Kes on oma teadliku elu jooksul mõne taimega kokku puutunud teab, et neil on komme kasvada ning mõnda neist tuleb aegajalt natuke pügada. Otsustasin tegusaks hakata – sest siis on vabanduste leidmine, miks ma ei õpi eksamiks, kergem – ning läksin hekkile terariistadega kallale. Edward Käärkäsi ma ei ole, kuid komplimente tuli minu töö kvaliteedi kohta küll. Korra sattusin unistama kui hea juuksur minust saaks ning nüüd on üks koht natuke lohus, kuid seda ei märkagi kui keegi just ei hakka langevarjuhüppeid (mis on muide keelatud – toim.) mu põõsasse tegema.
Olles juba mõnusalt põõsaste lainel, hüppasin sirelipuhmasse ja otsisin viie kroonlehega õit. Nende söömine pidavat õnne tooma. Istusime koos mesimummudega nagu napakad põõsas; keegi meist ei olnud seda nägu, et leidis mille järgi oli tulnud.
Pettununa hakkasin vereimejaid jälgima. Sääsk tuli, istus mulle käe peale. Jõllitasin teda huviga muundades end kiirtoidurestoraniks, et vähemalt keegi saaks, mis otsib. Pärast seda kui ta mulle neli korda nõela kämblasse suskas ja ikka enda toitmisprotsessi ei alustanud vaid otsinguid kahe sendimeetri kauguselt jätkas, ärkas mu teine käsi, millest tiivuline arvatavasti teadlik ei olnud, ning lömastas ta. Oma verd lasen ma siiski vaid teatud piirini mõnitada. Kui ei kõlba, ärgu söögu. Niisama sonkida ka ei ole ilus. Kuigi ma ei usu, et punane vedelik mu sees nii kehva on.
Edasi viis mu teekond lammaste juurde, keda ei olnud. Ääretult karvane ja paigal mitte püsiv röövik oli; vastupidine eilsele. Ehk ongi liiga palju tahetud ühel päeval näha nii villalisi kui liblika silindrikujulist järeltulijat.
Nüüd istun siin, oma toa põrandal koos kausi porgandite ning eksamimaterjalidega. Ja tegelikult on hea olla.----------------------
Tutvuse mõttes reklaami ka: 13 juuni Tartus GenKlubis - Unholy Fables kontsert!
0 comments:
Post a Comment