Uussõnasõnaraamat (trademark pending)

Olgu see siis lõputöö hullusest või millestki muust põhjustatud, kuid oleme SaareNaiseRammuga eesti keele sõnavara rikastamisega tegelenud. Olime enda üle üpriski uhked, kuid sissekande tarvis väikest uuringut tehes avastasin, et me pole mitte geniaalsed vaid lihtsalt... aeglased. 

Üks meie tore pakkumine oli "nöha", et kui sul esineb köha ja nohu koos. Tuleb välja, et see on käesoleva aasta jaanuaris sõnavõistlusel auhinnavääriliselt juba hinnatud. Sinna

me au ja kuulsus läks. Egas midagi, hakkame nüüd teisi haigusi kombineerima.

Edasi arutasime, et miks on alkohoolik ja narkomaan. Miks mitte alkomaan või narkohoolik. Esimene võiks olla näiteks alkoholi JA narkootikumide küüsis olev isik, teine väga hoolas narkomaan (nt puhastab süstlaid). Aga ka need sõnad on internetis juba korra kõlapinda leidnud, tähenduse pakkumise osas võtame siiski medaleid vastu.

Viimast sõnast ma oma pooleminutilise guugeldamise käigus leida ei suutnud. Nimelt, pakume välja sõna "vetslema". Tahab keegi oletada tähendus? Ükskõik kes? Meie poolt pakutuna on see aktsioon, kus (üldjuhul) naised ööklubis kambaga kõik koos vetsu jutustama lähevad. Koolivetsudes vist toimub sama värk üpriski. Nii et jätke meelde, vetslema - vetsus jutustama (võib sisaldada ka selfi - mis selle eestikeelne vaste siis on? Endel? Selvefoto?- tegemist).

Igatahes on plaan anda välja oma sõnaraamat (ettetellimisvõimalus!) - uussõnasõnaraamat, mille nime pakkus Mr.T välja. Avaldamiskuupäev siiski lükkub edasi seoses lõputöödega. Jääge ootele!

Tahame ka asjalikud olla!

"Ma tahan ka asjalik inimene olla!" ütlesin RoosaMannale, kes parasjagu endale kalasaia meisterdas ja potsatasin oma taguotsa kollasele köögitoolile. Ta mõistis mu valu ja lisas, et võiks midagi lahedat teha küll - tema plaan näiteks nägi ette mu käest laenatud raamatut sirvida. Jõllitasin ta kala nõutu näoga ning mõtlesin, mida mina siis teen. Ursula loost tuttav fraas "ole ilus!" ei pakkunud piisavalt pinget. RoosaManna pakkus välja, et ma võiks oma lõputööga näiteks tegeleda. Mõeldud, tehtud! Tõusin otsustavalt püsti ja lubasin enda toast mitte välja tulla enne kui selleks päevaks planeeritu valmis on. Kuulsin kauguses vaid hõiget, et eks me siis reedel näeme. Rohkem optimismi inimesed! Sain poole tunniga valmis. Ja kui me parasjagu ei õpi... oleme me teiste sõnul imelikud ..omamoodi. 

Näiteks mängisime lauamängu "Mis on kõrvadele hea?", mis on SaareNaiseRammu leiutis. Nagu nimigi ütles, tuli vastata mängu nimeküsimusele, vahepeal ka sellele, mis on neile halb. Loomingulised inimesed nagu me oleme, jõudsime järeldusele, et kõrvadele on hea kui nad on inimese küljes ning kui nende sees puuduvad ämblikud. Mis teie arvates kõrvadele hea on?

Lisaks õppisime ükspäev ära pokkeri. Jah, alguses pidime MJ käest uurima, et mitu kaarti üldse peaks kätte jagama, kuid edasi läks juba edukamalt. Panuseks oli vabavara aka ühise kommikausi sisu ning.. lõpptulemuseks jäime viiki. Teadjamad oskasid rääkida, et pokkeris ei saa viiki jääd, kuid me ei lasknud end nende loogikast häirida. 

Bingot mängisime ka. Kes ei ole kaua mänginud, siis enam ei saa lihtsalt pool tundi istuda ja numbreid maha tõmmata - nüüd tuleb veeta helendava ekraani ees vähemalt tund, sest Rooside Sõda on kleepunud lotoga kokku. Kuna me ikka kogu tõsidusega asja võtame, siis karjume Rooside Sõja vastuseid ka, lootuses, et ehk keegi meid kuuleb. Küsimus: Nimeta midagi, mida teed, kui sul on piinlik? Mida teie teeks? Mina punastaks, RoosaManna häbistaks (??) ja SaareNaiseRamm kukkus naerdes põrandale. Järgmisena võtame male käsile. Sealt edasine samm on maailma valitsemine, ilmselgelt. 

Hoolimata sellest, et me nii asjalikud oleme, tuleb vahepeal imelikke pilke. Tantsisme RoosaMannaga liikumisanduriga ukse ees ääretult graatsiliselt püüdes seda maagiliselt avada, kuid ainus mis saavutasime oli vist see, et administaatori arvates proovisime sisse murda. Oscarit meie koreograafia eest vist ei tule. Lisaks uuris W. pärast mu unenäo kuulamist, et mida ma suitsetan.. Kas te tahate öelda, et teie ei näe söömishäiretega kummitusi unes?!

Siiski siiski, asjalikkus on skoorinud viimasel nädalal kaks väga ilusat komplimenti. Ühe sõnul nägevat ma kätega väga atraktiivne välja ning teise sõnul ma muutuvat iga nädalaga põnevamaks. No kuulge, öelge nüüd et te ei oleks selle peale kõrvust tõstetud! Ego läks nii suureks, et tuli aken lahti teha.Teate, mis akna taga oli? Kevad! Täis värsket õhku, päikest, linnulaulu ning sinist taevast! Imeline aeg asjalikeks tegudeks.

It's alive!

Töömees tuli ja ütles esiteks, et ei saa olla nii, et radikas ei tööta. Mismõttes ei saa, olime meie segaduses. Tundub, et radikale unustati see infokild edastamata ja tema pole kursis, et ta rikkis olla ei või. Seejärel uuris sinistes tunkedes mees, kas me ikka selle sisse oleme lülitanud. No tere hommikust eksole! Lisaks sellele, et meie radikas loll on ja ei loe talle jäetud teateid, ei tule meie -15C ilmaga selle peale, et radikas sisse lülitada. Aga ehk on see sama nagu itimeestel "have you tried turning it on and off again?". Kohustuslik küsimus, sest.. inimesed on toredad. Andsime andeks.

Siis äsas töömees radikale. Ise samal ajal seletades, et "Aga kui ma siit seda keeran...ei? Aga kui ma siit muudan...ei? Aga kui ma..." Kolkis siit ja kolkis sealt ning meie muhelesme SaareNaiseRammuga omaette, et vähemalt oli meil paranduseks õige taktika - paberitega töömees teeb sama! Targad nagu me oleme, hakkasime vaikselt taipama...eitamine..viha.. kauplemine. Kas tõesti meie radikas on NII halvas seisus, et meie töömees läbib leinaga toimetuleku staadiume hetkel?!

Hoidsime hinge kinni ja jõllitasime kabuhirmus radikaga vestlevat härrat. Tema tunnistas täiesti ausalt, et pole õrna aimugi, mis toimub. Tal on kahju, et me külmas peame olema. Kunagi varem pole sellist asja juhtunud. Ta ei tea, miks see ei tööta. Ega seda, kuidas sinna hing tagasi sisse puhuda.  Selge, kurbus. Jäänud oli vaid leppimise staadium ja meie keeldusime surmadiagnoosiga leppimast. 

Pakkusime abi. Leidsime talle pisikese bensiinijaamast saadud kohvitopsi asemele suure purgi, et vee eemaldamine radikast oleks kiirem. Töllerdasime võimalikult vähe jalus. Mängisme tema tunnetele ning nägime eriti hädised välja. Järgmise sammuna olime valmis villased sokid kontskingade vastu vahetama, kuna just hiljuti sai loetud uuringut, et mehed aitavad suurema tõenäosusega naisi, kes kannavad kontsaga kingi. Enne kui sussidest loobuda jõudsime, läksid aga töömehel silmad põlema ning tal tuli mõte. Jättis oma tööriistakasti tagatiseks ning läks kolkis korrus allpool ka torusid.

Mingi aja pärast hakkas radikas hingama. Soojust! Olime päästetud! Härra töömees avaldas veel kord kahetsust ning ütles kangelaslikult, et liigub nüüd järgmisi inimesi päästma. Lisaks mainis, et põhjus (sete kuskil, mis meid soojust ära lõikas) üleöö tekkida ei saanud ning seega normaalset soojust pole kaua olnud. 

Andsime sellest ka kõrgematele jõududele teada ning uurisime, et ei tea, kuidas see meie küttearvel ka välja näeb, et kütteta olime. Kui esimene kiri oli umbes sama asjalik kui Savisaare vastus Priidu Pärnale, siis järgmises süüdistati kõigepealt meid ning seejärel saadeti viisakalt kuradile. Kuna meie ei kasutanud kütet, siis on üldine soojustarbimine väiksem ning seega on kaudselt korvatud meie külmetamine ja me peaks õnnelikud olema. Sõnastus, ma räägin alati, sõnastus on oluline. Lihtne "Meil on tõesti kahju, et selline olukord tekkis, kuid kahjuks ..." oleks jätnud tunduvalt ilusama mulje.

"Kui enne oli liiga külm, et midagi teha, siis nüüd on liiga palav, et midagi jõuaks teha" ütles RoosaManna tabavalt, kui olime kaks päeva sooja radikat kallistanud.

Tubased külmapühad jätkuvad

Külma osas on edasiareng. Kui me varem istusime ja kannatasime mõeldes, et nii peabki olema ja kui külmemaks läheb keeratakse nuppu kuskil ja sooja tuleb juurde... siis nüüd oleme oluliselt targemad ja teame, kuidas asjad käivad.

Kurtsime siis kõrgematele jõududele, et külm on. Rääkisime loo ära ning nad arvasid - nagu meiegi selleks hetkeks - et see kõikse normaalsem ikka pole. Lubati, et järgmine päev saadetakse kamp mehi meid soojendama radikat parandama. Jäime sellega rahule ning mina rääkisin tööl kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, et koju minnes on mul totaalne saun.

Tulin siis koju, külmast kange ning sinine ning hõikasin üle korteri: "Noh, palju meil sooja on juba?". SaareNaiseRamm tuleb jäätunud pilgul mulle vastu ja ütleb, et ei ole midagi. Okei, noh, ju siis varsti tuleb, eks? Mehed käisid? Tegid midagi? Ütlesid, et saab sooja? Jah. Jah. Jah.

Mitu tundi hiljem väriseme hullemini kui Titanicu filmis Jack ja Rose kui vesi laeva tungis ja nemad seal sees ringi jooksid. Kui ma käisin laupäeval tekk ümber ja palavikus suulist eksamit tegemas ei olnud ka nii jahe. RoosaManna magas mattununa tekikuhja all (me vähemalt loodame, et see seal on tema) ning nägi und sellest, kuidas ta päikest kallistab. Kuhi aegajalt natuke võbeles, ju siis värises tema ka.  Katsusime vahetpidamata radikat, sest... see ju kohe läheb soojaks. Eks?! VALE. Avastasime pettumusega, et töömehed on meie ühe leige laigu radika pealt ära varastanud! Mõlemas toas on radikad jääkülmad. Õudusega vaatame, kuidas temperatuur langeb ja meie.. täielikult ilma kütteta oleme.

Käisin koolitöö asjus koosolekul ning soojendasin end kohvikus küünalde kohal nagu korralik püromaan. Rääkisin uuesti meie administraatoriga ka - no nii empaatilist inimest ei ole ma veel varem näinud. "Tegelikult ka? Ilma kütteta? Aga.. õues on külm ju! Teil on KAKS välisseina? Aga... teil ikka sokid on? Kampsun?". Lubas uuesti töömehed saata ja soovis meile edu öö üleelamiseks. Arvestades seda, et meil viimnegi soojus ära viidi siis loodan nüüd nende tuleku ajal kodus olla - muidu äkki viivad veel radika ära järgmiseks! Praegu aga istume külmas ning mõtleme, et toas võiks olla ka selline muusikainstrumet, annaks imeliselt edasi meie tundeid ja sügavamõttelisust. 

Kas kellelgi lõkkematerjali on?

Suurlinnast metsa

Eelmisel nädalal käisin Tallinnas. Kolm minutit seal olekut ning minu närvid olid üles öelnud, armatuurlauas ilutsesid küünejäljed ning mina otsisin paberkotti, kuhu sügavalt hingata. Meenus, kuidas Herr Holmes mind ükskord pikalt jõllitas ning lausus seejärel, et minu reaktsioonidest olla hästi aru saada, et ma suurest linnast pärit ei ole. Mis ma oskan kommenteerida, tüüp oskab viisakalt öelda, et ma maakas olen. Ja vot olengi maalt ja kassiga - tahan loodust ja seda, et tänaval mulle bussirajalt ei keeraks mingi auto küljelt sisse ning liiklusvahendid omaks suunatulesid. Ons see tõesti palju palutud? Avastasin aga põneva fenomeni - ~80% autodest, mis silma jäid omasid numbrimärgil kas 8 või B. Olete märkand? Kogun end natuke ja äkki lähen järgmine aasta jälle Tallinnasse... Ah, et mis ma üldse pealinna ära kaotasin? Teate, käisin Jimmy Carri vaatamas, sest... egas liikluskultuuri nautimiseks sinna ei minna, ilmselgelt. Jimmy oli täitsa tore. Minu pilet oli sattunud väga meeste keskele, üks lõhnas imeliselt. (Ei ma ei käinud teda nuusutamas, ta lihtsalt oli kodus pudeli ära lõhkunud ja selles veidi püherdanud. Vähemalt oli meeldiv aroom, mis sest et palju).

me oleme nii tublid, et päkapikud tulid sel aastal varem!

Pärast traumeerivat pealinna ei jäänud muud üle, kui nädalavahetuseks looduse rüppe end peita. Kohe teine õhk ma räägin. Tartus on viimastel nädalatel magama jäämine täiesti trenni eest olnud - võtan horisontaalse asendi oma voodis sisse ja jään und ootama. Ei tea, kas kuuseis või miskit muud, kuid tõmblen kuni peaaegu üle ääre potsatan. Hea, et reaktsioon kiire on ja suudan näpud õigeaegselt seina sisse lüüa (arvestades seda, et meil on betoonsein võite valu ette kujutada. Plaastrit, anyone?). Kui tõmblemisharjutused tehtud, püüan end kõikvõimalikkesse erinevatesse asenditesse väänata, mis võiks und tuua, kuid..see lõppeb aga sellega, et mul tekib huvi, mis numbrikujunditesse ma jalgu keerata suudan. (Kui teid huvitab, siis number kolm on kõikse raskem). Tegelikult on täpselt see tunne, et keegi võiks tulla ja käe ümber panna ning öelda, et aitab küll, kustu nüüd ära. Mis ühelt poolt oleks armas... teiselt poolt, kui ühikas öösel keegi ootamatul käe külge paneks, ma karjuks arvatavast üpris kõvasti, lukustaks edaspidi paranoiliselt kõiki läheduses asuvaid uksi ning paneks aknale trellid ette. Igatahes, kodus on ikka teine tera. Seal magab SassTheCat mul seljas nagu paberiraskus ja ei kuku ma voodist kuskile. 

Astusin siis aga sammu veel kaugemale ja läksin ära maale. Maale tähenduses maja keset metsa. Tegin koerale pai ja katsetasin kui traditsioonile neljajalgne ta siis ikkagi on. Viskasin toki, tema lendas üle hoovi kui kuul ja tõi selle mulle tagasi. Teisel korral juhtus sama. Kolmandal korral.. läks ta pulgale järgi ning põgenes ära tuppa vanaema juurde näoga, mis justkui prooviks öelda et "Kuule, mingi napakas hakkas sul õues oksi laiali pilduma, näe ma tõin ära." Kuid eks hinges on ikka soe rõõm nähes varjupaigakutsat niimoodi vabalt tuiskamas. Jalutamas käisime ka; sellel ajal kui meie ubinaaias lonkisime ja külmund õunu vahtisime, kündsid teisel pool maja metsanotsud pool teed üles. Nii kasulikud me siis olimegi.

Kokkuvõte ehk ühikast roostes naelteni

No nüüd läks küll kuskil midagi valesti. Mulle teeb kohutavalt nalja see, kuidas ma mõned üksikud nädalad tagasi veel pildusin õhku lauseid stiilis "Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla" ning "Ühika-draama osas tuleb lahja aasta".. ja nüüd siis niimoodi läks. Ettenägelikult mainisin tookord siiski, et eks lootus sureb viimasena. Või sõnusin ise ära?

Kui muidu oligi lust ja lillepidu siis kolmapäeval kolis Preili Sportlane mulle sõnagi ütlemata välja. Kui te nüüd arvate, et ma kättesaamatut mängisin ja tal lihtsalt polnud seda võimalust minu informeerimiseks siis eksite rängalt. Ma olin kodus. Hullem kui SMS teel maha jätmine (Ma oletan. Ei ole siiski kunagi kogenud). Seoses ühikaga... aitame mind natukene - kujutage nüüd kõik koos ette, et olete varsti 20+ aastaseks saav tütarlaps (aka SaareNaiseRamm) ja teie lemmikvärv on roosa. Mida te sünnipäevaks tahaksite? HelloKitty nuusik ei olevat hea valik, sest... ta just ostis endale uue nuustiku. Pakkusin, et kingin jäätist aga.. ta arvas, et meie külmik nii palju ei mahuta kui tema väärt on.

Igatahes. Räägime toredamatest asjadest! Näiteks valutasin mina südant suvest saati, et ei haaranud kinni ühest võimalusest. Nüüd aga ootamatult otsis Muusik just selle sama projektiga seoses endale kaaslasi ja mina hüppasin kohapeal rõõmust nagu kolmeaastane kommipoes. Mina-mina-mina tahan! Sest mentaliteet on teine ja ma ei taha kahetseda mittetegemist. Nüüdseks on üks koosolek meil juba olnud ja... mind hämmastab siiani kuidas on võimalik, et mõni inimene on NII organiseeritud. Mina olen ka organiseeritud, enda arust harju keskmisest kõrgemal tasemel isegi. Aga temaga võrreldes olen ma amööb.

Mis siis veel.. ahjaa. Sain teadlaste ööl teada, et mul ei ole hemoglobiini. Ja no kohe üldse ei ole - isegi roostes naelte lutsutamine ei aitaks enam. Võtsin südame rindu, olin tund aega apteegis saja erineva küsimusega ning leidsime preparaadid, mis võiks mulle elu sisse puhuda. Puhusid. Nii õnnelikku ja energilist mind ei ole te varem näinud. Hullem kui hipilaager! 

Draamat saab siis kui ise teed

Nüüd kui ühikas on kõik rahumeelsed elanikud, selgus, et minust on saanud see kõikse suurem intrigant. Raske kohe kui draamaga nii ära harjunud, eksole. 

Kokkkan mina siis rahumeelselt köögis endale süüa. Või noh.. panin leiva taldrikule, leivale juustu peale ja lükkasin mikrokasse. Enam tervislikumaks minna ei saagi! Sõidab minu taldrik koos leivaga rõõmsalt sooja käes ringiratast ja ootamatult käib krõks. Egas ma eriti sellele keskendunud, meil köögis niigi sahtlid tulevad iseneesest lahti (poltergeist, ilmselgelt!) ja seega pisikesed krõpsuvad hääled mind eriti ei kõiguta... kuni võtsin oma toidu ahjust välja. Kui mikrolaineahju sai pandud üks taldrik siis välja tuli sealt neid juba kaks. Naersin  omaette, et kui keegi teine mu asju ei lõhu siis pean ise seda tegema ja läksin Preili Sportlasele näitama, kui kunstiliselt see katki on. Talle ka meeldis.

Siis ärkas minus aga intrigant. Sammusin otsustavalt RoosaManna tuppa ja küsisin surmtõsiselt, kas tema koristas täna. "Jah, koritasin küll.". Kas tema lõhkus minu taldriku ära? "Milline see sinu oma on?". Just, mitte "ei mina ei ole ühtegi taldrikut lõhkunud" vaid milline see sinu oma on... Näitan selle jäänuseid. RoosaManna tunnistab hardalt, kuidas tema pani selle ainult kuivatusresti pealt ära sahtlisse väga hoolikalt ja.... ja siis ei suuda mina enam vastu pidada ja hakkan naerma. Tema saab õnneks või kahjuks aru, et tegelikult ei ole asjad hoopis nii nagu ta korraks arvas.  Nii et nüüd on järgi testitud - SaareNaiseRamm on siiski kergeusklikum kui RoosaManna.

Nii me siin siis elame. Naerame kohati liiga kõvasti ja liiga palju, vaatame Preili Sportlasega youtube'ist õpetusi kuidas ühe käega kätekõverdusi teha ja õpime. Hullumoodi. Tore on. Mõnusalt tore. :) 

Teise nädala sündroom

Hommikul pudru põhjakõrvetamise taustaks uurisin oma tunniplaani ning avastasin suure üllatusena, et õppekorraldusspetsialist on jumalat mänginud ning mind ühele ainele registreerinud. Ärge saage valesti aru - ma tõesti tahtsin sinna + see aine tuleb igati kasuks.. aga olin kaotanud lootuse, et koha saan. Mis tähendab, et nüüd on mu tunniplaan jälle natukene nässus. Juhhei.  

Üldiselt hakkan vaikselt arvama, et mind vaevab teise nädala sündroom. Ainult, et viirustüvi on natukene mutateerunud. Kui muidu jäävad kõik haigeks, siis minult on lihtsalt energia täielikult välja imetud.

Töölt koju jõudes pidi Herr Jõud mulle kõik uksed avama (+ härrasmees nagu ta on) ning ma ei jõudnud talle isegi vastu vaielda, kui ta tuli lagedale ideega, et administraatori ees akrobaatika tegemine kella nägemiseks ei ole kõikse normaalsem. Mul nimelt on sisse harjunud komme iga kord koju tulles/kodust minnes vaadata kella. Ükskõik, kas ma pean seda teadma või ei. Automaatliigutus, nagu ukse lukustamine. Nüüd aga on kõrgemad jõud kellale seina ette ehitanud ning selle nägemiseks pean end põrandale pikali viskama. Õnneks on siiani kõik klaaskastis istuvad administraatorid mulle sõbralikult naeratanud ning keegi ei ole veel jooksuga minu poole tormand arvates, et ma mul nüüd langetõbi peal tuli. Huvitav, kas neid kommidega saaks ära osta, et nad kella uuele seinale paigaldaks? (Jah, väga esimese maailma mured)

Ühikas kulgeb muidu rahulikult see eluke, lust koju tulla. Esimese nädala elasime siis viiekesi. SaareNaiseRamm kohusetundlikult minu kõrvaltoas, sellest aastast lisandus ka tema pisike õde RoosaManna. Neiud Eh ja He - kellel me ei suuda jätkuvalt väga edukalt vahet teha, sest oma toast nad väljuvad vaid kooli minekuks ning mina - teada tuntud Nohik. Nüüdseks on meiega liitunud Preili Sportlane, kes minuga ruutmeetreid jagab. Mul sõbrad lootsid, et uus oleks näiteks psühhopaat, kes magab nuga kaisus ja aegajalt voodoonukule nõelu sisse sorkab, sest neid jutte oleks ju põnev kuulata. Riiiiiight.

Oleme nüüd Preili Sportlasega peaaegu, et nädala koos olnud ja täna tunnistasin talle päris ausalt, et mul natuke vasikavaimustus tema osas on. Hea huumorisoon, hästi tegus, õpib usinasti, omab täpselt sellist kaussi nagu mina... ning tal on raamaturiiulis raamatud. Tõsiselt. Millal ma viimati elasin koos inimesega, kes raamaturiiulis raamatuid hoidis?! Ta on nii motiveeriv oma trennidega (ja sealt säravalt naasmisega), et kaalun tõsiselt capoeirale lisaks miskit seljalihaste tugevdamiseks leida. + Ta keetis mulle teevett. No mida veel toakaaslaselt tahta, eksole? Igatahes, ühika-draamaosas tundub see aasta väga lahja tulevat. (Aga eks lootus sureb viimasena).

Väsimusest hoolimata on semester hästi alanud. Raamatu jõudsin poole peale lugeda ning lõpuks tuli ka purpurne surm ja kõik mehe viskasid sussid püsti. (Taudi suhtumine peegeldab ideaalselt tänapäeva). Keeleloengus hoian motivatsiooni kõrgel ja õhtuti maalin eeskujulikult tähti vihikusse. (Kui kellelgi on näiteks hollandi keelseid raamatuid kuskil vedelemas siis võite mulle kirjutada. Või kui tahate, et ma teid lollide küsimustega vene keele teemal tüütaks). Ühikas olen suutnud praeguseks ainult kaks lambipirni lõhata - üks läks suure pauguga, teise surmast ei saanud esiti arugi. Mina igatahes mõnda aega jälle lampe põlema ei pane. Ongi pimedas odavam.

Kell on juba üheksa. Aeg tuttu minna.

Kes teid õhtul magama laulab?

Päike paistab, ilm on ilus, mina jõuan silmatõmblemise saatel töölt koju... ja toakaaslane tervitab mind kutsikasilmade ning tahvli šokolaadiga. Ilmselgelt ei tähenda see midagi head. Kalkuleerin korra, mida ta teha võis - vaimusilmas jõuan juba ette kujutada, et arvatavasti lõhkus mu teejoomisämbri (tuntud ka kui Size Matters teetass) ära. No on põrsas, eksole! Saan pahaseks, mõtlen karistuse välja... ja siis lülitub teine ajuosa ka tööle ja hakkan arvutama tõenäosust, et ta hoopiski tahab midagi mu käest. Mu viimast leiba endale? Mu ainepunkte?! Et ma ta kreeka keele eksamile läheks tema eest? Ma olen talle ju rääkinud, et see, et ma tal õppida aitan, ei tähenda, et ma oskan.. Naeran mõttes enda üle, et no kui paranoiline saab olla... ning jõuan tõdemuseni, et matemaatikas olen ma kehv ning tõenäosust välja arvutada ei suutnudki.

Selle aja peale on minu segaduses nägu väljastanud signaali lisateabe vajalikkusest. "Ma vaatasin, et sa oled meie tuba koristanud....(see oli tolmune ja ma vältisin õppimist) .. ja tegelikult oli minu kord seda teha (meil on korrad või?), sest eelmine kord koristasid sina ja nüüd pidin mida seda tegema (meil on toakoristusel süsteem või!?) ja siis ma mõtlesin, et mu südametunnistus rahu saaks tõin sulle šokolaadi." Aitäh! Su südametunnistus ei mõju mu rannavormile hästi, kuid edaspidi sarnastes olukordades võiks ta mulle hoopis pähklišokolaadi tuua. Üldiselt, poleks vaja olnud, aga ega tagasi ka ei anna. Nii et meil on toas koristusgraafik, mida ma olen enese teadmata ideaalselt (kuni pühapäevani) järginud. Osav. Inimene õpib ikka iga päev. Praegu valas Toakaaslane minu kaks minutit tagasi keedetud vee kõik kraanikausist alla, et endale teevett teha. Jõudsin kööki täpselt hävitustööde lõpuks. Ma eeldan, et siit tuleb uus šokolaad.

Tegelikult aga kutsuti mind peole. Juhhei, mul oleks nagu sotsiaalelu! Tütarlaps korraldab noormehele enda pool sünnipäevapeo, et viimane ei peaks pärast läbu koristama. Vaatan kiirelt koordinaadid üle ning avastan, et pidu toimub ühikas... minu toa kohal. Kuna meie üleval elavad inimesed jätavad õhtuti oma bowlingut mängivad ja koorilaule harjutavad dinosaurused sageli üksi koju, plaanin kindlasti seda ilmaimet vaatama minna.

Eile õhtul... tuli ülemiselt korruselt jälle und segavaid helisid. Logisin siis helesinisesse portaali ning minu rõõmuks oli tütarlaps netis. Tegin vestlusega vaikselt algust ja sujuvalt jõudsin küsimuseni, et kas tema elab nimetatud boksis. Jaa, elab küll.
- "Oh kui põnev! Aga äkki saaks laulmist natuke vaiksemaks võtta?"
-- Kus sa siis elad, et sa kuuled?! 

- "Täpselt teie all."
Mind ei usuta. Tema toakaaslane karjub samal ajal "Mismõttes keegi kuuleb meid?! Kuulab pealt või?! KUS ta elab?!". Arutavad sel ja muudelgi teemadel, mina pajatan aga läbi interneeduse edasi, kuidas nad eelmisel õhtul jube usinasti... puidulihviga mööda põrandat sõitsid? Keeldun uskumast, et see põrandapühkimine oli. Tütarlaps küsib üle, kas ma olen ikka kindel, et ma nende all elan. Teen mõned matemaatilised arvutused (nii olukorra ilustamise mõttes, matemaatikat ma ikka veel ei oska) ning jään oma arvamuse juurde. Lõpuks mainin, et "Kus kulgeb kuu" laul tuli neil päris hästi välja tegelikult ning see oligi võtmesõna - mind jäädakse uskuma ja lubatakse vaiksemad olla. Oldi ka. Mõnikord mulle täitsa meeldib, et neid kuulda on. Näiteks ükskord oli öösel pikk kitarrikontsert. Mul und ei olnud, sättisin end teetassiga voodisse ja nautisin koduses luksuses privaatkontserti.

Ööd on siin mustad

See on nüüd see koht, kus ma avalikult tunnistan, et sel semestril sai ainepunktidega liiale mindud ning mu uhked plaanid ei lähe täpselt nii nagu mina oma ilusa ajuga ette kujutasin. Et uuringutulemus kõigest vaatluse põhjal ei oleks öeldud, siis minu "stressidektektor" töötab viimasel ajal üpris usinasti - stress liiga suureks läheb hakkab vasak silm tõmblema. J ütles küll, et ma olla ju maailma parim koormuse kannataja, kuid see lause töötas tõmbluse vastu lühikest aega. Lugesin kuskilt, et silmatiki vastu aitab huulte torutamine, häälekalt nina kaudu õhu hingamine ning silmade kiire pilgutamine (internetitarkus, teie teenistuses!). Parima tulemuse saamiseks otsustasin kõike korraga proovida. Toakaaslane astus ootamatult sisse ja lahkus umbes sama kiiresti.. Kuna tõmblus on ikka korraliku aktiivsusega siis... selle jätkudes peaks päevane kalorikadu kolmekordistatud olema, summer here I come!

Egas ma siis üksi stressa, loomulikult, seltsis segasem! SassTheCat tutvus imelise pisikese Lepatriinuga ja... ilma pikemalt mõtlemata otsustas, et sellest sõprusest asja ei saa, sest see on kõige kohutavam päev tema elus ning midagi nii jubedat kui Lepatriinu tema ei oskaks oma hullemates unenägudes ka ette kujutada. Proovisin oma karvasele sõbrale selgitada, et praegu on tegelikult lust ja lillepidu, sest ei tirita sabast ega joonistata vildikatega triipe juurde, kuid Lepatriinu lükkas hirmutamistroonilt nii ilutulestiku kui tolmuimeja. Isegi LasseTheCat tundus sõbralik kui suur hunnik vatti Lepatriinu kõrval. Õhtul puges neljajalgne mulle kaissu ja vaatas oma suurte hirmunud silmadega otsa justkui anudes, et ma teda kaitseks. Õel kassiomanik nagu ma olen, hakkasin loomulikult vaatama parasjagu sarja "Baby Daddy" - õnneks oli SassTheCat nurrudes juba vorsti ja kassikrõbinaid unes nägema hakanud selleks ajaks, kui imik ekraanile ilmus ning kass pääses järjekordsest traumast.

Õnneks aitavad stressi vähendada pisikesed asjad.. või noh, mis pisikesed, siuksed 200x200cm suuruses asjad. Sain ootamatult suuuuuure teki oma imepisikesse voodisse - ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas mina või kass. Keerasin teki viis korda enda ümber ja kujutasin ette, et jäin pilve sisse kinni. Kass oli targem ja soojal kevadõhtul sellist lisakuumust endale ei tekitanud - tema lihtsalt kõndis edasi-tagasi nurrudes kuni lõpuks sellili viskas ja käpad taeva poole sirutas. Praeguse plaani kohaselt 18. aprill saan ma seda nautida ka ja voodist välja ei tule!

Ülevaade

Tulevase esmaspäeva seisuga on mu tutvusringkonnast lisaks minule laias laastus veel umbes viis inimest Eestis. Kõik ülejäänud on läinud suurde maailma, et seal tore olla, rikkaks saada.. ja et mulle postkaarte saatma hakata (hint-hint). Natuke nukker on see, et paljusid neid ei olnud võimalik enne äraminekut näha ja nüüd.. ei tea, millal järgmine kord näeb. Õnneks, elagu internet! Lisaks, kes mind isiklikult näha tahab - nüüd on teie võimalus!

Pealegi saan end lõbustada uue ilmakodanikuga - ja tema kaalub kõik õnnetused õnneks! Tädid peavad tavaliselt olema siuksed natukene imelikud ja lastele veidrusi õpetama, sest keegi peab ju emme-issi kasvatust ja õpetust tasakaalustama. Õnneks on Lepatriinu vanemad täpselt sama tublid kui mina imelik, seega saab kõike piisavalt. Lepatriinu ise muidugi juba naeratab eeskujulikult minu lollide naljade peale - tark laps, saab huumorist aru küll. (Siinkohal tuleb vist mainida, et LasseTheCat mjäugumine on ka paras komöödia, sest ka selle peale läksid suunurgad üles... Varsti võime kolmekesi teatrietendusega maailmaturneele minna - ja kõik saavad endale selliseid küüsi teha etendusel!).

 Vahepeal oli natukene vaheaega. Avastasin, et olen väga "kõik või mitte midagi" inimene. Suudan - enda arvates - üliedukalt funktsioneerida siis kui mul on 100 asja teha ja selleks nädal. Saan need tehtud, kohvikus istutud, trennis käidud. Andke mulle nädal ja kolm ülesannet ning ma jooksen totaalselt kokku omadega. Vaheaja masterplaan kraamida sahtleid, hollandi keelt õppida ning köögis kapitaalkoristus teha lõppes sellega, et ma ühe kapi ühe riiuli tegin korda. Tõele au andes arendasin ka oma joonistusoskust - oskan oivaliselt joonistada küürhaid, merihamstrit ning... vaala. Järgmine Michelangelo veel pole, kuid kaugel seegi enam on.

Käesolevast nädalast on ka jälle kool põhiteemaks. Kuigi loengud hakkasid alles neljapäeval suutsin mina - oskuslik nagu ma olen - koolistressis olla juba teisipäevaks. Nädala viimane päev hakkas kell kaheksa hommikul R'i (programmeerimiskeel ja tarkvara) praktikumiga, kus läbivaks heliks kogu ruumis oli "Ah-haa!". Oh kui vähe õnneks on vaja - vahepeal piisab lihtsalt komast või suurest algustähest! (Täpselt sama vähe on vaja meeleheiteks ning mustaks masenduseks). Lubasin pühalikult end hoida R'iga algusest peale joonel ning põhjalikult asjad selgeks teha. So far so good. 

Ühikas on muidu vaikus. Eelmised kolisid välja ja uued kolisid sisse. Nad on nüüdseks nii mitu korda oma toast juba välja tulnud, et olen suutnud nimed ära õppida JA neil vahet teha (kaks väga sarnast tütarlast väga sarnaste nimedega). Kolisid meile, kuna eelmises kohas ei suutnud nad laga ja lärmi enam taluda. Praeguse seisuga jääb mulje, et meie kooselust tuleb üks harmooniline kooslus! Neljapäeval olime SaareNaiseRammuga kahekesi korteris ning vaatasime Vene selgeltnägijaid ning sõime pähkleid. (Tudengielu - telekas näitab vaid TV3'e ning ka seda heli ja pildi mitteklappisega. Iluuisutamist oli keeruline vaadata - mitte keegi ei püsinud muusikas!).

Mida kolides kaasa haarata?

Olen vahepeal paar sissekannet teinud ühikadraama kohta, kuid neid mitte avaldanud. Nüüd on aeg kõik üldiselt kokku võtta.

Ühikadraama jõudis uuele tasemel. Eelmisel nädalal istusin mina SaareNaiseRammu toas ja nutsin silmi peast välja teemal, et ei taha siin enam elada, tema noogutas lohutavalt kaasa. Neljapäeval sai õhtul pikk vestlus nendega maha peetud, mille käigus tuli välja palju põnevat - näiteks ei ole nad teisi algusest peale sallinud ega tahtnud meiega tegemist teha, meil ei tohiks olla raske nende järelt toidupudi kraanikausist ära võtta ning üldse me võiks jope järgi vaadata kas nad on kodus mitte ukse taga käia koputamas (???). Selle vestluse käigus ilmnes ka see, et nemad ei suuda meid enam taluda ning kolivad ära. Suutsin end tagasi hoida ja ei pakkunud pakkimisel abi. Sain lubaduse, et mulle hüvitatakse mu rikutud pann ning lõhutud nõud. Ajaloo huvides olgu öeldud, et nüüdseks on mul uus pann olemas ning suuremas osas ka lõhutud nõud hüvitatud.

Täna oli see (õnnis) päev, kui meid jäi vähem siia. Siiski siiski, sai ka sellega draamat - lisaks puhastusvahenditele ja WC paberile võeti kaasa näiteks dušikardin, mille nad panid uues vannitoas ka kohe ette. Olles esimesest šokist üle saanud otsisin üles varaakti - dušikardin on igas boksis algusest saadik kohe olemas. 

Mainisin seda ka neile - sain natuke sõimu, et mul ei ole mingit õigust seda nõuda ja tegelikult seda varaaktis ei ole ning seejärel toodi meile nende uue boksi vana kardin. Ju siis oli meil olnud kardin talle väga oluline. Meie ei kurda, lepime ka ülejääkidega. Mind aga huvitab, kuidas saab selline olukord üldse tekkida - kuidas saab kolida välja ühikast varaga, mis on varaaktis kirjas. Jah, dušikardin ei ole kallis uut osta kamba peale kuid kust läheb see piir, mida siis võib kaasa võtta ja mida ei?

Hingamine on küll boksis teine - sõime kooki (eiei, me ei tähistanud nende lahkumist, see oleks õel. Me tähistasime seda, et nad said parema elu peale ja ei pea meid enam taluma), mängisime Ussisõnu, tegime ühiskoristuse vannitoas ning arutlesime sellest, kui mõeldav oleks kilekottidest vannitoakardin teha (siis meile nende ülejääke veel toodud polnud). Suure ringituiskamise peale ilmnes veel asju, mis meil kadunud on - osad saime tagasi juba; teiste puudumise avastasime hiljem ning nende korrusele sisse enam ei saanud (tunnen niigi, et olen ühe päeva kohta piisavalt veidraid küsimusi küsimas käinud). Teeme nüüd nimekirja, et kõike korraga tagasi paluda. Et pool meie kraami kaasa võeti ei üllata mind - mõned minutid tagasi tuiskas üks nendest siia ning uuris, ega me ei tea, milline tema pott on. Välistamismeetodil (loe: võttis ühe nendest, millest mina ja SaareNaiseRamm kramplikult kinni ei hoidnud) valis ühe ning tormas minema. Loodetavasti see polnud mõne teise oma.

Kuhu kaob piim kapist kui sa ei vaata?

Kui te arvasite, et ma vahepeal sain rahus ja harmoonias elada siis eksite rängalt. Nüüdseks oleme kambaga koos elanud piisavalt kaua, et algset võõrastamise viisakust enam keegi ei tee.  Mis lühidalt tähendab.. minu närvid saavad jälle oma tugevust proovile panna. "Närvid on nagu mingi kampsun, mille jumal on meie sisse kudunud. Kui üks lõng katki läheb, siis lähed hulluks ja paistad näost imelik."

Kuskilt ujus lõpuks välja ka preili Kuuvarjutus – tuhlab köögis nii, et asjad lendavad. Ma siis uurin, et mis ta otsib, äkki oskan aidata – kõiketeadja nagu ma olen. Tema otsib oma teekarpi – millise ta ostis enam ei mäleta, kuhu ta selle pani, enam ei mäleta, kas tal seda veel alles üldse on, enam ei mäleta. Lõpuks viskab otsimine üle ning lausub tähtsalt, et suva see – ta võtab siis lihtsalt kellegi teise oma, ega keegi aru nagunii ei saa. Vaatan talle altkulmu otsa, sest esiteks kui ta kavatseb kellegi asju salaja võtta siis ei ole kõige targem idee sellest kõvasti rääkida ning teiseks, minu – teegurmaani – teedest hoidku näpud aga heaga eemale.  Kuuvarjutus ei tee mu jutust väljagi ning lappab teekarpe läbi. Selle peale ei suuda ma end talitseda ja lasen endast välja kõik mida öelda veel jõudnud ei ole. Räägin sellest, kuidas a) igaüks võiks oma potte kasutada b) pärast kellegi teise poti kasutamist võiks selle ka kohe ära pesta, mitte kaks nädalat hiljem. Kuidas jäätmete sorteerimiseks olen ma teinud juhendi millest saaks aru ka viie-aastane kuid nemad sorteerivad ikka banaanikoori paberiks. (Ma sellest sain veel aru, kui nad munakoori pakendiks pidasid.. aga banaanikoored ja paber?!) Kuidas kapi võiks pärast läbustamist ära koristada. Potijutust kaugemale Kuuvarjutus ei jõua ning püüab selgitada, et tema ei saa enda potte kasutada. No miks ei? Mis on nii rasket selles, et võtad enda ja mitte teise poti kapist? „Aga mul ei ole oma potti.“ Nojah, selge. Siis on tõesti keeruline. Ei oska enam midagi kommenteerida selle peale. Ja elu läheb vanaviisi edasi...

 

Täna leidsin näritud pähkleid kraanikausist. Tegin märkuse, tegin kaks. Näritud pähklid on ikka kraanikausis. Istume SaareNaiseRammuga nukralt teetassi taga ja mõtleme, et noorus on hukas. Tema mõistab minu muret, kui avastan teisipäeval, et piim mida ma olen kaks korda müsli peale pannud on maagiliselt kadunud ning tasse on lihtsam kuivatada kui need teist pidi keerata mitte pool tassi vett täis jätta ja oodata kuni see ära aurustub.

Isegi meie Ugly Naked Guy – kes ei olnud üldsegi nii kole – vastasmajast on õppinud kardinaid kasutama. (kes ei tea, siis meil on vastasmajas üks onu, kes ei tunnistanud väga pikalt ei kardinate ega.. riiete olemasolu).   

Viis naist ikka ühe mehe vastu ei saa

Siin me nüüd siis elame, viis naist kõik koos. Kolm vana olijat ning kaks uut. Uus Punapea - eelmine lahkus minu ülimeeldivast seltskonnast kevadel ning tema asenduseks on.. Punapea! Preili Kuuvarjutus - tütarlaps, keda ma nägin eelmisel nädalal rohkem kui eelmisel semestril. Preili SaareNaiseRamm, kes laseb minul kõik purgid lahti keerata. Preili Keemik, kes - oh üllatust - õpib keemiat. Ning mina - "nagu muuseum" kui Punapead tsiteerida. Ähvardasin, et ma ei selgita talle ÕISi, seepeale võeti sõnad tagasi. 

Mina ja SaareNaiseRamm otsustasime olla eriti tublid ning lahendada kõik kodused probleemid. Näiteks duši all käies võis täiesti kuivaks jääda, sest segistist pritsis vesi välja horisontaalselt. Jah, horisontaalselt. Keerasime jupid lahti, hoidsime äädikavees ja voilaa - vee suund on täiesti kooskõlas gravitatsiooniga. Kuna köögi kraan oli umbes samasuguses seisus, proovisime ka seda loodusseadustele allutada. Tee mis tahad, meie õiget jullat ära keerata ei jõudnud. Toppisime kraani äädikaga täidetud klaasi ning ootasime - paremaks läks, perfektseks aga mitte. 

Ja siis ta tuli - herr Jõud kõrvalboksist, käed musklis ja halo pea kohal! Naistekari hullus õnnest ning suunasime ta koheselt ilma pikema jututa kraani juurde. Eks me sisimas kõik lootsime, et vett purskab mitmes suunas ning noormees saab veega üle kastetud (teate küll millised märjad T-särgid välja näevad), kuid selles osas pidime pettuma. See-eest kraan sai lahti keeratud ning otsikud puhastatud; nüüd ei peagi pärast nõudepesu riideid vahetama. 

Herr Jõud lubas pühalikult, et lahendab kõik mured, küsigu me vaid. Mõned aastad tagasi lubasin - siis kui ma häbelik tütarlaps veel olin - et kõik purgid keeran ise lahti ning meeste abi ei kasuta. See juhtus pärast 15 minutit koridoris moosipurgiga ootamist, et mõni mees mööda kõnniks ning kannatava preili päästaks. Aga ei, mitte ühtegi! Tol õhtul moosita ma jäingi. Nüüd aga leidsime end olukorrast, kus nälg tahtis silmanägemist ära võtta, kuid kurgipurk keeldus koostööst. Proovis üks ja proovis teine, proovisime kambaga koos - purk lahti ei tulnud. Enam ma häbeliku tütarlapse staatuses pole, vajusin poiste boksi sisse ning hõikasin, et vajan tugevat meest. Neil läks muidugi silm särama, et ilus tüdruk külas ning olid koheselt valmis oma jõudu näitama. Poiss keeras kaant üht ja teist pidi. Häälega ja hääleta. Karjus ja pahandas. Kirus vanaema rammu, ähkis ja puhkis. Häbisse jääda ka ei saanud ning lõpuks kandis töö vilja - mina sain kurki ja tema au ning kuulsuse. Suures hirmus, et ma veel midagi lahti lasen keerata Lubas paariks tunniks kodust ära minna, kuid siis pidavat jälle olemas olema - kui meil veel midagi vaja lahti keerata. 

Hea, et ühikas väga tugevalt võrdõiguslikkust ei nõuta - muidu keeraks ma siiani ise oma kurgipurki lahti..

Mandlisaaga: ettevalmistus

Enne mandlioperatsioonile minekut tuleb end selleks ette valmistada erinevatel viisidel. Opiajale registreerides saab kaasa toreda voldiku, mis räägib lihtsalt ja selgelt, mida peab tegema ning mida võib pärast operatsiooni oodata.  

Näiteks tuleb nädala jooksul enne oppi teha vereanalüüsid - sain need nüüd kätte. Numbreid vaadates arstile mu veri ei meeldinud – HA! siis kui nõela veeni lõi säras küll õnnest nagu laps kommipoes! Talle nimelt meeldib tohutult verd võtta, pidavat ta päeva kohe ilusaks tegema. Vastupidiselt minule, kes palus tal kogu protsess teha kiirelt, valutult ja veretult. Arusaadavatel põhjustel kõiki mu tingimusi ta rahuldada ei suutnud. Hemoglobiin olla madal – ma ei julgend mainida, et mu arust on see number väga ilus ja ma olen tunduvalt madalat ka näinud..Rauaga olla kohe nii kurvad lood, et hakka või vanu roostes naelu närima...

Eestlane leidvat alati põhjuse tähistamiseks ning seega ei saanud jätta kasutamata võimalust korraldada ainulaadne ning kordumatu... hüvastijätupidu mu mandlitele. Sõime tomateid ja soolapähkleid ning muud, mida pärast oppi niipea süüa ei tohi ning lasime oma teadmistel särada erineva lauamängude taustal. Sealhulgas leiutasime 3-inimese Aliase. Õhtu nali oli üpriski kindlalt

„Mikroob ehk?!“ (vehib käega kap) – „MIKROLAINEAHI!“. Loo moraal – ei tasu bakterite pilte panna mikrolaineahju kõrvale, võib inimesi segadusse ajada millele viidatakse.

Homme siis jään mandlitest ilma. Nüüdseks on närv sees. Oppi ma ei karda. Hirmutab pigem tuimestussüsti tegemine. Kujutage nüüd ette, kui kaugele see teha tuleb ning kui suur nõel selleks olema peab.. vahel on hea kujutlusvõime vaid kahjuks. Lõputöö juhendaja suutis täna väga ilmekalt demonstreerida, kuidas tema seda kõike ette kujutab – ta ei olnud eriti abiks.