Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.

Trennimuusika

Pärast seda, kui andsin ülikoolile tähtsat teksti täis kirjutatud suure hunniku pabreid (tuntud ka kui minu lõputöö) jäi minu trennitegemine väga viletsaks. Selles mängisid rolli nii vaimustus natukene kõigest puhata, vigastusest paranemine ning Wolverinei - minu trenni A ja O ning põhimotivaatori - äraminek. Alguses olid võõrutusnähud küll trennist loobumisel ja vigastus tekitas vaid trotsi. Varsti... harjusin diivanieluga häirivalt palju ära.

The only exercise I've done this month is running out of money.

 Ameeriklane proovis mind ükskord motiveerida ja ilmus keset mu trenni kohale, keeras autos Eye Of The Tiger üürgama, utsitas tagant, et jookse jookse nüüd ning lubas aeglaselt mu kõrval sõita. Kuna tema kohale ilmumine oli otseselt seotud minu kehva mäluga meie kohtumisplaanide suhtes, siis sel korral jäi mu motiveerimine lühikeseks ning lõpetasin trenni autoga maja ette sõites...

Siis aga otsisin üles selles valdkonnas endast targemad inimesed, et natukene nõu pidada. Oma tarkusega suudaks ma uue vigastuse suhteliselt kiiresti hankida ma usun. Paika sai päris kena plaanike ning selleks ajaks kui capoeira jälle hakkab suudan ma painduda jälle.

Aga eks iga algus on raske. Või koomiline. Näiteks, eilne trenn oli natuke ooper omaette. Läksin välja oluliselt hiljem kui muidu - linn oli täis inimesi ja sõidukeid, päike paistis lagipähe, pardid ei siblinud ringi ja linnuke oli vakka. Minu geniaalne idee tavapärane jooksumuusika (aastast 2010) välja vahetada põrus haledalt, sest ma ei suutnud mitte kuidagi leida inspiratsioon joosta, kui mulle samal ajal karjutakse kõrva "Shake that ass, shake that real bad" ja niimoodi intervallidena kuus minutit järjest. Ma ei taha oma peput halvasti väristada, aitäh pakkumast. Minu õnnetuseks oli see üks mõistikumaid lugusid nimekirjas.

Jagage enda head trennimuusikat. Kaua ma aastas 2010 istun. 

Kirjutamismuusika vol2

Vastukaja kirjutamismuusikale oli meeletu ja pakkumisi, mis veel sobiks, sain mitmeid. Egas ma kade inimene pole, jagan teiega ka! Lisaks siin nimetatule on sellist muusikat veel palju palju palju, kui kellelgi midagi geniaalset pähe hüppab siis võib jälle teada anda.

* World of Warcraft muusika. Sellistel mängudel on väga kindel heli ning seda taustaks kuulates tekib kohe tunne nagu oleks tõsine sõdalane ning see on see eepiline lahing, mis kõik otsustab. Nii mõnelegi on lõputöö täpselt samasugune. Seega, kuulake võimsat muusikat, olge võimas ja lõpetage (ülikool, mitte kirjutamine)!

Proovisin siis huvi pärast "Return to Castle Wolfenstein" muusikat ka aga see tekitas hoopis paranoiat, et nüüd hüppavad ämblikud kuskilt välja, sest.. teate, seal mängus oli neid liiga palju.

* Pachelbel - Canon in D Major -  mõnusalt tiksuv ja unistav. Sobib siis kui motivatsioon on juba olemas ning hoog sees.

*  Cloud Atlas soundtrack - kui me Mr.Holmesiga seda kinos vaatamas käisime, olime mõlemad lummatud muusikast, mida seal mängiti. Tom Tykwer ja sõbrad on hakkama saanud ääretult helisevate lugudega. Minu vaieldamatu lemmik on lõpulaul Cloud Atlas The End Title (kui originaalne pealkiri!), kuid midagi hingele leiab sealt igaüks.

* ThePianoGuys - neli meest, kellel on klaver ja ka tšello. Müüdud! Eelmisel korral mainisin Love Story Meets Viva La Vida, mis on kahe klaveripoisi kokkumix nagu selgus. Ei teadnudki, et nad lausa uhke pundi moodustanud on. Kui mina oma sõrmekesi sama kiirelt suudaks klaviatuuril liigutada oleks mul nüüdseks juba päris mitu lõputööd tehtud. Vivaldi kohtus Let It Go'ga. 

* Ikka ja jälle ei saa üle Tychost - kui ma muidu kiitsin tema plaati "Awake" siis unustage see, tegelik pärl on plaat "Dive" - varasemalt olin sealt plaadilt vaid paari laulu kuulnud ja nüüd ei saa enam käest seda. Üleüleüleülekõige on  "Epigram", sest see tekitab kujutluspildi vees solberdavatest haldjatest. 

* Peter Lee Johnson - noor tüüp, kes teeb kavereid igasugustele poplugudele ja miksib neid kõige muuga. Tal on viiul! Näiteks tema versioon Adele loost "Someone Like You" või siis miskit hüppavamt ehk Clean Bandit - Rather Be viiuliga või eelistate midagi, mis sisaldaks ka klassikalist muusikat ehk Taio Cruz ja Bach

* Kui ma Straussi kuulasin siis millegipärast meenus mulle ääretult sageli...vormel. Läksin poiste käest uurima, kuidas Straussi "Radetzky Marss" vormeliga seotud ning esiteks naersid nad mu välja ning seejärel pakkusid, et ehk on mingi imepisike võimalus, et see meenutab mulle Bizeti Carmenist tuntud lugu, mida auhinnatseremoonia ajal mängitakse. No ma teadsin alati, et ma kõige musikaalsem hingeke ei ole, aga tuleb välja, et elevant mitte ei astunud mulle kõrva peale vaid trampis seal tükk aega ning seejärel toppis kõrvad mulda täis - no nii sarnaseid lugusid kui need kaks ei ole mina varem kuulnud. 

Keskkoolis muusikatunnis oli hunnik kontrolltöid, kus õpetaja pani suvalisi klassikalisi palasid mängima ja me pidid paberile kirjutama, mis lugu on. Iga looga oli mul oma kujutluspilt, mille järgi neid meelde jätta - ojas ujuvad lambad, piparkooke varastav päkapikk..Nende kahe looga tulevad ühesugused kujutluspildid. Tee mis tahad.

Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.

C-JAM - Päikeseloojangu kontserdid Pühendatud 10. sünnipäevale

Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi! 

Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga)  Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.

Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika.  Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!

Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa. 

Muusikasoovitus: Jack Savoretti

Et sess kohe kohe läbi, tähistasin seda filmiga "PostGrad". Linateos räägib noorest neiust, kes on just saanud ülikoolipaberid oma ilusate sõrmede vahele ning.. ei suuda mitte kuskilt tööd leida. Natuke musta huumorit sessi lõpetamiseks.

Filmi muusika langes minu huviorbiiti suhteliselt kiiresti, seega sai sellega ka lähemalt tutvust tehtud. Sealt leidsin artisti nimega Jack Savoretti ning sellest alates olen kuulanud vaid tema loomingut, söögi alla ja söögi peale. Söömise ajal ka.

Jack Savoretti on noor pooleldi inglise, pooleldi itaalia artist, kes on laval koos oma hääle ja kitarriga. Vahepeal klaveriga. Tema laulukirjutamist võrreldakse Simon & Garfunkel'iga, tema hüüdnimeks on "Noor / uus Bob Dylan". Põhjusega sealjuures.
Tema muusika on ideaalne nii taustaks kui domineerivaks heliks, parandades (minul) üheaegselt mõistust ja hinge.

Lugusid, mida kuulata ma ei oska soovitada, sest minule pugesid nad kõik hinge. Tuntumad on näiteks "Harder than easy" plaadi nimilugu; "One Day", mis on "PostGrad" ametikul soundträkil; "Without", "Songs from different times", "Wonder", "Dreamers", "Between the minds" - mille video on üks ilusamaid mida mina olen näinud.

Miks ma nii kiiresti Jack Savorettist vaimustusse sattusin? Tema hääl, tema lood ning võimalus end pea iga looga seostada. Lisaks sellele suudab ta maailma hetkeks seisma panna ning tekitada tunde, nagu maailmas ei olekski midagi muud.

Rohkem infot leidub tema ametlikult kodulehel.

Muusikasoovitus: BB Brunes

Olen hiljuti komistanud ääretult hea muusika otsa ja jagan oma leide natukene. Alustame noortest prantsuse poistest, kes põristavad seda päris prantsuse r'i nii, et põlved võtab nõrgaks ning pildi värelema. Jutt on pundist nimega BB Brunes, kes andis hiljuti välja ka albumi "Nico teen love".

Lähemalt bändi kohta uurima hakates leidsin nende loo ka äsja Eestis esilinastunud Videviku saaga teise osa soundträkilt, prantsuse versioonilt. (Kas pole mitte kurb, et praegust generatsiooni noori mäletatakse tulevikus kui "Need, kes kummardasid sädelevaid vampiire").

Ma ei ole kunagi prantsuse keelt osanud ega ka õppinud mitte. Kuigi laulude kuulamise ajal on tihti soov ise kaasa laulda ning sellist hääldust ei suudaks ma piinamipingil ka arvavasti teha, meelivad need poisid ja nende looming mulle. Kuulake ise mõnda nende (minu arvates) paremikust. Näiteks "Perdus cette nuit" või r põristamist uues loos "Dynamite". Loomulikult ei saa mainimata jätta ka "Dis moi".

Kuskil öeldi nende kohta tabavalt. "Their music is Velvet Underground meets The Cure meets Cats". Mõnus!