Rabarber on nüüd mürgine

Tee ja rabarberikoogi saatel uudiseid lugedes jäi silma üks artikkel Postimehest, mis kogub kommentaare nagu ikka kirjutised, kus räägitakse millegi ära keelamisest. Nimelt on valmis tehtud uued terviskaitsenõuded lasteaedadele ning nende kohaselt ei tohi lasteaia territooriumil kasvatada mürgiseid taimi. Loetelu ei anta, antakse aga kirjandust, kust tutvuda ohtlike taimedega. Ning nendeks on siis näiteks: agaav, alpi kuldvihm, kee-palvehernes, putked, hapuoblikas, rabarber ja jänesekapsas, harilik sinilill, nartsiss, piibeleht ehk harilik maikelluke, priimulad ja nurmenukud. Selle loetelu lugemise peale ei suutnud ma otsustada, kas minna testamenti kirjutama või lasta endast teadusajakirja artikkel kirjutada kui väga võimsa tervisega inimesest.

Ma ei ole taimeteadlane ning ei ole ka lugenud igat artiklid nende taimede kohta. Seega ma ei pane kätt südamele ja ei ütle, et osad nendest ei ole mitte kunagi mürgised. Kindlasti teatud olukordades on. Teatud olukordades on šokolaadi söömine ka ohtlik. Teatud olukordades on hingamine ka ohtlik.

Mind paneb aga hoopis mõtlema see, mida me lastele tegelikult lasteaedades õpetame. Praegu liigub ühiskond üha edukamalt selles suunas, et mässime lapsed vati sisse, et miski neile liiga ei saaks teha ja mõõdame ka porgandikõverust, et nad kõverat porgandit süüa ei saaks. Mingid piirangud on muidugi vajalikud aga kas me tahame järgnevates põlvkondades tekitada hirmu sinilille ees või tahame neile õpetada, et pärast sinilille näperdamist peseme käsi? Jah, lapsed peavad olema lasteaias kaitstud kuid kui kaugele me selle kaitsega lähme? Sest mingist piirist alates on see pigem kahju.

Keelata saab kõike. Kuid lapsel ei suudeta 24/7 silma peal hoida, ta leiab oma sinililled ja hapuoblikud ikka üles. Jääb kangesti mulje, et vastutavatel kohtadel olevad inimesed ei taha või ei viitsi või ei oska midagi kasulikku teatud teemade puhul mõleda seega teevad midagi lihtsalt näitamaks, et nad pole niisama istunud. Lapsi koheldakse kui lolle, kes mitte midagi ei oska ega tea. Tegelikkuses on nad aga tunduvalt arukamad kui neid tahetakse näidata. Mida rohkem neid aga kaitsta üritatakse, seda enam nad jäävad ilma kogemustest, mis õpetavad. (Ma ei väida siinkohal seda, et nad peavad hakkama lillesibulaid sööma, et mõista selle ohtlikust). Vaatepilk on kurb.

Sõin oma koogitüki lõpuni ja mõtlen, et oleks teine tükk ka, sööks veel.

Elus on kaks tähtsat reeglit:

... ära kunagi ütle kõike korraga.

Mul läks sõber sõjaväkke. Ütles, et oh kirjuta mulle, et tal igav ei oleks. Ma hoiatasin siis, et minu puhul ei ole normaalseid kirju oodata ju, kas ta riskib. Tema vastas aga enesekindlalt, et mida kahtlasem seda parem.

Vorpisin talle siis kirja, päris mitu lehte. Täna või homme peaks ta kätekõverdusi tegema, et seda kätte saada. Mind tegelikult täitsa huvitab, mis reaktsiooniga ta neid morsekoodis lehti loeb. Ei tea kas peaks varsti morsekoodi ka järgi saatma või suudab selle kuskilt koha pealt leida ...

Notsud ja kööginõud

Kuna peale kooli mu elus mitte muhvigi hetkel ei toimu, siis üldjuhul on inimestel juba siiber saanud minu kuulamisest - sest muud mul rääkida ei ole kui oma uusi loengutest kogutud teadmisi. Õnneks sain ühe kodutöö raames uusi tuttavaid, kes ei pannudki näppe kõrva ja ei hakanud "La-la-laaa" tegema kui ma notsude vajaduste elastusest rääkima hakkasin.

Teiselt poolt jällegi, kuigi sõbrad on aru saanud, et mul muud rääkida pole hetkel kui loomade käitumisest, siis see ei tähenda, et nad mu kuradile saadaks. Mind on ikka vaja, sest nende elus toimub oi kui palju. Lihtsalt, suhtlus on väga monoloogne ning minult oodatakse pigem toetavaid vahemärkusi nagu "mhmh" või "Saan aru".
Positiivse noodina aga see, et esmaspäevaks peaks etoloogiaga ühel pool olema ning kui kõik edukalt läheb, ei istu ma 24/7 kapi toel põrandal õppides.

Aga et teid kallid lugejad säästa mu koolijutust, siis natukene "ühikadraamat" ka. (Draama mõõtmeid see välja ei anna kuid midagi paremat ka pajatada ei ole). Olen kogu oma tudengipõlve ühikas elanud ning ainsad nõud, mis lõhutud, on olnud sellel semestril. (Jah, isegi Belgias, kus tüübid ühe käest läinud peo ajal lõid pudeli otsapidi seina sisse ei lõhutud ühtegi klaasi). Tänase hommikuse seisuga oli kilde aga kolmest erinevast nõust juba- nendest kaks kuulusid mulle. Ehk siis: Minu sigailus ämblikuga teraapiaklaas leidis oma kurva lõpu vannitoas, kus... ma tegelt ei tea ja vist ei taha ka teada, miks nad mu joogiklaasiga vannitoas olid. Sellel asemele osteti uus ja täiesti tavaline klaas, mis leidis oma lõpu paar nädalat hiljem jäädes mu toakaaslase käe ja veekraani vahele. Selle asemele tuli õlleklaasi stiilis klaas, mis on imekombel senimaani elus. (Siikohal on üheks lugevaks argumendiks kindlasti ka see, et seda hoian ma teistest eemale nüüd).
Täna öösel oli kööki tekkinud suuremat sorti pestud nõude virn. Valmistasin mina hoolega oma putru ning pärast üht koputust vastu potiäärt kulbiga...varises see torn nagu laviin. Esimese hooga ei olnudki justkui miskit hullu kuid hiljem avastas toakaaslane oma mõrvatud kausi hunniku alt. Lömastatud suurema kausi poolt. Kuna mingil põhjusel rahvas räägib vaid mulle, et "Kuule, võiks ju olla et kõik koristavad kapi enda järelt ära, eks?" siis võtsin ohjad enda kätte ning läksin ja pidasin hommikul kõigile ükshaaval pisikese loengu teemal "Kuidas ühikas ellu jääda ilma nõusid kaotamata ning prügisorteerimise ABC". Kui sellest kasu ei ole, võtame plastnõud kasutusele.

Ja muud ei olegi. Eesti või Türgi post ei ole mu kirjadest vaimustuses (praeguse seisuga täpselt pooled on kaduma läinud) ning ma oskan itaalia keeles öelda, et ma olen hulluks läinud. Selline see mu elu hetkel on. Aga kes notsudest või puuviljakärbestest või kajakatest teada tahab / vestlust sel teemal teha, vabalt võtke ühendust. :)

Koolilood siinpool sood

Nädalavahetus läks nagu kõik eelnevad. Ehk siis reedel luban endale vaba päeva, et nädalavahetusel õppimiseks energiat koguda ja järgmine hetk on pühapäeva südaöö, kus vesiste silmadega kalendrit vaatan ja aru ei saa, kuidas jälle nii läks. Ülikoolis nii kaua käidud, et vahepeal ma juba täitsa eeldan sellise olukorra tekkimist ning jätan õpikud ja muud vajalikud materjalid Tartusse - ega ma koormaeesel ole, et neid niisama kaasa vedada. Aga usk endasse on ikka jube suur ja varsti vean jälle enesekindlalt kõike koju...

Sel pühapäeva õhtul tabas mind aga lisaks nädalavahetuse plaanide hävimisele veel teinegi üllatus. Minu masterplaan õppimise osas lendas vastu taevast, sest nädalas on seitse päeva mitte kaheksa. Samamoodi hävis eriefektide saatel mu eksamiplaan, sest selgus, et 19 ja 9 on erinevad kuupäevad. Sellistel hetkedel olen ma tõsiselt üllatunud, kuidas ma nii kaugele üldse jõudnud olen. Tegin mõlemad plaanid ümber ning esimesega olen praeguseks kolmapäeva õhtus. (Olgu öeldud, et momendil on teisipäeva öö. Juhhei!)

Kuupäevade tundmine on üldse minu üheks nõrgaks küljeks. Vihtusin teha igasuguseid põnevaid matemaatilisi ülesandeid. Mitu tundi tegin. Sest tähtpäeva võis juba õhus tunda. Öösel kell üks avastasin aga pettumusega, et tähtaeg on 26. november ja oh üllatust - meil on alles oktoober. Ei saa ikka ilma järgi kodutööde tegemist planeerida.

Kuid kui kodused nädalavahetused välja jätta siis üldiselt on tunne nagu oleks "Tangled" multikast pärit hobune Maximus. Kõik, mis vaja saab tehtud, olenemata sellest kui keeruline, aeganõudev või raske see on. Kui minust film tehakse, siis selle praeguse hetke taustaks oleks Mika - Any Other World muusika (ilma sõnadeta). Kangelane tuleb, hakkab vaikselt nokitsema oma töö kallal.... ning siis tuleb sõnadeta stseen, kus tehakse elusid muutvaid tegusid. Vot nii.

Hambapasta maagia

Avastasin, et mu uus hambapasta on ääretult võimas. Esimene kord seda kasutades tuli mul idee oma seminaritöö teemaks - õppejõuga rääkides selgus, et täiesti hea idee. Nüüd aga tekitas see hoopis motivatsiooni õppimiseks. Pool üks öösel.

Mu hea tuju ja omaette laulmise müsteerium on lahendatud - ei olegi kella viie tee, uus hambapasta hoopis.

Kella viie tee

Arvestades seda, kui tubli ma olen olnud viimasel ajal, said pühapäeval hommikul ikka väga kehvad pannkoogid. Polnud ei seda õiget maitset ega välimust. Juust parandas olukorda silmnähtavalt. Nädalavahetusel tuleb pannkoogiküpsetus kiirkursused läbida.

Täna oli üks eriskummaline päev. Ehk seetõttu, et mu unenäos tuli maailma lõpp. Ebareaalsem kui mu kunagine maailmalõpu unenägu (mattume kõik lumme). Päike tuli planeedile jube lähedal ning tuul tahtis inimesi ära puhuda. Mina haarasin kaamera järgi ning proovisin ilusast suurest põlevast Päiksest pilti saada kõigepealt. Usun, et see on maailmalõpule päris hea reaktsioon, sest kui inimesed uuesti tekivad evolutsiooniga, siis on neil fotomaterjal olemas minevikust.

Aga võibolla oli eriline mõnel muul põhjusel. Juba teist päeva kõnnin ma jalgu lehtedes lohistades ning tänaval omaette lauldes. Armunud ma ei ole ning joodav teesort ei ole ka vahetunud. Mõtlema hakata siis ainus muutus on see, et ma olen tunduvalt rohkem õppimisega tegelnud ning iga päev joon kella viie teed. Eesti aja järgi kell viis see mul veel õnnestunud ei ole, kuid kuskil ikka on kell viis.

Täna võib - ühiselamud

Eelmisel nädalal näitas TV3 saates "Täna võib" ühikate elu. Kuna see oli minu toakaaslase 15 minutit kuulsust, siis otsustasin netist pilgu peale heita. Mõtteid ja muljeid oli oi kui palju. Üks nendest oli hea meel, et telekat ei oma, sest muidu äkki satuks kogemata seda saadet vaatama.

Esiteks oli kogu asi nii lavastatud, et paha hakkas. Saatejuhil oli kindel arusaam ühikatest ning ta püüdis tohutult, et kõigile sellist muljet jätta. Mis tähendas aga, et tegelikkusest on asi kaugel. Toome mõned näited:
* Tudengid ütlesid "Meil on täna ka sõbrad külas ja pidu käib." Seda, et "sõbrad" on samast ühikast kokku otsitud suvaline rahvas* jäeti mainimata. (*Käidi erinevate tubade uste taga ja öeldi, et me filmime, on rahvast vaja, kas tulete?).
* Saatejuht rääkis kaastundega, kuidas tudengid ainult nuudleid söövadki. Kuigi korduvalt öeldi, et nuudlid on siiski viimane variant..
* Muusikat mängivad noormehed. Tõsimeeli, kas te usute, et selline see elu ühikas ongi, et koguaeg istub igas toas muusikainstrumendiga inimene? Ha!

Mind hakkas tõsimeeli huvitama, kas kõik nende saated ongi selliseid või oli see lihtsalt üks äpardunud katse. Tahaks südamest loota, et meedia siiski ei ole veel teatriks muutunud ning näidatakse ka nii nagu on. Või saate pealkiri tähistabki seda, et Täna võib ise kokku lavastada oma soove?

EDIT: Rääkides boksikaaslasega leidsime veel midagi, mis tuleb välja tuua: Saates tõmmatakse tudengite kapp lahti ja öeldakse, et oh küll tudengid on rikkad - kapp sööki täis. Unustati mainida, et see kapp sisaldas kuue inimese toitu.

Ettevõtlikkus jätkub

Sel nädalal on saadud nii palju tarkusi, et homme hommikul olen pannkoogid täiesti ära teeninud. Ootan põnevusega nende homset meisterdamist. Nagu ka seda, et homme saab magada, sest loeng ei hakka enne lõunat!

Mis siis sel nädalal oli? Kooli ja kodutöid. Kodutööd läksid üpriski edukalt, hoolimata sellest, et ma end superatakiga üle valasin korra. Vähemalt mõte töötas korralikult - esimene reaktsioon oli sõrmed laiali ajada, et nad kokku ei kleepuks.
Lisaks olin jälle ettevõtlik ning käisin koolitusel. Sel korral terrakota savi. Juhendaja rääkis pikalt ja põnevalt ning kõigile anti hunnik savi kätte ning kästi loovad olla. Ma näperdasin seda savi üht ja teist pidi ning.. no ei tulnud ei olnud säravat ideed. Lõppteosena valmis siis hunnik täringuid ja tigu, kuhu saab küünla sisse panna. (Tal on sarved veel puudu). Kui ta ahjust läbi käib näeb helendavat versiooni ka.

Reedel aga valmistasin murenukku. "Õpitoas valmistatakse murenukk, mis pannakse kaunistatud kotikese sisse. Murenukk on Guatemalast pärit imepisike nukuke. Murenuku valmistaja paneb oma mure selle nuku sisse ja mure ei kasva kunagi suureks – nagu see väike nukk." Legendi kohaselt tuleb juba valmis nukule oma mure rääkida, ta õhtul padja alla panna ning ta läheb viib mure ära. Ma tegin ühele ikka pikad patsid, et mu juuksed ka kiiremini kasvama hakkaks. Ja siis pärast seda on olnud kooli. Palju ja igasugust. Sain Jüri Alliku loengusse ja see mees on veel geniaalsem kui ma arvasin!

Õhuaken ja ettevõtlusnädal

Septembris alustasid Tartu Ülikooli psühholoogiatudengid üritustersarja nimega "Õhuaken", mis mõeldud siis kõigile huvilistele, fanaatikutele jne. Esimesel korral oli teemaks "Psühholoogia tulevikus - erinevad vaatenurgad ja lähenemised" ning piiiiiiiiiiika loengu pidas Poola-Iisreali-Inglise-Eesti psühholoog, transpersonaalse hüpnoanalüüsi looja ja psühhoterapeut Jure Biechonski. Tema loeng teemasse väga ei läinud minu arvates, kuid sellest hoolimata oli see ääretult põnev. Mulle meeldis meeletult see fakt, et paljud minu arvamused ühtisid tema omadega. Lisaks tema rääkimisstiil oli lihtne ja arusaaadv - palju näiteid, palju selgitusi, palju metafoore. Näiteks mõned parimad tsitaadid:

* Paranemiseks läheb üks minut. Kui kaua selle ühe minuti saabumiseni läheb, on iseasi. * Telefon on väga skisofreeniline leiutis. Keegi tahtis kuulda hääli ilma ühtegi inimest nägemata. * Sõidate autoga ning kuulete mootorist jubedat lärmi. Mida inimesed teevad? Võtavad kõrvatropid või keeravad muusika kõvemaks ning sõidavad edasi. Ja me teeme oma tervisega samamoodi. * On kahvel. Ja on supp. Kahvliga suppi süüa ei õnnestu. Teaduslik järeldus? Supp vajab teraapiat.

Eile aga toimus midagi hoopis muud kui loeng. Nimelt on sel nädalal Eestis ettevõtlusnädal, mille raames palju koolitusi. Otsustasime Kristaga härjal sarvist haarata ning end erinevatel aladel koolitada. Antoniuse Gildis toimus koolitus "Sepikohas naela sepistamine". Algselt tunnine üritus kestis meile tunduvalt kauem ja lahkusime alles siis kui õues ei näinud oma varbaidki enam. Nende poolt planeeritud naela sepistamine jättis natukene nõrga mulje. Igaüks sai mõned korrad vastu naela virutada, et naelatoorikule ilmuks ilus pea. Kuid kuna see jäi meile ilmselgelt liiga lahjaks siis tegi juhendaja ettepaneku, et kui meil aega on, võime midagi etemat ka katsetada. Istusimegi siis poole kaheksani seal ja tagusime kuuma rauda. Lehti ja naelu ja ussiga ripatsi ka. Mu uss läks põlema vahepeal ning suur tükk murdus ära, seetõttu ta ka nii pisike.

Ise tehtud, hästi tehtud.