Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrva-nina-kurguhaiguste osakonna vastuvõttu sisse. (Loomulikult olin neile eelnevalt öelnud, et ma tulen). Arst kutsus sisse ja küsis, mida kurdan. Rääkisin oma loo ära – mandlid protestivad ning keelduvad koostööst. Näitasin talle oma ilusaid mandleid, torkis neid pulgaga ühelt ja teiselt poolt ning uuris, kas perearst käskis tulla või teen omavoli. Meil oli see siuke... konsensus. Arst noogutas mõtlikult pead ja ütles, et õige otsus – siin ei ole enam miskit kui opile. Surkis veel natukene ning arvas, et mul tundub tugev närvikava olevat ning mandleid luban üpriski vabalt näperdada seega soovitab lausa kohaliku tuimestusega – sel olla järjekord ka lühem. Muidugi, loomulikult, miks mitte. Mis see siis ära ei ole olla ärkvel samal ajal kui sul midagi küljest ära sikutatakse. Eksole?

Operatsioonile registreerides selgus aga, et järjekordade pikkusel vahet ei ole – pakuti mõlemat samale ajale. Tädi registratuuris vist mõistis minu otsustusvõimetust ning ütles, et paneb mu üldnarkoosile kirja – kohale tulen võin öelda, et tahan siiski kohalikku; vastupidi aga ei saa. Olin sellega rahul.

----------------

Lumisel jalutuskäigul keset Tartut teadusukonna raamatukogus suunas vestlesin pikalt sel teemal herr Holmes'iga ning pärast lõputuid vaagimisi ning kalkuleerimisi jõudsin järeldusele, et minu mandlid saavad eemaldatud kohaliku tuimestusega. Siinkohal tuletan talle meelde, et ma võisin pärast tema peale karjuda kui see väga jube oli.