Mandlisaaga: operatsioon

Kes tahab hoiduda värvikatest detailidest kohaliku tuimestusega mandlioperatsioonist siis lühiversioon teile: teed suu lahti, tehakse süstid, tõmmatakse mandlid välja, siis tuleb suust suitsu, paned suu kinni ja voilaa – saad ratastooliga tagasi palatisse sõita.

Pikem versioon on aga.. pikem.

Kuna vahetasin üldnarkoosi kohaliku vastu, tekitasin ühes arstis huvi ning ta tõi kamba tudengeid mind vaatama, et mul oleks lõbusam oppi oodata. Sealhulgas anti neile võimalus mind näperdada ja heita pilk peale minu peagi lahkuvatele mandlitele. „Vaat selline on hea patsient! Mõni ei näita pärast okserefleksi pärssivaid rohte ka kurku nii ilusti! Kasutage võimalust!“ sõnas arst. Kuigi ta otseselt ei öelnud, et ma väike meditsiiniime olen, jäi mu arust vaid aplaus puudu. Üks tudengitest tundus aga meeletult tuttav - pärast ajuragistamist jõudis kohale, et olin temast tunnike tagasi ajakirjast lugenud. Kästi tema nimi meelde jätta, tulla suur arst. Jättis küll asjaliku mulje. Lisaks meditsiiniimeks olemisele olen tema karjäärile kaasa aitand! Ühe päeva kohta päris tubli töö ma peaks ütlema. 

Kuidas siis operatsioon välja näeb? Ärkamistoas surutakse kanüül kätte ning minimaalse koguse veega tuleb ära võtta peotäis valuvaigisteid ning rahusti (viimane kohaliku tuimestuse korral vaid). Opitoas istusin ilusale smaragdrohelisele toolile ning kujutasin väga elavalt ette, kuidas järgmise liigutusena mind sinna teibiga kinni tõmmatakse. Tegelikult pandi mitu põlle ette (kui veriseks nad plaanisid asja teha??)  ning väike kausike kaela – vere väljasülitamiseks. Sellest järgmine hetk sattusin ma paanikasse, sest nägin laua peal tuimestusnõela. Kuigi inimesed kujutavad kardetavaid objekte suuremana kui need on siis olen ma üpris kindel, et see nõel oli vähemalt meeter.

Ja siis hakkas see pihta. Kõigepealt vasaku mandli ümber tuimestussüstid (mis läksid iga korraga vaid rõvedamaks) ning seejärel sama parema mandliga. Püüdsin endale sisendada, et niikaua kuni arst „Oih.“ või „Hmm.. huvitav...“ ei ütle, on kõik korras. See ei olnud üldsegi nii lohutav kui ma lootsin ning minu uueks mantraks sai „Lihtsalt hinga“, mida sai väsimatult peas korratud. Aitas.

Seejärel hakati mandleid lihtsalt... välja rebima. Esimene tuli vist kahes osas, ma pole päris kindel. Minu ainus hirm oli see, et järgmise riistana võetakse see tuimestussüst laualt jälle. Kahjuks võetigi. (Ma ikka tõsiselt ei salli nõelu). Kui üks mandel oli välja rebitud otsustas mu aju, et tal enam verd vaja ei ole – medõed läksid väga ähmi täis, et mind tuleks korraks pikali panna, sest nii valget nägu nad ei olegi veel näinud. Kui pikali siis pikali – mul oli suu igasuguseid terariisu täis, kes olin ma, et protestida.  Töötab pildi tasku paneku juures väga hästi ning minuti pärast olin ma (enda arust) väga rõõmus ja rõõsa juba – kuigi arstid kahtlesid siis kätega vehkides suutsin neile selgeks teha, et ma tunnen end hästi ja jätkame. Korra proovisin häält ka teha – siuke peenike ja piiksuv. Lubasin endale mõtete hajutamiseks minutikese paanikat teemal, kas mu hääl ikka jääb pärast normaalseks ning siis jätkasin oma mantraga. Teine mandel tuli üpris lupsti välja ja sain korraks neile pilgu peale heita – laua peal tundusid ikka jube suured pätsikud. Arstile nad ei meeldinud, olla väga haiged. Nõustusin, minu küljes olles olid nad tõesti tunduvalt uhkemad.

Kõik vajalik eemaldatud, tuli rõveduselt teine hetk (esimene oli tuimestus siis) – veresoonte kinni kõrvetamine. Kannibali minust igatahes ei saa, sest see lõhn oli lihtsalt kohutav. Arsti lause „Puhu suits nüüd suust välja“ kõlas selles olukorras väga koomiliselt. Ja oligi kõik! Sain ratastooliga tagasi oma palatisse uhada, medõde pani teki ilusti peale ja mässis külmakotid ümber kaela. Minu esimene mõte oli „Appi, mul saavad mandlid külma ju niimoodi“. Sekund hiljem mõistsin, et need jäid teise ruumi ja seega seda ohtu pole. Kogu protsess võttis alla 15 minuti.

 Järgnevate tundide jooksul sai selgeks, et vampiiri ka minust ei saa -  kolm tundi verd välja sülitada ja selle maitset tunda viskas üpriski kiiresti üle. Pärast verejooksu ning kangemaid valuvaigisteid oli mul juba vägagi lõbus olla ning täitsa kurb oli, et palatikaaslane, kel samal ajal minuga üldnarkoosis opp oli, tundis end tõsiselt kehvasti – oleks saanud paberlennukite abil üle palati suhelda kasvõi. Öö nii roosiline polnud – süljenäärmed läksid hulluks ning kuna neelamine oli üpriski võimatu siis tuli pidevalt süljekaussi kasutada. Bernhardiini tunne kestis mitu päeva.  

Nüüd olen paar päeva kodus olnud, iga päevaga läheb märgatavalt paremaks. Kirjutatud antibiootikum maitseb umbes sama läägelt kui Titanicu tunnuslaul ning mind vaadatakse juba imelikult, kui ma teiste võileibu nuusutamas käin. Aga väga kurta ka ei saa – iga söögikord on magustoit! =)