See on nüüd see koht, kus ma avalikult tunnistan, et sel semestril sai ainepunktidega liiale mindud ning mu uhked plaanid ei lähe täpselt nii nagu mina oma ilusa ajuga ette kujutasin. Et uuringutulemus kõigest vaatluse põhjal ei oleks öeldud, siis minu "stressidektektor" töötab viimasel ajal üpris usinasti - stress liiga suureks läheb hakkab vasak silm tõmblema. J ütles küll, et ma olla ju maailma parim koormuse kannataja, kuid see lause töötas tõmbluse vastu lühikest aega. Lugesin kuskilt, et silmatiki vastu aitab huulte torutamine, häälekalt nina kaudu õhu hingamine ning silmade kiire pilgutamine (internetitarkus, teie teenistuses!). Parima tulemuse saamiseks otsustasin kõike korraga proovida. Toakaaslane astus ootamatult sisse ja lahkus umbes sama kiiresti.. Kuna tõmblus on ikka korraliku aktiivsusega siis... selle jätkudes peaks päevane kalorikadu kolmekordistatud olema, summer here I come!
Egas ma siis üksi stressa, loomulikult, seltsis segasem! SassTheCat tutvus imelise pisikese Lepatriinuga ja... ilma pikemalt mõtlemata otsustas, et sellest sõprusest asja ei saa, sest see on kõige kohutavam päev tema elus ning midagi nii jubedat kui Lepatriinu tema ei oskaks oma hullemates unenägudes ka ette kujutada. Proovisin oma karvasele sõbrale selgitada, et praegu on tegelikult lust ja lillepidu, sest ei tirita sabast ega joonistata vildikatega triipe juurde, kuid Lepatriinu lükkas hirmutamistroonilt nii ilutulestiku kui tolmuimeja. Isegi LasseTheCat tundus sõbralik kui suur hunnik vatti Lepatriinu kõrval. Õhtul puges neljajalgne mulle kaissu ja vaatas oma suurte hirmunud silmadega otsa justkui anudes, et ma teda kaitseks. Õel kassiomanik nagu ma olen, hakkasin loomulikult vaatama parasjagu sarja "Baby Daddy" - õnneks oli SassTheCat nurrudes juba vorsti ja kassikrõbinaid unes nägema hakanud selleks ajaks, kui imik ekraanile ilmus ning kass pääses järjekordsest traumast.
Õnneks aitavad stressi vähendada pisikesed asjad.. või noh, mis pisikesed, siuksed 200x200cm suuruses asjad. Sain ootamatult suuuuuure teki oma imepisikesse voodisse - ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas mina või kass. Keerasin teki viis korda enda ümber ja kujutasin ette, et jäin pilve sisse kinni. Kass oli targem ja soojal kevadõhtul sellist lisakuumust endale ei tekitanud - tema lihtsalt kõndis edasi-tagasi nurrudes kuni lõpuks sellili viskas ja käpad taeva poole sirutas. Praeguse plaani kohaselt 18. aprill saan ma seda nautida ka ja voodist välja ei tule! 
0 comments:
Post a Comment