Mind on mitu

Tunnistan kohe ausalt, et kuigi pealkirjast võib soovi korral seda välja lugeda - ei ole uudiseid peadsest ilmakodanikust. Selles osas on mind jätkuvalt üks, miniminata. Järgmise üheksa kuu jooksul ei muutu selles osas midagi.

Sellegi poolest, mind on kaks. Nimelt, esimesel tööpäeval astusin ruumi sisse ning üks kolleeg pidas kohe pika jutu maha sellest, mis ta suvel tegi. Lasin tal jutu ära lõpetada ja seepeale naeratasin sõbralikult (esmamulje on kõigeolulisem!) ja tutvustasin end. "Oih, ei olegi KolleegIK!" oli tema ehmunud. "Te olete nii sarnased!". Kuna KolleegIK oli minu jaoks täiesti võõras veel, ei osanud seisukohta võtta. Võtsin hoopis istekoha ja koosolek võis alata.

Sellest poolteist kuud hiljem, istudes oma Rapuntslitornis (minu kabinet asub tornis) otsustasin vastaskabinetis oleva kolleegi käest miskit uurima minna. Vajusin rõõmsalt ruumi, ajasime veidikene juttu ja tema küsis täiesti teemaväliselt, kas mul on prillid? Tunnistasin, et on. "Tead, ma ei tundnud sind täna ära. Vaatasin mitu tundi, et miks võõras inimene sinu võtmetega siin käib. Et kas meil on uus töötaja või..." Novot. Mina, kes ma käisin pidevalt lahtiste juuste ja prillidega.. tulin ükspäev tööle kinniste juustega ja prillivabalt. Riskantne liigutus.

... ja parima loo jätsin viimaseks. Väga paljud on inimesed tööl...ajavad mind KolleegMV'ga segi. Lihtsalt mitte niisama segi vaid ikka sellises mastaabis, et kirjutasin enda märkmikusse lõpuks info, mida MV jagab. Miks? Sest teised olid väga pettunult meelestatud "Aga see ongi ju sinu töö seda infot teada, mismõttes sa ei oska öelda...". Alguses oli tore. Pärast mitmendat korda selgitust, et ma ei ole MV enam mitte. Meie segamini ajamine toimib ka teistpidi - teda aetakse minuga sassi. "Oh, sul oli täna hommikul hoopis teistsugune soeng ju!" on talle oi kui tuttav fraas.

Arutasime seda MV'ga ka. Seisime siis kõrvuti peegli ette ja tehke mis tahate, meie sarnasust ei näinud. Kaks erinevat inimest. Prillid/pole prillid, pikad juuksed pruunid juuksed/lühikesed mustad juuksed. No ei ole sarnasust... kuni panime juuksed samamoodi soengusse. Ja siis oli selge - kaua kadunud kaksikõde on leitud! 
Edaspidi hakkame vaid vaheldumisi tööl käima ja keegi ei saa aru, et üks puudub.

Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.

Ärevuses tehnika

"Saan ma sind kuidagi aidata?" küsisin kolleegi käest, kes meie printer-skänner-koopiamasina kõrval nõutu näoga omaette urises. "No see ei tee, mis ma tahan!" kõlas pettunud häälel üle toa vastus. "Ahhaa, no vaatame..." ja astusin sammuke lähemale, et paremini toimuvat jälgida. Eeskujulikult näitas, milliseid nuppe ja mis järjekorras ta vaheldumisi jõu ja hellusega vajutab - tulemus aga puudub, järjepidevalt.

"Näed, ei skänni!" hõikas ta võidukalt justkui oleks kartnud, et minu pilgu all masin ootamatult soovitud tulemuse annab. Tuli tunnistada - ei skänninud tõesti. Kraapisin ajusopist kõik oma teadmised skanneerimise kohta kokku ning uurisin, kas ta arvutist on valinud kuhu kausta soovib seda faili, mis õndsalt skännimist ootab. 

"Mis kausta valinud?" suutsin tema nördimusele vaid segadustunde juurde tuua. Kiirelt andsin ülevaate skännimisprotsessist, kuid segaduses pilk säilis. Sain aru, et siin tuleb pigem erialaseid teadmisi rakendama hakata ning uurisin, mis kalli kolleegi eesmärk on; mida ta tahab, et printer-skänner-koopiamasin lõppproduktina endast välja/arvutisse sülitaks. 

"Noh, see paber siin... mis mul on.. seda tahan skännida... et ma saaksin teise samasuguse veel.". "Ahaa... saan ma õigesti aru, et sa tahad mitut samasugust lehte, nagu see mis sul on?" läks minul lambikene peas põlema. "Just just, aga see ei tee nii!" -"Sa tahad koopiat teha, mitte skännimist".

Masin tegi koopia nagu siuhti valmis. Flirtisin ideega minna IT-mehe palgast osa endale küsima, kuid jätsin selle tegemata. Praeguseks olen arvuti/printeri jms abi nii palju osutanud, et võiks palgasedelil eraldi reana välja juba tuua küll.

Mulle räägiti, et see printer-skänner-koopiamasin olla meil üldse "nagu naine", kes "vajab hellust ja hoolt ning mõistvat suhtumist". Minule on jäänud mulje, et tegemist on hoopis sotsiaalärevusega patsiendiga, kellel on madal pingetaluvus. Teine hüpotees on somatoformsete häirete rühma kuuluv hüpohondria - pidevalt vilguvad tulukesed ning ta ootab, et keegi korraks mõne luugi sisse piiluks või nuppe vajutaks. 

Aga kui printerit sellise nurga alt vaatama hakata... on vist aeg endal puhkusele minna?

Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.

Trennimuusika

Pärast seda, kui andsin ülikoolile tähtsat teksti täis kirjutatud suure hunniku pabreid (tuntud ka kui minu lõputöö) jäi minu trennitegemine väga viletsaks. Selles mängisid rolli nii vaimustus natukene kõigest puhata, vigastusest paranemine ning Wolverinei - minu trenni A ja O ning põhimotivaatori - äraminek. Alguses olid võõrutusnähud küll trennist loobumisel ja vigastus tekitas vaid trotsi. Varsti... harjusin diivanieluga häirivalt palju ära.

The only exercise I've done this month is running out of money.

 Ameeriklane proovis mind ükskord motiveerida ja ilmus keset mu trenni kohale, keeras autos Eye Of The Tiger üürgama, utsitas tagant, et jookse jookse nüüd ning lubas aeglaselt mu kõrval sõita. Kuna tema kohale ilmumine oli otseselt seotud minu kehva mäluga meie kohtumisplaanide suhtes, siis sel korral jäi mu motiveerimine lühikeseks ning lõpetasin trenni autoga maja ette sõites...

Siis aga otsisin üles selles valdkonnas endast targemad inimesed, et natukene nõu pidada. Oma tarkusega suudaks ma uue vigastuse suhteliselt kiiresti hankida ma usun. Paika sai päris kena plaanike ning selleks ajaks kui capoeira jälle hakkab suudan ma painduda jälle.

Aga eks iga algus on raske. Või koomiline. Näiteks, eilne trenn oli natuke ooper omaette. Läksin välja oluliselt hiljem kui muidu - linn oli täis inimesi ja sõidukeid, päike paistis lagipähe, pardid ei siblinud ringi ja linnuke oli vakka. Minu geniaalne idee tavapärane jooksumuusika (aastast 2010) välja vahetada põrus haledalt, sest ma ei suutnud mitte kuidagi leida inspiratsioon joosta, kui mulle samal ajal karjutakse kõrva "Shake that ass, shake that real bad" ja niimoodi intervallidena kuus minutit järjest. Ma ei taha oma peput halvasti väristada, aitäh pakkumast. Minu õnnetuseks oli see üks mõistikumaid lugusid nimekirjas.

Jagage enda head trennimuusikat. Kaua ma aastas 2010 istun. 

Käsitöö: putukate trips-traps-trull!

Pikemat aega flirtisin ideega, et tahan kividest õue trips-traps-trull mängu teha. Oleks looduslähedane ja mõnus ajaviide. Nüüd siis lõpuks jõudsin valmis... natukene teistsuguse kui algselt planeeritud. 

Vaja läheb: 

üht suurt lapikut kivi 

10 pisikest kivi

värvid (akrüül nt) 

pinstlid / tops veega / aluspind

Ja siis tuleb lapikule kivile ruudustik teha ning pisikesed täpselt selliseks nagu hingeke ihaldab. (Kapten Ilmselge, teie teenistuses!) Mina, nagu näha, ihaldasin mutukaid-putukaid. Aga miks mitte rohutirtsud, ämblikud, prussakad või mardikad. Või pähklid. Neerud ja kopsud. Laske kujutlusvõimel lennata! Näiteks jõudsin niikaugele, et võiks teha ka vaid kompamise teel mängitava versiooni, aitab mõtlemist arendada.

 

Praeguse seisuga ei julge lubada, et kuulutan nad lõplikult valminuks - mutukatel on lootust tiivad ka veel saada.

Ma näen sind!

Kui tuttavatel / endal on lapsi, võtke nemad ka kampa! Mina Lepatriinut ei kaasanud, sest nägin piisavalt vaeva takistamaks kassigi söömast värvi. Pole kindel, kas ma kahega oleks üheaegselt toime tulnud.

"Tark ei torma ja loll ei lõpeta" ...

.. oli minu ja SaareNaiseRammu moto lõputööde kirjutamisprotsessi vältel. Kuskile meil kiiret polnud, kuid mittelõpetamine ka valikus ei figureerinud. Moto töötas, sest tööd said esitatud ning enamgi veel - kaitstud. Pingelanguse peaval tuli alles koos tulemusega järgmisel päeval. Vaatasin oma to-do-listi, milles olin kõik viimseni maha tõmmanud ja ei osanud mitte kui midagi asjalikku oma ajaga peale hakata. Jäi üle vaid lõpuaktuseid oodata.

Tekkel uhkelt peas tõusin kikivarvukile nägemaks, kuidas SaareNaiseRamm oma esimesed sammud värske kraadi omanikuna teeb. Tema tuiskas aga uksest välja ja kadus nelja tuule suunas. Sellised need noored on! Varsti ilmus siiski uuesti nähtavale; egas ta tahtis ka kuulda, et tubli on. Nüüd tal külas käies selgus, et minu toodud (lõike)lilled on ikka veel üpriski adekvaatses seisus vaasis. GMO, ilmselgelt.

Järgmine päev sain - tekkel jälle uhkelt minu vaimustavat patsikest katmas - kuulata, mida rektor mulle räägib. Teoorias jagati eluteele kaasa tähtsaid sõnu, kuid praeguseks mäletan vaid, et meil polevat õigust õpinguid poolel jätta (põhjus on nüüdseks minu kraadiga hinnatud teadmiste hulgast lahkunud) ning, et tütarlaps minu kõrval kogu püha ürituse aja nutitelefoniga Facebookis istus ja enda ees oleva õppejõuga kirjakesi vahetas. Ah, et kuidas ma tean? Vahepeal pidi ta vastust liiga kaua ootama ning seega koputas talle õlale "Noh, lugesid juba või?". Kui ma öösel kell üks enda telefoni ka ilusate sõrmekeste vahele lõpuks haarasin leidsin sõnumi, mis mind ja mu diplomit kohvikusse viia tahtis. Tuleb ikka endale telefon käe külge teibiga tõmmata, muidu kohvikusse ei saa.

Mõte sellest, et minu arvuti lähiajal esseede kirjutamist ei näe, on ääretult paeluv ja soojendav. Harjumusest tahaks siiski ainetele registreerida. Näiteks võttis ühendust õppejõud ning rääkis head uudist - tulevast õppeaastast pakub ülikool hollandi keele järgmise taseme kursust.

Varbaidpidi olen ikka koolis - juhendaja saatis suvelugemiseks artikli, sest ega teadus suvepuhkusele lähe. Ma end veel nii teemasse sisse pole viinud, et jälle söömishäiretega kummitusi unes näeks, kuid paranoilised maffioosod on juba esindatud.

"Pool tundi häbi, aga kraad kogu eluks", kui..

... tsiteerida tundmatuid klassikuid. Nädal tagasi kaitses SaareNaisRamm edukalt oma tööd ning mina olin tema üle ääretult uhke! Siiani olen. You rock girl! Kujutasin elavalt ette, kuidas ma ka kunagi nõnna kaugele lõpuks jõuan ja mis tunded/emotsioonid minust läbi käivad. Kujutluspilte takistas oluliselt eesootav eksam, mille jaoks olid konspektis laused stiilis "2-arahhidonoüülglütserooli (2-AG) teke fosfoinositiididest närvirakkudes fosfolipaas C ja diatsüülglütserooli lipaasi katalüüsimisel" ning avastus, et see minu ilusasse ajju kohale ei jõua.

Lõpuks jõudis kätte ka see aeg, kus mina sain rea tähtsate isikute ees seista ja neile rääkida, mida ma kokku kirjutanud olen. Ärevus selle pärast tekkis eelmise päeva õhtul kell kuus. Ööga suutsin küll seda alla lükata, kuid - osav nagu ma olen - oli see hommikuks tagasi ning ma polnud kindel, kas ropsida või graatsiliselt minestada. Mõlema jaoks ajul ressurssi polnud. Enne teaduskonna poole liikumist sain ka teada, mis tunne on paanikahoogu omada. Ei soovita.

Tegin kõigile tuttavatele selgeks, et kelle oma kaitsmiselt leian, selle ma sõbralistist ära kustutan ja edaspidi tänaval ignoreerin. Sõtse va kaval leidis, et ma nagunii tänaval tuttavaid ei märka ning larhviraamatus kontot pole, seega ta võib vabalt kohale tulla. Doktor ilmus ka platsi hoolimata minu poolt öeldud valest kaitsmisajast, päevast ja ruumist. Tegelikkuses oli natuke uhke küll, et mul fännklubi kohal oli. 

Ja siis kuulutas komisjoni esimees valju häälega, et minu kord on nüüd ette tulla. Proovisin maksimaalselt normaalne olla ning minimaalselt (nähtavalt) väriseda. Arvatavasti nägi see kohutavalt veider välja, kuna iga päikesepuudusest tulenevalt lumivalge keharakk minus püüdis vältida stressileevenduseks mõnda nalja alustuseks teha. Ma arvan, et lõputöö kaitsmine ei ole kõige õigem koht, kus alustada oma püstijalakoomiku karjääri.

Pilti taskusse ei pannud ning nuttes minema ei jooksnud, nii et tegelikult ääretult edukas, kas pole? Ennist sai tagasi mõeldud kaitsmisele ning tekkis tahtmine maa alla vajuda ja silmi peast välja nutta, sest enesekriitik minus tõstis pead ja leidis absoluutselt kõik vead üles. Samas tean, et sisedraama on täiesti ülepaisutatud ning tegelikult kõik läks hästi. Sest nüüd on kõik. Kraad kogu eluks. Kõik, kes mind kaua kaua näinud ei ole.. nüüd on teie võimalus, sest...

..Master has given Dobby a diploma? Master has presented Dobby with a Degree! Dobby is free!!!

Ah, uni ongi nõrkadele!

Ajasime köögis SaareNaiseRammuga juttu ning vestluse taustaks avasin külmkapi. Jõllitasin selle sisemust pikalt ja põhjalikult, kuni lõpuks pidin nõu küsima, mida ma üldse sealt otsingi? SaareNaiseRamm heitis mulle kahtlustava pilgu ja segaduses häälel mainis, et "No tegelikult on sul tee tegemine pooleli...". Õige jah, ma teen teed ju. Selliseid hetki on hirmuäratavalt palju tekkinud, kus mõistus ei koopereeru enam. Ja siis selline tahab kraadi, eksole!

Lõputööle sain hinnangu "Väga hea, tee .pdf ja esita ära" (me ei pea köitma) päev enne ametlikku tähtaega. Istusin arvuti ees ning tegelesin pingsa jõllitustööga. Käsi aga ei tõusnud saada nuppu vajutama. Peas keerlesid hullumeelsed ideed, kuidas ma olen kuskil nagunii mõne koma valesti pannud või kubiseb kogu mu eepos kirjavigadest või... mida kõike ma veel saaks seal valesti teha. Lõpuks pigistasin silmad kinni ja saatsin ära (loodetavasti õigele isikule). Koheselt tekkis pingelanguse peavalu nagu kellavärk! Tegin valguskiirusel endale nimekirja kodutöödest ja eksamitest, mis veel valmimist ootavad ning sain peavalumurest lahti kui imeväel. Palun pakkuge ideid, millega pärast kaitsmist endale stressi tekitada võiks, aitäh.

Pärast töö esitamist lubasin endale natukene puhkust ning võtsin voodis horisontaalse asendis sisse ja tõmbasin teki üle pea. Sellest saati on minu unehetked möödunud korra tunnis ärkamise saatel. Suikun unne -> ärkan võpatuse saatel üles -> olen paanikas, et ma tööd ei kirjuta -> mälu ärkab ja ütleb, et olen napakas -> suikun unne... vaid selles, et tunni pärast stsenaariumit korrata. Doktor avaldas arvamust, et ehk kogu suve ei kesta. Tal oli õigus - mingist ööst alates ärkan hoopis viimase eksami õudukate pärast. (Farmakoloogia olla küll vaid keeruliste sõnadega lihtne jutt, kuid ma kahtlen selles veel jätkuvalt). Või siis näen unes, kuidas Miley Cyrus mind uputada üritab, samal ajal kui keegi basseinis olevaid inimesi tennisepallidega pillub, et nad kiiremini ujuks... Mul on probleeme.

Troy: I think I'm failing psychopharmacology. Britta: Why are you taking that? Troy: I thought it was a class about crazy farm animals.

Varsti võib endale stressi tekitada kaitsmise pärast. Ma ei ole kunagi olnud vaimustuses proovikaitsmiste ideest. Mitte, et mul oleks midagi raske õppustel, kerge lahingus mõtte vastu või oleksin enda võimetest üliinimlikult heal arvamusel, oh ei. Pigem pole ma ideest üks õudus kaks korda liigselt vaimustuses. Kuidagi läks nii, et mitte kummagi bakalaureusetöö ega ka seminaritööga pidanud ma eelnevalt midagi proovima. Eelmine nädal tundsin aga, et just proovikaitsmine on see, mida mu üksluine eluke vajab. Aitas, oi kuidas aitas! Lisaks leidsin selle käigus üles vormistusvea ning puuduva sõna - ilmselgelt oleks pidanud rohkem jõllitama enne saatmist. Kavatsen õppejõuvaba proovi ka veel korraldada, kes tahab tulla võib koogisoove öelda.

Palun minu pükse mitte süüa!

Kurtsin Wolverine'ile oma jalavalumure, mille peale ta kortsutas mõtlikult kulmu ja ütles, et... kust tema teab, ega ta arst ole. Enne kui ma ahastavalt ohkama jõudsin hakata oli ta siiski diagnoosimiseks valmis ning käskis paariks päevaks trennist loobuda ning vabalt võtta. Dr.Google ja kaine mõistus sekundeerisid. Aga siiski. Puhata? PUHATA JA MÄNGIDA?! Üks on laisk, teine on loll ja mina pean üksipäini rabama! Talitsesin end ning ei soovitanud temal näiteks hingamisest paariks päevaks puhkust võtta, kuigi leidsin, et see imetabane võrdlus oli. Jäin ilma ainsast tegevusest, mis mind mõistuse juures hoidis. Nüüd seisan püsti vaid tänu oma hullumeelsusele. Ah, et mis diagnoosiks sai? Harilik-liigne-agarus-on-ogarus. Dr.Googlega peab muidugi ettevaatlik olema, mina diagnoosisin endale veel ajusisese paelussi ning SaareNaiseRamm jõudis hepatiidini. RoosaManna lõi vaid käega vastu pead ja ütles, et me oleme üleõppimisest lolliks läinud. Lihtne öelda, ega tal paelussi ajus pole!

 

Lõputöödega läheb edukalt...läheb. SaareNaiseRamm on enda eeposega lõpule sammuke lähemal kui mina, sest tähtaeg on varasem. Ta kirjutas nii armsasti, et "Vaatlemisel olgu korraga töös võimalikult palju erinevaid meeli – nägemine, kompimine, kuulmine, haistmine ning maitsmine (Käis, 1989). Viimast ei saa aga tihti rakendada, kuna vaadeldav objekt ei pruugi olla söödav." Kujutasime RoosaMannaga väga elavalt ette, kuidas lapsed rannas kive lutsutavad ja majakat lakkuda proovivad, enne kui õpetaja neile teada annab, et vaadeldav objekt söödav pole. Kahju kohe, et lõplikust versioonist see lause välja jääb. Ei julge mõeldagi, mis imelisi lauseid mina kokku produtseerinud olen...

Ning neid kindlasti on. Sest vahepeal jään väga absurdsete sõnade õigekirja üle mõtlema ning järgmisel hetkel taban end arusaamalt, et see ei pea üldse mitte minu lõputöösse kirja saama, ei õige ega vale grammatikaga. Täna, pärast kaheksat ja poolt tundi raamatukogus istumist ja töö tegemist, tuli neid vigu lõpuks nii, et spell-check oli valmis plahvatama. Edaspidi oleme targemad ja teame, et süüa võiks kaasa võtta, sest aju vajab energiat. Sõime siis šokolaadi. Mäletan küll, kuidas lubasin, et "Vat see tahvel šokolaadi, selle lõpuks on mul töö valmis!" See oli kaks tahvlit tagasi. Mina ja mu suur suu. Koduteel suutsime iga jutu toiduni viia, ükskõik kui väga me seda vältida proovisime. Kuni selleni välja, et kui trenniriietusest rääkides capoeira abadaśid (püksid) mainisin, õhkas SaareNaiseRamm heldinult "Abadad? Kõlab maitsvalt!"

Vahepeal nägin juhendajat ka. Ei käskinudki kogu tööd ümber kirjutada ning avaldas arvamust, et minu väljamõeldud probleemid on... väljamõeldud. Kui ma särasilmselt Doktorile uudist rääkima asusin uuris tema, kas juhendaja andis minuga seoses alla siis või. Sotsiaalne tugi on mul meeletu nagu näete. Tegelikult olulist lohutust pakkuda ei saagi. Ühed tulevad patsutavad õlale ja räägivad, kuidas see viimane pingutus tuleb vastu pidada ja siis on läbi. Teised ütlevad, et möla maha ja saa üle, kui ei taha siis ära kirjuta. Ja kumbki ei aita, sest... tere Kapten Ilmselge, eksole. Stressist tingitud magamisraskused teevad mind ussitavaks ja sisisevaid vastuseid tuleb rohkem kui tahaks. Või siis teine äärmus - nutan nagu mu jäätis oleks asfaldile kukkunud, sest minu nägemuses on kellegi lause hoolivusest pakatav ja võrdub minu vati sisse mässimisega ja teetassi ulatamisega. Ning tegelikkuses võidi mulle ka ilmateadet lihtsalt lugeda või kästi homme helistada. Emotsioonid möllavad nagu viimnepäev oleks käes.

Üldiselt ma ei tea, kas te tüdinete lõputööjutust juba ära või ei. Võtsin endale eesmärgiks selle valmis saada oluliselt varem kui peaks ning seega lähen ma järgmise 24h jooksul kas hulluks või kukun õnnest kokku. Let the madness begin!

Kuidas mind pükstest kõige kiiremini välja saada?

Tikk-takk, tikk-takk... Tunnen puudust suurest ja raskest seinakellast, sest see lisaks praegusesse hetke nii mõnusat dramaatilisust. Kui ma oma eelmise sissekandega suutsin paarile lugejale jätta kogemata mulje, et kõik on vahva ja roosiline, siis ma väga vabandan selle vale eest, milles te siiani elama olete pidanud. Juuksed sorakil, keset kommipaberihunnikuid söön mina šokolaadi ja RoosaManna kühveldab kahvliga kooki ja mõtleme, et stressisöömine ei paista üldse niivõrd efektiivne olevat kui arvata võiks. Lisaks selgus, et tegelen ka stressijoomisega ehk minust läbi käiva tee kogus on oluliselt suurenenud. Doktor arvas, et kui ma "kaks-lauset-üks-kann-teed" elustiili jätkan, võin lõpetamiseks uusi neere ostma minna.

Praegu on üks nendest aegadest, kus absoluutselt kõik valesti kisub ja soov vaid oma kassiga rääkida on. Kui aega oleks istuks laua all ja väriseks aga.. aega ei ole. Mis siis valesti läheb? Näiteks - käisin jooksmas ning kuna ma teadsin (enda arvates) ideaalselt, kus ma olen, siis otsustasin lõigata veidi. Selgus, et mul ei ole õrna aimugi oma tegelikest koordinaatidest ja pean sihitult ekslema... kuni sain aru, et tegelikult olen ma siiski täpselt seal, kus ma arvasin end olevat. Jah, ma suutsin Tartus end ära eksitada samal ajal olles täpselt seal kus ma arvasin end olevat. Luurele minuga minna ei tasu.

Kuna lubasin RoosaMannale bussi vastu minna ajasin kodus teksad jalga ja istusin arvuti ette, et tütarlapsele oma progressist teada anda. Oluline info siiski, eksole. Tundsin reie tagaküljel mingit torget. Ikka juhtub. Liigutasin jalga ja...uus torge. Panin käe sellele kohale ja tundsin umbes herilase suurust ja kujulist liigutavat muhku. Hoia veel päev otsa aken lahti ja teksad tooli seljatoel. Kargasin pükstest välja kiiremini kui F1 mehaanikud boksipeatust teevad ning jõllitasin libaherilast, kes endale mu teksade sisse kodu ehitada tahtis. Välja näeb nagu... geneetiliselt muundatud parm aga kuna mu bioloog momendil lilledele laulmisega valgustamisega hõivatud on, siis ei saa määrata ka. 

Ajaloo huvides olgu öeldud, et ma olen varem ka sellisel kiirusel pükstest sõna otseses mõttes välja hüppand. (Põhjus samalaadne). Hea asi oli see, et ei saanud ei nõelata ega hammustada. Halb asi oli see, et seisin aluspesus keset õunaaeda ja keeldusin pükse jalga panemast.

Kodutööks tuleb artiklit analüüsida igast võimalikust asendist. Otsustasin sellega tegelema hakata ja avastasin, et minu püüdlused paberit võimalikult vähe kasutada on kiitust väärt - prindime kahepoolselt. Ma tahtsin tahma ka kokku hoida ja printisin vaid üle lehe selle välja... Mõte oli vähemalt tugev.

Võite arvata, kus ma sel joonisel paiknen

Mina ütlen "lõpu", teie ütlete "töö" ehk kuidas edukalt lõputööga hakkama saada?

Ole aktiivne. Terves kehas terve vaim ei ole mitte hea sõnakõlks vaid ka päris tõene. Hüppa kodus üles-alla, rooma Lossi mäest viis korda järjest selg ees üles... ükskõik mis, aga liiguta end. Mina olen valinud jooksmise - tasub käia vara vara hommikul, siis kui aju ei ole veel aru saanud, mida sa plaanid tõelised asjaarmastajad sellega tegelevad - ja siis teeselda, et nad on tegelikult kohutavad koletised, kes sind taga ajavad ja nende eest tuleb põgeneda. Või et sa oled zombi ja aja neid taga (aga ole kiire zombi, mitte selline, kes raja ääres istub ja "ARRGGHHHUUU" teeb kui keegi mööda jookseb). Ühel momendil saab harjumuseks: ärkasin 4:47 mõttega, et appi ma tahan jooksma (aga õues sai hoopis ujuda). Ükspäev selgus, et kell kaheksa on juba hilja minna, sest siis on suur suvi väljas ja palavus tahtis pildituks võtta. Härra Jõud läks oma "ah me nii 75 minutit jookseme" ringile samal ajal ja kutsus kaasa. Lubasin mõni teine kord kampa võtta, sest... noh, mul ei olnud plaanis 75minuti pärast viimaseid hingetõmbeid oma elus teha. Igatahes pole pärast seda neid näinud, ehk sulasid ära selle palavaga. Samas, herr Wolverineile esitatud üks jooksmisküsimus (jah/ei vastusega) lõppes sellega, et ta mulle peaaegu treeningkava kokku pani, nii et kauaks enam mindki on. Mõtlesin juba, et peab hakkama talle eratreeneri mängimise ees vaevatasu maksma, aga täna lasi tema jooksmise üle ja magas hambad laiali sel ajal kui ma usinasti sibasin.. Pikk jutt, kokkuvõte: ole aktiivne!
   -- lisaidee: asenda tool aeroobikapalliga. Sinu selg tänab sind.

Kirjutamismuusika. Otsi endale muusika, mis paneb sind kirjutama. Ning vahepaladeks kuula läägeid ülipositiivseid laule. Aitavad, ausalt. Näiteks "The world is ours", "Because we can", "Brave",  "Eye of the Tiger" (selle looga kirjutas Väikevend algselt C peale tehtud eksami A peale näiteks) või minugi poolest, A-Rühma tunnuslaul! 

Säilita rahu. Eks see ole tõene, et kui miskit imelik tundub, siis suure tõenäosusega see on ka seda. Näiteks - teed rahulikult oma tööd ja ühel hetkel avastad, et pooled nullid su tabelites on ääretult veidrad. Kustutad ära ja paned uuesti. Ikka kahtlased. Muudad kirjastiili, värvi, asukohta ja tõmbad joone alla, lihtsalt proovimise mõttes. Ikka kahtlased. Siis on kaks võimalust - sa võid paanikasse sattuda ja IT toele helistada... või sa võid rahulikuks jääda, lõpetada oma tabelisse o-tähtede tegemise ja vajutad klavituuril hoopis nulli. Valik on sinu. Vihjena võin öelda, et viimase varianti puhul jääb rohkem aega muu töö jaoks. Miinuseks on see, et IT tugi ei saa uut naljakat juttu, mida klientidest rääkida.

(Don't) Kill your darlings. Sa oled kirjutanud pika lõigu, viitad kõige uuematele artiklitele, oled sellesse lõiku panustanud oma vere ja hinge ning oled veendumusel, et ainuüksi selle lõigu pärast võib sulle Nobeli preemia anda. It's your baby. Ja siis avastad (või su juhendaja!), et ilus ja tark jutt küll, kuid mitte kuidagi ei sobi teemasse. Kustuta lõputööst ära AGA kopi teise faili koos viidetega. Ühel helgel päeval sa avastad, et neli lehte edasi sobib see su töösse kui valatud ja usu mind, sa ei taha seda uuesti enam kirjutada.
   -- lisaidee: püsi teemas

Usu Wordi. Eriti, kui ta eesti keelt oskab ja teab natuke. Ei maksa tema peale pahandada, kui mingil teile teadmata põhjusel suur punane joon sõna "perfectionismiga" alla tuleb. Mõtle rahulikult, et ehk tõesti on sinu EESTIKEELSEL lõputööl kirjaviga sees. Usalda, aga kontrolli! 

Kookosrasv. Absoluutselt ei oska kommenteerida, kuidas see aitama peaks aga iga artikkel mis kookosrasvast kirjutatakse ütleb, et see aitab põhimõtteliselt kõigega ja aitab igavesti elada, seega miks mitte, eksole.

Puhka (kasulikult). Uni teeb imet. Unenäod vahepeal julgustavad (nt juhendaja riisub sul koduaias lehti ja ütleb, et su andmeanalüüs on nii perfektne, et seal ei pea enam midagi muutma), vahepeal hirmutavad (su juhendaja käseb sul töösse lisada, kas su uuritavad olid vastamise ajal elus, surnud või pärast surma ellu ärganud ning sa ei tea, kuidas tagantjärgi sellist infot saada) ning vahepeal segased (sul on saba ja see jääb koguaeg uste vahele).Kui sa parasjagu oled ärkvel ja puhkad siis loe #overlyhonestmethods, õpi sealt ja ükskõik, mis sa teed... ära siukseid asju töösse kirjuta! Lisaks saad tunde, et sa ei ole oma probleemidega üksi. "I've been doing my experiments wrong this whole time. At least my stupidity is statistically significant..." #overlyhonestmethods

Kirjuta. Ilma kirjutamiseta see ei edene. Ma katsetasin. Kahetsen.

Kirjutamismuusika vol2

Vastukaja kirjutamismuusikale oli meeletu ja pakkumisi, mis veel sobiks, sain mitmeid. Egas ma kade inimene pole, jagan teiega ka! Lisaks siin nimetatule on sellist muusikat veel palju palju palju, kui kellelgi midagi geniaalset pähe hüppab siis võib jälle teada anda.

* World of Warcraft muusika. Sellistel mängudel on väga kindel heli ning seda taustaks kuulates tekib kohe tunne nagu oleks tõsine sõdalane ning see on see eepiline lahing, mis kõik otsustab. Nii mõnelegi on lõputöö täpselt samasugune. Seega, kuulake võimsat muusikat, olge võimas ja lõpetage (ülikool, mitte kirjutamine)!

Proovisin siis huvi pärast "Return to Castle Wolfenstein" muusikat ka aga see tekitas hoopis paranoiat, et nüüd hüppavad ämblikud kuskilt välja, sest.. teate, seal mängus oli neid liiga palju.

* Pachelbel - Canon in D Major -  mõnusalt tiksuv ja unistav. Sobib siis kui motivatsioon on juba olemas ning hoog sees.

*  Cloud Atlas soundtrack - kui me Mr.Holmesiga seda kinos vaatamas käisime, olime mõlemad lummatud muusikast, mida seal mängiti. Tom Tykwer ja sõbrad on hakkama saanud ääretult helisevate lugudega. Minu vaieldamatu lemmik on lõpulaul Cloud Atlas The End Title (kui originaalne pealkiri!), kuid midagi hingele leiab sealt igaüks.

* ThePianoGuys - neli meest, kellel on klaver ja ka tšello. Müüdud! Eelmisel korral mainisin Love Story Meets Viva La Vida, mis on kahe klaveripoisi kokkumix nagu selgus. Ei teadnudki, et nad lausa uhke pundi moodustanud on. Kui mina oma sõrmekesi sama kiirelt suudaks klaviatuuril liigutada oleks mul nüüdseks juba päris mitu lõputööd tehtud. Vivaldi kohtus Let It Go'ga. 

* Ikka ja jälle ei saa üle Tychost - kui ma muidu kiitsin tema plaati "Awake" siis unustage see, tegelik pärl on plaat "Dive" - varasemalt olin sealt plaadilt vaid paari laulu kuulnud ja nüüd ei saa enam käest seda. Üleüleüleülekõige on  "Epigram", sest see tekitab kujutluspildi vees solberdavatest haldjatest. 

* Peter Lee Johnson - noor tüüp, kes teeb kavereid igasugustele poplugudele ja miksib neid kõige muuga. Tal on viiul! Näiteks tema versioon Adele loost "Someone Like You" või siis miskit hüppavamt ehk Clean Bandit - Rather Be viiuliga või eelistate midagi, mis sisaldaks ka klassikalist muusikat ehk Taio Cruz ja Bach

* Kui ma Straussi kuulasin siis millegipärast meenus mulle ääretult sageli...vormel. Läksin poiste käest uurima, kuidas Straussi "Radetzky Marss" vormeliga seotud ning esiteks naersid nad mu välja ning seejärel pakkusid, et ehk on mingi imepisike võimalus, et see meenutab mulle Bizeti Carmenist tuntud lugu, mida auhinnatseremoonia ajal mängitakse. No ma teadsin alati, et ma kõige musikaalsem hingeke ei ole, aga tuleb välja, et elevant mitte ei astunud mulle kõrva peale vaid trampis seal tükk aega ning seejärel toppis kõrvad mulda täis - no nii sarnaseid lugusid kui need kaks ei ole mina varem kuulnud. 

Keskkoolis muusikatunnis oli hunnik kontrolltöid, kus õpetaja pani suvalisi klassikalisi palasid mängima ja me pidid paberile kirjutama, mis lugu on. Iga looga oli mul oma kujutluspilt, mille järgi neid meelde jätta - ojas ujuvad lambad, piparkooke varastav päkapikk..Nende kahe looga tulevad ühesugused kujutluspildid. Tee mis tahad.

Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.

Käsitöö: informatiivne veiniklaas

Viimastel päevadel olen väga käsitöölainel olnud, sest see tõmbab lõputööstressi alla (pluss hädasti oli vaja paar projekti lõpetada). Sellega aga meenus, et paar ideed on täitsa jagamata.  Põhiliselt seepärast, et Lalla polnud oma sünnipäevakinki IKKA VEEL kätte saanud ja ma keeldusin üllatust rikkumast. Nüüd on aga üle antud ja võib teistele ka näidata. 

Ta kunagi kurtis, et oma isiklik Big Joe/Carl jt on puudu tema elust ning pärast seda ei olnud mul enam palju mõelda vaja, ainult tegutseda!

Tegemine on ülilihtne, ilmselgelt. Vaja läheb veiniklaasi ning miskit, mis jääks klaasi külge. Leida pea igast käsitööpoest. Minu kasutuses olnu tuli pärast ahju toppida ja lasta tal seal 150C juurs istuda 30 minutit. Kui ta vajaliku aja ära olnud on, ärge kohe välja võtke - tal hea soe olnud seal, ehmatab end katki äkki jaheda käes. Tehke uks lahti ja las jahtub ise.  Ning valmis ta (pesemiskindlalt) ongi! 

Parim tähelepanek, mis selle kohta tulnud on, ütles, et "Mida rohkem [veini/mahla/vett] juua, seda paremaks päev läheb". Mis ilmselgelt vastab tõele.

 Sõber tahis sünnipäevaks konjakiklaase, tegin ühele ka sellise peale siis. Ta on neid klaase korduvalt kasutanud, kuid suutnud alati vähemalt ühe karpi jätta. Eile, kui pilti palusin saatis ta ka pildi tekstivabadest ning oli segaduses, et miks ma just seda tahan, mis pildil pole. Ja siis selgus, et oi näe - ühel on tekst peal. Tore ju, kui veebruaris saadud kingitus aprillis ka veel üllatada suudab.

Kuidas olla rahulik nagu kurk

Keset vestlust hõiskas herr Wolverine oma lemmikfraasi "Relax", mille peale mina teda vaid altkulmu põrnitsema jäin. Enda sisimas püüdsin kustutada lahvatavat leeki, mis soovitas talle tooliga äsada. Ma ei kavatsenudki pakkuda talle seda rahuldust, et tunnistan avalikult, kuidas tema naelapea pihta tabas. Ja noh, eks mööblist oli ka kahju.

Kuna ma tean, et aegajalt pingesse tõmbun ja ülemõtlemist harrastan, siis mind häirib, kui keegi sellest aru saab. Sest ma tahaks ka fun ja chill ja relax olla. Enamgi veel, ma olen meeletult tööd teinud endaga selles osas ja olen praeguse progressiga rahul - suudan vooluga kaasa minna, ei tõmbu krampi ja ei jää kuskile kinni oma mõtetega. Seda enam tekitavad sellekohased kommentaarid trötsi. Dustfingeri soovitus - mis mul siiani kuklas istub - go with the flow (mine vooluga kaasa) -  tekitas minus pikalt ainult mõtteid sellest, kuidas vaid surnud kalad voolguga kaasa lähevad. Nüüdseks olen Kalapoeg Nemot näinud ja tean hoovustest ja seal sõitvatest elukatest hoopis rohkem. Herr Wolverinei lause mõju viitas ilmselgelt sellele, et arenguruumi veel on.

Eksponeerimine on aga teatavasti teaduslikult tõestatud tehnika ning nii ka selles olukorras. Nüüd on tema "relax" pigem meeletuletus mulle sellest, et ma oma emotsioonidele korra pilgu peale viskaks. Üks sügav hingetõmme ning võin südamerahuga öelda, et olen cool as a cucumber. Sest olen ka. Enamgi veel - kaob ära ka vajadus pilguheiteks, sest miskit pole üle keenud. Mina ei saa altkulmu põrnitsemisest enneaegseid kortse, mööbel jääb ühte tükki ning tema teab (arvatavasti) sisimas, et tal korraks õigus oli ja võib egotseda. Või mõtleb ta kurkidest. Egas mina tema ajju ju ei näe.

Ma vaimustun inimestest, kes suudavad õige närvi minus üles leida ning sellele parajalt pinget panna. Olgu see nende poolt teadvustatud tegevus või mitte. See on siiski kõrgeim matemaatika, sest kui pinget liiga palju saab, käib krõps ja minu ilus närvike näeb välja nagu ta oleks pesumasinas väga vale režiimi kätte sattunud. Sel korral sai surve aga grammitäpsusega asetatud. Just nii palju, et mu mugav tasakaal kõikuma lüüa ning meeldivalt mõnus kaos tekitada. Ning kaos on kõige alus - muutuste, võimaluste, unistuste, loomiste, energia.. Kaos aitab kaotada piirde ja piirid.

Ning kui piirid on kadunud jääb alles vaid vabadus. Ma olen valmis astuma kuristikku koos kõikide oma hirmudega ning ootan kõike, mis sealt vastu tuleb. See on hämmastav, mida inimene võib teha ning korda saata, kui usub endasse. Sain uue hingamise oma lõputöö kirjutamiseks; sain kindla veendumuse, kuidas ma oma lõpetamist tähistan (flirt selle ideega tahab järjest enam kireks muutuda); naudingu teadmisest, et ma ei tea, mida tulevik toob. Olin siiani pläterdanud vaid lombis ning sundinud end unustama seda, et kuskil on suur ja sügav sinine meri, mille laineharjadel sõita või mille niiskesse haardesse end usaldada uurimaks seal peituvat elu. Nüüd aga sain varbad sinna sisse pista ning enam mind seal eemale hoida ei saa. See on imeline tunne, kui sa avastad, et suudad end üllatada.

Kuuseokastega arstil

Hommik. Ärkasin üles selle peale, et lärm tahtis kõrvakuulmist ära võtta ning tunne on täpselt selline nagu väga suured mutid prooviks läbi põranda sisse murda. Igaks juhuks surusin küüned voodi sisse, sest kui põrand nüüd alt ära kaob siis lootsin, et voodi vähemalt otse alla kukub. Kell näitas napilt pärast kaheksat. Niipalju siis sellest kirjast, et lärmakaid töid enne kella üheksat ei teostata. Palun selgitage mulle, millises dimensioonis radika peksmine raudtoruga ei kvalifitseeru "mürarikka töö" alla. Hiljem selgus, et RoosaManna olla täpselt sama teinud ja ka voodist kinni hoidnud. Nii et võtke teatavas, külla tulete vaadake kõigepealt, ega me korrus allpool ei hängi.

Kuna uusaastaks sai Lallaga lubatud endast rohkem hoolida, siis oli päeva põhiülesanne arsti juures ära käia. Tahtsin omanda mingit korralikumat ülevaadet, et mis värk siis ikkagi on ja millele ma tegelikult allergiline olen. Viimati said testid tehtud siis, kui ma vaevalt üle lauaääre nägin ja Mootorratturi Hiiri Marsil vaatasin (mis on halb näide, sest seda ma vaatasin veel põhikoolis ka), nii et nüüd oli täitsa õige aeg kordustestiks.
Teadsin täpselt, kus arst on, kuid igaks juhuks vaatasin kaarti pealt veel kõige lühema tee ka üle. Mõeldud, tehtud. Seadsin sammud varakult juba sinna, hüppasin korra paljundusest läbi ja tatsasin õndsalt läbi linna. Poole pealt otsustasin oma otseteele veel ühe lühenduse sisse teha ja... noh, eks sealt kõik see allamäge läkski. Tee ei jõudnud sinna kuhu pidi jõudma. Tegin uue katse arstile lähemale pääseda ja... tee sai lihtsalt otsa. Aega oli viis minutit. Jooksin üle põllu ja..jõudsin kuusehekini. Egas midagi, ringiga minekuks enam aega polnud ja surusin end jõuga läbi heki. Natuke veel jooksmist mööda teeäärt ning lõpuks oligi kliinik silmapiiril. Vähemalt ei pidanud inimesed muretsema, sest jooksin Psühhiaatriakliiniku poole ja mitte sealt eemale.

Arsti juures oli tore. Esimese poole minutiga pandi mulle diagnoos ära. Kiire värk, pole midagi öelda. See, et minu tähelepanekute järgi mul selle konkreetse haiguse jaoks enamik sümptomid puudusid arsti väga palju ei kõigutanud. Ehk teisisõnu - kogu mu elu on vale olnud ning ma ei ole allergiline mitte millelegi, lihtsalt palju stressi ja ilmastik. Seletasin uuesti, mis mul mureks ja... kästi rohkem kreemitada vaid. Lõpuks sai arst aru, et minuga lihtne pole ja nii kergelt minust lahti ei saa - ja oli hambad risti nõus testima ka. Korra pakkus välja, et helistaksin tulemuste saamiseks, kuid otsustas jube kiiresti ümber e-kirjade kasuks. Kaval lüke, mine tea mida ma telefonis küsima hakkan.
Teel koju korjasin viimased kuuseokkad juustest välja..  

"Motiiv", O.Saar

SaareNaiseRamm ei mahu oma tuppa enam äragi, sest laenutas kogu raamatukogu lõputöö jaoks välja. Ausalt, pole mõtet minna niipea miskit otsima, kõik on siin. Ma siis lappasin enamik neist läbi ja võin uhkusega teatada, et jõulud võivad tulla - sobilik luuletus on mul olemas. Kui mul nüüd jääks vaid meelde, et seal pole mitte ülased vaid siilid.. Igatahes, hakkasin juba eile ise vaikselt luuletama - nimelt polevat mitte ühtegi head majakaga luuletust ning SaareNaiseRamm oli täitsa nördinud. Ilusad ja head nagu me RoosaMannaga oleme, panime kohe paar rida paika - eemal paistab majakas, mere peal on kajakas, vana mees see sajatas, tokiga ta lajatas... Meile teadmata põhjustel see ei sobivat. Kõrged standardid mõnel, mis teha.

Olivia Saare "Vihmavarjude vikeraar" ramatust aga jäi silma luuletus, mida käisin lugesin ette kõigile, kes vähegi kuulata suvatsesid / kel põgenemisvõimalus puudus. Teie peate kahjuks ise lugema, aga kui soovite võite mind külla kutsuda, küll ma loen! 

Motiiv

Olivia Saar

Rannas on tormiga

adrut ja prahti,

tuul peksab paate

lautritest lahti,

tuul rebib puruks

ämblikulõngu,

ninna lööb lainete

 soolakat hõngu.

Soolakat hõngu,

mis õhus ja meeles,

linnud karjuvad

mõistmatus keeles.

Meiegi keel on mõistmatu tihti,

räägime mööda, ei pidet, ei sihti,

sõnu kui sõklu puistame õhku,

peidame ennast sõnadepõhku.

Sõnadepõhku. Ja adrut ja prahti

tormiga peksab randadest lahti.

Kõik, mis on kergem,

see minema ujub,

homme kõik kenasti

edasi sujub.

Uussõnasõnaraamat (trademark pending)

Olgu see siis lõputöö hullusest või millestki muust põhjustatud, kuid oleme SaareNaiseRammuga eesti keele sõnavara rikastamisega tegelenud. Olime enda üle üpriski uhked, kuid sissekande tarvis väikest uuringut tehes avastasin, et me pole mitte geniaalsed vaid lihtsalt... aeglased. 

Üks meie tore pakkumine oli "nöha", et kui sul esineb köha ja nohu koos. Tuleb välja, et see on käesoleva aasta jaanuaris sõnavõistlusel auhinnavääriliselt juba hinnatud. Sinna

me au ja kuulsus läks. Egas midagi, hakkame nüüd teisi haigusi kombineerima.

Edasi arutasime, et miks on alkohoolik ja narkomaan. Miks mitte alkomaan või narkohoolik. Esimene võiks olla näiteks alkoholi JA narkootikumide küüsis olev isik, teine väga hoolas narkomaan (nt puhastab süstlaid). Aga ka need sõnad on internetis juba korra kõlapinda leidnud, tähenduse pakkumise osas võtame siiski medaleid vastu.

Viimast sõnast ma oma pooleminutilise guugeldamise käigus leida ei suutnud. Nimelt, pakume välja sõna "vetslema". Tahab keegi oletada tähendus? Ükskõik kes? Meie poolt pakutuna on see aktsioon, kus (üldjuhul) naised ööklubis kambaga kõik koos vetsu jutustama lähevad. Koolivetsudes vist toimub sama värk üpriski. Nii et jätke meelde, vetslema - vetsus jutustama (võib sisaldada ka selfi - mis selle eestikeelne vaste siis on? Endel? Selvefoto?- tegemist).

Igatahes on plaan anda välja oma sõnaraamat (ettetellimisvõimalus!) - uussõnasõnaraamat, mille nime pakkus Mr.T välja. Avaldamiskuupäev siiski lükkub edasi seoses lõputöödega. Jääge ootele!

Hoiatus: kuupäevad kalendris on lähemal kui nad tunduvad

Märgid sellele viitasid juba mõnda aega tagasi. Näiteks minu vastupandamatu soov (ja sellele allumine) minna hommikuti jooksma. Või siis hoopis ärkamised varakult enne äratuskella. Või see, et Doktori lennuk korralikult veel maabunud ei olnud, kui mina käed laiali tema poole tormasin ning uurisin, millal ta mu jaoks veidi vaba aega suudaks leida, et mu lollidele ja vähemlollidele küsimustele vastata. Või näiteks see, et postkast näeb kirjade värvikodeeringu tõttu välja nagu vikerkaarevärides sebra.

Kui ma kuus tundi raamatukogus istusin ja Straussi kuulasin, sain ise ka aru, et nüüd ei ole enam vähimatki kahtlust - tunneli lõpus paistab jälle ülikooli lõpp, mis on (seekord) vaid ühe lõputöö kaugusel. Strauss on üldse selline... kirjutamismuusika, et peaks vist tänusõnade alla juba minema mul. 

Veetsin kogu eelmise nädala andmeid analüüsides. Pärast Doktoriga rääkimist olin ma üpriski vaimustuses kõigest, sest see jada erinevaid numbreid kõikvõimalikes lahtrites omandasid järksu tähenduse mu jaoks. Esimesed analüüsid näitasid juba mõningaid trende ja ma olin õnnest plahvatamas. Põnev! Väga põnev! Mõistmisega on aga see vahva värk, et... kui sa lauslollust kokku analüüsid, siis saad varem või hiljem sellest ka aru. Mina andsin oma tabelitega ja mudelitega poole pealt alla ning reedel juhendajaga kohtudes sain kinnitust, et... mu idee on küll õige, kuid tänu sellele, et alguses ma ei mõistnud kraami, olen jätnud hunnik katseisikuid mudelist välja. Seega, ma saan kõik asjad uuesti teha. Kõik.

Traditsiooniliselt, unenäod on ka muidugi teemasse. Näiteks üksöö sain unenäos juhendajaga kokku ning tema avaldas arvamust, et ma võiks analüüsides arvesse võtta ka seda, kas mu katseisikud on elus, surnud või.. pärast surma ellu ärganud. I think I have issues. Ilmselgelt sattusin paanikasse, sest kuidas ma saan nüüd tagantjärgi kindlaks teha, kas testimise ajal olid nad elus või ellu ärganud. Kuidas??

Egas midagi. Pean üles otsima Eesli suhtumise enda seest ja teen uuesti. Ta on kuskil seal olemas, ma olen selles veendunud, lihtsalt.... väga peidus. Kuid tsiteerides endast targemaid, siis praegu on veel vara kurta ja alla anda. Pealegi, järelvalve on mul kõva. Jäin korraks magama eile ning kui silmad unesegaselt lahti tegin oli minu vaateväli täpselt selline:

Põhimõtteliselt ehmatasin end üle voodiserva. Sellises olukorras ikka edasi ei maga vaid tuleb kohusetundlikult lõputööd kirjutama hakata. Kontroll on kõva. (Ennetades tüüpilist küsimust, et kust Totoro ostetud on siis - mul on lihtsalt üliandekas õde).

Nii et... LETS DO THAT AGAIN! 
 

Tahame ka asjalikud olla!

"Ma tahan ka asjalik inimene olla!" ütlesin RoosaMannale, kes parasjagu endale kalasaia meisterdas ja potsatasin oma taguotsa kollasele köögitoolile. Ta mõistis mu valu ja lisas, et võiks midagi lahedat teha küll - tema plaan näiteks nägi ette mu käest laenatud raamatut sirvida. Jõllitasin ta kala nõutu näoga ning mõtlesin, mida mina siis teen. Ursula loost tuttav fraas "ole ilus!" ei pakkunud piisavalt pinget. RoosaManna pakkus välja, et ma võiks oma lõputööga näiteks tegeleda. Mõeldud, tehtud! Tõusin otsustavalt püsti ja lubasin enda toast mitte välja tulla enne kui selleks päevaks planeeritu valmis on. Kuulsin kauguses vaid hõiget, et eks me siis reedel näeme. Rohkem optimismi inimesed! Sain poole tunniga valmis. Ja kui me parasjagu ei õpi... oleme me teiste sõnul imelikud ..omamoodi. 

Näiteks mängisime lauamängu "Mis on kõrvadele hea?", mis on SaareNaiseRammu leiutis. Nagu nimigi ütles, tuli vastata mängu nimeküsimusele, vahepeal ka sellele, mis on neile halb. Loomingulised inimesed nagu me oleme, jõudsime järeldusele, et kõrvadele on hea kui nad on inimese küljes ning kui nende sees puuduvad ämblikud. Mis teie arvates kõrvadele hea on?

Lisaks õppisime ükspäev ära pokkeri. Jah, alguses pidime MJ käest uurima, et mitu kaarti üldse peaks kätte jagama, kuid edasi läks juba edukamalt. Panuseks oli vabavara aka ühise kommikausi sisu ning.. lõpptulemuseks jäime viiki. Teadjamad oskasid rääkida, et pokkeris ei saa viiki jääd, kuid me ei lasknud end nende loogikast häirida. 

Bingot mängisime ka. Kes ei ole kaua mänginud, siis enam ei saa lihtsalt pool tundi istuda ja numbreid maha tõmmata - nüüd tuleb veeta helendava ekraani ees vähemalt tund, sest Rooside Sõda on kleepunud lotoga kokku. Kuna me ikka kogu tõsidusega asja võtame, siis karjume Rooside Sõja vastuseid ka, lootuses, et ehk keegi meid kuuleb. Küsimus: Nimeta midagi, mida teed, kui sul on piinlik? Mida teie teeks? Mina punastaks, RoosaManna häbistaks (??) ja SaareNaiseRamm kukkus naerdes põrandale. Järgmisena võtame male käsile. Sealt edasine samm on maailma valitsemine, ilmselgelt. 

Hoolimata sellest, et me nii asjalikud oleme, tuleb vahepeal imelikke pilke. Tantsisme RoosaMannaga liikumisanduriga ukse ees ääretult graatsiliselt püüdes seda maagiliselt avada, kuid ainus mis saavutasime oli vist see, et administaatori arvates proovisime sisse murda. Oscarit meie koreograafia eest vist ei tule. Lisaks uuris W. pärast mu unenäo kuulamist, et mida ma suitsetan.. Kas te tahate öelda, et teie ei näe söömishäiretega kummitusi unes?!

Siiski siiski, asjalikkus on skoorinud viimasel nädalal kaks väga ilusat komplimenti. Ühe sõnul nägevat ma kätega väga atraktiivne välja ning teise sõnul ma muutuvat iga nädalaga põnevamaks. No kuulge, öelge nüüd et te ei oleks selle peale kõrvust tõstetud! Ego läks nii suureks, et tuli aken lahti teha.Teate, mis akna taga oli? Kevad! Täis värsket õhku, päikest, linnulaulu ning sinist taevast! Imeline aeg asjalikeks tegudeks.

Aasta tädirolli

Tädiks saamisest olen ma unistanud arvatavasti ajast kui mõistsin, et õe olemasolu selleks nii mõnegi eelise loob. Ma olin selleks valmis. Teadsin täpselt, milline tädi minust saab kui aeg peaks kätte jõudma. Fantastiline. Enneolematu. Vapustav. Minus põimuvad harmooniliselt Kunskmoori teadmised ning Pipi ettevõtlikus. Pollyanna optimism ja positiivsus ning Mary Poppinsi maagilisus.

Omavahel on ühendanud käed Karlssoni vembud ja Muumioru tegelaste siirus ning kokkuhoidmine. Olen kui kangelane!

..ja siis toetasin oma taguotsa voodiservale ning teki sisse mässitud pisike putukas asetati kätele. Vaprus minus kadus, julgus põgenes ning isegi Kunksmoorilikult krutskeid täis soeng hoidis esimest korda sajandite jooksul taltsalt end paigal. "Ükskõik mis, aga ära lase tal kukkuda. Ükskõik mis, aga ära lase tal kukkuda..."

Seal ta siis oli - nohises omaette ja aegajalt piilus, kes kõik teda tervitama on tulnud. Silmad kui merekivid, nina kui nööp. Kõik hoidsid hinge kinni ning imetlesid pisikest roosat Lepatriinut, kes isegi lõhnas roosalt! Pilk mõtlik ning tarkust täis suutis ta ühe vaatega justkui minu sisse näha, sõnagi lausumata õiged küsimused esitada. Olin koheselt muutunud. Olin tädi.

Sellest on nüüd aasta möödas. Silmad on ikka kui merekivikesed, nina kui nööp. Siiski oleme mõlemad muutunud ja uusi oskusi omandanud, sh õpetanud teineteist mitmekülgselt. Tema oskab "mää" öelda ja mina roosiliste tekkidega rääkida. Kõige raskemate eksamite ajal oli ta minu ~76cm pikk toetusklubi. Mina pakkusin talle oma pirne ja tema jagas lahkelt oma kamapalle, lausa kolme nendest! Nii targad ja andekad me olemegi - mõlemad ju ikkagist maoaastal sündinud.

Me õpime Lepatriinuga nii üksteist tundma kui ka veidrusi ja tarkusi käsikäes. Pole mina varem tädi olnud, temal on kellegi õelapseks olemises ka esmakogemus. Põnevust täis ning uus kogemus meie mõlema jaoks!

Teate, vahepeal on vaja elu mõistmiseks üheaastasega natukene suhelda ning tema vaatenurgast probleemidele läheneda. Takistused võivad küll kõrgemad tunduda, kuid alustalade nõrkused paistavad kergemini kätte.

Tema ongi see, kes teeb minust Pipi ja Kunksmoori, Karlssoni ja Pollyanna. Palju õnne sünnipäevaks Lepatriinu! Ja palju õnne mulle - olen üheaastane tädi!

Mis on edasiviiv jõud?

Mis on edasiviiv jõud? Usk? Lootus? Armastus? Ha, vale! Valevalevale!! Nüüd pakute nagunii, et tegelikult on selleks laiskus. Siiski-siiski, eksite jällegi! Edasiviiv jõud on... paanika. Hirm ja õud. Uskuge mind, ma proovisin ise järgi. 

Eelmisel nädalal leidis aset minu selle sessi viimne eksam. Kõikse raskem, 6EAP'd, meeletult materjali, detaile ning sada erinevat erinevat lähenemist, mis kõik olid lugedes häirivalt loogilised aga pärast neil vahet teha keeruline.
Kuna see kell kaks pidi aset leidma, siis masterplaan sisaldas samal hommikul enda kätega valmistatud konspekti viimset ülevaatust. Kell kaks on aga kaugel pärastlõunal, mis tähendab, et aega on öösärgi väel mööda elamist ringi tantsida, hommikusööki vaaritada, hea tahtmise juures jõuab isegi juuksepahmaka ära kuivatada. Lisaks õppimisele muidugi. Sest kella kaheni aega on. Eks?

Kell sai 12:00, mina istusin värskelt pesust tulnuna käteräti sisse keeratuna voodiserval, kõigutasin jalgu ning lugesin konspekti. Olin leheküljel nr 6. Lõpp oli natuke alla kahe tunni kaugusel. Silmanurgast paistis, et miskit vilksatas Harry* ekraanil. Suunasin uimaselt pilgu sinna ning itsitasin omaette, et no küll ma olen ikka tüübel** et kalendrisse eksamiaja 12:15 kirja panin. Natuke hirmus oli siiski ka - kui suudan lihtsa ülesande nagu ÕISist kellaaja kopeerimise mitterahuldavat sooritada, siis kuidas ma eksamiga peaks hakkama saama? Millmeetrine kahtluseuss minus siiski sundis mind õppeinfosüsteemist üle kontrollima, et ma vähemal kell kaks õigesse ruumi sisse vajuks.

Süda vajus varvastesse. Saapasäärde ei saanud, sest.. noh, mul ei olnud saapaid jalas, sokkidest rääkimata. ÕIS sekundeerimis mu kalendrile. Eksam: 16. jaanuar kell 12 läbi 15 minuti.

Käterätt nurka. Riided selga. Pastakas. Ükskõik mis, aga pastakas tuleb kaasa võtta. Ja olingi kodust väljas. Minu rõõmuks oli kogu Tartu nagu uisuväli ning õppehoone mäe otsas. Oleks aega olnud, oleks ehk kirunud. Tuiskasin eksamiruumi sisse nagu libahundid oleks mul kannul, viskasin jope hoo pealt nurka ning pastakat kramplikult kodus saati käes hoides viskasin esimesele etteantavale lehel allkirja, et ma ikka mina olen. Ma vähemalt loodan, et selle jaoks allkirja küsiti. Võibolla müüsin hinge maha? Juhendaja viipas, kuhu ma istuks ning ronisin üles lae alla ja vajusn Muusiku kõrvale istuma. Numbrid seinal näitasid 12:19. Pole paha. Tõmbasin eksamitöö ümbrikust välja ja kirjutasin oma nime peale. Noh, vähemalt seda ma mäletan! Success! Pärast esimese küsimuse kolmandat korda lugemist karjun sisimas enda peale, et nüüd ei ole aeg lolli mängida vaid kogu õpitu paberile laduda ning seepeale jõuab mulle ka kohale, mida minust tahetakse.

Valasin kõik oma hinge paberile ja pärast kümme minutit ühe küsimuse jõllitamist jõudsin järeldusele, et seda ma välja ei mõtle. Muidugi, ma tean täpselt kus see vastus on. Selle slideshow peal, mida ma eelmine õhtu ei lugenud.  Sest "homme vaatan selle üle, sest aega on kella kaheni." Karma, nagunii, selle-eest et ma eksamile hiljaks jäin. Mind kohutavalt häirib kui keegi loengusse hilineb ja ma tunnen meeletult kehvasti end, kui ise hilinen - ükskõik kui hea vabandus või põhjendus on. Eksamile hilinemine võrdub maailma lõpuga põhimõtteliselt.

Koju kõndides ei mõistnud ma ise ka, kuidas kohale jõudsin. Kuidas sai sellise libedaga mäest ÜLES JOOSTA? Isegi sirgel ja ühtlasel pinnal üliaeglaselt kõndimine ilma graatiliste piruettideta ning liigutusteta pole võimalik. Seega järeldus: Paanika paneb lendama!

* Jah, mu rüperaali nimi on Harry. Sest.. sõtse tahtis, et mul ka oma prints oleks ja William on teatavasti juba pereelu peal.  

** Palun öelge, et ma pole ainus kellele "tüübel" kõlab nagu sõimusõna. Täpselt nagu "churro" on kõlab kuidagi.. koletult. Samas on see "spagetikujuline pontsik" ju oh kui hea! Ning tüübel on ka hea kasulik, hoiab asju koos ja puha.

Ämblik sõidab jänest

Täna kodukodust läbi lompide bussijaama silgates püüdsin välja arvutada, millal ma viimati sellest peatusest bussiga läksin. Ammu. Bussis selgus, et ikka väga ammu, sest piletihinda oli tõstetud - mõtlesin omaette, et no siukse raha eest võiks juba tsirkust ja muud meelelahutust saada. 

Kuna olen vanaks jäänud ning ei suuda enam liikuvas transpordis lugeda ilma, et mul süda pahaks läheks otsustasin ühes pikemas peatuses aega kasulikult kasutada ning otsisin oma konspekti üles. Jaa... introspektiivsete meetodite asemele tuli biheiviorism ja laulvad madratsid enureesiga lastele ja... huvitav mis kell on?

Lapsepõlvest saati on mul komme kanda kella "teistpidi" kui tavalised inimesed. Ehk siis pean aja nägemiseks peopesa üles keerama. Mis ajamasin näitas ma teada ei saanud. See-eest olen kursis, mis tunne on omada südamerabandust. Minu jope varukas istus ämblik. TARANTEL! Ah, et neid ei ole Eestis? Rääkige seda talle. Pealegi, mina olen oma elu jooksul näinud päris mitut tarantlit ning kõiki kodumaa pinnalt lahkumata. Mul on fotosüüdistusi! Siiski, on olemas õhkõrn võimalus, et see ei olnud tarantel vaid miskit.. muu ämbulikuline. Ma rõhutan: õhkõrn! 

Jõllitasime siis ämblikuga tõtt. Tema pruunikat värvi ning 8 suure jala ning miljoni silmaga, mina näost valge nagu esimene lumi. Kui väliselt nägin välja kui vana rahu ise, siis kõik organid ja libled minus olid täielikus paanikas.

Seejärel kukkusin rahmima nagu oleks trance-üritusel ning proovisin temast lahti saada. Tuleb välja, et kui sul on ämblikuga sama tooni seelik, on teda päris raske üles leida. Ta lihtsalt... kadus. Haihtus. Mis tähendab, et ta võib südamerahuga mul hetkel jopetaskus või kotis jalad taeva poole lamada ning minu üle naermisest krampe saada. Ja minul ei ole õrna aimugi. 

Õnneks sisaldab homne eksam ka foobiate teemat, katsetasin enda peal kõik õpitu läbi kuni lõpuks mu sisemine floora ja fauna ka rahunes. Tunne, et ta oma kaheksa koivaga mul seljas trambib ei ole aga kadunud. Noh, nüüd ma vähemalt tean, miks piletihinda tõsteti - kui ikka sõitjale koduloom kaasa antakse siis see ongi kallis lõbu.

Edit: Õnneks on maailmas mõni ämblik, kes mulle kõhedust ei tekita. 

ooga booga shooga tooga

Üks eksam veel ja voila! mu selle semestri sess on läbi. Siiani on eksamid läinud üle ootuste hästi ning ma olen rahul. Nagu tavaliselt pakkus ka seekordne periood uusi teadmisi. Mõned õppimist mittepuudutavad on näiteks..

* Õppematerjal sel korral unenägudesse ei imbunud õnneks või kahjuks. See-eest nägin kolme õudusunenägu seoses kooliga ning... muud natukene kahtlast kraami. Näiteks, päike paistis, puud olid rohelised ning õhk suvelõhna täis. Kõndisin mööda tänavat kuni leidsin poriloigu. Seejärel avasin oma ussikujuliste kummikommide paki ja hakkasin neid lompi loopima. Ise seejuures karjudes "Põgenege!! Vabadus!!". Ning see oli üks mu mõistlikumaid öid. Üks ütles, et isegi hullud paigutaks mind pehmete seinte vahele ning teine uuris, kes mu diiler on. See nüüd ei olnud ju NII hull, eks? (Ussidest aga rääkides, te seda artiklit lugesite, kus paeluss ühe tüübi ajus aastaid pesa punus?)

* Saarlastega kooselu lööb järest enam välja. Eksamite ajal läks pool energiat sellele, et mõleda, kas ma pean Ö või Õ tähe kirjutama. Täiskohaga saarlane veel ei ole, sest kui kästi rääkida sarvilisest elukast, kes puhmas magas ütlesin uhkelt "Põder põõnas pöösas". Arenguruumi veel on. Põnev fakt: kõige rohkem vigu esineb lauldes "Tinasõdur" - pöline saarlane minus tõstab peab! 

* Kui kokku segada tatar ja seened, siis viimased omandavad... natukene vihmaussise maitse. Ma oletan vähemalt, et ussid ses koosluses just sel moel mekivad. Kes on mingil põhjusel kogemust omab võiks kommenteerida, kas on. Jätan inimeksperimendid tegemata ja maitseelamuse jätan vahele. Kuigi, tõele au andes maitses see toit päris hästi. (kes mu kokandusandeid ikka kiidab kui mitte ise)

* Liptoni uus roheline tee melissi ja sidruniga maitseb...nartsissilõhnaselt. Kui lõhnal oleks maitse, siis täpset selline see olekski. Vastates teie tekkivale küsimusele, siis ei, ma ei joonud lillevett. Ausalt. (Kuigi, eks tee üks heinaleotusvedelik olegi ju?)

* Viha füsioloogiliseks lahtumiseks läheb organismil umbes 90 minutit, seega kui kellegi välja vihastate, andke neile aega. Umbes poolteist tundi. Pole vaja kohe surkida.

* Iga inimene omandab infot erineval viisil. SaareNaiseRamm näiteks peab kõik õpitava läbi kirjutama. RoosaManna seeeest vajab täielikku vaikust ja põgeneb tavaliselt kööki. Siinkohal tunnistan oma teadmatust ning ei ole kursis, kas külmkapi lähedus on määrav faktor või ei. Mina, nagu sai avastatud, pean kellelegi infot edasi rääkima. Jay on mind nii palju kuulama pidanud, et ülikool võiks talle ka kraadi anda ning mina arvatavasti võlgnen talle ühe neeru. Kui mitte kaks...

* Kui eksameid oleks veel, siis ma hakkaks neid juba somaalia keeles kirjutama. Või teeks otsetõlget eesti keelde..  ooga booga shooga tooga = luua terviklik trauma probleemidega tegelemine. Kahju kohe, et traumaloeng eelmisel aastal ära juba oli.

Uuel aastal vana hooga!

Eluke rullub vanaviisi edasi. Plaanisin küll kogu maailma riikide erinevad uusaastaöö traditsioonid korraga kasutusele võtta - noh, nii igaks juhuks - et uus edukas tuleks. Selle nimel kannaks ju vabalt kahte paari pesu, näriks korraga viinamarju ja läätsi ning jookseks mööda tänavat tühja kohvri ja panniga ringi. Eks? Tegelikkuses ei saanud vist isegi õige jalaga see samm tehtud. Vist. Mul oli pakk suuri säraküünlaid, ma muule keskenduda ei suutnud/tahtnud.

Jõuludeks lubasin natukene sessipuhkust endale. Õppisin eeskujult luuletuse ära, milles palusin jõuluvana, et ta tooks mulle poni, ujumislestad, paneks õnge otsa kala, rinda viskaks lihast, selga pangu pekki, et ma meenutaksin suurt Baruto moodi tihast. Ise särasin uhkusest hullemini kui jõulukaktus keset lauda. Esimest korda viimase ~20 aasta jooksul muutsin ma oma jõululuuletust.  Ette sai traditsiooniline värss ka kantud ikkagi, mis jõulud need muidu on! Muide, kes ütles, et kassid jõulukaktustele liiga ei tee, palun teha LasseTheCat'ile vastav koolitus enne järgmisi jõule. Kingipakkide järgi selgus aga kaks asja. 1) olen ma ääretult tubli laps olnud viimase aasta jooksul ning 2) jõuluvana loeb mu blogi! 

Põnevusest lõhkemas harutasid minu värisevad näpud ilusat paberit paki ümbert ära ning leidsid sealt..raamatu! Mitte lihtsalt raamatu vaid minu lapsepõlve lemmikraamatu! Mäletan siiani, kuidas ma aastasadu tagasi esmakordselt teosega kokku puutudes selle esimese peatüki püstijalu läbi lugesin, sest tegelikult pidin ma hoopis koristama... Vähe sellest, jõuluvana ületas eneseületuse ning.. see ei olnud lihtsalt minu lemmikraamat vaid.. selle hollandikeelne versioon!! *kukub õnnest pikali*

Kas see on irooniline, et SEE mu lemmikraamat on arvestades mu suhet ämblikega?

Lisaks sain ma endale jõuludeks.. peika. Kuulab, vastu ei vaidle ning filmivaatamise ajal ronib kaissu kah veel - ilma et mu imelise filmimaitse üle kordagi kommentaare teeks. Mis sa veel mehest tahad, eks? Ootamatult selgus aga, et SassTheCat jumaldab teda kah..
 

Üldiselt aga on ikka veel sess. Kaks eksamit + üks essee. Essee on mat-inf teaduskonda ning arvatavasti kirjutan sellest, kuidas mu enda arvutikasutus on pärast kursust muutnud. Kas ma õppejõule üles tunnistan, et hoolimata tema tarkadest õpetussõnadest ma ikkagi pahavara endale hankisin on veel küsimärgi all.. Aga uue aasta puhul jagan tarkust ka teile. Minu viimaste päevade põnevaim avastus on footiline aevastamine ehk päikeseaevastus ehk autosomal-dominant compelling helio-ophthalmic outburst syndrome. Teie teate mis see on? Mina ei teadnud. Hoolimata sellest, et 1/3 populatsioonist kannatavat selle küüsis! Põhimõtteliselt kui pimedast ruumist (metroost, kinost) välja päikese kätte tullakse, siis aevastatakse. Kas pole mitte põnev?! Miks, ma teile seletama ei hakka, sest närvid jms ei ole minu tugevaim külg. Minge nüüd istuge kõik lumme ja oodake suve, et katsetada, kas teie ka aevastama kukute.