Mind on mitu

Tunnistan kohe ausalt, et kuigi pealkirjast võib soovi korral seda välja lugeda - ei ole uudiseid peadsest ilmakodanikust. Selles osas on mind jätkuvalt üks, miniminata. Järgmise üheksa kuu jooksul ei muutu selles osas midagi.

Sellegi poolest, mind on kaks. Nimelt, esimesel tööpäeval astusin ruumi sisse ning üks kolleeg pidas kohe pika jutu maha sellest, mis ta suvel tegi. Lasin tal jutu ära lõpetada ja seepeale naeratasin sõbralikult (esmamulje on kõigeolulisem!) ja tutvustasin end. "Oih, ei olegi KolleegIK!" oli tema ehmunud. "Te olete nii sarnased!". Kuna KolleegIK oli minu jaoks täiesti võõras veel, ei osanud seisukohta võtta. Võtsin hoopis istekoha ja koosolek võis alata.

Sellest poolteist kuud hiljem, istudes oma Rapuntslitornis (minu kabinet asub tornis) otsustasin vastaskabinetis oleva kolleegi käest miskit uurima minna. Vajusin rõõmsalt ruumi, ajasime veidikene juttu ja tema küsis täiesti teemaväliselt, kas mul on prillid? Tunnistasin, et on. "Tead, ma ei tundnud sind täna ära. Vaatasin mitu tundi, et miks võõras inimene sinu võtmetega siin käib. Et kas meil on uus töötaja või..." Novot. Mina, kes ma käisin pidevalt lahtiste juuste ja prillidega.. tulin ükspäev tööle kinniste juustega ja prillivabalt. Riskantne liigutus.

... ja parima loo jätsin viimaseks. Väga paljud on inimesed tööl...ajavad mind KolleegMV'ga segi. Lihtsalt mitte niisama segi vaid ikka sellises mastaabis, et kirjutasin enda märkmikusse lõpuks info, mida MV jagab. Miks? Sest teised olid väga pettunult meelestatud "Aga see ongi ju sinu töö seda infot teada, mismõttes sa ei oska öelda...". Alguses oli tore. Pärast mitmendat korda selgitust, et ma ei ole MV enam mitte. Meie segamini ajamine toimib ka teistpidi - teda aetakse minuga sassi. "Oh, sul oli täna hommikul hoopis teistsugune soeng ju!" on talle oi kui tuttav fraas.

Arutasime seda MV'ga ka. Seisime siis kõrvuti peegli ette ja tehke mis tahate, meie sarnasust ei näinud. Kaks erinevat inimest. Prillid/pole prillid, pikad juuksed pruunid juuksed/lühikesed mustad juuksed. No ei ole sarnasust... kuni panime juuksed samamoodi soengusse. Ja siis oli selge - kaua kadunud kaksikõde on leitud! 
Edaspidi hakkame vaid vaheldumisi tööl käima ja keegi ei saa aru, et üks puudub.

Ärevuses tehnika

"Saan ma sind kuidagi aidata?" küsisin kolleegi käest, kes meie printer-skänner-koopiamasina kõrval nõutu näoga omaette urises. "No see ei tee, mis ma tahan!" kõlas pettunud häälel üle toa vastus. "Ahhaa, no vaatame..." ja astusin sammuke lähemale, et paremini toimuvat jälgida. Eeskujulikult näitas, milliseid nuppe ja mis järjekorras ta vaheldumisi jõu ja hellusega vajutab - tulemus aga puudub, järjepidevalt.

"Näed, ei skänni!" hõikas ta võidukalt justkui oleks kartnud, et minu pilgu all masin ootamatult soovitud tulemuse annab. Tuli tunnistada - ei skänninud tõesti. Kraapisin ajusopist kõik oma teadmised skanneerimise kohta kokku ning uurisin, kas ta arvutist on valinud kuhu kausta soovib seda faili, mis õndsalt skännimist ootab. 

"Mis kausta valinud?" suutsin tema nördimusele vaid segadustunde juurde tuua. Kiirelt andsin ülevaate skännimisprotsessist, kuid segaduses pilk säilis. Sain aru, et siin tuleb pigem erialaseid teadmisi rakendama hakata ning uurisin, mis kalli kolleegi eesmärk on; mida ta tahab, et printer-skänner-koopiamasin lõppproduktina endast välja/arvutisse sülitaks. 

"Noh, see paber siin... mis mul on.. seda tahan skännida... et ma saaksin teise samasuguse veel.". "Ahaa... saan ma õigesti aru, et sa tahad mitut samasugust lehte, nagu see mis sul on?" läks minul lambikene peas põlema. "Just just, aga see ei tee nii!" -"Sa tahad koopiat teha, mitte skännimist".

Masin tegi koopia nagu siuhti valmis. Flirtisin ideega minna IT-mehe palgast osa endale küsima, kuid jätsin selle tegemata. Praeguseks olen arvuti/printeri jms abi nii palju osutanud, et võiks palgasedelil eraldi reana välja juba tuua küll.

Mulle räägiti, et see printer-skänner-koopiamasin olla meil üldse "nagu naine", kes "vajab hellust ja hoolt ning mõistvat suhtumist". Minule on jäänud mulje, et tegemist on hoopis sotsiaalärevusega patsiendiga, kellel on madal pingetaluvus. Teine hüpotees on somatoformsete häirete rühma kuuluv hüpohondria - pidevalt vilguvad tulukesed ning ta ootab, et keegi korraks mõne luugi sisse piiluks või nuppe vajutaks. 

Aga kui printerit sellise nurga alt vaatama hakata... on vist aeg endal puhkusele minna?

Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.