Ajaline ajatus

8760 tundi. 525600 minutit. 31536000 sekundit. Ühe aasta jooksul ei saa mitte keegi hetkegi rohkem. Siiski kõlab üpriski mitme inimese suust lause „Mul ei ole aega.“ Kui kõigil on sama palju, siis kuhu kadus tema oma? Jah, igaühel on enda vaba valik, kuidas ta selle aja veedab. Uue aasta plaane tehes mõelge ühele pisikesele asjale. Nimelt.. ärge võtke aega enesestmõistetavalt. Näiteks kasutud tülid ja kaklused. Nii palju peaksid inimesed ikka võimelised olema, et mitte tülitseda, olgu nad kui erinevad tahes. Miks? Sest selleks pole lihtsalt aega. Samasse kategooriasse kuuluvad ka solvumised, „masetsemised“, vihkamine. Kogu energia, mis pannakse kurvaks olemisele, võetakse positiivsuse arvelt. Need on nagu kiiktool, mis annab sulle tegevust aga edasi sind ei vii.

Kõlan segaselt? Toome näite. Oletame, et sa saad tööle võimsasse firmasse, kus sulle antakse pangakonto, millele kantakse igal hommikul 10 000 krooni. Õhtul arve tühjendatakse üpriski niru nulli peale ning kedagi ei huvita, kas ja kuidas sa oled seda raha kasutanud. Sääste koguda ei saa ning see nelja nulliga üks on limiit, mille ületamine on keelatud. „Halbadeks päevadeks“ kõrvale panemisest ära unistagi. Sul on üks päev, et seda raha kasutada või ei. Mida sa teed? Kasutad.
Ajaga on samamoodi. Sulle antakse päevas teatud arv sekundeid ja tunde, mida homme kasutada pole võimalik. Täna. Üks päev, 24 tundi, 1440 minutit, 86400 sekundit. Võta või jäta. Ära kasuta seda teadmist alles siis, kui su maailm kõikuma lööb.

Võta uus aasta korraliku pauguga vastu ning tee oma unistused reaalsuseks. Isegi kui selleks on aluspesuväel tööle minek või kõikide vormelisõitjate kiiremate ringide aegade päheõppimine. Elu eesmärgiks ei peaks olema jõuda turvaliselt hauda atraktiivses ja hästi sälinud kehas. Pigem lennata sisse külg ees, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha armidega kaunistatud ning karjuda "Issver, milline reis!" Läheme uute aastasse mõttega dance like no one is watching. Sing like no one is listening. Love like you've never been hurt and live like it's heaven on Earth.

--------------------
Aitäh Dustfingerile inspiratsiooni eest. Et oma uues aastas suudaksid sa väärtustada iga hetke ning õnn jõuaks ka sinuni. Minu õlg kuulub sinule ka tuleval aastal.

Makes me think.

Olen pikemat aega olnud lehe FMyLife lugeja. Eriti kehvas tujus on tore lugeda, kuidas kellelegi läheb veel halvemini. Kuni tänase päevani. Hommikul üllatati mind hoopis uue lingiga - MakesMeThink. Sellest hetkest vahetasin lugemismaterjali.

Paar päeva tagasi tahtsin teha ka sissekannet sellest, kuidas inimesed on head ning olukordadest, mis panevad mõtlema, sest neid hetki kogunes ootamatult palju. Näiteks tehti mulle fotograafiaalane tööpakkumine. Kuulutust näitas mulle iisik, kes on ise fotograafiafanaatik. Uurisin, miks ta seda mulle pakub, mitte ise avaldust ei tee, ütles ta lihtsalt, et arvas, et mulle võib see meeldida. (Mitte, et ta ei taha või ei saa. Vaid see võib mulle meeldida!) Või kui sain teada, et mulle püüti leida kinituseks capoeira-teemalist kalendrit. Olin arvamusel, et see inimene ei poolda minu tegelemist capoeiraga. Ajapuuduse tõttu jäid need sissekanded aga tegemata. Enamikes olukordades põhivabandus tänapäeval. Kogu selle semestri pidin seda tunnistama - ajapuudust. Liigagi tihti, kui te minu käest küsite. Nii palju kirgi ning soove vajus lihtsalt tagaplaanile tolmu koguma. Sealhulgas ka inimesi. Ei öelnud ma neile isegi mitte seda, et nad on kallid või ei hoolin. Ei saanud ma neile olla õlaks rasketel hetkel ning polnud kohal, et koos hüpata ostukärru, et sellega mööda parklat sõita ega vihma käes lompides tantsida. Seda mõistad siis kui kedagi hüvastijätuks kallistad ning haare on pikk ning tugev - sest see on suurim tugi, mis oled pikka aega saanud ning ei tea, millal tuleb järgmine võimalus.

Nende sissekannete lugemine sealt lehelt pani ennastki mõtlema. Selle tulemusena panin kapi kõrvale tüki juustu hiirele, kelle tõttu ma pool ööst üleval istusin. Kavatsen seda ideed ka jätkata - pisikesed asjad, mis panevad kellegi naeratama.

Parim mõte, mis ma täna MMT lehelt lugesin oli "You always complain about the red lights, but you never celebrate the green ones." Paneb mõtlema, kas pole?

pürotehnika müük

Tahad tulesäras aastavahetust, mis jääks kauaks meelde? Kõige vajaliku hankimisel aitab sind TõrvaTuli Ilutulestikud. Täpsemat infot leida nende kodulehelt www.vahtre.ee

Õis mitte ÕIS

Ärkan. Esimene mõte, mis turboteo kiirusel pähe tormab on, et ma magasin sisse. Seejärel tekivad küsimused, kes ma olen, kus ma olen ja kuhu ma minema pidin, et sisse magasin. Pärast pisikest mõtlemist siiski meenub mu identiteet ning ümbrus hakkab kangesti meenutama minu enda voodit ühikatoas. Seejärel jõuab hallollusesse ka teadmine koos paanikaga, et ma pean eksamile minema. Kiire pilk kellale toob aga mälu täiesti tagasi. Kell on viis, õhtul. Tund tagasi läksin voodisse, sest olin täielikus segaduses, miks ma pean õppima õppeinfosüsteemi eksami jaoks. (Konspekti pealkiri oli "Õis"). Selle lehe järgi on mu olek kuskil "3 or 2 days before final exam" kandis. Hullemaks õnneks ei lähe, sest korraliku paanika jätan jaanuariks. Nii see sess mul läheb.

Aga Tähe maja katusel on ilus ning Raekoja plats näeb jõululik välja ning minule see praegune jääaeg täitsa meeldib. Ning see kallistus oli armas. Mina olen täielikult rahul.

Asiaton oleskelu kielletty *

Nädalavahetus on läbi ja kodumaa kindel pind on uuesti jalge all. Ja.. ma tahan tagasi! Kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Jah, pisikese paadiga (mille nimi oli muide Merilin - toim.) sõitmine tormisel merel ei tekitanud just "Let's do that again!" reaktsiooni ning mu hambaharjal on senimaani šampooni maitse juures, kuid need tegid selle reisi ainult meeldejäävamaks. Mestre Sorriso lauluhääl ja trennid jätsid kustumatu mulje; ühtlasi andis ta mulle ka capoeira-nime, mida ta hõiskas iga kord kui mind nägi suure naeratuse saatel. Mul ei ole piisavalt sõnu, et kirjeldada oma emotsioone seoses selle nädalavahetusega. Trennid ja fiesta, kitarr looga "Burn one down", uued tuttavad ja sõbrad, keeleõpingud ('tumppu'** on üks ägedaim sõna soome keeles), dialoogid stiilis "Läheme Helsingisse?" - "Okei." ilma üleliigsete küsimusteta (Näiteks "Kas meil on öömaja?") et siis pool minutit enne rongi väljumist rongile hüpata; meil oli meie seitse asja ja täielik vabadus. And I loved every second of it.

Läksin Soome, et avastada midagi põnevat enda jaoks. Leidsin.. iseenda.

* sobimatu viibimine keelatud - neid silte oli kogu Tampere täis
** käpik

Nädalavahetusele

Nädalavahetus, siit ma tulen!

Muusikasoovitus: BB Brunes

Olen hiljuti komistanud ääretult hea muusika otsa ja jagan oma leide natukene. Alustame noortest prantsuse poistest, kes põristavad seda päris prantsuse r'i nii, et põlved võtab nõrgaks ning pildi värelema. Jutt on pundist nimega BB Brunes, kes andis hiljuti välja ka albumi "Nico teen love".

Lähemalt bändi kohta uurima hakates leidsin nende loo ka äsja Eestis esilinastunud Videviku saaga teise osa soundträkilt, prantsuse versioonilt. (Kas pole mitte kurb, et praegust generatsiooni noori mäletatakse tulevikus kui "Need, kes kummardasid sädelevaid vampiire").

Ma ei ole kunagi prantsuse keelt osanud ega ka õppinud mitte. Kuigi laulude kuulamise ajal on tihti soov ise kaasa laulda ning sellist hääldust ei suudaks ma piinamipingil ka arvavasti teha, meelivad need poisid ja nende looming mulle. Kuulake ise mõnda nende (minu arvates) paremikust. Näiteks "Perdus cette nuit" või r põristamist uues loos "Dynamite". Loomulikult ei saa mainimata jätta ka "Dis moi".

Kuskil öeldi nende kohta tabavalt. "Their music is Velvet Underground meets The Cure meets Cats". Mõnus!

Minu vabadus?

Näpud on valusad ja ma jumaldan seda valu. Ei, ma ei hakanud massohistiks. Sai eile kitarr kätte haaratud ning kasutatud ära võimalust, et Unholy Fables laulja istus kõrval ning õpetussõnu oli nõus jagama. Lisaks kitarrile oli meil tee, hunnik põlevaid küünlaid, kaks berimbaud, minu tehtud kaerahelbeküpsised, atabaque, pandeiro ning ääretult andekad inimesed, kes moodustasid mõnusa seltskonna. Laulsime ja tegime kitarri ning atabaque versiooni loost "Nothing else matters". Ja see kõik oli super. Mitte millelgi muul ei olnudki tähtsust. Käsnana imesin kõike toimuvat endasse ja nautisin hetke. Kui ma suudaks igas olukorras end nii vabana tunda võiksin kisendada kuidas kopsumaht lubab, et leidsin lause “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” vabaduse osa üles.

Aga kui sul on kitarr, mida sa tahaks müüa / kinkida / annetada / laenata võid minuga ühendust võtta. :)

Nende Austraalia

Hommikul kui plaanitust sai tunduvalt varem ärgatud otsustasin aega sisustada teiste elus sobramisega blogide lugemisega. Minu üllatus oli piisavalt suur, et mind peaaegu toolilt kukkuma panna, kui avastasin, et neiu Laura on Austraalias. Jah, ma teadsin, et ta läheb ja ma teadsin, et see toimub enne jõulukuu algust. Siiski mõjub fakt kohalolekust erinevalt mineku faktist. Selge oli see, et minu idee talle head reisi enne selle algust soovida põrus.

Kui ma oma vallatute patsidega jõuluvana pisikest abilist mängisin ja mööda raamatupoode kolasin (hoolimata teadmisest, kust seda teost võimalik saada on ei saanud ma jätta kasutamata võimalust raamatupoode külastada.) tuli mul see maalapp tasapinnalise kaarti all paremas nurgas jällegi meelde. Seejärel komistasin otsa raamatule "Minu Austraalia". Oeh, Austraalia - kängurude, ämblike ja koaalade maa. Minu unistuste maa ka. Ükskord saab nende Austraaliast ka minu Austraalia.

Sellised hetked on motiveerivad. Kus keegi võtab oma seitse asja ja läheb. Ilma plaanita. Imetlen ja kadestan neid inimesi üheaegselt, soovides ise kunagi nende hulka kuuluda. Momendil olen liiga jalgupidi Eestis kinni. Või ongi see just õige aeg? Läbi Rumeenia ja Brasiilia Austraaliasse. Ja igast kohast saan mälestuseks kivi ja purgiga liiva.

Hans Christian Andersen on öelnud, et “Just living is not enough... One must have sunshine, freedom, and a little flower.” Olen viimastel nädalatel saanud virtuaalse õie kuna olen ilus, tark ja osav lihtsalt esmaspäeva tõttu ja see teeb päeva ilusamaks küll. Nüüd on veel freedom puudu.

Raamatud on elu alus!

Postita viis linki ja kingi endale raamat! Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://eppppp.tahvel.info/2009/11/03/alustame-blogikampaaniat-postita-viis-linki-ja-kingi-endale-raamat/www.petroneprint.ee

Reeglid:
Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv. Lingid peavad olema aktiivseks tehtud. Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda. Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini. Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).


Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Loodusfoto lugu

Tänu oma fotograafiakirele ning meeletult lahedale õele sattusin eile kuulama Urmas Tartese seminari "Loodusfoto lugu". Ei olnud kaugeltki tuim ettekanne slaididelt maha lugemisega vaid emotsioonide ja huvitavate näidetega esitlus, mida illustreerisid erinevad (loodus)fotod.

Urmas Tartes, kes võitis hiljuti ühe loodusfotograafi auhinna, seletas lahti, mis siis ikkagi on loodusfoto. Loom, kes elab loomaaias ning kellest on tehtud pilt, ei ole loodusfoto. Aga kas linnuke, kes ise loomaaias puuri lendab, on pildile jäädes loodusfoto? On. Samamoodi ei ole lehm, kes põllul jalutab ning kelle kõrvas on numbrimärgid loodusfoto kuid kui talle selga istub lind, siis on. Ja kui inimene kleebib selle linnu sinna kinni siis jällegi ei ole.

Teises nurgast vaadatuna kui sa kleebid pildile pisikese konna juurde, et ägedam oleks siis see ei ole loodusfoto. Aga kustutades heinakõrre ära, siis see jällegi on. (Sest äkki astus jänes sinna peale?) Töötlusega on siiski üldjuhul see reegel, et värvide paremaks tegemine, pildi lõikamine on lubatud.
.. ja nagu alati, on igal reeglil erandid.

Mis veel välja öeldi? See, et alati ei olegi vaja tuhandeid kroone maksavaid kaameraid vaid kvaliteetse pildi saab ka tunduvalt odavamalt.

"Loodusofot lugu" oli vaid esimene kolmest seminarist, järgmine peaks toimuma 24. november. Kes siis esineb, ei ole veel teada. Kuid soovitan soojalt kõigile!

Mehed on nagu bussid.

Nagu klient on kuningas on ka aegajalt lugeja. Sest kui ma tahan kirjutada koguaeg vaid endale, võin teha seda ka lauasahtlisse, Wordi dokumenti või - palun väga, minugi poolest - laua jalale. Pole vaja internetiavarusi niisama reostada. Tulen vastu soovile ning kirjutan lahti "Mehed on nagu bussid" teooria. (Autoriks ei ole mina)

Oleks ma Y-kromosoomi omanik, arvaksin suure tõenäosusega, et naised on nagu bussid. Mis ühendab neid kaht tegelast? Suhted. Seega üldisemas pildis suhted on nagu bussid.
Et kellegagi suhet luua, peab olema soodsad asjaolud. Näiteks õigel ajal bussijaamas olek. Jõuad kohale, bussi ei ole. Toetagem tervislikke eluviise, jalutad järgmisesse peatusesse. Selle aja sees uhab ühistransport sinust mööda. Tõenäosus olla ühel ajal sõidukiga jaamas ei ole väga suur. Ja kui oledki, kas see sõidab sinu soovitud suunas? Ning kui sõidab, siis kui pikalt? Eks muidugi on alati võimalus sõita ka täiesti suvalises suunas, lihtsalt selleks, et maailma näha.
Oletame nüüd, et said bussi peale. Oled rahul, oled õnnelik. Ja siis ilmub sinu sõiduvahendi taha Ekspress, milles on wifi, mugavamad toolid, rohkem ruumi ning head pidurid ja mõnus soojendus. Kui Ekspress läheb sinna kuhu sul vaja on kõik super. Kui aga sõidab vaid mõned peatused vajalikus suunas, siis on dilemma. Sõidad uhke bussiga paar peatust ja oled jälle üksi bussijaamas. Jah, suhted on nagu bussid, kus tegelikult ei saa kunagi täiesti kindel olla, et juht spontaannsusest vastassuuna sõitma ei hakka.

Küsimused

Viimastel päevadel vaevavad mind igasugused imelikud küsimused. Näiteks miks on tähestik just sellises järjekorras. Kuhu kaotas minu tomat oma eksitentsi? Miks arvab õppejõud, et üliõpilastel puudub eraelu ning nad võtavad vaid tema loengut? Miks maitsevad ise kooritud kõrvitsaseemned paremini kui poe kooritud? Miks ei tohtinud ma kududa sokke kolme triibuga? Kuidas tekkisid minu vasakule õlale ja mõlemale põlvele sinikad? Miks mulle meeldib teooria "Mehed on nagu bussid"? Kas klaas on pooleldi täis või.. Klaas on alati liiga väike ja alati pooleldi tühi. Kas ma saan Berliinist kivi? Miks inimesed, kes püüavad varjata kohvikukülastajate eest, et nad vaatavad meestele mõeldud ajakirja (alasti naistega) unustavad ära enda selja taga oleva klaasist seina?

Ja neid mõtteid on veel. Kõigele neile vastuseid ma ei saagi, see on kindel. Kes teab vastuseid, võib mind aidata. Senimaani püüan ma loogilisse järjestusse seada seda, mida tegelikult öelda tahan.

Inspiration

Haigeks jäämine oli üks paremaid asju, mis minuga juhtuda sai. Sellele eelneb vaid võimalus minna reisile mööda maailma koos oma kitarriga. Ning kuna momendil ei ole mul isegi kitarri, siis selle tõenäosus on väike. Second best sobib ka. Julgen isegi öelda, et haigus oli vajalik. Inspiratsioon ründas mind hullemini kui palavik ja kurguvalu. Jah, iseenesest ei ole miski hea ega halb. Üksnes mõtlemine teeb ta selleks.
Ning mind hämmastas inimeste vastutulelikkus. Üks õppejõud viskas mu peaaegu oma kabinetist välja, et ma läheks koju ja end raviks. Mu toakaaslane võttis ilma pikemalt mõtlemata minu kohustused ühikas enda peale ning pakkus mu kaktustele hellust ja hoolt kuni mind polnud. ELU ON ILUS.

Gonna find some inspiration
Gonna take it real slow
No pressure on myself
I'm gonna go with the flow
Cos it seems like the only person I can't escape from is me
So I'm gonna open these old eyes, I'm gonna open them up and see
John Butler - "Inspiration"

Stig flu *

Ostsin endale eelmine nädal suure hunniku taskurätte. Nii igaks juhuks, nagu siil sügisel varub õunu ja seeni. (Mina lapsepõlves alati olin mures siilide pärast, kui nägin pilte kus neil olid õunad okastes - ma olin enam kui veendunud, et nad saavad neid sinna vaid siis kui istuvad külmaga õunapuu all ja õun neile selga kukub. Ja kui suur õun pisikesele sinisilmsele siilile peale langeb kolksuga, ei ole see tore. ) Lisaks sellele, soodukas oli - üliõpilase elu, teate küll. Selle nädala kahe päevaga olen enamus nendest ära kasutanud ning kui mu toakaaslane veel mulle korra aevastamise peale "Tervist!" ütleb, kolin ma välja.

Võiks arvata, et haige olla on tore. Soe tekk, voodi, tee. Kanasupp ehk isegi. (No more movies for me) Minu haigus tähendab seda, et aevastan oma siseelundeid välja, loengutes värisen ning kõige tegemiseks kulub 13 ja pool minutit rohkem aega. Hääle poolest võiks musta lina ümber panna, vikati kätte võtta ja pimedas pisikesi lapsi hirmutas käia. Puhkusest on asi kaugel.

Täna rääkisin just tuttavale, kuidas miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks, seega teisest küljes vaadates olen ma oma asjadega järjel, täna on JUBA teisipäeva õhtu, nädalavahetuse F1** oli põnev (nii põnev, et ma suutsin isegi Espião seda vaatama panna) ning minu savi-tigu sai kiita.

Panen silmad kinni, joon sooja piima meega ning kujutan ette nädalavahetust.

* swine flu tundus liiga jube
** armsad sõbrad, 30.10-01.11 toimub viimane etapp seega kannatage see üks nädalavahetus veel ära :)

Koolikümblus, päev 5

Kes taob arvuti ette istudes pead vastu seina ja oigab endamisi, siis võin teid rõõmustada - viimane sissekanne sel teemal. Ja siit ta tuleb - koolikümblus, päev 5!

Neljapäeva õhtul ootamatult saadud kõne viis mu - nagu eelmises sissekandes mainitud - külla mu väiksele sõbrale. Polnud teda külastanud kaua, seega ei üllatunud, kui kõigepealt jälgis ta mind väga kahtlustavalt. Vestluse käigus hakkas ootamatult naerma, ehmatades sellega teda ning järgmised kolm minutit möödusid nutu saatel, lapsel peas ilme "Issi, sa ei jäta mind ometi TEMAGA siia." Kui mu pisike sõber mind natkene torkida sai ning avastas, et ma polegi nii jube kui ta arvas ning hakkasime juba hästi läbi saama. Mind hoiatati - magab vähe, ärkamine toimub nutuga, söömise ajal toolis ei taha püsida, võib nutta, kipub kogemata hammustama (<- mind hammustas ta juba kahe hambaga, nüüd on kuus rohkem) Mis tegelikult toimus? Magas ideaalselt (ning ei nutnud kordagi minu unelaulu peale), sõi tublisti, ei hammustanud ning oli väga jutukas ning mänguhimuline kaaslane. Naersime nagu oleksime kuulnud maailma parimat nalja ning saime muidu suurepäraselt läbi. Sokid andsid ka talle üle - talle meeldis neid rohkem kotist välja võtta ja tagasi panna kui jalas hoida.

Siis tormasin tööle. Nii kui kohale jõudsin lahkusid õpetajad koolitusele ning minust sain unevalvur. Üks lapsevanem oli seltsiks, pärast ärkamist meisterdasime ingleid. Mind liigutas jällegi tohutult see, kuidas nende silmad lähevad särama kui neil ise lasta midagi teha - mina ei kavatsenudki nende eest pisikest õmblustööd ära teha, samas kui minu kaaslane just seda tegi. Seletasin neile kuidas asi käib ja kahekesi siis õmblesime. Lapsed, kes said ise oma ingli õmmelda olid päeva lõpuni sellest vaimustuses, kellele õmblus ära tehti kaotasid huvi varem. Soovitus kõigile õpetajatele: Varuge kannatust ning laske lastel ise toimetada. Nad vaimustuvad sellest tunduvalt rohkem.
Seejärel taheti mind jällegi kolmeks jagada. Sel korral olin kavalam ning suunasin kolme erineva tegevuse juures olevad lapsed ühe tegevuse juurde. Worked like a charm.

Arvasin alguses, et lahkumine ei ole üldse raske. Seda arvasin kuni momendini, kui pidin uksest välja astuma. Sellest projektist osa võtmine ei näidanud mulle seda, kas ma tahan seda tööd kogu oma järgneva elu teha. Kuid näitas, et ma suudan sellega hakkama saada. Millest hetkel mulle täiesti piisab.

Koolikümblus, päev 4

Koolikümblus, päev 4. 07:00-18:00 laste keskel olla on tõsiselt raske. Ning mitte seepärast, et nad käituksid halvasti - sest seda nad ei teinud - vaid nad kilkavad ning on tormavad ringi. See väsitabki, vaimselt.
Hommik algas hommikuringiga, kus tuletasime meelde veel korra linde. Mind on endiselt vaid üks, hommikuringis oli kuus pisikest last, kes oli mulle ka tooli toonud, et ma just nende kõrvale istuks. Saime siiski hakkama. Seejärel seadsime juba sammud bussijaama suunas, istusime bussile ning uhasime mööda linna. Täpsemalt läksime zooloogiamuusemisse vaatama linde, kuna parki minek jäi ilma tõttu ära. Uurisime linde ühelt ja teiselt poolt, vaatasime nende mune ning lõpetasime loomade vaatlemisega. Valvelauas istunud tädi oli hästi sõbralik ja rääkis lastele igasugust põnevat juurde ka. Linnud vaadatud, uurisime mis siis kõige enam meeldis ja meelde jäi. Vastuseks tuli "Kilpkonn." Sa võid hobuse viia jõe äärde, aga sa ei saa sundida teda jooma. Vähemalt mitte jõevett.
Tagasi lasteaias möllasime õues ning nautisime vihmavaba ilma. Lastel oli täielik nauding jällegi sellest, et ma nendega koos mängisin ning lõpuks mängisid meiega juba väga mitme rühma lapsed. Õue hingetuks joostud, vudisime üles sööma, mängima, magama. Just sellises järjekorras ka. Ühine kokkulepe: magama ei pea, aga rahulikult peab olema teisi segamata. Pole just lihtsaim järgida alati.
Nemad magasid, mina kudusin. Valmis kudusin. Pärast ärkamist oli kõigil vastupandaatu soov kas 1) joonistada kilkpkonna või 2) mängida linnumemoryt'. Üks neiu soovis ka lugemist õppida. Minuga. Hakkama saime suhteliselt edukalt. Pool kuus saabus nende õpetaja korraks koolituselt, et näha kui hästi meil läheb.

Selline ülevaloleku aeg ja vaimne väsimus võttis mu täitsa läbi ning paremaks läks vaid korra trennis trenniliikmele sünnipäevaroda korraldades. Kogu see nädal on tegelikult justkui minu proovilepanek - momendil kui ma luban korra endale mõtet, et oh jess lähme tööle virutab keegi mulle millegagi väga kõvasti vastu vahtimist, nii et tahab jalust rabada. Proovi siis heatujulisel tööle minna. Siiski-siiski, enda kiituseks võin öelda, et olen seda alati suutnud. Paljud jalust rabavad mured on ka lahenenud, üks veel mitte - see on mõtlemises kinni. Nädalavahetuse veedan arvatavasti voodis, vaimu puhates. (Tuleb siit uus kampaania: "Vaimule puhkust!"?)

Täna on viimane päev. Kõigepealt veedan pool päeva oma pisikese sõbra seltsis, kes on vahepeal jõudsalt kasvand ning kaua teda enam oma pisikeseks sõbraks nimetada ei saa. Ülejäänud päeva veedan vanemate laste juures, jällegi ilma õpetajata. Ja siis on juba oma kodu. Mitte varem, kui 12 tunni pärast...

Koolikümblus, päev 3

Lapsed on minuga üha enam harjunud - minu saabumisel ning nende lahkumisel tullakse kallistama. Samuti meeldib neile tohutult rääkida kõigest, mis nad on teinud ja mis nad on näinud. Ning lihtsad mängud, mis neil on alati kättesaadavad olnud pakuvad neile poole rohkem huvi, kui keegi täiskasvanu seda nendega koos mängib.

Päev möödus meil lugemise tähe all. Mäng ise oli lihtne - sul on ees plaat kus on pildid ja tulbas sõnad. Iga pildi juures on märk, otsid üles sõna ning sellele vastava pildi, vaatad seal olevat märki ning paned sõna juurde sellise märgi. Hiljem kontrollid. Kui lugemisoskus on praktiliselt puudulik, on see keeruline mäng. Kõik lapsed olid lasteaiast lahkunud, kaasa arvatud õpetaja ning meie istusime pisikese noormehega laua taga ning ühildasime sõnu piltidega. ("Aga muidugi võite hiljem tulla lapsele järgi, meil on praktikant. Ta jääb siia!") Juba päeval märkasin, et lapsed kartsid lugeda häälega tähti. Ma ei tea, kas see oli neile keelatud või otsustasid nad ise, et nii on parem. Samuti märkasin, et küsimuste puhul (a la "Kas 'soovib' on nõrga või tugeva tähega?") öeldi neile koheselt vastus ette. Paar last tuli minu käest ka küsima. Mina hääldasin neile sõna paar korda ja uurisin, mis tähte nad kuulevad. See sära nende silmis kui nad ISE leidsid vastuse oli lausa lust vaadata. Igatahes, lugesime siis kahekesi - pärast pikka aega julgustamist juba peaaegu et häälega ning saime täitsa edukalt hakkama. :)

Ühtlasi jõudsid lapsed nii kaugele, et otsustasid, et mulle on vaja joonistada. Mulle joonistati mind. Mis oli igal mind kujutaval pildil? Sinised silmad pruunide laikudega ning juuksed, mis on osaliselt punased.

Homme on väga pikk päev, algusega kell 5:40 ja lõpuga kell 22:30. Ilusat und.

Koolikümblus, päevad 1-2

Koolikümblus, esimene päev. Sättisin oma äratuskella nii, et ma jõuaks hommikul korralikult kõike teha - süüa, vaimu valmis seada, vaadata järgi kuhu täpselt minema pean ning, et endast hea mulje jätta siis 5 minutit varem kohal olla. Ärkasin üles , olin 10 minutit miinustes oma ajaga - pidin ühikast lahkunud olema selleks ajaks. Jõudsin sihtpunkti läbimärjana 07:01. (Vihmavarju võtmine oleks aega nõudnud) Plaani kohaselt pidin uksest sisse astuma 6 minutit tagasi, arvestades ka seda minu "olen eeskujulik, tulin varem" aega. Jäin rahule. Ootasin 15 minutit, et keegi peale minu veel tuleks ning seejärel sai oodata mõni minut veel oma tulevase rühma õpetajat, kes jõudis samuti läbimärjana kohale. Esimesed poolteist tundi olid rahulikud - lapsed tulid ja leidsid endale koheselt tegevuse, minu kohalolek neid eriti ei kõigutanud. Mõni üksik käis uurimas küll õpetaja käest, et kes ja miks ma olen, kuid vastuseks said nad "hommikuringis räägime" ja seega andsid nad varsti alla küsimisega. Üheksa paiku, nagu lasteaedades ikka, alustasime hommikuringi ning teemaga "Linnud sügisel". Mind õnnistati 'Päikesekiireks' ning tegime selgeks, kes siis ikkagi on rändlinnud ja kes paigallinnud. Pärast hommikuringi anti mulle hunnik raamatuid ning minu ülesandeks oli teaduspesas rääkida lastele lindudest. Teooria oli see, et iga laps on igas keskuses (=pesa) veidi aega ja liigub siis järgmisesse. Praktika oli see, et minu pesast nad enam ära minna ei soovinud. Eks ma olin uus ja huvitav. Vaatlesime neid lendavad olevusi iga nurga alt, uurisime maailma suurimat ja väiksemat linnukest, mängisime äraarvams- ning otsimismänge. Hiljem käisime veel võimlemas ning mängisime veel. Selleks ajaks olid juba kujunenud kindlad lapsed, kes mind silmist ei lasknud ning käest igal võimalikul momendil kinni võtsid. Nendel momentidel on mul tõsiselt kahju, et vaid kahe käe omanik olen.

Koolikümblus,( või peaksin ütlema lasteaiakümblus?) teine päev. Kohal olin natuke pärast nende ärkamist. Esimene lause mis ma sain oli "Ma nii lootsin, et sa tuled enne kui me magame lähme ja loed meile Lotte raamatut." Kaua selleks vestluseks aega ei olnud, sest koheselt tekkis pikk järjekord nendest, kes soovisid punupatsi või hobusesaba. Seongud korras libistati salaja kaks oma pisikest käekest minu kätte ning sammusime allkorrusele vaatama näidenti "Võlukringel". Nukuteater, kus oli teiste seas nii pagar Benno, munast kooruv ükssarvik, nõid Hildegard kui ka rott Rodolfo Ronald Õunajuurikas. Viimane võitis oma olekuga nii laste kui minu südamed. Näidendit tulevase õpetaja pilguga vaadates, siis oskan vaid kiidusõnu öelda - humoorikas ja haarav, sisse peidetud tervislikku toitumist kui ka teiste abistamist, lahkust, sõprust.
Pärast seda aitasime poistel judoriided selga ja saatsime trenni, neidudega alustasime joonistamist. Ei olnud üllatus, kui paberile ilmusid ükssarvikud ning rotid.
Pärast tööpäeva lõppu tormasin edasi vene keele loengusse, saades jälle targemaks selle keerulise keele suhtes. Seejärel pisike koosolek koos inimestega, kellega sai eelmine kuu rebaseid ülikooli vastu võetud ning ristitud ning... teoorias pidin edasi tormama capoeira angola vabatrenni, mis toimus sügispäevade raames ning millest ma oleks huvi pärast suure heameelega osa võtnud. Kaheksa läbi alanud koosolek aga venis veidi pikemaks ning riided olid kodus... seega vabatrenni ma ei jõudnudki. Kahju.

Minu arvamus senimaani? Ääretult hea kogemus näha, mida mina teeks teistmoodi.

...é defesa, é ataque, é ginga di corpo! *

Reede. Istusin arvuti ees tunde ja tunde ning kirjutasin. Pool kaks öösel, kui läks kaheksas tund kirjutamist, olid näpud sassis ning kirjutatul puudusid nii mõte, lauseehitus kui grammatika. Kinnitasin endale järjepidevalt, et varsti ärkab mõistus üles ja kõik liigub paremuse poole. Eesmärk oli kasvõi hambad risti järgmise päeva lõunaks (12:00) asi lõpetada. 11:32 sülitas printer välja viimase lehe ning ma olin 28 minutit oma graafikust ees. Kes sel ajal veel magas ärkas minu rõõmuhõisete peale.

Sellega oli minu nädalavahetus vabastatud õppimisest ja sain mõtted lülitada ümber järgnevatele sündmustele, mida olen oodanud sama palju kui karupoeg Puhh mett. Tartusse tuli üle pika aja ei keegi muu kui meie enda õpetaja contra-mestre Cocao ning me saame nautida kaks päeva (3h päevas) tema trenne. Lisaks eilsele trennile oli meil ka pisike esitlusroda öösel, mis rahvale tohutult peale läks. Kell neli tõmbasin teki üle pea ja läksin kiirrongiga unemaale.

Täna oli uuesti trenn, kestis üle kolme tunni. Kohal oli uues õpetaja Brasiiliast ning rahvast Tallinnast. Ja selle iseloomustamiseks jääb sõnadest puudusm sest üpriski raske on kirjeldada, miks on capoeira eriline.

Homme on äratus enne kella kuut, seega... over and out.

* "... on kaitse, on rünnak, on võnge!"

Wild at heart

Aastal 1966 võttis J.Rotter kasutusele mõiste kontrolli lookus. Teise sõnaga kontrollikese jaguneb kaheks - sisemine ja välimine. Esimese korral näeb inimene oma edu ja ebaedu allikana iseennast. "Mul õnnestus eksam, sest ma õppisin korralikult." Loogiliselt mõeldes, väljendab välimine kontrollkese vastupidist olukorda. "Mul õnnestus eksam, sest see oli lihtne."
Selle kohta on tehtud igasuguseid erinevaid uuringuid ning on jõutud selgusele, et:
1) kui on domineerivaks sisemine kontrolli lookus, on inimesed edukamad kui sama võimekad kaaslased, kel on väline kontrollikese
2) tegemist on õpitud enesetajuga, seega on võimalik seda ümber õppida
2.1 Ümber õppimine võtab kaua aega -> korra edukas olemine ei pane inimesi uskuma, et nad ise selle põhjustasid ning korra ebaõnnestumine ei pane neid uskuma, et nüüd on maailm läbi.

Viimasel ajal tunnetan üha tugevamini kuidas minul on sisemine kontrollikese. Näiteks andis selle tunde mulle pühapäeva varahommik teki sisse keeratuna koos teetassi ning vormel 1 otseülekandega Jaapanist. Või siis hommikud koos Gloriana - "Wild at heart" looga. Või lugeda koos päikesetõusuga blogist, kuidas keegi saab oma unistuse täita ja lennata maakera teise otsa. Kui mu hommikud algavad nii ning lõppevad pärast trenni koos sigalaheda seltskonnaga Genis, siis olen tänulik iga ebaõnnestumise eest, mis toimunud on, sest just tänu nendele olen ma seal kus olen.

Kudumine mõjub mulle tervendavalt. Teistele ka, sest soojad sokid hoiavad külmetust ära. Win-win situatsioon. Ja mulle mõjub tervendavalt ka teadmine, et contra-mestre Cocao tuleb Eestisse. Ärkvel olles on palju toredaid hetki ning unemaale kolides olen aprillis 2010. Arvatavasti kuni aprillini. :)

Everything is possible. Spread the word.

Tulipunane kõhtjalgne

Valikuvõimalus on alati. Iseasi muidugi, kui tervislikud on variandid, mille vahel valida saab. Näiteks aastaid tagasi koolis valisin mina tee, kus ma võitlesin oma õiguste eest ja ütlesin välja oma arvamuse, saades sellega tiitli kui "kooli protestivaim õpilane" (seda siiski vaid ühe õpetaja jaoks -toim.) Ülejäänud valisid vaikides istumise ja pärast ukse taga õpetaja kirumise.

Eelnevast selgub, et ma kipungi üldjuhul valima tee, kus ma ütlen välja oma mõtted ja ei mõtle nii väga tagajärgedele. Õpin käituma veidi vähem impulsiivselt ning kaaluma erinevaid võimalusi. Selle tulemusena oli minu silmis eile parimaks võimaluseks põgeneda. Põgeneda kohast, mis mulle meeldib. Kohast, kus toimuv mulle meeldis. Tunnen, et tegin õige otsuse. Kogu selle nädala olen olnud tiitliga "Neiu antisotsiaalne", suheldes minimaalselt ning vaid siis kui selleks tõesti vajadus oli.

Inimesed on erinevad - mõnel on vaja rääkida kellegagi, et lahendada probleeme. Nende kuulmine aitab mõista paremini mõtteid. Minul on ka vaja rääkida, kuid endaga. Ja siis ma olengi nagu kõhtjalgne, kes keelub oma kojast välja tulemast. Sest keegi teine ei saa lahendada minu probleeme, vaid mina ise olen selleks võimeline. Endaga siis asjad sirgeks rääkida on vahva ja aegajalt lausa vajalik. Olen nädala olnud tigu, hoidunud trennist ja inimestest. Ega see kerge ei ole olnud. Käisin ükspäev jalutamas ning seadsin sammud vastassuunas trennipaigale, jõudsin endale üllatuseks siiski paika mida üritasin vältida.

Kõhtjalgsed lõpetavad ka aegajalt oma korpuses istumise ja tulevad välja. Nii ka mina. :)

Teie natukene omamoodi punapea*

* sama jalutuskäigu ajal tuli mõte end punapeaks jälle värvida.

Tahan olla elu argpüks.

Teisipäeval spontaanselt Genialistide Klubisse minnes sattusin Maarius Pärna kontserdile. Noormees, kes kunagi olnud Poeedi Privileeg koosseisus ning nüüd laulab nii enda kirjutatud laule kui ka enda viisistatud eesti luuletajate loomingut.

Kõik laulud sisaldasid endast mingit mõtet mitte ei olnud lihtsalt huupi valitud laused, mis hiljem suvalisse järjekorda asetatud. Meeldejäävaimaks olid Poeedi Privileeg repertuaarist "Tahan olla elu argpüks" ja "Eneseimetlejate klubi" (mida laulja enda arvates võiks laulupeol laulda) ning Maariuse enda lood "Positiivne mees" ("Jah, olen üdini positiivne mees.. HIV, HIV") ja "Imelik inimene".

Tahan olla elu argpüks rääkis sellest, kuidas laulja soovib joosta metsas, kus ei ole juurikaid mille otsa komistada ja juua vaid jaheda kohvi, et mitte keelt põletada. Tundsin automaatselt ära mitu tuttavat, kes vihmaga õue ei lähe ja päikese ajal kasutavad mitme tuubi kaupa kreemi korraga. Mida aga annab elu milles puuduvad pisimadki riskid? Võimalustel tuleb haarata sarvist. Tänu sellele sattusin reedel vaatama formaliinist läbi imbunud laipa ning öösel praktiliselt võõra seltskonnaga keemiahoonesse katseid uudistama. Tulemuseks on minu suurenenud silmaring, mõnus mälestus ja uued tuttavad. Igas hetkes on mingi võimalus, mida ei tohi käest lasta. Muidu juhtub sama, millega lõppeb laul. " .. ja magan elu lihtsalt maha.."

Seven day mile

Kogu eilse päeva tegin nö kuiva trenni. Näiteks kuiv trenn unele ja berimbau mängimisele. Esimene kujutab endast mõtlemist unest ning läppar kaisus laua ääres magamise laadset asendit sisse võtmist teine aga mööda tänavat jalutamist ning kätega instrumendi mängimise liigutusi matkides. Ise samaaegselt peas korrutades "tsgi-tin-tonton".
Kuigi viimasest unekorrast on natuke üle 24 tunni möödas aitab tavapärasest veidi kangem kraam hommikujoogiks (loe: kohv) mind edukalt momendil ärkvel hoida. Lisaks veel ka eduelamus, rakud minu sees karjuvad "We did it!".

Kinnitust leidis fakt, et kui teha asju uneaja arvelt, tundub päevas tunduvalt rohkem tunde. Midagi aga ei kao ega teki vaid muundub, nagu teame füüsikast ja seetõttu olen veendunud, et täna on neid tunduvalt vähem. Ma lausa ootan seda.

Tegelikult oli hea üle pika aja tunda, et oled inimene mitte akadeemilise elu ori ja lihtsalt korraks aeg maha võtta - hoolimata sellest, et vaba aega puudus ja tähtajad olid nagu varjud, mis maha ei jätnud. Spontaannselt Genialistidesse minek teeb alati olukorra paremaks ning teadmine, et tähtajad tahavad vihisedes mööda tuisata ununeb sootuks. Vahepeal on hea seda unustada. See iganädalane GirlsNightOut stiilis 'tuleme öösel trennist ja reklaamposti juures lepime kokku, et lähme kunagi välja' muutuski juba ühekülgseks.

Eile Genis tuli mul mõte. Ma kirjutan sellest pärast seda, kui olen käinud loengus ning deitinud unematiga. (Ei, ma ei kohtu temaga loengus)

Kaua võib?

Kell näitas hommikul seitse läbi mõned minutid, kui Garf ütles mulle, et ma mõtlen liiga palju, olles senimaani olnud arvatavasti viimane, kes seda lausunud veel polnud. Nüüdseks puudub mu tutvusringkonnas selline inimene.

Märkasin ise ka, et nõuan oma hallolluselt liiga palju. Märku andsid mulle selle nädala trennid, kus Kaia sõnastust kasutades olin ma käpard. (Aga käpard olevat nunnu sõna). Nii palju vigastusi ühe nädala kohta oli isegi minu jaoks liig. Võin vasak käsi südamel (sest paremat on valus liigutada) lubada, et sain oma õppetunni kätte. Mäletan ka öösel tänaval maculelet tantsides antud lubadust, mis sisaldas endas näiteks väidet, et hakkan suhtuma endasse kui inimesse.

Elu tahab elamist, mitte lahkamist.

Capoeira - liitev kahekõne!

ALATES 2010 aastas sügisest on trenn aadressil Kroonuaia 7! Tutvu kuulutusega vajutades SIIA.


Soovid tegeleda mõne füüsilise tegevusega ning seda nautida koos ägedate inimestega? Siis see on sinu jaoks!

Capoeira on mitu ühes - tants ja võitluskunst, sport ja mäng. Trennid toimuvad nüüdsest kolm korda nädalas - esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval aadressil Salme 1a. (Õpetajate seminari hoone) kella 20'st 21:30'ni. Lisaks on esimene trenn sulle tasuta!

Ole täiesti algaja või pikaajaline tegija, tule ise ja võta sõber ka kaasa!

Lisainfot saab kohale tulles või siia kommentaar jättes. Kohtume trennis!

(eelmise trennihooaja kuulutus on siin)

Give green

Arutasime Dustfingeriga, kuidas inimesed hoiavad enda sees asju mida nad tegelikult tahaks karjuda palju kopsumaht lubab, kuid jätavad selle ütlemata... mis iganes põhjusel. Suhtumine stiilis „Ma ei ütle talle, et ta teguviis mind solvas, ta peab ise sellest aru saama“. Järjepidav eeldamine, et su elukaaslane/sõber/tuttav/võhivõõras tänaval on selgeltnägija ja mõistab elus toimuvat samamoodi. No ega ikka ei mõista küll. Leppisime siis kokku, et meie selle halli massi küüsi ei satu ja vähemalt teineteisele räägime just seda, mis toimub meie hallolluses ajukoore all.

Nüüdseks on sellest otsusest mõned nädalad möödas ning mõtteid on olnud igasuguseid. Hetki, kus teki sisse keeratuna pimedas kapis edasi tagasi kõikuda ning imestada, mis mustad jõud panid mind mõnda asja talle avaldama oli ka. Need aga lahkusid sama kiiresti kui pähklid minu käest, sest kapis tõmblemine oli täiesti mõttetu. Miks? Need olid minu mõtted, tunded, arvamused, mis ma välja ütlesin. Tema ütles ka just seda, mida tema mõtles. Ning kui suudetakse üle olla sellest, et maailma naba oled sa vaid enda maailmas ning ülejäänud maailm ei pruugi sinu omaga sarnaneda siis tulemuseks on teineteise parem mõistmine. Jah, lõpp eeldustele ja oletustele. Roheline tuli suhtlemisele!

"Vasak jalg on väljaspool ja parem.. on teisel pool väljaspool."

Pühapäeva hommikut alustasin istudes kell üheksa hommikul veranda äärele jaheda ning hiljuti sadanud vihmast värske õhu kätte ning hakkasin lugema. Raamatut, kus puudus tsivilistatsioon, kõige igapäevasemad külalised olid kitsed ja jänesed, kõige ebatavalisemad aga ilves ja faasan aias või meri põrandal ja luiged peenramaal ujumas. Siis ma veel ei teadnud, et minu rõõm ja rahulolu võib veel suuremaks muutuda.

Täna kõndisin mööda pimedat tänavat, suu kõrvuni nagu mul oleks mingi haigus ja tundsin end üliõnnelikuna. Tunnen siiani. Miks? Täna oli selle hooaja esimene capoeira trenn. JA MA TAHAN TAGASI! Küüsi küll põrandasse ei löönud kui äraminekuaeg tuli aga koristaja käis ja vihjas lapiga, et me võiks lahkuda.. Keegi ei tahtnud.
Avastasin, kuidas armuda. Kõigepealt tuleb istuda noormehe kõrvale ning vaadata talle sügavalt silma, samal ajal kui tema naeratab nii et põlved võtab nõrgaks. Seejärel tuleb käed asetada atabaquele ja asuda mängima. Siis ongi armastus võimalik. Instrument, millele ma varem sositasin, et ta meeldib mulle on nüüd midagi palju enamat. Täna sai sellest armastus.

Pildi sain siit.

scheisse Gravitation

Gravitatsioon on midagi palju enamat kui lihtsalt kellegi hea idee. See on lausa seadus. Kehtib siiamaani. Katsetasin paar päeva tagasi ja suutsin ilma end vigastamata sellega hakkama saada mul on mitu suurt sinikat, et seda tõestada. Üks nendest päevadest*, kus kõndimine on keerulisem kui paistab ning objektid ilmuvad-kaovad kiiremini kui joodiku kätte antud viinapudel.

Oma sinikate varjamiseks tõmbasin talutüdruku riided selga, punusin patsid pähe ja läksin Mooste mõisa krundile hüppama. Täpsemalt olime Mooste mõisa veskimajas ja tähistasime sünnipäeva, mis erines nii mitmeski mõttes kõigist eelmistest, kus ma käinud olen. Näiteks ilmus korduvalt välja üks imearmas pisike hiireke suur ja väidetavalt pika sabaga rott. Tüüpilisele fotograafile kohaselt, ei näinud mina teda kordagi.

Nüüd olen ilma rotti nägemata jälle kodus, jätkuvalt patsidega (sest ma ei viitsinud neid lahti tehasest need sobivad mulle nii hästi) ja püüan pakkida. Jällegi see sama paanika - mida võtta, mida jätta. Kes lähiajal autoga Tartusse läheb oma marsuudi tõttu minu majast mööda uhab võib mulle hõisata. Mu raamatut ja kaktused (ja kapp) tahavad tohutult kohtuda minu ühikatoaga.
Homme hakkab kool. It's going to be horrible fun!

* Ei, ma jätkuvalt ei tarvita alkoholi.

Pärast seda tekkis mul mingil põhjusel ootamatu soov kiirustada oma kolimisplaanidega.

"Urmas Tartese sõnul oleksid herilasämblikud kõige suuremad ämblikud Eestis, kui nad siia oma leviala laiendaksid."

Lähme sõidame!

Hommikul postkasti avades leidsin ümbriku, mis oli adresseeritud mulle. Sisaldas hulgaliselt pilte, millest ühe taha oli kirjutatud: "A koala on a tree outside my bedroom window". Pildil oli puud kallistav koaala. Vaatasin pettumusega enda toa akna poole. Saan vastu saata pildi tekstiga: "A bush outside my bedroom window." Nüüd ma tahan veel rohkem saarele, mis asub tasapinnalise kaarti paremas all nurgas. Who's with me?

Kuigi siin on ka huvitav. Näiteks üleeile loetlesime Leniga põhjuseid, miks teineteist armastame. Tegelikult sunniti usaldati mulle austav kuulaja roll- kõigepealt loetles ta üles punktid, miks mina teda armastan, seejärel miks tema mind. Jah, sõbrad on mul ikkagist lahedad. Seepärast ma teangi, et nad on olemas ka siis kui ma koaalat kallistan.

Haiguse tõttu ei tegele ma mitte millegi kasulikuga. Dustfinger arvas, et ma peaks praegust olukorda nautima ja võtma seda kui täielikku puhkust, sest varsti võib tulla aeg kui sellist luksust lubada pole võimalik. Mõtlesin siis puhata ja vaadata filmi. Ekraanil jooksis mingi paroodia, mis oli tunduvalt parem kui enamus sellelaadsed ebameeldivam kui kui istuda vannis koos elektril töötava vannipardiga.

Millal ma terveks saan? Ülehomme. Homse päeva veedan vaadates oma lemmikfilmi ning lugedes raamatut. Nädalavahetuse veedan mõisas. Ja siis tulebki kool! Ja mitte ainult, kooliga tuleb sügis ja sügisega tuleb uus hooaeg capoeira trenni! *kukub õnnest tooli pealt maha*

Harjumus mitteharjuda

Ma ei tea kuidas teil läheb, aga mina aevastan oma siseelundeid välja. Ja kui seda parasjagu ei tee, siis teen katseid nina kaudu aju välja nuusata.

Plaanid on selleks, et need ebaõnnestuda saaksid. Rääkisin just eile kursakaaslasele, kuidas maailm oleks ikka väga masendav koht, kui kõik meie ideed ja plaanid õnnestuksid. Jah, minu inimkatse kukkus läbi. Põhjus? Jäin haigeks.
Mingid muutused siiski olid, sest kõigel ma samamoodi jätkuda ei lasknud. Näiteks on mul öökapil vaid üks raamat. Silmnähtavalt vähem kordi tunnen päeva jooksul vajadust külastada oma e-posti. Varasem "näen arvutit, kontrollin kirjakasti" on nüüd "mõned korrad päevas". Algus sai pandud mõnelegi "homme hakkan" kategoorias figureerivale tegevusele.

Huvitav on see, et esimesel päeval tuli ootamatult - nagu kapiuks kuhu ma vahepeal otsa jooksen - selgus mõnes oma soovis. Igati postiivne, eksole? Hoolimata algsest plaanist mis mul oli - eemalduda arvutist, siis haigena ma seda siiski ei teinud. Kuid kasutasin teda tunduvalt efektiivsemalt.

Kuid nagu mulle ütles minu tundmatuks jääda soovinud sõber - nimetagem teda näiteks Nipernaadiks - "Ei saa üleöö heaks muutuda, aga iga päev võib teha ühe heateo". Natukese kaupa, tasa ja targu. Tegin nimekirja harjumustest, mis tuleb ümber harjuda. Mitte korraga loomulikult. Mis läheb järgmisena kaotamisele? Omadega väga sassis (loe: puudulik) unegraafik.

Tüdruk mitme sünnipäevaga

"Sa oled kindel, et tulnukad sinusse mingit piksevarrast ei ole sisestanud?" küsiti minu käest eile. Juba väga mitmendat korda suutsin oma asukoha koordinaadid valida väga lähedale sellele, kuhu välk otsustab sisse lüüa. Liigagi lähedale ma pean mainima.

Sellistes olukordades tavaliselt tuleb valge sähvakuga uus (ja parem?) elufilosoofia ning mõistmine mõistetamatule. Selge, et olen liiga palju filme vaadanud. Püüdes välja nuputada, mida see muuta võiks minu maailmanägemuses, siis ainus järeldus oli, et.. ma olen sellistes olukordades mitmeid kordi olnud. Uus nägemus maailmale? Puudulik.

Hoopis rohkem kui surmale lähedal seismine mõjutas mind aga raamat, mida ma ei ole lugenud. Või siis täpsemalt üks arvastus sellele raamatule; isiku poolt, kes selle viimase leheni veel jõudnud ei ole. Arvatavasti seetõttu, et tema leidis raamatust enda ja tema selgituste järgi tundsin ka mina ennast ära. Teos kannab nime "Neljatunnine töönädal" ning autoriks on Tim Ferriss - tüüp, kes töötab nädalas umbes neli tundi, avastab maailma ning tegeleb üllatavalt paljude hobidega (kõrgemal kui vaid amatööri tasemel). Võtan eeskuju, lõpetan aja kulutamise kasutule ning rakendan kogu ülejääva energia eesmärkidele lähemale jõudmiseks. Katseaeg? Üks nädal. Lubadused? Nagu ka mind inspireeriv blogi siis:
* loen posti ja vastan kirjadele vaid korra päevas
* lõpetan eesmärgipäratu netis surfamise, eesmärk "aega veeta" ei ole eesmärk.
* ei loe enam mitut raamatut korraga vaid keskendun ühele (momendil ei suuda veel täpselt öelda, millisele)
* ja punkt, mille lisas ise: lõpetan rääkimise stiilis "homme hakkan" ja "kunagi tahan" vaid hakkan kohe nendega tegelema.

Wish me luck. I have the feeling I'm going to need it. (Ja kui ma haiglas lõpetan tulge mind vaatama ja tooge greipe)

Nuuskpiiritus on meie sõber!

Eile Tartuffil üllatusin mingil põhjusel, nähes teatud rahvast diiavniga Raekoja platsil. Tegelikult kui nad poleks sellega tulnud, oleks hämmeldus olnud. Tore oli kallistada inimesi, kelle nägu hakkas juba meeles minema. Filmid olid ka hea. Hoolimata sellest, et ma ehmusin kui ekraanile kivi ilmus. Austraalias kive ämblikega segi ajamine ei tee haiget. Ämblikke kivideks pidamine aga küll. Ning ööpimeduses langes nii mõnigi täht. Igati korda läinud õhtu.

Pool viis uinudes mõtlesin endamisi, kuidas ma kella üheksast üles suudan ärgata. Kell seitse olin üleval. Ja kell kaheksa ärkasin. Kell üheksa ka. Hirm oli asjata. Seadsin sammud Tigutorni suunas, mis on jätkuvalt sama ümmargune kui varem. Nüüd olen sealt tagasi. Praeguseks momendiks ei tunne poolt oma nägu, näen välja nagu oleksin elevandi põske toppinud ning olen oma verd juba ohtlikult palju neelanud. Good news is I won't suffer from blood lost. Juhuks kui tekkis arvamus, et ümmarguses hoones on end sisse seadnud maffia, kellele ma võlgu olin, siis eksite. Majas pesitseb minu hambaarst, kes sikutab välja tarkusehambaid. Arst oli tore nagu eelmiselgi korral, tekitab tunde et kui ta vaid teeks ettepaneku laseksid kõik hambad välja tõmmata.

Hambaarstid mulle ei meeldi. Süstlad mulle ei meeldi. Hamba tõmbamiseks on vaja hambaarsti süstlaga. Felt like dying and not from happiness. Kui tarkusehammas käes ja haav vaid õmblemist vajas, ütlesid minu närvid vist lõpuks üles ja demonstreerisin arstile oskust pilt tasku panna. Lehkan siiamaani nuuskpiirituse järgi.

Kuna nuuskpiiritus on sellistes olukordades turgutav sõber siis jagasin varsti jälle maailma asju ning mulle anti luba lahkuda. Seadsin sammud poe poole -> shoppamine pidavat vähendama naistel stressi ja parandama tuju. Tujuparandust ma vajasin ning marssisin otsejoones teepoodi. Nägin natuke vaeva, kuid suutsin müüjale oma soovi selgeks teha ning ostsin seda rahvsuus tuntud nimega „appi-kuidas-sa-saad-sellist-jälkust-juua“ teed. (Originaalis siiski JapanGenMaicha). Nüüd tuleb vaid oodata aega, kui kuumad joogid on jälle lubatud...

EDIT: Pärast korralikku peotäit valuvaigisteid suutsin magama jääda. Ma enam ei mäleta, mida unes nägin, kuid ma virutasin iseendale. Vastu paistes näopoolt. That really hurt.

Valikud

Inimene, kui tal on hea olla, mõtleb harva. Ja kui ei ole hästi, siis lohutatakse end mõttega kõik juhtub põhjusega. Parem veenan end selles, kui seisan peegli ette ja ütlen endale, et olen napakas (mida ma olen nagunii) ja keerasin jälle kõik nässu.

Mõtlesin ja leidsin, et olen õnnelik selle üle, et olen oma elus mõnest asjast ääretult napilt ilma jäänud. Tol momendil ma seda muidugi ei uskunud, siis polnud isegi enda veenimisest eriti kasu. Nüüd tean, et kui ma oleks selle unistuse napilt haardeulatusse saanud, oleks tekkinud ka valikuvõimalus (sest see on alati) ning kui ma oleks otsustanud loobuda, ei suudaks ma andestada ja vihkaks end hullemini kui Tuhkatriinu võõrasema oma abikaasa last.

Oma valikutega olen jõudnud punkti, kus ma olen (ja ma ei mõtle öösel kell kaks voodis istudes blogimist) ning olen rahul. Hea meel on teada, et enese süüdistamiseks pole põhjust. Sest ei saa loobuda millestki, mida ei ole.

Expect the unexpected

Valguse kiirus on 299 792 458 m/s. Valu liigub kehas kiirusega umbes 96 m/s. Aevastus võib levida 160 km tunnis. Ja elu.. elu lihtsalt vihiseb mööda. Sellest sain ma täna aru, kui olin „kergelt“ halvas tujus ja - isikult arvasin, et hakatakse lohutama - mind lihtsalt persse saadeti selle pärast. *

Millest see halb tuju tekkis? Murphy seadus, et kui miski saab valesti minna, siis ka läheb. Tekkis kerge angiinioht, võitlesin käte ja jalgadega ning ei tulnud. Et ma end liiga mugavalt tunda ei saaks või hullemgi veel - capoeiraga tegeleda, otsustas mu tarkusehammas uuesti kasvama hakata. Vasak pool näost on paistes ning kui ma naeratan näen välja nagu oleks merisea põske toppinud.
Lisaks elukaaslase otsingud. (Elukaaslase, mitte elus kaaslase. Elus olemine on siiski soovitatav) - toim.) Kuigi ma tean, et ise ma leidma ei pea ja nad annavad mulle kellegi ,ei rahulda see mind. Sündroom 307 ei ole pärast esimese toakaaslase lahkumist kunagi sama. Usun, et suure tõenäosusega saan tuba jagada sadistist nudistiga või muud sellesarnasega. Rääkisin aasta tagasi samamoodi, kui ei teadnud kellega koos elama hakkan ning kui ta nüüd – pärast aastast kooselu - teavitas mind oma lahkumisest oli minu reaktsiooniks küsimus, mida ma saan teha, et ta jääks. Üüri langetada minu võimuses pole ning teda kinni siduda ja kapis hoida ei kõla pikemas perspektiivis parima lahendusena. Kuid kaks korda ikka ei vea. See koos tundega kõik-kaob-mu-elust ning lisaks veel mõned tegurid üksteise otsa kuhjates tekitasidki selle tunde, kus kukkusin ümber kõigest peale õnne ning mul kästi minna eelmainitud sihtpunkti.

Aga milleks? Milleks ma lasen sellistel asjadel endale mõjuda niivõrd ulatuslikult? Elu vihiseb mööda. Ma ei taha oma lastelastele õhtuti videokõnedes (suure tõenäosusega selleks ajaks inimesed teineteist vaid selle teel näevadki) rääkida muinasjutu vahepalaks, kuidas ma olin endast väljas kuna mu arvuti seaded olid täielikud paigast ja ma veetsin kuu aega mõeldes kellega ma satun kokku elama. Ma parem räägin neile, kuidas ma oma arvuti ära parandasin ja kuidas ma elasin kaks aastat koos sadistist nudistiga.
Jah. Lause „Ei, sa ei vihastanud mind. Ma pigem pettusin natuke..“ mõjub minule ikka ääretult hästi. After all... mittesüttiv on vaid väljakutse.

* Ärge nüüd arvake, et niimoodi saab alati minu tuju paremaks. Ei.
-----------------------
Kristjan 'Garf', noormees väga mitmest bändist, valmistas eile uuele loole sõnad. Lugu kannab nime "Memory Lane" ja sellest on hetkel.. sõnad. Mina olen täielikus vaimustuses. Ma usun, et nii mõnedki saavad nendega end seostada.

August

Mittesüttiv on vaid väljakutse ja väljakutsed on toredad. Kuskilt on meelde jäänud lause ja kui juba sisaliku tee kivil pidi jätma endast maha jälje, siis pärast mind jääb alles vaid killustik. Kõlab nii sobivalt minu kohta. Uuel kuul uue hooga ja uutmoodi. Mulle igatahes meeldib. Head algavat uut.

Schumacher returns!

Kui mitmekordne maailmameister pensionile läks, siis räägiti mitu kuud seda, et ta tuleb tagasi. Mingi hetk nendest kõlakatest loobuti. Nüüd, kui Felipe Massa on haiglavoodis tulid kõlakad uuesti. Natuke pärast seda tehti ametlik teadaanne, et Schumacher tulebki Valencia sõiduks tagasi, Massa asemele.
Koheselt pärast seda kukkus kokku Schumacheri ametlik koduleht. Ma tunnen ennast hetkel osana suurest hallist massist, sest püüdsin ka sellele ligidale saada. Just nagu tuhanded inimesed peale minu. Tundsin end nagu nemadki. Võimalik, et te ei mõista mind hetkel, aga mul on supermõnus tunne. Kõik need nö draamad, mis panevad netti kokku jooksma (võtkem või Jackoni surm) ei pannud mind midagi otsima ega guugeldama. Ja nüüd, nüüd olen mina ka osa sellest hallist massist. Mõnus tunne on vahelduseks teada, et ma polegi selline friik nagu ma arvan end olevat või lihtsalt teada, et paljud inimesed tunnevad maailmas täpselt sama.

Ja ärge tulge mulle rääkima sellest, et ma olen tüdruk ja vaatan F1 ning see ei ole eriti tavapärane. So what. Las ma naudin seda, et osa maailmast hullub ja mina koos nendega!

Suvepuhkus piiri taga

Ma armastan Soomet. Soomlasi ka. Nii lihtne see ongi. Soome nimi inglise keeles peaks olema Funland mitte Finland. Soomlastel on ilusad autod ja lagrits, salmiakki ja haikala nimega Mussuka (tõlkes „Tupsu“). Lisaks sellele on neil tsillišokolaadi ja välikäimlad, millel on valgusfoor küljes ning liiklusmärgipostid, millel on ääretult palju erinevaid silte. Kõik kahes keeles seejuures. Mainimata ei saa jätta ka metrood, kus uhavad ringi punased rongid ning diagonaalselt sõitev lift.

Olen tagasi. Koos tšillisokolaadi ja lagritsa ning salmiakki ja kividega. Reis ise algas Tallinnas happe käes ligunedes (see mis pilvede vahelt alla sadas ei olnud kohe kindlasti vihm). Edasine oli siiski paljutõotav, esimese plaastri pidin endale kinnitama alles laevas (sest ma hammustasin endal vere välja) ning minu puhul on see suur saavutus. Kui jalge alt kadus vesi, mis eraldas jalgu kindlast pinnast võtsime suuna turu poole, kus uuesti istuda paati. Sellega uhasime loomaaeda, kus polnud küll okassiga kuid olid tiiger, mis oli kordades suurem kui mu köögilaud ning karu, kes sõi basseinipõhjast lehti. Edasine oli juba külastatud paikade uuesti külastamine. Siiski, ma ei ütle vist niipea ära lendamisest ülikiiresti 60m kõrgemale ja tagasi alla. Sõit seejuures kestab 2,5 sekundit. Nähvatasti ei olnud meil merel loksumisest veel kõrini, sest ronisime ka atraktsioonidele, mis sisaldasid vett. Esimene kord saime natuke vett. Teisel korral saime vist ka natuke. Kolmandal korral olime läbimärjad. Tilkuvatena seadsime sammud teise veesõidu suunas, sest.. kui juba veega mässata siis ikka kogu raha eest. Tavaliselt oli see selline rahulik sõit, istud tünnis ja loksud mõnusalt mööda tehisjõge sõpradega samal ajal juttu ajades. Nüüd.. loksusime mööda jõge, hoidsime elu eest kinni ja rammisime koske. Silmapilkselt hävisid viimased kuivad laigud meie riietel. Neiu, kes hoolitses selle eest, et rahvas tünnist välja tuleks ja vajutas nuppu, mis liiklusvahendi jõele lükkas ei suutnud naeru pidada kui meid nägi. Kirnul käisime ka mõned tiirud. Seletasin „Ma ei karjunud, ma ei karjunud, ma ausalt ka ei karjunud.“, endal hääl karjumisest kähe. Nüüd ma vähemalt tean, kui valjut häält ma suudan teha. Mustekala ehk kaheksajalga sai külastatud ka mitmeid ja mitmeid kordi. Irooniline on see, et ainus atraktsioon mis minul paneb pea ringi käima on teetassisõit.Hotellis ööbimine on alati äge. Minu pettumuseks polnud meil vanni, ootasin huviga jätkata traditsiooni mis sisaldas endas hotelli vannis vedelemist. Vedelesin siis shaueris ja uputasin vannitoa üle (koos oma käteräti ja riietega loomulikult). Järgmise sammuna oleksin ma vannitoa peaaegu põlema pannud. Mul on lausa skill selliste asjade jaoks.
Tagasi tulime laevaga, mille üks ruum meenutas mulle Titanicut. Jäämäele me otsa ei sõitnud ja põhja ei läinud, selle asemel nägime superilusat päikeseloojangut. Seega meie tagasituleku oli edukam kui uppumatu laeva. Tagasi kodumaa pealinnas külastasime loomaaeda, järjekordselt ei näinud okassiga. Ma olen nüüdseks juba veendunud, et neil ei olegi seda looma, ainult silt on. Kodumaa pinnal raadiot kuulates jõudsin tõdemuseni, et mulle ei meeldi alustada hommikuid kuulates kuidas mõni vormelisõitja on kunstlikus koomas. Forza Felipe!

Avastasin, et Soome riigipiiri poole sean sammud just siis kui miski minus tahab selgust või lõppu, mingid mõtted, mis ei taha kuidagi kaduda vajavad unustamist. Siis leiangi end üle lahe aerutamas, kust tagasi tulen juba ilma nende ajusopis pesitsenud mõteteta. Nii ka sel korral. Nüüd võib tsiteerida Penhouse#9 laulu ja öelda et this is the afterlife.

NB. Videod ei anna pooltki seda edasi, mis tegelikult oli. Nagu ütles üks noormees: „You cant explain what salmiakki is, you have to try it.“

"Naisi ei takista isegi mitte loogika."

Osav nagu ma olen, keetsin täna jälle supi kokku. Seekord mitte paprika oma nagu eelmisel korral vaid supikeetmine oli rohkem eksperimentaalkulinaaria vallast. Sisaldas porgandit, kartulit ja juustu. Vähemalt nendes kolmes komponendis olen kindel. Lisaks hulpis seal mingeid seeni, (vist) bambuselaadset ning mingit rohelist kaunalist ka. Senimaani pole toidumürgitusega haiglasse sattunud. Õhtul pandi mind jällegi kokkama, mõtlesin et valmistan siis pannkooke, et saaks hävitada kapis oleva maasikamoosi enne kui see elama hakkab ning ära põgeneb. Just-in-case stiilis vaatasin netist retsepti. Esimesena komistasin selliste otsa, kus kurdeti et pannkoogid tõstavad pärast ümberkeeramist ääred üles. Naersin omaette, et ega see siis maitset ei riku. Hea kujutlusvõime nagu mul on, kujutasin ette pannkooke mis pannil kausiks muutuvad. Oma silmaga sellist asja näinud ju polnud. Vähemalt mitte kuni ma ise täna neid küpsetama kukkusin. Täitsa kausid tulid.

Rääkides esmakordsetest nägemistest, siis ma nägin jaaniussi. Enamgi veel, ma nägin viit pimedas helendavat jaaniussi ja olen nüüdseks arvamusel, et kasside ja okasnotsude kõrval on nad ühed lahedaimad olevused.

Üldiselt on aga kõik tore. Sünnipäev koos õige päeva, eel- ning järelpidudega oli super. Viimased kusjuures ei ole veel üldsegi läbi. Aasta tagasi sellises olukorras muretsesin end ogaraks teades, et rõõm ei saa kesta igavesti. Nüüd aga naudin hetke. Teotahe ja motivatsioon on teooriast edasi arendatud ning praktika on täies hoos. Ma pole küll oma võimete piirides kindel, kuid mul on tunne, et neid ei olegi. KISS (<-- vaata eelmist postitust -toim.) reegel on ikka ääretult kasulik järgida. Oleks keegi mulle varem öelnud, et 20 on niivõrd äge, oleks ma mõne aasta vahele jätnud.

KISS *

Pole midagi paremat, kui ühendada omavahel vihmane äikesetorm, võrkkiik ning Ray Lamontagne "Be here now". Kui siis ehk vaid Erko Niit lugu "Nii, nii see küll ikka oli" kõlamas ainsa helina pilkases pimeduses. Just sellised hetked selle kaose keskel panevad mind elu nautima.

Kaos, ilma liialdusteta. Ma tahan tagasi seda meelekindlust, mis mul oli mõned aastad tagasi. Rahmeldan end pooleldi haigeks ning pingutan viimse hingetõmbeni kuid märki sellest maha ei jää. Mida ma tegin tookord, et kõik sujus justkui iseenesest? Valetage kasvõi midagi kokku, ma ei mäleta nagunii enam, mis siis oli teisiti et toimis. Tunnen, kuidas miski pole mu elus hetkel püsiv ning turvaliseks saanud tegrid kaovad, kuid sellest hoolimata valdab mind rahu. Hämmastab ennastki oskus tunda rõõmu pisikestest asjadest, mida paljud peavad tühisteks või ei märkagi. Mu kaktus läks lehte; linnaliinibuss, millega mina mööda linna uhasin oli parema kiirendusega kui kõrval sõitev liiklusvahend; hall haab, mis seisis keset rohelisi kaski nägi välja kui nende vanaisa ja õõtsus nagu jagaks noortele õpetussõnu; kivi Alpidest; silt "teemeistri tee" <-- vaid vähesed näited. Kuidas mina, kes muudab karikakraga ennustamise ka kaelamurdvaks ülesandeks saavutasin rahu kaoses? Hoidsin asju lihtsana. Keep it simple.

Edit: KISS = Keep It Simple, Stupid

Surm eeldustele

Lühikese elu vältel, mis siin planeedil igale – elavale – isikule antud on, ollakse tihti sunnitud lahendama probleeme. Ettetulevad probleemid erinevad nii oma raskuse, tähtsuse kui ka sisu poolest.
Probleemidega on elu keerulisem, seega tuleb neid lahendada. On ju loodud lausa etapid, millises järjekorras seda teha, et tulemus oleks võimalikult soovipärane ning edukas. Alustades märkamisest ja määratlemisest, lõpetades hindamisega. Raskuste lahendamine on vaid suunatud mõtlemine. Mõtlemine, definitsiooniga, mis psühholoogiaõpikust meelde jäänud kõlab järgnevalt: „Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.“

Jõuangi sujuvalt selleni, millest tahtsin rääkida. Tänapäeva maailm on punktis, kus mõeldakse meeletult palju lahendamaks probleeme. Teoorias on kõik super. Liigutame hallollust nii et higi lendab ja voilaa – ebameeldivad asjad muutuvad nähtamatuks. Kuid nagu mõtlemises on erinevaid elemente (kujundid, mõisted jne) on minu arvates jaotus võimalik ka korrastava ja mittekorrastava mõtlemise näol. (Definitsiooni kohaselt viimast mõtlemiseks ei loeta). Ning just mittekorrastav domineeribki.
Tulemus? Mõeldakse end lolliks. Mõeldakse, kuid ei uurita. Ei täideta etappe, mis psühholoogid on kunagi ammu paika pannud. Selle asemel et kellegi käest küsida, mis täpselt oli, eeldatakse. Egoismi võidukäik. Igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab, isegi kui ei olla mingil teemal kompetentne. Sest seda ikka teistele ei näita, et ehk sa said valesti aru. Suurepärane, sest otse loomulikult on ju eeldamine tunduvalt kiirem ja täpsem kui otsesed küsimused. Minu isiklik arvamus on, et probleemid saavadki alguse sellest, et rahvastik ei suhtle omavahel. Suhelge ja lõpetage eeldused! Oma silm olevat kuningas. Kuningas on ka inimene oma hirmude ja kartustega, kes saab oma info kellegi käest, kelleks võib olla lombakas või pime.

Mõtteid lugeda ei ole võimalik seega ärge eeldage, et teine seda teeb. Parem veel, ärge eeldage üldse. Vaid kui te tahate midagi, et teine teaks siis öelge. Kui ise tahate midagi teada, siis küsige. Ka võibolla rumalana kõlavaid küsimärgiga lõppevaid lauseid. Kes esitab lolli küsimuse, jääb rumalaks viieks minutiks. Kes ei esita, kartes naerualuseks saada, jääb rumalaks kogu eluks. Küsige ja suhelge!

Nähakse ainult üht kümnedikku sellest, mis tegelikult toimub. Kuid sellest piisab, et oleks võimalus valida miljoni tee vahel, millest igaüks on erinev. Iga otsusega on võimalik rikkuda oma elu ning sa ei pruugi seda avastada enne vanaduspõlve, kus ei suudetagi enam meenutada, mis oli põhjuseks. Samas on iga otsusega võimalik teha oma elu endale meeldivamaks. Peab olema julgust, et otsus teha. Ja siis öeldakse, et saatust ei ole. ON. Igaüks loob ise endale saatuse oma valikutega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Selliste, natuke segaselt esitatud, mõtetega läheb blogi teadmata ajaks kollektiivsele palgata puhkusele. Now is safe to turn off your computer and call your friends to ask them out.

Dream it. Live it. Love it.

Mul on üks sõber. Tegelikult on mul neid natuke enam, kuid momendil tuleb juttu ühest. Kui teda esimest korda nägin tuli koheselt teadmine, et tema muudab mu elu. Naersin omaette, sest nautisin seda tunnet. Esineb harva.
Mäletan hetke, kui ütlesin endale "Ah niimoodi ta siis mu elu muudabki". Kui mitu korda olen ma seda pärast veel lausuma pidanud, iga kord arvates, et nüüd oli viimane. Sisimas lootes, et see ei vasta tõele.

Tean tema unistust. Ta ütles, et kui see ei täitu siis ta ei tea kuidas edasi eksisteerida. Ma tahan ka midagi sellist tunda - teadmist, et kui midagi ei õnnestu siis on kõigel lõpp. Ta ainult ei räägi nagu paljud vaid ta ka tegutseb soovitu nimel. (Ning kui ta kirjutab loen ma andumusega nagu Potterifanaatik Potterit.) Olen õppinud elama mõtte järgi, et ükskõik mis juhtub, alati läheb elu edasi. Ebaõnnestumiste korral aitab see edukalt edasi liikuda. Samas aga, ei pane see piisavalt pingutama soovitu nimel. Kumba valida - orienteeruda ebaõnnestumise vältimisele või edu saavutamisele?
Mina püüan hoidada pettumustest, tema püüab saavutada. Õpin ümber ja leidsin vaikselt endale ka midagi sellist, mille nimel pingutada iga oma keharakuga. Will either find a way or make one.

Mida tema ja ta sõprus mulle tähendavad, ei oska ma sõnadesse panna. Ehk ei olegi vaja? Püüan tegudega seda väljendada ning olla temale samasuguseks toeks kui tema mulle.

Köögikatastroofid

Te kõik teate seda väidet, et ma olen köögis ääretult osav. Selgub, et see on puhas vale. Viimasel ajal olen võtnud õhtusöögi tegemise enda kanda. Eile tuli hea idee - teen putru! Valasin tatrahelbed potti ja... need kõrbesid ära. Lohutasin end, et esimene vasikas läheb ikka aia taha ning pärast potile pesemisprotseduuride korraldamist valasin uued helbed anumasse. Minu rõõm oli piiritu, kui ma suutsin hoiduda nende põhja kõrvetamisest. Rõõm kadus, kui selgus, et peale valasin vana piima (meie peres on au sees vaid piimaga tehtud tatra.. või ükskõik mis puder seejuures - toim.) ning see tõmbas kokku. Ennast kirudes valasin sellegi potist välja, kordasin poti pesemise protseduuri ning alustasin uuesti. (Loll aga järjekindel.) Jõudsin jällegi väga edukalt vedeliku valamise kohani. Kontrollisin hoolikalt pakendil olevat kuupäeva ning võrdlesin numbreid kalendriga. Kõik sobis. Kuni ma valasin selle peale ja avastasin, et oleks võinud lugeda ka paki teist poolt, mis ütles suurelt ja valgelt "keefir". Põikpäisuse geen on mul täiesti olemas ning alustasin uuesti. Toit sai isegi valmis, ainult et üpriski söömiskõlbmatult. Pudru keetmine ei ole üldse nii kerge kui arvata võib.

Mis on elu?

Mõned päevad tagasi vaatasin filmi, mis juhatas inimese, kes tõi capoeira minuni, selle võitluskunsti/tantsu/mänguni. Linateos millest jutt, on 1993 aastal valminud "Only The Strong". Filmis kõlas ääretult hea mõte: "I've got major news for you. The world can be as big as you want it to be, or as small as your tiny little hood." Me ise oleme vastutavad oma elu eest. Ning seejuures enda, mitte teiste oma. Unistada tuleb suurelt.

Hiljem lugesin oma öökapiraamatut - mida mul enam ei ole, sest vanaema avastas, et pole sellist veel lugenud - kus vestlesid omavahel metsikus looduses elav põder ning loomaaiast pärit kotkas. Põder lausus: "Sest - mis on elu? See on võitlus! Elu - see on lüüasaamised ja võidud, kaotusekibedus ja õnnejoovastus. Mida on puuril meile pakkuda? Ainult kindlat ninaesist ja ohutut elu - aga mida on üldse väärt elu, kust puudub risk? Üle lumise välu huntide eest põgenedes, neid jalahoopidega eemale peletades - vaat sellistel hetkel tunned sa tõeliselt, missugune on elu maitse! Ja kui sa surmväsinuna võssa tuigud, lahingust kurnatud, nahk hammustustest vermeis, kopsudes kiirest kihutamisest vere maik, siis sa võid öelda - ma elasin, ma võitlesin, ma võitsin! Ainult sääraste hetkede järel suudad sa õieti hinnata puulehtede õrna maitset, päikese rammestavat soojust, emapõdra pehmet lähedust. /--/ Ainult vaba loom, kelle turja kohal vihisevad kütikuulid, oskab hinnata iga päikesetõusu, sest ta teab, et see võib jääda tema viimaseks." (A. Kivirähk, "Jutustused")

Enam paremini öelda ei saakski. Kasuta antud võimalusi, tõuse pärast kukkumist. Usu endasse ja oma võimetesse. Arvesta teistega ja kuula, kuid ära lase nendel arvamusel end liialt mõjutada. Pole mõtet muretseda selle üle, mida teised arvavad. Sest kumb on lõpuks sinule esmatähtis - sa ise või teised Kui mitte praegu, siis millal? Et aastakümnete pärast saaks uhkusega öelda - ma elasin, ma nägin! Laialdaselt levinud teadmised, mida paljud peavad lihtsalt sõnakõlksuks.

Ma võiks hetkel vist motivatsioonist lausa lõhki minna.

Jaanipäeva järelkaja

Tore, et aastas on paar sündmust, kus toimub massiline grillimine. Mina sain oma hemoglobiini korda - kui uskuda sääskede maitset - ja olin jaanipäeval mõnusalt puretud. (Tartu vereimejatele ei kõlba ma siiski veel.) Kuna ilm oli niiske ning korra tuli isegi vihma, olid platsis kõhtjalgsed. Ma polnud kunagi teo käest hammustada saanud, nüüd on ka see kogemus olemas. Ning selle päeva parim hetk oli see, kui ma õues natukene capoeirat tegin ning minu käest küsiti: "Käid capoeira trennis?". Inimene, kes jagas minu vaimustust!!

Väheteatud fakt: Vihmaga jaanipäev on nüüdseks juba traditsioon. Viimati juhtus kogu Eesti kuiv sel päeval olema aastal 1989, 20 aastat tagasi. Kuna ma olen sündinud natuke pärast jaanipäeva, siis minu eluaja jooksul ei ole olnud jaanipäeva, kus kogu riigis mitte kuskil ei sajaks.

Reede veetsime heade mõtete linnas. Pärast Tartut, kus käisime tunnistamas, kuidas mu sõtse saab ülikooli käest paberid, mis tõestavad, et tal on kraad, korraldasime kodus uue grilli. Sujuvalt sai sellest ka minu kahekümnenda sünnipäeva tähistamine. Birthday came early this year. Korra sai ka Twisteris endale sõlm sisse keeratud. Capoeirast on kasu, tegin mõned minutit silda ning olingi võitja.

"Päevakorral on hurraa-optimism. Õhk on optimismist lausa paks. Oled jõudnud punkti, kus negatiivsusele ei jätku lihtsalt ruumi."

Ütles minu tänane horoskoop. Väga palju ta mööda ei pannudki. Unenäod läksid tunduvalt rohkem kontrolli alla pärast viimast sissekannet (mis tõestab rääkimise tähtsust - toim.), suvi on käes ja ilmad muutuvad aina soojemaks. Samas, mingit drastilist edasiminekut ei toimu. Hullem veelgi - isegi pisikest liikumist pole. Paigalseis. Nagu kiiktoolis kiikumine, tegevus on aga edasi ei vii kuskile. (Välja arvatud, kui sa kiigud mu vanaema kiiktooliga, tollega saab küll tahtmise juures toa ühest otsast teise sõita).

Ma nautisin vahelduseks seda, et polnud muutust iga päev. Seda võiks kirjeldada kui vaadata kuskil põllul, kiikudes üksiku puu külge seotud kiigul, päikeseloojangut. Saatjaks on soe suvetuul selle saatel liikuv rohi. Mõnus koht, kuhu peituda kui asjad üle pea kasvavad. Oled päeva, oled kaks. Kiigud nädalakese. Ja siis lähed hulluks. Mina vähemalt sellist rahu liiga kaua ei talu. Mingit elevust on vaja. Seljakotiga kuskil uitada. Kiskjale pai teha või tema eest puu otsa ronida. Ühe valdkonna unistuse suutsin täna teadvustada. Oi see saab super olema. (Täpsem info jääb minu teada hetkel - toim.)

Tuleb luua kunstlikult olukordi, mis oleksid erinevad ja viiksid edasi. Vahetada kiiktool ratastega tugitooli vastu, millel on teekann külge ehitatud ning kus on mõnus lauake mu kaktustele.. Tuleb vaid fantaasiat kasutada.

Eilse päeva tsitaat: "Miks öelda 'ups' kui võiks öelda 'arvutimonitor'."

Unenäos kaduma läinud

Mõni aeg tagasi sai kilgatud, et meil on juuni kuu ja minul ei ole unehäireid. Nüüd on sobilik aeg tuletada meelde rahvaütlused, nagu näiteks "Ära hõiska enne õhtut" ning tunnistada, et rõõmustatud sai liialt vara. Mind pole õnnistatud siiski mitte unehäiretega oma levinuimas tähenduses, sest.. minu tüüpilise unehäireperioodi kohta magan üllatavalt palju. Ärkan iga tunni tagant kuid näen sellest hoolimata und, mis magamise ajal on ääretult reaalne ning mis 1) on hommikuti selgelt meeles 2) jätkub kui ärkan vahepeal 3) rohkem kui pooltel kordadest olen teadlik, et see on uni. Ääretult kummaline kooslus, tunda et see toimub reaalselt ja teada, et see on kõigest uni. Sündmused, mis seal toimuvad on seotud mu viimaste päevade mõtetega. Katsetan unenägudes läbi ideid. Samuti olen pidanud vestlusi inimestega nendel teemadel, millest ma ei ole julgenud/tahtnud/pole võimalust olnud rääkida. Raske uskuda, et nii kergesti lucid dreamingu oskuse endale sain.

Kuid tänu nendele vestlustele - mida ei ole päriselt toimunud - tunnen, et need inimesed on mulle nüüd tunduvalt lähedasemad, tunnen ärgates neist meeletult puudust. Püüan meeleheitlikult meelde jätta, mis juhtus tegelikult ja mis unes. Hulleim on see, et unes näen üritusi, mille kohta tean, et ma ei saa seal osaleda. Ning kui sa oled korra näinud seda, kui rõõmus on keegi, et sa oled kohal ning tegelikult sinna minna ei saa siis sa suudad ette kujutada liigagi hästi, mida ta tunneb kui sa ei tule. I had a chance and I blew it. Teiste inimeste mõistmine on tunduvalt paremaks muutunud.

Hakkan sega ajama reaalsust ning unenägusid, just viimaste tõelisuse pärast. Senimaani hulleim, mis juhtunud, on minu pettumus nähes hommikul segamini tuba, samas kui ma tean täpselt, et koristasin tunde. Senimaani. Kuid selles nö teises reaalsuses katsetan tunduvalt rohkem, teades et minuga ei juhtu midagi. Mida ööd edasi, seda vähem tunnetan, et uni on uni ja reaalsus on reaalsus.
Mulle hakkab ühe rohkem tunduma tõelisena teooria, et ongi kaks reaalsust, kus inimene elab paraleelselt.

See sai segaselt kirja pandud. Kuid ma ei muretse liialt. Ei julge millegi nimel vanduda hetkel, et ma unes sissekannet ei kirjuta. Andestage mulle mu segased laused ja kummaline käitumine.

Hooaja lõpupidu

Nüüdseks peaaegu nädal tagasi toimus Genialistide Klubis Teatritehase hooaja lõpupidu, mille kohta ütles iga verelible minus, et ma pean sinna minema. Läksin ka. Pärast üritust olid näolihased naermisest valusad. Ning seejuures mitte teeseldud suunurkade tõstmisest. Lava vallutasid kõigepealt Animal Drama, mille kõik liikmed olid loomakostüümis. Ühe liik meil jäigi määratama, oli ta nüüd mutt või koer. Neile järgnes Leegitsev Sidrun, kes minu pettumuseks ei olnud sidrunikostüümis ning põlema ta end - ega kedagi teist - ei süüdanud. Viimasena astusid lavalaudadele Unholy Fables liikmed. Tutvuse poolest roomasime mugavalt istekohalt lava ette, kust ühtlasi oli tunduvalt kergem pildistada. (Ega te ometi ei arvanud, et ma ilma kaamerata läksin?) Unholy Fables ise nimetab oma muusikastiili "Metal / Death Metal / Psychedelic". Pole päris see, mida ma igapäevaselt kuulan. Kuid seistes seal, kõlari kõrval ning seda kuulata.. oli midagi võimast. Helilained põrkusid vastu iga vereliblet, tormates läbi organismi nagu oleks kummitusega kokku puutunud. Mõtted proovisid karjuda kuid sellise heli keskel polnud neil lootustki. Unholy Fables teab kuidas teha ükskõik milline üritus paremaks ning korraldasid tuleshow. Sellega ei olnud aga õhtu lõppenud. Järgmisena toodi välja berimbau ning atabaque. Just, teie mõte liigub õiges suunas - toimus järjekordne capoeira esitlus. Meie ainus küsimus pärast õhtut oli "Can we do what again?". Hooaja lõpupidu ei olnud mitte ainult Teatritehasel vaid ka minu üks hooaeg lõppes.

Järgnes päev õppimise tähe all. Neid momente, kui ma vihast õppematerjalid minema viskasin oli küll ja rohkem. Siiski on mu ümber inimesi, kes suudavad mind motiveerida õppima. Või olen ma lihtsalt liiga kergelt ümberveendav.

Esmaspäeval kirjutasime suure hurraaga eksamit. Olgu tänatud geen, mis andis mulle oskuse adekvaatselt iba ajada. Kirjutasin kolm või neli lehte juttu, osa sellest läks isegi teemasse. Mõtlesin, et kui D kätte saaks, oleks rahul. Unistasin isegi C'st. Sain B. Ma pean endasse rohkem uskuma ja unistused kõrgemaks ajama. Õhtul läksime Püssi, sest Vihmaussile on ikka vaja pöialt hoida, kui ta suure rahva ees laulma peab.

Sellest järgmine päev on mul täielikult mäluauk. Siiski mitte eelmise õhtu süül, vaid ma lihtsalt ei mäleta, millega ma tegelesin. Kolmapäeval vaatasin, kuidas Maaülikool lõpuaktuseid korraldab. (Õnnitlused mu tublile toakaaslasele!) ning eile vaatasin kuidas Tartu Ülikooli LOTE teaduskond neid teeb. Kahe võrdluses viimane võitis. Õhtul läksime Genialistidesse, sest minu silmis ääretult hea häälega Laura Junson oli esinemas, kitarril Erko Niit. Kuigi minu pettumuseks tuli esitlusele vaid üks eesti keelne laul, jäin rahule. Erko Niit oli mulle üllatuseks, tema annetega ei olnud ma kursis. Mõnus madal hääl ning suurepärane kitarrimängimise oskus. Peaks Laurale mainima, et eile oli ilus kontsert.

Täna lähen oma pisikesele sõbrale külla, kes demonstreerib mulle kuidas ta oskab süüa kõrvitsalödi. Tegus lõpp tegusale nädalale.

Vananemisprotsessi teemadel

Nägin öösel unes kuidas me tuttavaga bakatöid kaitsesime mu algkooli ees pargis. Minu oma rääkis vampiiridest. Äkiliselt hakkas selgest taevast kostuma müristamine. Mida aeg edasi, seda reaalsemaks see muutus kuni imbusin unenäomaailmast pärisellu. Sass (theCat) jooksis mööda mu tuba ringi nagu oleks hunniku kassitoitu võitnud lotoga, mis põhjustaski unenäos nähtud kolina. Ringi tormas ta ikka mõnuga, kindel ei ole kuid on tõenäosus, et mu vihmavari lekib nüüdsest. Mul puudus küll vaimustus, et ta seda hommikul kell viis harrastas, kuid ei hakanud pahandama ka... kuni selgus, et ta oli adopteerinud hiire, kellega ta end nüüd lõbustas ning kelle ta otsustas kas a) kaissu võtta või b) mulle kinkida. Igatahes tõstis Sass oma uue sõbra mulle voodisse. Padjale. Birthday came early this year.Ta on mu peale senimaani pahane, et ma selle tal käest ära võtsin. Naersin öösel tükk aega olles rõõmus, et ärkasin.

Rääkides sünnipäevadest, siis - nüüdseks juba vähem kui kuu pärast - on vananemine plaanis. Ideed kas ja kuidas seda tähistada puudusid eile täielikult. Kuni mul kästi öelda, kas pean. Lubasin pidada. Kel mõtteid sel teemal, andke aga julgelt teada. Eile puudus mul täielik entusiasm sel teemal, täna juba on. Ehk seepärast, et ma mõtlesin välja, mis ma endale kingin selle tähtpäeva puhul? Uni mõjub mulle jätkuvalt häid ideid tekitavalt. Pealegi, 20 saadakse vaid korra eluaja jooksul.

Varsti on viimane eksam tehtud ja varsti saab jälle trenni ja see teadmine teeb praeguse aja ka heaks.

Päev looduses

Kes on oma teadliku elu jooksul mõne taimega kokku puutunud teab, et neil on komme kasvada ning mõnda neist tuleb aegajalt natuke pügada. Otsustasin tegusaks hakata – sest siis on vabanduste leidmine, miks ma ei õpi eksamiks, kergem – ning läksin hekkile terariistadega kallale. Edward Käärkäsi ma ei ole, kuid komplimente tuli minu töö kvaliteedi kohta küll. Korra sattusin unistama kui hea juuksur minust saaks ning nüüd on üks koht natuke lohus, kuid seda ei märkagi kui keegi just ei hakka langevarjuhüppeid (mis on muide keelatud – toim.) mu põõsasse tegema.

Olles juba mõnusalt põõsaste lainel, hüppasin sirelipuhmasse ja otsisin viie kroonlehega õit. Nende söömine pidavat õnne tooma. Istusime koos mesimummudega nagu napakad põõsas; keegi meist ei olnud seda nägu, et leidis mille järgi oli tulnud.

Pettununa hakkasin vereimejaid jälgima. Sääsk tuli, istus mulle käe peale. Jõllitasin teda huviga muundades end kiirtoidurestoraniks, et vähemalt keegi saaks, mis otsib. Pärast seda kui ta mulle neli korda nõela kämblasse suskas ja ikka enda toitmisprotsessi ei alustanud vaid otsinguid kahe sendimeetri kauguselt jätkas, ärkas mu teine käsi, millest tiivuline arvatavasti teadlik ei olnud, ning lömastas ta. Oma verd lasen ma siiski vaid teatud piirini mõnitada. Kui ei kõlba, ärgu söögu. Niisama sonkida ka ei ole ilus. Kuigi ma ei usu, et punane vedelik mu sees nii kehva on.

Edasi viis mu teekond lammaste juurde, keda ei olnud. Ääretult karvane ja paigal mitte püsiv röövik oli; vastupidine eilsele. Ehk ongi liiga palju tahetud ühel päeval näha nii villalisi kui liblika silindrikujulist järeltulijat.Nüüd istun siin, oma toa põrandal koos kausi porgandite ning eksamimaterjalidega. Ja tegelikult on hea olla.
----------------------
Tutvuse mõttes reklaami ka: 13 juuni Tartus GenKlubis - Unholy Fables kontsert!

Tulemuusika 2009

Toimus Ugala tiigi kaldal pühapäeva õhtul sellise nimega üritus. Teisisõnu on "Tulemuusika2009" rahvusvaheline ilutulestikuvõistlus. Ürituse nimest võib teha loogilise järelduse, et mina olin kohal.

Mida kujutas endast selline võistlus? Igal osavõtjal - Blikas Leedust, Tähtiraketti Soomest, Kalvin Valgevenest - oli aega kümme minutit, et end tõestada. Korraldajad aga ei nimetanud sündmust Tulemuusikaks niisama. Nimelt, taeva poole lendavad rakendid pidid olema sünkroonis muusikaga.

Et üritus kestaks natuke rohkem kui nelikümmend minutit (õhtu lõpetas Arnika oma pürotehnikaga), sisaldas pileti hind ka kontserti. Alustas seda hääle kaotanud Koit Toome, kellele lisandus aegajalt Maarja-Liis Ilus, Ivo Linn ja Ines. Tegime avastuse, et viimase lood räägivad ülikoolist. Näiteks "15 magamata ööd" on täielikult eksamitest, "Lõpuni välja" bakatööst.

Pürotehnikaga alustas Valgevene, kõige noorimad sel võistlusel. Järgmisena näitas taset Leedu, kes kasutas nii Kill Billi tunnusmuusikat kui ka selle aasta Eurovisiooni võidulugu. Sobivalt kandis nende etteaste nime "Fireworks Fairytale". Pärast Leedu esinemist oli rahval suu muruni ning ootused ületasid igasuguse piiri - Tähtiraketti on Soome kolmekordne (või oli see nelja?) meister pluss neil on kolmekümne aastane kogemus. Nende kava oli ka kõige rohkem sünkroonis muusikaga, milleks oli nii Mozarti kui ka jaapani päritolu helisid. Rahvale meeldivad aga suured paugud ja palju kuldvihma, seega võitjaks osutus Leedu, kes sai ka minu hääle. Nende "Fairytale" on mul ka videos, tulge külla ja ma näitan.

Rahvas karjus "Kor-ra-ta!" üpriski mitu korda. Kordamisele siiski midagi ei läinud. Kahjuks.

Pöördepunkt?!

Valisin kaua raamatu ja filmi vahel. Võttes arvesse fakte 1) raamatut ei suuda ma käest panna 2) homseks on vaja välja puhata, langes minu otsus filmi kasuks. Tõenäosus kiiremini läbi saada kui raamatul. Valikut ma ei kahetse.

See oli täpselt see, mis ma vajasin. Sellist mõju pole mulle mitte miski kaua avaldanud. Kuigi kell on kaks läbi öösel ning väsimus puudub (mis näitab vaid seda, et mu igaaastased unehäired tulid jällegi nagu kella järgi - juuni kuus) olen ma täiesti kindel, et ma saan täna magada. Enamgi veel, ma saan magada ilma õudusunenägudeta. Liiga optimistlik, arvate? Võibolla. Homme selgub.

Julgen uskuda, et mu küpsetamised on selleks korraks tehtud. Kes soovib kaerahelbe- või tartahelbe küpsised võib kontakteeruda. Sellist perioodi ei ole juba kaua.. ehk siis, mitte kunagi olnud. Mina ootan igatahes põnevusega homset..

Karmavõlad

Viimase aja sündmusi arvestades (nii mõnegi kohta sobib fraas 'You're my torture with no end, I guess I could call you my 'eternal friend'.) olin veendunud, et oman karmavõlga. Lisaks sellele närve pole enam ollagi - piisab vaid sääsel vastu seina lennata, et ma karjatades ehmuks (kellele meeldis mind ämblikega terroriseerida, hetkel ei peaks te isegi mitte pingutama); pimedas toas üksi olek tekitab hirmujudinad; pisimagi veretilga nägemine suudab mind tunde üleval hoida öösiti ning kui ma lõpuks jäängi magama, siis on sealt verd tunduvalt suuremates kogustes. Elagu õudukad!

Tänapäeval on info leidmine inimestele üpriski kergeks tehtud, seega hakkasin uurima karmavõla kohta ning avastasin huvitavat materjali. Näiteks, et selle suurust ning omamist on võimalik välja arvutada. Tuleneb teooriast, et inimesed sünnivad pärast surma uuesti, uues elus on eelmise elu karmavõlg juhul kui see saadi. Uuestisünni aeg sõltub karmavõlast jne. Pikk jutt lühidalt, minu numbrite kohaselt karmavõlg puudub.

Arvutuste tulemusi kinnitas fakt, et ma leidsin postkastist plaadi, mida pole Eestis müügil. Enamgi veel, seda oli saada vaid LaFee kontserttuurilt. Ja mina oman seda albumit, jällegi - pühendusega! Jutt käib Marya Roxxi uuest plaadist "Payback time". Plaat, mille iga looga suudan ma end samastada.

Sellest hoolimata, ma küpsetan. Te kõik teate, mis see tähenda. (ma küpsetan kui vihane olen / mõelda tahan - toim.) Kes külla tuleks, see nälga ei jääks. Tegelikult oleks isegi valik.

Mulle öeldi eile, et karmavõlg on lihtsalt ilusam väljend, et mitte öelda "ma keeran asjad nässu". (Nagu "motivatsioonipuudus" on ilusam väljend laiskusele.) Kui üks teguviis viib hävingule, siis järelikult.. tuleb teha teisiti.

Minu esimesed valimised

"Poliitik on inimene, kes peab rääkima, mis hakkab juhtuma ning hiljem selgitama, miks seda ei juhtunud" oli kunagi geograafia tunnis tahvlil päevatsitaadiks. Üpriski tõele vastav, kas pole? Mäletan senimaani, kuidas üks poliitik ütles põhjenduseks väga ausalt "Aga see oli vaid valimislubadus."

Mart teeb "Mine valima!!!" kampaaniat. Võtsin kätte ning tegin isegi täna selle hääletuse ära. E-riik nagu meil on. Nõuka ajal anti esmakordsele valijale lilleke, mina sain ka täna - hiljem otsustasime, et valimiste päras - õie. Tegelikult on nendest valimistest täiesti kõrini. Teleka vaatamine - kuigi harrastan harva - on võimatu. TV3 ja Kanal2 näitavad valimisreklaami, ETV näitab saadet, kus sellest räägitakse.

Kampaaniad, millega oma erakonda reklaamitakse on muutunud koledaks. Postkast on ummistatud, internetis hüppavad pisikesed aknad lahti ning osadel "õnnelikel" oli lausa võimalus - minul mitte - saada sõnum otse poliitikult. Ma ei tea ühtegi saajat, kes rõõmustas.

Tegelikult tekkis mul reklaami nähes küsimus. Savisaar rõhutab ühes reklaamis lauset stiilis 'sallivus teist keelsete ja teist meelsete kodanike vastu'. Ansip on ju teist meelne, kuid teda ta ei salli, süüdistas isegi majanduse põhja laskmises. (Oh mõelda vaid kui osavad on meie poliitikud, suudavad hävitada kogu maailma majanduse. Vägev, kas pole?) Seega, ta käitumine ja reklaam ei ole eriti kooskõlas, või mis?

Rohkem ma ei kavatse poliitika teemal sõna võtta. Tõmban end kivi alla kerra ja ootan kuni see õudus lõppeb.