Mis on elu?

Mõned päevad tagasi vaatasin filmi, mis juhatas inimese, kes tõi capoeira minuni, selle võitluskunsti/tantsu/mänguni. Linateos millest jutt, on 1993 aastal valminud "Only The Strong". Filmis kõlas ääretult hea mõte: "I've got major news for you. The world can be as big as you want it to be, or as small as your tiny little hood." Me ise oleme vastutavad oma elu eest. Ning seejuures enda, mitte teiste oma. Unistada tuleb suurelt.

Hiljem lugesin oma öökapiraamatut - mida mul enam ei ole, sest vanaema avastas, et pole sellist veel lugenud - kus vestlesid omavahel metsikus looduses elav põder ning loomaaiast pärit kotkas. Põder lausus: "Sest - mis on elu? See on võitlus! Elu - see on lüüasaamised ja võidud, kaotusekibedus ja õnnejoovastus. Mida on puuril meile pakkuda? Ainult kindlat ninaesist ja ohutut elu - aga mida on üldse väärt elu, kust puudub risk? Üle lumise välu huntide eest põgenedes, neid jalahoopidega eemale peletades - vaat sellistel hetkel tunned sa tõeliselt, missugune on elu maitse! Ja kui sa surmväsinuna võssa tuigud, lahingust kurnatud, nahk hammustustest vermeis, kopsudes kiirest kihutamisest vere maik, siis sa võid öelda - ma elasin, ma võitlesin, ma võitsin! Ainult sääraste hetkede järel suudad sa õieti hinnata puulehtede õrna maitset, päikese rammestavat soojust, emapõdra pehmet lähedust. /--/ Ainult vaba loom, kelle turja kohal vihisevad kütikuulid, oskab hinnata iga päikesetõusu, sest ta teab, et see võib jääda tema viimaseks." (A. Kivirähk, "Jutustused")

Enam paremini öelda ei saakski. Kasuta antud võimalusi, tõuse pärast kukkumist. Usu endasse ja oma võimetesse. Arvesta teistega ja kuula, kuid ära lase nendel arvamusel end liialt mõjutada. Pole mõtet muretseda selle üle, mida teised arvavad. Sest kumb on lõpuks sinule esmatähtis - sa ise või teised Kui mitte praegu, siis millal? Et aastakümnete pärast saaks uhkusega öelda - ma elasin, ma nägin! Laialdaselt levinud teadmised, mida paljud peavad lihtsalt sõnakõlksuks.

Ma võiks hetkel vist motivatsioonist lausa lõhki minna.

Jaanipäeva järelkaja

Tore, et aastas on paar sündmust, kus toimub massiline grillimine. Mina sain oma hemoglobiini korda - kui uskuda sääskede maitset - ja olin jaanipäeval mõnusalt puretud. (Tartu vereimejatele ei kõlba ma siiski veel.) Kuna ilm oli niiske ning korra tuli isegi vihma, olid platsis kõhtjalgsed. Ma polnud kunagi teo käest hammustada saanud, nüüd on ka see kogemus olemas. Ning selle päeva parim hetk oli see, kui ma õues natukene capoeirat tegin ning minu käest küsiti: "Käid capoeira trennis?". Inimene, kes jagas minu vaimustust!!

Väheteatud fakt: Vihmaga jaanipäev on nüüdseks juba traditsioon. Viimati juhtus kogu Eesti kuiv sel päeval olema aastal 1989, 20 aastat tagasi. Kuna ma olen sündinud natuke pärast jaanipäeva, siis minu eluaja jooksul ei ole olnud jaanipäeva, kus kogu riigis mitte kuskil ei sajaks.

Reede veetsime heade mõtete linnas. Pärast Tartut, kus käisime tunnistamas, kuidas mu sõtse saab ülikooli käest paberid, mis tõestavad, et tal on kraad, korraldasime kodus uue grilli. Sujuvalt sai sellest ka minu kahekümnenda sünnipäeva tähistamine. Birthday came early this year. Korra sai ka Twisteris endale sõlm sisse keeratud. Capoeirast on kasu, tegin mõned minutit silda ning olingi võitja.

"Päevakorral on hurraa-optimism. Õhk on optimismist lausa paks. Oled jõudnud punkti, kus negatiivsusele ei jätku lihtsalt ruumi."

Ütles minu tänane horoskoop. Väga palju ta mööda ei pannudki. Unenäod läksid tunduvalt rohkem kontrolli alla pärast viimast sissekannet (mis tõestab rääkimise tähtsust - toim.), suvi on käes ja ilmad muutuvad aina soojemaks. Samas, mingit drastilist edasiminekut ei toimu. Hullem veelgi - isegi pisikest liikumist pole. Paigalseis. Nagu kiiktoolis kiikumine, tegevus on aga edasi ei vii kuskile. (Välja arvatud, kui sa kiigud mu vanaema kiiktooliga, tollega saab küll tahtmise juures toa ühest otsast teise sõita).

Ma nautisin vahelduseks seda, et polnud muutust iga päev. Seda võiks kirjeldada kui vaadata kuskil põllul, kiikudes üksiku puu külge seotud kiigul, päikeseloojangut. Saatjaks on soe suvetuul selle saatel liikuv rohi. Mõnus koht, kuhu peituda kui asjad üle pea kasvavad. Oled päeva, oled kaks. Kiigud nädalakese. Ja siis lähed hulluks. Mina vähemalt sellist rahu liiga kaua ei talu. Mingit elevust on vaja. Seljakotiga kuskil uitada. Kiskjale pai teha või tema eest puu otsa ronida. Ühe valdkonna unistuse suutsin täna teadvustada. Oi see saab super olema. (Täpsem info jääb minu teada hetkel - toim.)

Tuleb luua kunstlikult olukordi, mis oleksid erinevad ja viiksid edasi. Vahetada kiiktool ratastega tugitooli vastu, millel on teekann külge ehitatud ning kus on mõnus lauake mu kaktustele.. Tuleb vaid fantaasiat kasutada.

Eilse päeva tsitaat: "Miks öelda 'ups' kui võiks öelda 'arvutimonitor'."

Unenäos kaduma läinud

Mõni aeg tagasi sai kilgatud, et meil on juuni kuu ja minul ei ole unehäireid. Nüüd on sobilik aeg tuletada meelde rahvaütlused, nagu näiteks "Ära hõiska enne õhtut" ning tunnistada, et rõõmustatud sai liialt vara. Mind pole õnnistatud siiski mitte unehäiretega oma levinuimas tähenduses, sest.. minu tüüpilise unehäireperioodi kohta magan üllatavalt palju. Ärkan iga tunni tagant kuid näen sellest hoolimata und, mis magamise ajal on ääretult reaalne ning mis 1) on hommikuti selgelt meeles 2) jätkub kui ärkan vahepeal 3) rohkem kui pooltel kordadest olen teadlik, et see on uni. Ääretult kummaline kooslus, tunda et see toimub reaalselt ja teada, et see on kõigest uni. Sündmused, mis seal toimuvad on seotud mu viimaste päevade mõtetega. Katsetan unenägudes läbi ideid. Samuti olen pidanud vestlusi inimestega nendel teemadel, millest ma ei ole julgenud/tahtnud/pole võimalust olnud rääkida. Raske uskuda, et nii kergesti lucid dreamingu oskuse endale sain.

Kuid tänu nendele vestlustele - mida ei ole päriselt toimunud - tunnen, et need inimesed on mulle nüüd tunduvalt lähedasemad, tunnen ärgates neist meeletult puudust. Püüan meeleheitlikult meelde jätta, mis juhtus tegelikult ja mis unes. Hulleim on see, et unes näen üritusi, mille kohta tean, et ma ei saa seal osaleda. Ning kui sa oled korra näinud seda, kui rõõmus on keegi, et sa oled kohal ning tegelikult sinna minna ei saa siis sa suudad ette kujutada liigagi hästi, mida ta tunneb kui sa ei tule. I had a chance and I blew it. Teiste inimeste mõistmine on tunduvalt paremaks muutunud.

Hakkan sega ajama reaalsust ning unenägusid, just viimaste tõelisuse pärast. Senimaani hulleim, mis juhtunud, on minu pettumus nähes hommikul segamini tuba, samas kui ma tean täpselt, et koristasin tunde. Senimaani. Kuid selles nö teises reaalsuses katsetan tunduvalt rohkem, teades et minuga ei juhtu midagi. Mida ööd edasi, seda vähem tunnetan, et uni on uni ja reaalsus on reaalsus.
Mulle hakkab ühe rohkem tunduma tõelisena teooria, et ongi kaks reaalsust, kus inimene elab paraleelselt.

See sai segaselt kirja pandud. Kuid ma ei muretse liialt. Ei julge millegi nimel vanduda hetkel, et ma unes sissekannet ei kirjuta. Andestage mulle mu segased laused ja kummaline käitumine.

Hooaja lõpupidu

Nüüdseks peaaegu nädal tagasi toimus Genialistide Klubis Teatritehase hooaja lõpupidu, mille kohta ütles iga verelible minus, et ma pean sinna minema. Läksin ka. Pärast üritust olid näolihased naermisest valusad. Ning seejuures mitte teeseldud suunurkade tõstmisest. Lava vallutasid kõigepealt Animal Drama, mille kõik liikmed olid loomakostüümis. Ühe liik meil jäigi määratama, oli ta nüüd mutt või koer. Neile järgnes Leegitsev Sidrun, kes minu pettumuseks ei olnud sidrunikostüümis ning põlema ta end - ega kedagi teist - ei süüdanud. Viimasena astusid lavalaudadele Unholy Fables liikmed. Tutvuse poolest roomasime mugavalt istekohalt lava ette, kust ühtlasi oli tunduvalt kergem pildistada. (Ega te ometi ei arvanud, et ma ilma kaamerata läksin?) Unholy Fables ise nimetab oma muusikastiili "Metal / Death Metal / Psychedelic". Pole päris see, mida ma igapäevaselt kuulan. Kuid seistes seal, kõlari kõrval ning seda kuulata.. oli midagi võimast. Helilained põrkusid vastu iga vereliblet, tormates läbi organismi nagu oleks kummitusega kokku puutunud. Mõtted proovisid karjuda kuid sellise heli keskel polnud neil lootustki. Unholy Fables teab kuidas teha ükskõik milline üritus paremaks ning korraldasid tuleshow. Sellega ei olnud aga õhtu lõppenud. Järgmisena toodi välja berimbau ning atabaque. Just, teie mõte liigub õiges suunas - toimus järjekordne capoeira esitlus. Meie ainus küsimus pärast õhtut oli "Can we do what again?". Hooaja lõpupidu ei olnud mitte ainult Teatritehasel vaid ka minu üks hooaeg lõppes.

Järgnes päev õppimise tähe all. Neid momente, kui ma vihast õppematerjalid minema viskasin oli küll ja rohkem. Siiski on mu ümber inimesi, kes suudavad mind motiveerida õppima. Või olen ma lihtsalt liiga kergelt ümberveendav.

Esmaspäeval kirjutasime suure hurraaga eksamit. Olgu tänatud geen, mis andis mulle oskuse adekvaatselt iba ajada. Kirjutasin kolm või neli lehte juttu, osa sellest läks isegi teemasse. Mõtlesin, et kui D kätte saaks, oleks rahul. Unistasin isegi C'st. Sain B. Ma pean endasse rohkem uskuma ja unistused kõrgemaks ajama. Õhtul läksime Püssi, sest Vihmaussile on ikka vaja pöialt hoida, kui ta suure rahva ees laulma peab.

Sellest järgmine päev on mul täielikult mäluauk. Siiski mitte eelmise õhtu süül, vaid ma lihtsalt ei mäleta, millega ma tegelesin. Kolmapäeval vaatasin, kuidas Maaülikool lõpuaktuseid korraldab. (Õnnitlused mu tublile toakaaslasele!) ning eile vaatasin kuidas Tartu Ülikooli LOTE teaduskond neid teeb. Kahe võrdluses viimane võitis. Õhtul läksime Genialistidesse, sest minu silmis ääretult hea häälega Laura Junson oli esinemas, kitarril Erko Niit. Kuigi minu pettumuseks tuli esitlusele vaid üks eesti keelne laul, jäin rahule. Erko Niit oli mulle üllatuseks, tema annetega ei olnud ma kursis. Mõnus madal hääl ning suurepärane kitarrimängimise oskus. Peaks Laurale mainima, et eile oli ilus kontsert.

Täna lähen oma pisikesele sõbrale külla, kes demonstreerib mulle kuidas ta oskab süüa kõrvitsalödi. Tegus lõpp tegusale nädalale.

Vananemisprotsessi teemadel

Nägin öösel unes kuidas me tuttavaga bakatöid kaitsesime mu algkooli ees pargis. Minu oma rääkis vampiiridest. Äkiliselt hakkas selgest taevast kostuma müristamine. Mida aeg edasi, seda reaalsemaks see muutus kuni imbusin unenäomaailmast pärisellu. Sass (theCat) jooksis mööda mu tuba ringi nagu oleks hunniku kassitoitu võitnud lotoga, mis põhjustaski unenäos nähtud kolina. Ringi tormas ta ikka mõnuga, kindel ei ole kuid on tõenäosus, et mu vihmavari lekib nüüdsest. Mul puudus küll vaimustus, et ta seda hommikul kell viis harrastas, kuid ei hakanud pahandama ka... kuni selgus, et ta oli adopteerinud hiire, kellega ta end nüüd lõbustas ning kelle ta otsustas kas a) kaissu võtta või b) mulle kinkida. Igatahes tõstis Sass oma uue sõbra mulle voodisse. Padjale. Birthday came early this year.Ta on mu peale senimaani pahane, et ma selle tal käest ära võtsin. Naersin öösel tükk aega olles rõõmus, et ärkasin.

Rääkides sünnipäevadest, siis - nüüdseks juba vähem kui kuu pärast - on vananemine plaanis. Ideed kas ja kuidas seda tähistada puudusid eile täielikult. Kuni mul kästi öelda, kas pean. Lubasin pidada. Kel mõtteid sel teemal, andke aga julgelt teada. Eile puudus mul täielik entusiasm sel teemal, täna juba on. Ehk seepärast, et ma mõtlesin välja, mis ma endale kingin selle tähtpäeva puhul? Uni mõjub mulle jätkuvalt häid ideid tekitavalt. Pealegi, 20 saadakse vaid korra eluaja jooksul.

Varsti on viimane eksam tehtud ja varsti saab jälle trenni ja see teadmine teeb praeguse aja ka heaks.

Päev looduses

Kes on oma teadliku elu jooksul mõne taimega kokku puutunud teab, et neil on komme kasvada ning mõnda neist tuleb aegajalt natuke pügada. Otsustasin tegusaks hakata – sest siis on vabanduste leidmine, miks ma ei õpi eksamiks, kergem – ning läksin hekkile terariistadega kallale. Edward Käärkäsi ma ei ole, kuid komplimente tuli minu töö kvaliteedi kohta küll. Korra sattusin unistama kui hea juuksur minust saaks ning nüüd on üks koht natuke lohus, kuid seda ei märkagi kui keegi just ei hakka langevarjuhüppeid (mis on muide keelatud – toim.) mu põõsasse tegema.

Olles juba mõnusalt põõsaste lainel, hüppasin sirelipuhmasse ja otsisin viie kroonlehega õit. Nende söömine pidavat õnne tooma. Istusime koos mesimummudega nagu napakad põõsas; keegi meist ei olnud seda nägu, et leidis mille järgi oli tulnud.

Pettununa hakkasin vereimejaid jälgima. Sääsk tuli, istus mulle käe peale. Jõllitasin teda huviga muundades end kiirtoidurestoraniks, et vähemalt keegi saaks, mis otsib. Pärast seda kui ta mulle neli korda nõela kämblasse suskas ja ikka enda toitmisprotsessi ei alustanud vaid otsinguid kahe sendimeetri kauguselt jätkas, ärkas mu teine käsi, millest tiivuline arvatavasti teadlik ei olnud, ning lömastas ta. Oma verd lasen ma siiski vaid teatud piirini mõnitada. Kui ei kõlba, ärgu söögu. Niisama sonkida ka ei ole ilus. Kuigi ma ei usu, et punane vedelik mu sees nii kehva on.

Edasi viis mu teekond lammaste juurde, keda ei olnud. Ääretult karvane ja paigal mitte püsiv röövik oli; vastupidine eilsele. Ehk ongi liiga palju tahetud ühel päeval näha nii villalisi kui liblika silindrikujulist järeltulijat.Nüüd istun siin, oma toa põrandal koos kausi porgandite ning eksamimaterjalidega. Ja tegelikult on hea olla.
----------------------
Tutvuse mõttes reklaami ka: 13 juuni Tartus GenKlubis - Unholy Fables kontsert!

Tulemuusika 2009

Toimus Ugala tiigi kaldal pühapäeva õhtul sellise nimega üritus. Teisisõnu on "Tulemuusika2009" rahvusvaheline ilutulestikuvõistlus. Ürituse nimest võib teha loogilise järelduse, et mina olin kohal.

Mida kujutas endast selline võistlus? Igal osavõtjal - Blikas Leedust, Tähtiraketti Soomest, Kalvin Valgevenest - oli aega kümme minutit, et end tõestada. Korraldajad aga ei nimetanud sündmust Tulemuusikaks niisama. Nimelt, taeva poole lendavad rakendid pidid olema sünkroonis muusikaga.

Et üritus kestaks natuke rohkem kui nelikümmend minutit (õhtu lõpetas Arnika oma pürotehnikaga), sisaldas pileti hind ka kontserti. Alustas seda hääle kaotanud Koit Toome, kellele lisandus aegajalt Maarja-Liis Ilus, Ivo Linn ja Ines. Tegime avastuse, et viimase lood räägivad ülikoolist. Näiteks "15 magamata ööd" on täielikult eksamitest, "Lõpuni välja" bakatööst.

Pürotehnikaga alustas Valgevene, kõige noorimad sel võistlusel. Järgmisena näitas taset Leedu, kes kasutas nii Kill Billi tunnusmuusikat kui ka selle aasta Eurovisiooni võidulugu. Sobivalt kandis nende etteaste nime "Fireworks Fairytale". Pärast Leedu esinemist oli rahval suu muruni ning ootused ületasid igasuguse piiri - Tähtiraketti on Soome kolmekordne (või oli see nelja?) meister pluss neil on kolmekümne aastane kogemus. Nende kava oli ka kõige rohkem sünkroonis muusikaga, milleks oli nii Mozarti kui ka jaapani päritolu helisid. Rahvale meeldivad aga suured paugud ja palju kuldvihma, seega võitjaks osutus Leedu, kes sai ka minu hääle. Nende "Fairytale" on mul ka videos, tulge külla ja ma näitan.

Rahvas karjus "Kor-ra-ta!" üpriski mitu korda. Kordamisele siiski midagi ei läinud. Kahjuks.

Pöördepunkt?!

Valisin kaua raamatu ja filmi vahel. Võttes arvesse fakte 1) raamatut ei suuda ma käest panna 2) homseks on vaja välja puhata, langes minu otsus filmi kasuks. Tõenäosus kiiremini läbi saada kui raamatul. Valikut ma ei kahetse.

See oli täpselt see, mis ma vajasin. Sellist mõju pole mulle mitte miski kaua avaldanud. Kuigi kell on kaks läbi öösel ning väsimus puudub (mis näitab vaid seda, et mu igaaastased unehäired tulid jällegi nagu kella järgi - juuni kuus) olen ma täiesti kindel, et ma saan täna magada. Enamgi veel, ma saan magada ilma õudusunenägudeta. Liiga optimistlik, arvate? Võibolla. Homme selgub.

Julgen uskuda, et mu küpsetamised on selleks korraks tehtud. Kes soovib kaerahelbe- või tartahelbe küpsised võib kontakteeruda. Sellist perioodi ei ole juba kaua.. ehk siis, mitte kunagi olnud. Mina ootan igatahes põnevusega homset..

Karmavõlad

Viimase aja sündmusi arvestades (nii mõnegi kohta sobib fraas 'You're my torture with no end, I guess I could call you my 'eternal friend'.) olin veendunud, et oman karmavõlga. Lisaks sellele närve pole enam ollagi - piisab vaid sääsel vastu seina lennata, et ma karjatades ehmuks (kellele meeldis mind ämblikega terroriseerida, hetkel ei peaks te isegi mitte pingutama); pimedas toas üksi olek tekitab hirmujudinad; pisimagi veretilga nägemine suudab mind tunde üleval hoida öösiti ning kui ma lõpuks jäängi magama, siis on sealt verd tunduvalt suuremates kogustes. Elagu õudukad!

Tänapäeval on info leidmine inimestele üpriski kergeks tehtud, seega hakkasin uurima karmavõla kohta ning avastasin huvitavat materjali. Näiteks, et selle suurust ning omamist on võimalik välja arvutada. Tuleneb teooriast, et inimesed sünnivad pärast surma uuesti, uues elus on eelmise elu karmavõlg juhul kui see saadi. Uuestisünni aeg sõltub karmavõlast jne. Pikk jutt lühidalt, minu numbrite kohaselt karmavõlg puudub.

Arvutuste tulemusi kinnitas fakt, et ma leidsin postkastist plaadi, mida pole Eestis müügil. Enamgi veel, seda oli saada vaid LaFee kontserttuurilt. Ja mina oman seda albumit, jällegi - pühendusega! Jutt käib Marya Roxxi uuest plaadist "Payback time". Plaat, mille iga looga suudan ma end samastada.

Sellest hoolimata, ma küpsetan. Te kõik teate, mis see tähenda. (ma küpsetan kui vihane olen / mõelda tahan - toim.) Kes külla tuleks, see nälga ei jääks. Tegelikult oleks isegi valik.

Mulle öeldi eile, et karmavõlg on lihtsalt ilusam väljend, et mitte öelda "ma keeran asjad nässu". (Nagu "motivatsioonipuudus" on ilusam väljend laiskusele.) Kui üks teguviis viib hävingule, siis järelikult.. tuleb teha teisiti.

Minu esimesed valimised

"Poliitik on inimene, kes peab rääkima, mis hakkab juhtuma ning hiljem selgitama, miks seda ei juhtunud" oli kunagi geograafia tunnis tahvlil päevatsitaadiks. Üpriski tõele vastav, kas pole? Mäletan senimaani, kuidas üks poliitik ütles põhjenduseks väga ausalt "Aga see oli vaid valimislubadus."

Mart teeb "Mine valima!!!" kampaaniat. Võtsin kätte ning tegin isegi täna selle hääletuse ära. E-riik nagu meil on. Nõuka ajal anti esmakordsele valijale lilleke, mina sain ka täna - hiljem otsustasime, et valimiste päras - õie. Tegelikult on nendest valimistest täiesti kõrini. Teleka vaatamine - kuigi harrastan harva - on võimatu. TV3 ja Kanal2 näitavad valimisreklaami, ETV näitab saadet, kus sellest räägitakse.

Kampaaniad, millega oma erakonda reklaamitakse on muutunud koledaks. Postkast on ummistatud, internetis hüppavad pisikesed aknad lahti ning osadel "õnnelikel" oli lausa võimalus - minul mitte - saada sõnum otse poliitikult. Ma ei tea ühtegi saajat, kes rõõmustas.

Tegelikult tekkis mul reklaami nähes küsimus. Savisaar rõhutab ühes reklaamis lauset stiilis 'sallivus teist keelsete ja teist meelsete kodanike vastu'. Ansip on ju teist meelne, kuid teda ta ei salli, süüdistas isegi majanduse põhja laskmises. (Oh mõelda vaid kui osavad on meie poliitikud, suudavad hävitada kogu maailma majanduse. Vägev, kas pole?) Seega, ta käitumine ja reklaam ei ole eriti kooskõlas, või mis?

Rohkem ma ei kavatse poliitika teemal sõna võtta. Tõmban end kivi alla kerra ja ootan kuni see õudus lõppeb.

Metsistunud ja arvatavasti mõne gripi käes kannatavad sääsed, batuut koos teetassiga, päikesepõletus ning saun. Paljajalu tulikuumal maapinnal, kilomeeter kilomeetri järel.. Värskelt niidetud heina lõhn... Ei ole paremat kohta kui kodu! Siin hakkavad minu hommikud:

Viimastel päevadel on saanud põhiküsimuseks, miks ma üldse veel üritan. Postkasti todays fortune ütles, et pessimistid ei võida kunagi. Kas see kuulub ka pessimismi alla, kui ma tean, et pole enam mõtet end ogaraks rabeldeda ning tuult püüda ning annan alla? Paar korda on sellistel hetkedel minuga rääkima juhtutud. Mulle näidati, et on mõtet püüelda. Praegu ei ole ma jälle nii kindel. Ma olen võimatu, ma tean. Sisemine dilemma, sest samas ma keeldun uskumast, et elu on koletu ja jube ning raske.

Ma tahan revolutsiooni.