Ma tahan tänada...

Tegelikkuses sai paar päeva tagasi natukene rutakalt kilgatud sessi lõppemisest, sest unustasin mõned kodutööd jms ära, mille tähtaeg sel nädalal oli. Nüüd on aga nendega ka ühel pool ja uus semester võib täielikult mu aja üle võtta.

Semestri lõppemisest on aga tunne, nagu oleks Oscari võitnud. Tahaks kohe pika tänukõne pidada ning tänada nii oma aju; kassi kodus; sõpru-tuttavaid, kes toeks olid; oma suurepärast ajumodelli ning külma ilma, tänu millele sai loengutesse tunduvalt kiiremini jõutud. Nagu ikka need tänukõned on. Kõik kellel soovi on võivad mulle kirjutada, saadan teile medali mille võite välja printida ja igal pool endaga kaasas kanda. Vot!

RRRAMMMMMSTTEEEIIIN

Teadaolevalt oli Rammstein teisipäeval oma kontsertuuriga "Made in Germany" otsapidi jõudnud Lätti. Üpriski kogemata sain piletid ning käisin oma silmaga sakslasi vaatamas. Kui kontsert lühidalt ja ühe lausega kokku võtta, siis see oli iga püromaani märg unistus. Kui pikemalt öelda siis..

.. kogu Riia oli täis Eesti numbrimärgiga autosid; eestlastele kohaselt sõideti seal kus sai, mitte seal kus tee oli. Rammsteini soojendas Deathstar. Internetifoorumite (meil oli seltskonnas üks tulihingeline fanaatik, kes oli korraliku uurimustöö teinud) järgi olevat nad niivõrd head, et paljud minevatki neid, mitte Rammsteini kuulama. Kommenteerida ei oska, sest meie neid ei näinud. Kuulda oli aga küll ning paar korda sai tähelepanelikult Arena konstruktsiooni jälgitud teada saamaks, kas see nüüd variseb kaela selle muusika saatel või mitte. Ei vajunud.

15 000 inimest ehk täismaja. Ning mul õnnestus ainus tuttav ära näha. Rahvas vajus saali ning.. siis tuli Rammstein. Oma tulemölluga. Olime algselt lavast päris kaugel, kuid pärast mõnda tulepahvakut katsusin oma kulme veendumaks nende jätkuvas olemasolus. Mulle ääretult meeldis nende show ülesehitus ning lavaline lahendus - poole show pealt vajus laest alla sild, mida mööda mindi rahva keskele lava peale ning tehti seal showd edasi. Kogu kontsert oli igati vinge ning rahvas oli pöördes. Heas mõttes.
Öösel tagasi tulles oli jälle kõik koht Eesti autosid täis. Meie kõrval olevast autost küsiti nukral häälel, kas me läheme Eesti poole ning kas me teame kuhu minna. Saades positiivse vastuse võttis ta meile sappa. Järgmine päev häält ei olnud ning kõik oli valus. And it was all so totally worth it. Huvitaval kombel pärast kontserti ei kummitanud mind ükski lugu. Hommikul üles ärgates (eeskujulik nohik läks kell kaheksa kooli juba) ei saanud ma aga laule enam peast välja.

Mooie dag *

Esmaspäev. Hommikul üles ärgates ei olnud kaugeltki seda tunnet, et nüüd uus semester on või et ma üldse uut semestrit tahaks. Õudne, eksole? Sellest hoolimata lükkasin end enne kukke ja koitu voodist välja ja seadsin sammud kooli suunas. Iga kolme sammu pealt oli tagasilibisemine ühe sammu jagu. Kirusin end, et oleks võinud mõnest sooja maa keelest pöördesse sattuda - hispaania või portugali või türgi - sinna jääks õppejõud mõnuga hiljaks kuid mina jõuaks enne teda.

Pärast hollandi keele loengut juhtus täpselt see, mis ma arvasin. Emotsioonid möllasid ning mõnusalt jahedas kliimas teetassiga järgmise õppehoone poole uisutades ja päikest nautides polnud muresid ollagi ning kõik oli ideaalne. Rääkisin päev otsa vasikavaimustusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid (nende hulgas oli kindlasti ka neid, kes vaid viisakusest silmi ei pööritanud ning minema ei jalutanud), kui äge hollandi keel ikkagi on. Kõrvaltuba ohkas, kui kuulis, et loeng on kaks korda nädalas mistõttu... ta peab sellist mind 2 päeva seitsmest taluma. Ta eksis rängalt, sest emotsioon ei ole vaid pärast loneguid selline. Juba pea nädala kõik Belgia mälestused ründavad aju igat kääru ning mu vaimustus ei kao niipea.

Kes ei ole hollandi keelega kursi, siis kuulake näiteks bändi nimega Bløf, mis on moodustatud 1992 ning viljeleb pop-rokki. Ääretult mõnus koosseis. Minu esimene kokkupuude nendega oli kaua aega tagasi loo "Mooie dag" kaudu. Nüüdseks olen avastanud ka ülejäänud lugude võlu.




* mooie dag - ilus päev

Külm võttis ära

Praegu on just selline aeg, et kutsuks kõiki välismaa tuttavaid külla. Samas, talvel on lubanud tulla ainult üks Itaalia noormees, kes pärast pikka arutelu ei jõudnud ka järeldusele, kas ta suusavarustus kannatab -20C või -30C. Siiski arvas, et põnev oleks. Tuleb uurida, mida ta -32C'st arvab. Hispaanlased ütlesid aga, et nad saavad aru küll, et -25C on neile eksootika ja kogemus aga.. see on kogemus, millest nad jäävad suurima rõõmuga ilma.

Postimees, 31.jaanuar 2o12
Pildi terviklikku versiooni näed kui vajutad siilile!