Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.