.. kogu Riia oli täis Eesti numbrimärgiga autosid; eestlastele kohaselt sõideti seal kus sai, mitte seal kus tee oli. Rammsteini soojendas Deathstar. Internetifoorumite (meil oli seltskonnas üks tulihingeline fanaatik, kes oli korraliku uurimustöö teinud) järgi olevat nad niivõrd head, et paljud minevatki neid, mitte Rammsteini kuulama. Kommenteerida ei oska, sest meie neid ei näinud. Kuulda oli aga küll ning paar korda sai tähelepanelikult Arena konstruktsiooni jälgitud teada saamaks, kas see nüüd variseb kaela selle muusika saatel või mitte. Ei vajunud.
15 000 inimest ehk täismaja. Ning mul õnnestus ainus tuttav ära näha. Rahvas vajus saali ning.. siis tuli Rammstein. Oma tulemölluga. Olime algselt lavast päris kaugel, kuid pärast mõnda tulepahvakut katsusin oma kulme veendumaks nende jätkuvas olemasolus. Mulle ääretult meeldis nende show ülesehitus ning lavaline lahendus - poole show pealt vajus laest alla sild, mida mööda mindi rahva keskele lava peale ning tehti seal showd edasi. Kogu kontsert oli igati vinge ning rahvas oli pöördes. Heas mõttes.
Öösel tagasi tulles oli jälle kõik koht Eesti autosid täis. Meie kõrval olevast autost küsiti nukral häälel, kas me läheme Eesti poole ning kas me teame kuhu minna. Saades positiivse vastuse võttis ta meile sappa. Järgmine päev häält ei olnud ning kõik oli valus. And it was all so totally worth it. Huvitaval kombel pärast kontserti ei kummitanud mind ükski lugu. Hommikul üles ärgates (eeskujulik nohik läks kell kaheksa kooli juba) ei saanud ma aga laule enam peast välja.
0 comments:
Post a Comment