Olen pikemat aega olnud lehe FMyLife lugeja. Eriti kehvas tujus on tore lugeda, kuidas kellelegi läheb veel halvemini. Kuni tänase päevani. Hommikul üllatati mind hoopis uue lingiga - MakesMeThink. Sellest hetkest vahetasin lugemismaterjali.
Paar päeva tagasi tahtsin teha ka sissekannet sellest, kuidas inimesed on head ning olukordadest, mis panevad mõtlema, sest neid hetki kogunes ootamatult palju. Näiteks tehti mulle fotograafiaalane tööpakkumine. Kuulutust näitas mulle iisik, kes on ise fotograafiafanaatik. Uurisin, miks ta seda mulle pakub, mitte ise avaldust ei tee, ütles ta lihtsalt, et arvas, et mulle võib see meeldida. (Mitte, et ta ei taha või ei saa. Vaid see võib mulle meeldida!) Või kui sain teada, et mulle püüti leida kinituseks capoeira-teemalist kalendrit. Olin arvamusel, et see inimene ei poolda minu tegelemist capoeiraga. Ajapuuduse tõttu jäid need sissekanded aga tegemata. Enamikes olukordades põhivabandus tänapäeval. Kogu selle semestri pidin seda tunnistama - ajapuudust. Liigagi tihti, kui te minu käest küsite. Nii palju kirgi ning soove vajus lihtsalt tagaplaanile tolmu koguma. Sealhulgas ka inimesi. Ei öelnud ma neile isegi mitte seda, et nad on kallid või ei hoolin. Ei saanud ma neile olla õlaks rasketel hetkel ning polnud kohal, et koos hüpata ostukärru, et sellega mööda parklat sõita ega vihma käes lompides tantsida. Seda mõistad siis kui kedagi hüvastijätuks kallistad ning haare on pikk ning tugev - sest see on suurim tugi, mis oled pikka aega saanud ning ei tea, millal tuleb järgmine võimalus.
Nende sissekannete lugemine sealt lehelt pani ennastki mõtlema. Selle tulemusena panin kapi kõrvale tüki juustu hiirele, kelle tõttu ma pool ööst üleval istusin. Kavatsen seda ideed ka jätkata - pisikesed asjad, mis panevad kellegi naeratama.
Parim mõte, mis ma täna MMT lehelt lugesin oli "You always complain about the red lights, but you never celebrate the green ones." Paneb mõtlema, kas pole?
Paar päeva tagasi tahtsin teha ka sissekannet sellest, kuidas inimesed on head ning olukordadest, mis panevad mõtlema, sest neid hetki kogunes ootamatult palju. Näiteks tehti mulle fotograafiaalane tööpakkumine. Kuulutust näitas mulle iisik, kes on ise fotograafiafanaatik. Uurisin, miks ta seda mulle pakub, mitte ise avaldust ei tee, ütles ta lihtsalt, et arvas, et mulle võib see meeldida. (Mitte, et ta ei taha või ei saa. Vaid see võib mulle meeldida!) Või kui sain teada, et mulle püüti leida kinituseks capoeira-teemalist kalendrit. Olin arvamusel, et see inimene ei poolda minu tegelemist capoeiraga. Ajapuuduse tõttu jäid need sissekanded aga tegemata. Enamikes olukordades põhivabandus tänapäeval. Kogu selle semestri pidin seda tunnistama - ajapuudust. Liigagi tihti, kui te minu käest küsite. Nii palju kirgi ning soove vajus lihtsalt tagaplaanile tolmu koguma. Sealhulgas ka inimesi. Ei öelnud ma neile isegi mitte seda, et nad on kallid või ei hoolin. Ei saanud ma neile olla õlaks rasketel hetkel ning polnud kohal, et koos hüpata ostukärru, et sellega mööda parklat sõita ega vihma käes lompides tantsida. Seda mõistad siis kui kedagi hüvastijätuks kallistad ning haare on pikk ning tugev - sest see on suurim tugi, mis oled pikka aega saanud ning ei tea, millal tuleb järgmine võimalus.
Nende sissekannete lugemine sealt lehelt pani ennastki mõtlema. Selle tulemusena panin kapi kõrvale tüki juustu hiirele, kelle tõttu ma pool ööst üleval istusin. Kavatsen seda ideed ka jätkata - pisikesed asjad, mis panevad kellegi naeratama.
Parim mõte, mis ma täna MMT lehelt lugesin oli "You always complain about the red lights, but you never celebrate the green ones." Paneb mõtlema, kas pole?
2 comments:
On ka selline lehekülg nagu MLIA http://mylifeisaverage.com/
Olen sellega kursis, see on ka vahva leht. Aga MMT on rohkem minulik. ;)
Post a Comment